neljapäev, 23. juuli 2009

Wayani lugu ehk Bali matused

Internetikohvikus, järjekordne kohalik tseremoonia- rongkäik minust möödumas

pilves

Bangkiam Sidami külla tulid oma paarkümmend aastat tagasi poisid Java saarelt. Noorukesele Wayanile heitis üks neist silma. Peale seda, kui poisid mõne aja pärast koju tagasi pöördusid, oli Wayan Marka kõhus uus bali-java beebi kasvamas. Wayani valdasid hirm ja šokk . Kellegile ta sellest rääkida ei julgenud ning ainuke plaan, mille ta suutis välja mõelda, oli 9 kuud oma kõhtu peaaegu kõigi eest varjata. Sündinud beebit ning ta kisa enam aga põlle alla peita ei õnnestunud... Wayan Marka perekonna liikmete seas tõusis viha. Siinses kultuuris on lubamatu, et vallaline naine saab lapse, rääkimata sellest, et lapsel isa ei ole. Wayanile otsiti külast mees, kes oli küll abielus, kuid kes oli nõus Wayaniga fiktiivselt abielluma, et lapsel oleks ametlik isa. Wayani noorem vend elas aastaid oma perekonna häbi Wayani peal füüsiliselt välja. Wayan pidi aastaid kuulma ja taluma nii oma perekonna kui ka kogu küla sõimu ning häbistamist. Wayan jäi elu lõpuni üksikuks.

Sündinud poiss on tänaseks umbes 25 aastane - ilus ja tugev täismees. Ta on abielus ning tal on omal poeg. Wayan Marka oli aga oma kurvast elus, perekonna vägivallast ning emotsionaalsest kurnatusest terve ülejäänud elu haige ja põdur. Viimased viis aastat ta peaaegu ei söönud midagi ja muutus peaaegu läbipaistvalt väikeseks.

Wayan Marka suri üleeile ära, täna on ta matused. Mul ei õnnestunud kunagi elusat Wayani näha, aga kõigi juhuste tahtel olen ma täna tema matustel. Ma elan praegu Wayani kodukülas ning siin on kombeks, et kõik küla elanikud tulevad sind viimsele teekonnale saatma. Wayani ning tema poja kodu tagasihoidlikku hoovi on kogunenud kõik samad inimesed, kes mulle varem juba teistelt tseremooniatelt tuttavad. Naljakalt kodune tunne on. Ilmselt tuleneb see juba tuttavaks saanud külaelanikest ning minu perenaise Made poolt mulle räägitud Wayani loost, mis tekitab tunde, justkui ma oleks ise ka teda tundnud.

Tavaliselt maetakse Balil inimesed järgmisel päeval, kuid kuna Wayani surma järgsel päeval oli täiskuu, mis on Jumalate püha (nagu ka must kuu), mil inimesi ei maeta. Matuse värv on üldiselt must, kuid terve hoov on täis sama kirevaid kabajjasid ning saronge nagu igal teisel tseremoonial. Hoovis valitsev meeleolu ei ole tasane ja vaikne ja nukker, vaid täis igapäevast elu – kanad siblivad, lapsed hullavad ringi, naised lobisevad maast ja ilmast, keegi naerab... Nii nagu ka teiste tseremooniate puhul, nii ka matustel, enne preestri tulekut ei juhtu midagi. Ootame. Seekord saabub veidi madala astme preester kui hambaviilimise tseremoonial. Minu perenaine Made selgitab, et matustel käib tavaliselt noorem preester, kes on üldjuhul vanema preestri poeg.

Kogu matusetseremoonia leiab aset hoovis, kuhu külaliste silme all ehitatakse bambusest lavats, millele asetatakse Wayani surnukeha. Surnukeha on matuseid oodanud mitte oma toas voodis (Bali kommete vastu on hoida surnukehi toas), vaid õues tseremoonia paviljonis. Ümber lavatsi sätib end niipalju külaelanikke – minu üllatuseks peamiselt mehi, kui parasjagu mahub. Wayan riietatakse täiesti lahti (lavatsi ümber seisvad üksikud naised katavad kätega tema kõige intiimsema kehaosa) ning lavatsi ümber seisvad inimesed viivad läbi pesemisrituaali. Minu sõbranna/pereanaine Made laulab matuse laule. Preester peseb ja kammib juuksed, inimesed pesevad Wayani keha ning lõpuks teevad viimse võidmise. Õblukesele Wayanile pannakse peale, mitte selga kabajja ja ümber puusade sarong. Poeg võtab oma sõrmest sõrmuse ning paneb selle talle sõrme. Wayan mähitakse erinevatesse kangastesse. Kuna ta on vaene, siis kirstu ei ole, vaid kirstu asemel on punutud bambusematid ning banaanilehed, mille sisse Wayan mässitakse ja nööriga ümber seotakse. Kui Wayan on oma viimsele teekonnale ette valmistatud, siis viib preester veel läbi mitmed palved ja rituaalid.

Koduhoovist liigub surnuaia poole rongkäik, kõige ees bambuse kanderaamil oleva Wayaniga. Kui aus olla, siis olles iga päev sellest võsastunud „heinamaast” mööda sõitnud, ei ole ma selle pealegi tulnud, et see võinuks surnuaed olla. Külatee-surnuaia ristteel teevad mehed surnukehaga kanderaamil mitu tiiru ümber enda. Made selgitab, et see on komme, mis lubab surnul valida, et kuhu poole minna.

Surnuaias on vaid 7 hauda. Balil ei ole suuri surnuaedu vaja, sest kõik surnud kaevatakse 3-5 aasta pärast üles ning kremeeritakse. Kremeerimine saab olema olulisem sündmus kui matused, seda loetakse isegi Bali inimese elus kõige olulisemaks sündmuseks. Wayani (nii nagu ka iga teist tavalist Bali elanikku) ei ole võimalik kohe kremeerida, sest see on kallis ja selleks tuleb raha koguma. Tihtipeale kremeeritakse kõik surnud külaelanikud korraga, sest nii on odavam.

Wayani jaoks on surnuaias ette valmistatud haud (nii nagu meil euroopaski kombeks). Hauakivi asemel on lühike bambuse tüvi ja külaelanike poolt pandud ohtralt nikerdatud ohverdusi. Wayani matmise ajaks on külaelanikud sulanud, võsa alla päikese eest varjule istnunud ning ümber haua Wayani matmas on vaid üksikud inimesed. Naerdakse valjusti, räägitakse telefoniga ning huviorbiiti olen tõusnud mina kui ainuke mitte tumeda peaga külaline. Tundub, et Wayan on unustatud ning inimesed püsivad surnuaias veel seetõttu, et enne koju minekut on hea preestrilt puhastav õnnistus saada..

Mitte keegi, isegi mitte Wayani poeg ei nuta ega ole kurb. Made ütleb, et Wayani pärast on nutud juba ammu nutetud. Surm on elu loomulik osa ning elu läheb edasi.

Marika, pühendusega Wayanile

Kommentaare ei ole: