reede, 17. juuli 2009

Hiina imed, vol. 1

Pekingis, hosteli “elutoa” diivanil.
+33 ºC


Tänaseks olen Hiinas veetnud aega üle kolme nädala ja püüan selle sissekandega kokku võtta mõned oma tähelepanekud Hiina osas. Kui asjalood lähevad selliselt nagu mul praegu mõttes on, siis peaksin peale kuuajalist rändamist Mongoolias Hiinasse tagasi tulema ja siin veel mitu nädalat ringi vaatama. Seetõttu on ka sissekande nimes volüüm 1, sest mine sa tea, mis muljetega ma pärast teist Hiinas käiku siit lahkun.

Enne kui asun asja kallale, tahan öelda, et minu mõte põhjalikumalt hiinlastega kontakti saada läks esimesel katsel luhta – plaanitud couchsurfimine Pekingis jäi ära, sest vaatamata tehtud katsetele ei leidnud ma ühtki kohalikku oma siinseks võõrustajaks ja teejuhiks. Paistis, et Pekingi sohvad on praegusel kõrghooajal väga kuum kaup! Seetõttu on minu pilt Hiinast ja hiinlastest kindlasti pealiskaudsem, kuna see põhineb minu isiklikel juhuslikel kokkupuudetel kohalike elanikega, minu tõlgendustel sellest, mida nägin ja lugudel, mida kuulsin siinelavatelt välismaalastelt ja teistelt ränduritelt.

Nagu ühes oma varasemas sissekandeski püüdsin edasi anda, siis reisimine hiina kirjamärkide keskkonnas oli üks mu esimestest ehedatest emotsioonidest. Selles pole midagi uut, et ma reisides kohalikku keelt rääkida ei oska, aga et ma ka ühestki märgist aru ei saa, võttis veidi kohanemisaega. Hiinas jääb ka inglise keelega tihti hätta, sest kohalikud räägivad seda oluliselt vähem kui paljudes teistes riikides. Siiski, kui sihtmärgiks võtta linnastunud noored, siis on tõenäosus suurem, et nende hulgast leida mõni, kes saab aru, mis on mureks ja oskab vähemasti osutada, kuhu suunas edasi minna. Muidugi leidub ka Hiinas kohalikke elanikke, kelle inglise keel on hea, aga kohtades, mis pole suuremad turismikeskused, on nende leidmine nagu pimedas märgi tabamine. Esimest korda sellel reisi jooksul oli Hiinas mul kaasas ka seletav sõnaraamat (Lonely Planeti taskuformaadis väljaanne). Kuigi alustasin hurraaga elementaarsete hiinakeelsete sõnade ja väljendite õppimist, siis tänaseks pole mulle ikkagi rohkem kui kümmekond sõna külge jäänud... Ajumaht on sellel reisil ikka nii kokku kuivanud….

Siiski, tänu huvile hiina keele vastu olen saanud teada nii mõndagi, mis mind tõsiselt üllatas ja pani küsima, kas eestikeelsel ütlusel – raske nagu hiina keel – on ikka alust!? Näiteks pole hiina keeles olemas mitmust (kõik sõnad on ainsuses!), puudub tegusõnade pööramine ja nimisõnade käänamine, tegusõnad ei muutu olenevalt sellest, kas tegevused leiavad aset minevikus, olevikus või tulevikus (ajamäärsõnad osutavad toimumise ajale), pole olemas artikleid (nagu inglise keeles a/the). Samuti on hiina keel väga loogiline: nädalapäevad ja kuud on vastavalt esimene, teine, kolmas, …., “Ei” on “Jah-i" eitus, palju kohtab liitsõnu, mis on loogilised tuletused teistest sõnadest, jne.

Hiina keele “trikiks” on aga toonid ja kirjamärgid. Kasutusel on neli tooni ja sama sõna erinevates toonides võib tähendada täiesti erinevaid asju. Kirjamärke võib sõnastikest leida rohkem kui 40,000 tükki… Lohutavana kõlab, et ajalehe lugemiseks piisab umbes 3,000 enamkasutatavama kirjamärgi tundmisest. Et asi veel keerulisem oleks, siis hiina kirjas sõnapiire ei märgita ehk siis kirjamärkide vaheline kaugus on kogu aeg ühesugune ja ise ole meister nuputama, millal üks sõna lõpeb ja teine algab.

Hiinas kohtasin üllatavalt palju läänlastest noori, kes olid siin keelt õppimas - enamasti ülikoolides või siis lihtsalt huvist läbimas pikemaid keelekursuseid. Nendelt kuulsin, et aastase intensiivse õppimisega oskavad nad elementaarsetes situatsioonides end väljendada ja lihtsamates vestlustes osaleda. Viis aastat Hiinas elanud ja keelt õppinud britist tüdruku ja noormehe sõnul saavad nad Hiinas rääkimisega kenasti hakkama, aga kirjutamise korralikult selgeks õppimisega läheb veel aega ja viimaseks väljakutseks jäävad toonide äraõppimine (kui rääkida suhteliselt monotoonselt, siis konteksti järgi saavad hiinlased ka ilma õige toonita sinust aru). Neile, kel tekkis selle jutu peale huvi hiina keelt õppida, tuleks lõpetuseks lisada, et Hiina on väga suur riik, mis tähendab, et selle erinevates piirkondades räägitakse erinevaid dialekte ja riikliku hiina keelega pole neil kohati väga palju ühist. Arvestades Hiina järjest kasvavat mõju maailmas on kogu see vaev aga kindlasti pingutust väärt!

Majandusarengu poolest osutus Hiina minu jaoks oluliselt edumeelsemaks kui ma arvasin. Kujutasin ette mingit Venemaale sarnast riiki, kus metropolide fassaadid on küll särama löödud, aga muu osa maast ägab viletsuses (andku Venemaa mulle andeks, kui selline paralleel enam paika ei pea!). Sõites rongiga Hong Kongist Guangzhousse (Guangdongi provintsi pealinn) mingit järsku üleminekut aga ei toimunudki. Hiina majandus sai hoo sisse 1980ndate alguses ja kasvu alustaladeks olid põllumajandusreform ja välisinvesteeringute lubamine riiki. Tänaseks päevaks on Hiina maailmas esimesel kohal siia tehtud välisinvesteeringute poolest. See põhjendab ka hästi, miks ülejäänud maailm ametlikul tasandil Hiina piiratud sõnavabadusse, vähemusrahvaste enesemääramisõiguse mahasurumisse ja võimuvastaste karmi kohtlemisse nii leebelt suhtub. Tänavatel ringi liikudes tunduvad igasugused poliitilised probleemid aga väga kauged, sest seal hakkavad silma hästiriietatud inimesed, uued teed, kaasaegsed ehitised.

Hiina viimaste aastakümnete majandusedu on tekitanud riigis tõelise ehitusbuumi. Hiina suuremate linnade keskused on kõik nagu joonlauaga tõmmatud – pikad ja laiad avenüüd, mille äärde on püstitatud 8-10-korruselised büroohooned, hotellid, korterelamud. Taoline linnapilt on saavutatud vanade kvartalite (sh ajalooliste) buldooseriga laialilükkamise abil. Tulemuseks on modernsed, aga minu meelest anonüümsed linnakeskkonnad. Hing on kõigis sellistes kvartalites puudu! Siiski, mitmete sirgete majaderivide tagant on võimalik leida madalhoonestusega elurajoonid (Pekingis nimetatakse neid hutongideks), mis on kohati parajad urkad, aga kus elu võngub hoopis teises rütmis ja kus on huvitav ringi luusida.

Hiina kaasaegsus võib kergesti pimestada ja panna unustama fakti, et tegu pole kaugeltki mitte demokraatliku ühiskonnaga ja sõnavabadusega on Hiinas jätkuvalt halvad lood. Meedia on tänaseni tugevalt riigi poolt kontrollitud ja koolis õpetatakse hoopis teistsugust lähiajalugu kui seda, mida lääne ühiskond Hiinast teab. Sellest, et rida interneti lehekülgi on Hiinas ära keelatud, sain teada siis, kui oma esimest blogilugu asusin Hiinas üles laadima. Igasuguse blogimise - mis tähendab oma arvamuse avaldamist avalikus ruumis - on Hiina riik ohtlikuks tegevuseks lugenud… Siiski pean tegema siinkohal vigade paranduse ja ütlema, et wikipedia.org töötab täiesti ka Hiinas. Just testisin, kas Taiwani kohta sealt infot leiab – ja näe, leidis!

Mulle tuli üllatusena, et suure juhi Mao kultus on Hiinas jätkuvalt piisavalt suur. Eriti arvestades, et praegusel ajal on inimestel Hiinas huvi ja soovi korral ligipääs erinevatele infoallikatele, võimalus reisida ja maailma näha. Selle tulemusel eeldaksin, et inimesed panevad küsimärgi alla nii koolis õpitu kui “ametliku seisukoha”. Mul endal ei õnnestunud osaleda vestlusringides kohalikega teemal Mao, aga kuulsin korduvalt teistelt ränduritelt, et nende hiinlastest vestluspartnerid Mao juhtimisstiili ja tegusid halvaks ei lugenud. Kohata võib küll käsitlust, et see, mida Mao tegi, sellest 70% oli hea ja 30% halb, aga see 70% oli möödapääsmatu ja seetõttu olid Mao otsused ja teod õiged. Nii leitakse õigustust nii kultuurirevolutsioonile kui muudele kampaaniatele, mille käigus miljonid hiinlased kas surid nälga, tapeti või sunniti vaikima. Tänasel päeval võib mööda maad ringi liikudes jätkuvalt kohata suuri Mao kujusid linnaväljakutel ja pilte Maost maja seintel. Siiski, Mao kultus avalikus ruumis pole võrreldav mitmete Lähis-Ida riikidega, kus kohalike riigijuhtide fotod olid üleval igal tänavanurgal või iga äri uksel.

Ühelapsepoliitikast Hiinas olin kuulnud juba varem, aga arvasin, et see oli osa nende kommunistlikust minevikust. Seetõttu tuli mulle üllatusena, et ka tänasel päeval on pereplaneerimine Hiinas riiklikult reguleeritud. Ühelapsepoliitika jõustus 1979. aastal (ehk siis peale Mao Zedongi surma; arvasin ise, et taoline reegel oli kindlasti ka üks Mao “leiutisi”) ja selle eesmärgiks oli pidurdada Hiina elanikkonna liiga kiiret kasvu. Ühelapsepoliitika pälvis algusaastatel ägedat vastupanu Hiina maaelanike poolt, kuna see oluliselt vähendas töökäte arvu traditsioonilises Hiina suurperes. Peatselt lubati maaelanikel saada kaks last juhul, kui esimene laps oli tüdruk. Terve rida vabastusi karmist perepoliitikast kehtisid ka paljude Hiinas elavate vähemusrahvuste osas, kelle proportsionaalne osakaal võrreldes han hiinlastega on aga väike (umbes 8%). Viimastel aastatel on ühelapsepoliitikasse tehtud täiendavaid pehmendusi, mille tulemusel võivad saada kaks last ka need linnades elavad pered, kus nii isa kui ema on pärit üksiklapseperedest. Lapsevanemad, kes on otsustanud saada rohkem lapsi kui kvoot ette näeb, saavad iga täiendava lapse eest rahalist trahvi. Tänasel päeval on see maal elavatele perekondadele alates 33,000 kroonist kuni 330,000 kroonini linnades elavatele lapsevanematele. Lisaks pole sellistele “kvoodivälistele” lastele riigi poolt tagatud tasuta kooliharidust. Seoses majanduse kiire arenguga ja inimeste rikastumisega Hiinas on aga muutunud järjest tavalisemaks, et jõukamad perekonnad muretsevad endale rohkem kui ühe lapse, sest tasumisele kuuluvad trahvid ja hilisemad kulud haridusele ei ole nende jaoks nii suured. Et sellise käitumise vastu võidelda, püütakse riiklikul tasandil takistada taolistel lapsevanematel kuulumast ühiskondlikesse organisatsioonidesse; või pole avaliku elu tegelastel võimalik jätkata oma teleshow’ga või muutub ärimeestel võimatuks saada riiklike tellimusi, rääkimata igasugustest riiklikest tunnustustest sellistele lapsevanematele.

Järgnevalt mõnedest kultuurilistest erinevustest. Olgugi et ma ise pole suitsetaja, pole mind suitsetavad inimesed minu ümber eriti häirinud. Nii arvasin ma kuni Hiinani. Siin, esimesel päeval Guangzhou raudteejaamas modernses kohalikus kiirtoidurestoranis süües, avastasin korraga, et praktiliselt igas laudkonnas keegi suitsetab. Õnneks oli sealne ventilatsioonisüsteem piisavalt hea, et toidu maitse sellest halvemaks ei läinud, aga avastus oli kuidagi ootamatu. Hullemast olukorrast avastasin end, kui sõitsin bussiga Dalist Lijiangi Lõuna-Hiinas. Umbes 20-kohalises väikebussis istus mu kõrvale 20ndates noormees, kes alustuseks minuga püüdlikult inglise keelt purssis, mingil hetkel aga suitsu taskust võttis ja selle põlema süütas. Umbses bussis tundsin küll, et sedasorti suitsetamine on ikka liig mis liig. Aga mu kõrvalistuja polnud ainuke suitsetaja bussis – sigari süütas neljatunnise bussisõidu veel üks ja teine bussireisija. Vähe sellest, pealtnäha korralik sell mu kõrval hakkas mingil hetkel peale suitsetamist röhitsema ja sülitas oma kehast kogutud röga otse oma jalge ette!

Sülitamine ja Hiina on midagi, millest paljud ilmselt Hiinas käimatagi kuulnud on. Mäletan lugu meediast, et enne Pekingi olümpiamänge olevat Hiinas olnud kampaania, mis halvustas sülitamist avalikus kohas, et hiinlasi sellest harjumusest võõrutada. Taolist “puhastust” võib lugeda kindlasti üheks kultuuriliseks erinevuseks. Kõige vastikum on röhitsemise juures asjaolu, et sageli kogutakse röga ei tea kui sügavalt sisemusest ja häälitsetakse ikka pikalt enne kui kogu protseduuriga lõpuni jõutakse. Muidugi ei sülita ja ei rögasta kaugeltki mitte kõik hiinlased ja ka paljudele hiinlastele olevat see täiesti vastukarva. Samas ei saa salata, et taoline käitumine hakkab Hiinas sagedamini silma/kõrva kui muudes riikides, kus ma seni käinud olen.

Kuna hiinlasi ON palju, siis tundub loogilisena, et ka hiinlaste isiklik ruum on oluliselt väiksem kui meil. Kogesin seda korduvalt, kui lugesin raamatut või istusin arvuti taga: kohalik uudistaja tuli minu juurde, pani oma pea minu näo ja raamatu või arvuti vahele ning vaatas, mida ma seal loen või teen ja ilma, et oleks midagi öelnud! Jälgisin seda alati kerge kohmetusega pealt ja kuna tavaliselt oli tegu inglise keelt mitterääkivate inimestega, siis sedasorti platooniliseks need kohtumised jäidki.

Omajagu kohtab Hiinas ka taolist käitumist, mida ma sovjeti-aegsetele-inimestele omaseks pean. Ehk siis järjekorras trügitakse jultunult vahele ja avalikus kohas räägitakse väga valju häälega (ma ise ka vaikse häälega ei hiilga, aga hiinlastest jään pika puuga maha!). Järjekorras trügimise puhul on mind kõige enam hämmastanud, et ma pole aru saanud, et teised järjekorras seisjaid märkusi teeks või asuks õiglust jalule seadma. Kuuldes aga inimesi valjusti rääkimas enda ümber, tekib mul Hiinas alati tunne, et käimas on suuremat sorti peretüli või mingi muu jama, kuna hiina keel kõlab kord juba sellise äkilisena oma tohutu toonimänguga. Muuseas, kui hiina keeles lauldakse, siis kõlab see aga jällegi hoopis nagu teise keelena: õrna ja pehmena. Ehk siis kuigi ma tean, et laul peab olema hiina keeles, siis erineb see minu jaoks nagu öö ja päev igapäevaselt räägitavast keelest.

Hiinlased on suurim laulu- ja tantsurahvas maailmas! Kahtlustan, et nii mõnigi laulu- ja tantsupeo uimas eestlane on taolise väite peale valmis heinaharki või labidat haarama, aga midagi pole teha, sellist ennastunustavat laulmist ja tantsimist avalikes kohtades pole ma veel üheski teises riigis näinud peale Hiina. Selleks, et saada osa tavaliste hiinlaste muusikalistest etteastetest, tuleb minna linnaparki. Minu kogemus põhineb Nanningis (Guangxi provintsis), Kunmingis (Yunnani provintsis) ja Pekingis (Jingshan pargis) ja igal korral istusin seal tunde suu lahti toimuvat jälgides. Ehk siis pole vahet, kas tegu on esmaspäeva ennelõunaga või neljapäeva õhtupoolikuga, ALATI on pargis artiste, kes astuvad üles oma laulu- või tantsukavaga. Päevasel ajal moodustavad peamise osa esinejatest ja pealtvaatajatest pensionipõlve pidavad hiinlased, kel on palju aega ja keda toovad kokku sarnased huvid. Õhtuti võib aga pargis tantsu kepsutamas näha või laulukavasid esitamas kuulda ka noori ja keskealisi inimesi.

Oma esimese positiivse shoki taolisest meelelahutusest sain Nanningis, kus linna keskel asuvas pargis keset päeva kümmekond erinevas vanuses paari tantsis transistorimuusika saatel peotantse! Olgugi, et puusad ei liigu tavalisel hiinlasel kaugeltki nii hästi kui keskmisel latiinol, siis aeglase valsi ja fokstroti sammud olid kõigil hästi selgeks õpitud ja nauditi end, tantsu ja esinemist teistele pargikülastajatele ja juhuslikele möödujatele. Õhtul oli sama park aga sõna otseses mõttes umbes erinevatest peotantsijatest, aeroobika harrastajatest, hip-hopi tantsijatest, väiksematest show-gruppidest, lauljatest, pillimängijatest. Oli näha, et tegu oli asjaarmastajatega ja seda ehedam oli kõike seda jälgida. Erinevalt Aasias suurt populaarsust nautivast karaokest laulavad “pargi-staarid” reeglina kas peast või noodist ja sageli saadavad neid pillimehed. Pargikülastuste käigus olen kogunud terve rida videoklippe kuuldust ja nähtust. Üheks mu lemmikuks on videoklipp ooperiaariaid laulvast naisest, mis kõlab kokku nii uskumatult, et kuulan seda alati, kui tunnen, et väike naeruteraapia kulub mulle ära:). Respekt, tõsiselt, hiinlastele taolise julge pealehakkamise eest!

Meelelahutuse lainel ka lõpetaks. Siinne telemaastik üllatab lugematute kohalike sõjateemaliste ja ajalooliste kung fu filmidega. Ehk siis Hiinas teleri sisse lülitades võib kaasa elada vähemalt viiekümnele kohalikule kanalile, millest umbes ühel kolmandikul jookseb parajasti mõni selline film. Kui sõjafilmides klatitakse enamasti suhteid Jaapaniga (peamiseks teemaks II Maailmasõjaaegne Jaapani okupatsioon), siis kung fu filmid ekraniseerivad muistseid Hiina õitseaegu ja võib päris kindel olla, et ühel hetkel saab peategelane “tiivad” ja asub tegema enneolematuid samme mööda majaseinu ja -katuseid:).

Tom

2 kommentaari:

luize ütles ...

Tere!
Jälgin teie seiklusi suure huviga, omamoodi on seegi nagu reisimise vorm... ehkki väga lahja muidugi.
Minu õde rääkis Peking arhitektuurist samuti, et üldse ei meenuta aasiat, tavaline suurlinna tänavailt. See on küll pettumus. Aga samas inimesed kindlasti mitte, seda tantsimise-laulmise-võimlemise asja pargis võiksid inimesed harrastada igal pool, isegi põhjamaades oleks suveajal kindlasti kasuks. Mõtle kui kena, kui meil vanapaarid raekoja platsil tangotaksid.
Aga see isikliku ruumi asi seletab minu paariaasta tagust kogemust hiina turistidega Pärnus. Einestasime tänavakohvikus, kui grupp möödus ja alguses täitsa ehmatas, kui peaaegu kõik meile pea päris taldrikusse surusid, et uudishimulikult meie hommikueinega tutvuda. Ja kui palju neid oli, heldeke. Aga see on siis tavaline käitumisnorm, selge.
Hiina on huvitav. Loodan, et leiad kohalikega seal tihedamat kontakti. Ja ehkki Marika Bali-peatus tundub mulle mõistliku mõttena, liigub ta loodetavasti ka varsti edasi... reisikirja-lugeja tavalised isekad soovid.

marika ja tom ütles ...

Tere Luize! Suured t2nud Sulle selle eest, et omi kogemusi ja m6tteid meiega jagad. Taolised kirjutised vaid rikastavad meie poolt kogetut. Muidugi oli ka ergutav kuulda, et saame Su r2nnakutele omalt poolt veidi kaasa aidata. Nii et m6nusat kulgemist kangemate vormide suunas:)) Tervitades, Tom