Pühapäev, 15. juuni 2008

Asjadel on hing

Diip lugu minu automüügist
Äikeseline, +16ºC

Nimelt teema on asjade hinged või täpsemalt auto hing ja iseloom. See võib nüüd kõlada veel diibimalt kui see palverännaku sissekanne, aga tegu on minu enda elust pärit kahe tõsielulooga.

Lugu 1: Vihane auto nimega ”Futu” (2007)

Otsustasin, et vahetan auto välja. Autol oli paar iluviga ning sõitsin mööda teenindusi ja urkaid, et teda müügiks ette valmistada. Auto juures olles arutasime teeninduses, et mida ja kus vaja teha on jne. Parimad kohad järgi uuritud, panin siis järgmiseks esmaspäevaks igal pool remondi ajad kirja. Ja oh imet, pühapäeva õhtul suutsin teha sellise kerge avarii (ise viga ei saanud). Aga auto raam sai kõveraks ja turvapadjad lendasid lahti ning auto läks mahakandmisele.

Lugu 2: Solvunud hõbedane (2008)

See oli mul üks väga ustav ja tore sõber – 1,5 aasta jooksul teenis mind väga hästi. Seoses reisile minekuga otsustasin auto müüki panna. Lasin paar värviviga ära parandada ning mõtlesin, et teen keemilise puhastuse talle enne ära ja siis teen ka pildid. Ühe nädala jooksul juhtusid järgmised asjad:

Päev 1: kõigepealt läks üks tuli katki

Päev 2: sain kivi klaasi

Päev 3: teine tuli läks katki ning ma viisin auto tulede parandusse. Kõik sai korda

Päev 4: auto keemiline puhastus ning kõik hiilgab aga üks tuli läheb jälle katki

Päev 5: klaas vahetatakse ära, sõidan klaasivahetusest välja ja auto jääb keset ristmiku seisma ja enam käima ei lähe. Lasen treileril teenindusse viia.

Päev 6: helistatakse ja teatatakse, et parandus maksab 12 000 eeki ja kätte saab 3 nädala pärast!!!

Kuigi ma eelmise korra loost olin ju õppinud, et auto ehk oma ustava sõbra juuresolekul ei tohi rääkida tema müügist ehk maha jätmisest, siis eksisin ise sel korral selle reegli vastu rängalt. Nimelt tegin enamuse autoremondi kokkulepetest autoroolis telefoni teel, ilma autoga eelnevalt kokku leppimata.

Loo moraal: asjadel on hing ning autod on loomult armukadedad – käige nendega austusväärselt ringi!

(Respect!)

Marika

Kas see teie reis on nagu palverännak?

Diibi valdkond:)
Päike ja soe! +22ºC

Mitu inimest on minu käest küsinud just täpselt sellist küsimust ja mis seal salata, endalegi tundub aeg-ajalt, et tegu on püha üritusega. Seda põhjusel, et kogu eesootava aasta aeg kuulub teelolemisele ja mulle/meile endale – ja aega tundub olevat piisavalt, et vaadata enda sisse ja mõtiskleda ka kõrgemate jõudude üle. Et kõlab justkui nagu... aga mis see palverännak õieti on?

Otsisin välja ühe talvel ostetud raamatu „Palverännak – kakskümmend reisi, mis innustavad hinge“. Selline lihtne ja ilusa pildimaterjaliga lugemine. Teen lühikese kokkuvõtte, et mis selle raamatu põhjal on palverännak.

Viimase paari tuhande aasta jooksul on palverännak olnud inimkonna üks kõige värvikamaid ja dramaatilisemaid püsiväärtusi, mis elavdab hinge ja muudab vaimu sügavamaks. Palverännak on eelkõige retk, kodust lahkumine, et rännata - kas pikka või lühikest teed - pühasse paika.

Palverännakul olijad puutuvad kokku rituaalide, pühade esemete ja püha arhitektuuriga. Nad võivad rännata üksi või rühmadena ning teel saadud kogemus võib olla sama oluline kui mis tahes isikliku eesmärgi saavutamine. Mõnikord on oluline vaevarikas ja füüsilist jõudu nõudev teekond. Teinekord võib teekond ise olla peaaegu tähtsusetu ja olulisim on sihtkoht. Mälestuste ja meenetega koju naasmine võib palverännaku juures olla sama oluline kui sihtpunkti jõudmine. Palverännakul võib olla mitmeid eesmärke:

a) teispoolsete eesmärkide otsing- pääsemine surma ja taassünni ringist

b) mõtisklemine ja enesesse vaatamine

c) solidaarsus- ja ühtekuuluvustunde tugevdamine

d) tervenemine kehalistest ja hingelistest tõbedest


Tõelist palverändurit see kogemus muudab – vahel rohkem, vahel vähem. Tegelikult on ehk igal palveränduril omaenda vastus küsimusele, mida nad palverännul olles teevad ja kogevad.

Kuigi ma ei ole ühegi konkreetse usu kummarda, siis tundub kogu selle kirjelduse põhjal, et meie rännak vastab kriteeriumitele küll. Et tuleb teel olemine ja tuleb sihtkohta jõudmine, loodetavasti naaseme veidi vähema või rohkema kuhila mälestuste ja meenetega koju. Kui aga eesmärkide nimekirjast valida, siis mulle tundub, et eesmärk b) sobib vähemalt osat meie teel olemise tegevustest iseloomustama.

Tänaseks olen käinud päris mitmes palverändurite sihtkohas – Lourdes Prantsusmaal ja Tiibeti pühades paikades ning raamatu järgi on Vatikan palverännaku sihtkoht. Minu jaoks nende kohtade juures kõige üllatavamaks aspektiks olnud ilmselgelt tuntav positiivne energia, mis ilmselt tekib nende tuhandete inimeste tugeva usu ja suurte lootuste tulemusena.

Ei saa ka mainimata jätta, et praeguste plaanide kohaselt on meil võimalus jõuda mitmesse maailma kuulsamaist 20st palverännaku sihtkohast.

Panen need siinkohal ka kirja, et kunagi tulevikus oleks hea vaadata, et kas me tegelikult ka sinna jõudsime.

1) Indias Varnasi lähedal –Kumbh Mela Allahabadis

2) India põhjaosas - Kuldtempel Amritsaris

3) India – Pandaphuri teekond

4) Sri Lanka – Kataragama ja Aadama mäetipp

5) Lääne-Bengal – Tarekeswar

6) Jaapan – tee Tokyo ja Kyoto vahel


Kuigi oleme piirkonnas jäävad ilmselt suure tõenäosusega Meka ja Jeruusalemm seekord meie trajektooris välja, aga teinekord, et kohad otsa ei saaks.

Ehk vastates küsimusele, kas meie reis on palverännak, siis vastus on, et loodetavasti jõuame me oma rännakul või rännaku lõpuks samasuguse rahu ja õnnetundeni, kui need miljonid inimesed, kes on sellel teekonnal usulistel kaalutlustel.

Kelle jaoks asi liiga diibiks läks, siis jätke need peatükid vahele – ma proovin neid edaspidi kuidagi eraldi äkki märgistama hakata.

Marika