Bussitemperatuur, väljas sajab vihma
Neljapäev, 9. juuli 2009
Pekingis on palav. Olin jõudnud juba Yunnani provintsi jaheda õhuga ära harjuda, mis meenutas Eesti jahedat suve. Soojusesse saabumine on mõnus vaheldus.
Lenuujaamast võtan ekrpressrongi linna. See on uus ja moodne nagu lennujaamgi. Mõistan esimestest hetkedest Pekingis,et möödunudaastastel olümpiamängudel on olnud linnale suur (positiivne) mõju.
Taksojuht ei räägi inglise keelt. Olen selleks vaimus valmis ja kui ühe käega asju autosse loobin, valin teise käega oma hotelli telefoninumbrit. Saades vastuseks: “Jah, ma räägin inglise keelt,” vuristan kiirelt torusse, kus ma olen ja et soovin nende hotelli tulla ja palun taksojuhile hiina keeles ära seletada, kuidas sinna sõita.
Rajoonid, mis jäävad laia avenüü äärde muutuvad järjest kummalisemaks. Tean, et minu hotell peab asuma praktiliselt Keelatud linna müüridel, aga autoaknast paistavad kohalikud Mustamäed. Ma isegi ei proovi alustada vestlust taksojuhiga, et väljendada oma kõhklusi. Istun, ootan ja vaatan, mis hakkab saama.
Taksojuht peab ühe maja juures kinni, mis meenutab Dzhingli hotelli Tallinnas. Vaatan ringi ja ütlen taksojuhile, et maja küljes ei ole selle hotelli nime, mida otsin. Helistan uuesti hotelli telefonile ja peale iga “Tere! Kas Te räägite inglise keelt?” ühendatakse mind läbi kolme hotellitöötaja lõpuks inimeseni, kellega saan vestlust alustada.
Telefon on juba taksojuhi käes ja ilma keelt mõistmata kuulen sealt kohutavat sõimu. Oletan, et taksojuht sai alustuseks valed juhtnöörid hotellist. Kõne lõppeb ja mõlemad taksojuhiga vangutame päid ja teeme nägusid. Taksojuht paneb taksomeetri nulli ja lülitab selle kvartaleid eemal uuesti sisse. Taksojuht on mu sõber!
Lõpuks olen hotellis. Red Wall Forbidden City hiilgeajad olid kindlasti mõnikümmend aastat tagasi, aga sellegipoolest on mul kõigi mugavuste tuba, millesarnast luksust viimati vist Balil nautisin. Põhjus, miks ühtäkki hotelli elama asusin, on see, et Deloitte’lt saadud kinkekaardi järelejäänud osa vajas realiseerimist, sest ma pole kindel, kas HRG Eesti, kes neid majutusasju ajas, omab koostööpartnereid Mongoolias, Kõrgõstanis ja Kasahstanis... Olgu siis Pekingis paar päeva teistsugust elu.
Õhtupoolik kuulubki hotellimugavuste nautimisele. Telerist leian kohalikust kanalimerest ühe ingliskeelse programmi ja see on mu taustamuusikaks kogu õhtuks. Peamised kohalikud uudised keerlevad Xinjiangi provintsis toimunud rahutuste ümber. Tasuta internet tuleb ka kaabli kaudu tuppa. Laen fotosid internetti ja vastan e-mailidele.
Mingi hetk tunnen, et lennukilõuna on mu kõhust jäljetult kadunud ja pean end oma kindlusest välja ajama, et toitu hankida.
Hotelli restorani administraator kummardab peaaegu maani kui ma temast möödun. Tema lahkele naeratusele vaatamata pole mul mõttes lehvidega kaunistatud laudade taha end sisse seada. Minu koht ei ole siin, vaid kõrvaltänavas. Taksoga tulles nägin kvartalisisesel tänaval rivis kohalikke toidukohti. Ühte astun sisse ja mingil moel saan praetud riisi kanaga tellitud. Koht on väike nagu soolikas ja rahvast täis. Mõni külastajatest unustab ära, et oli siia sööma tulnud ja jääb mind järgmiseks pooleks tunniks vaatama.
Puuviljaletid tänava ääres on niiiii ahvatlevad. Palju kohalikke sagib nende ümber ja on näha, et kaup on värske. Hindu pole väljas ja käin mitu letivahet läbi, enne kui võtan end kokku ja asun uurima, kui palju üks või teine vili maksab. Nagu ikka, öeldakse siin kaalukauba hinnad poole kilo kohta. Kummaline, aga pole jõudnud ka kusagilt järele uurida, mis lugu seal taga on. Hinnad on ootamatult kallid. Arutan, et kui ma oleksin hetkeks hiinlane, millise hinna nad mulle siis ütleksid. Kindlasti vähem, sest hiinlased ümberringi ostavad ja mulle öeldud hinnad ei tundu olevat selle hutongi rahvale kättesaadavad.
Lõpuks leian müüja, kes on valmis mulle pool arbuusi müüma veidi mõistlikuma hinnaga. Hotellitoas kaevan oma kotist välja lusika ja asun arbuusi kallale. Telerist kuulen juba kolmandat korda intervjuud Kasahstanist pärit ärinaisega, kes vene keeles räägib, et ta väga loodab, et rahutused Xinjiangis on läbi ja inimesed elavad sõbralikult edasi.
Skype on ikka üks vinge leiutis. Vahel harva reisil olen kerge uhkustundega rääkinud, et eestlased mõtlesid selle välja. Üks leedukas isegi teadis seda – 10 punkti Leedule! Helistan selle tehnoloogilise ime abil nüüd Eestisse. Tore on üle hulga aja kuulda Sulle lähedaste inimeste hääli ja näha neid Sulle arvutiekraanil vastu vaatamas. Saan kinnitust, et Eesti ja selle elu on sama koha peal nagu ikka. Selle teadmisega lõpetan arbuusi ja lähen magama.
(jätkub…)
Tom
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar