Reede, 27. november 2009

Punastel dzaodel ehk tädidel Man Meidel külas

Leidsin hotellist ühe väikese radiaatori, millel neljast hõõgpulgast töötab vaid üks

Sapa hotellitoas stabiilselt +5 kraadi

Oma viimasel Sapa päeval öörongi oodates, otsustan külma ilma trotsida, rendin omale hulluse hoos motorolleri, panen selga peaaegu kõik riided, mis mul seljakotis on ehk topi, mägironija soojakindla pesu, paar lühikeste varrukatega t-särki, pikkade varrukatega t-särgi, kampsuni, fliisi, kilejope, suure sooja villase salli, vihmakeebi, mütsi, kaks kapuutsi, kiivri ning ostan turult suusakindad, mis eriti hästi ümber rolleri sarvede ei ulatu ja lähen... äääää küladesse hõime avastama.

Esimesse külla jõudes, võtavad mind vastu 3 väikest tüdrukutirtsu, kes juba kaugelt hõiguvad mulle: „Moniiiiiiiiiiiii- moniii”. Raputan enesekindlalt pead, pistan igale neist ühe mandariini pihku ning kõnnin edasi. Teeääres tatsab paljajalu umbes nelja aastane poisiklutt ja sirutab käe ette ning hüüab: „Moni.” Ok, ilmselt on see külake liiga lähedal Sapale ning pidev turistidevoog on need lapsed lootusetult ära rikkunud... Otsustan lahkuda, kuid vaated on aga imelised – mägede nõlvadel on lapsepõlvest tuttav hämar-kollakas sügisene valgus, koltunud ja märja rohu lõhn ning tunne, et loodus sätib end magama.

Otsustan autentsusega õnne proovida ühe teise külaga, kuhu vaja umbes 30 minutit linnast väljapoole sõita. Peale 20 minutit sõitu on aga teel ees takistus - jõgi on, aga silda ei ole. Teisele poole kaldale saamiseks tuleb laskuda mööda järsku mudast kallast, ületada väga ebakindel väike sillake ning taaskord järsust libedast mudasest kaldast üles pusida. Loen takistuse heaks märgiks, sest ilmselt siis seal teisel pool väga palju turiste olla ei saa. Jõe äärde saabub üks kohalik papi ning vehin talle nagu kurt-tummale - näidates sõnatult rollerile-temale-jõele ning pannes kaks kätt palumiseks rinnale kokku. Ta mõistab, noogutab ning haarab minu rolleri sarvedest, mina lükkan tagant ning nii suudame kahekesi kuidagi teisepoole jõge saada.


Tai Phani küla piiril peatavad mind lõkke ääres end soojendavad kolm suurte punaste peakatetega naist. Naised: „Helllouuu, mootorratas siia!” näitab üks naine mulle täpse kohakese tee ääres. „Kodumajutus?” uurib teine naine mult lootusrikkalt. Mina: „Ei, aga äkki saab selles külakeses ringi vaadata ja äkki isegi lõunat süüa?” Naised noogutavad: „yes-yes.” Üks naine haarab mul varrukast ning veab mind lõkke äärde ja ütleb: „Soe.” Selge, enne tuleb mul end siin lõkke ääres veidi üles soojendada. Kleenuke suure punase rätikuhjaga naine näitab minu kinnastele ja ütleb: „Soe”, siis osutab pead raputades oma paljastele kondistele ning kangaste indigoga värvimisest veidi sinakatele kätele: „Külm”. Näitan oma kinnastele ja siis kleenukesele naisele ning lisan: „Kui küla tuur on tehtud, annan need sulle!” Naine mõistab ja naeratab. „Lähme! Läheme külla!”, ütleb hõimurahvaste kohta üllatavalt korpulentne naisterahvas ja küsib mult: „Pikk või lühike tee?” Valime lühema, kuid raskema, mis tõuseb otse järsult mäkke. „Kas pärast ostad?” uurib suur naine ja näitab kolmanda naise seljas olevale korvile. Raputan pead: „Ma reisin ja ei osta asju.” Seepeale räägib suur suusamütsiga naine kolmandale naisele midagi ding-dong keeles, et see ilmselt tagasi läheks, sest pole ju mõtet selle üksiku turisti peale aega raisata.

Jõuame mööda ülisopast teed ühe lääpas värava taha ning marsime suure naise koduhoovi sisse. Olen üllatunud, nii lihtne ongi kellelegi lihtsalt end külla sättida. Maja ees istuvad lõkke ümber kolm naist ja tüdruk, kes end soojendavad. Uurin kleenukeselt, et kellega tegu. Selgub, et üks on suusamütsi tütar. Ta näeb noor välja, hästi peidetud naeratuse tagant paistavad hammastest pooltühi suur ning üksik välgatav kuldhammas. „Ta mees segane!”, teatab suusamüts, käsi üle ülipeene tikandiga tagumikku katva põlle (nimelt imeilusti tikitud põll ei ole mitte eespool vaid tagapool) pühkides. Imiteerin omale rusikaga näkku löömist ja küsin: „Mees peksab?”. Suusamüts noogutab. Suusamüts kaob kööki mulle vist süüa tegema ning kleenuke paneb ninale prillid, kougib oma korvist välja näputöö, võtab punasest nõelapadja ülesannet täitvast peakattest nõela ning alustab lõkkesuitsu sees nagu muuseas tikkimist.

„Sinu maa?” küsib naine. „Ess-tooo-niaaa”, hääldan hoolikalt. „Aga kas sa sündisid siin külas?” uurin. „Ei ela siin majas. Elan kaugemal. Mäed. Väike maja. See suur maja. Mina väike maja”, selgitab kleenuke tädi. Vehin kätega raseda kõhtu imiteerides, näitan naise peale ning kordan oma küsimust. Naine uurib mind üle prillide ja vastab: „4 last. 3 tüdrukut, 1 poiss. Kui poiss - stopp beebidel. Tütar elab kaugel. Tal üks beebi. Number kaks tütar elab lähedal.” „Beebid (vehin sünnitust imiteerides) kodus või haiglas?” küsin puises inglise keeles. „Mina kodus. Kui probleem, Sapa haigla. Minu ämm aitama, kui minu tütar (ja naine imiteerib sama liigutust, mis mina enne tegin). Mina aitama minu tütar.” „Kas need tüdrukud käivad koolis?” viipan lõkke ümber istuvale kahele noorele tüdrukule. „Ei”, ütleb naine ning naeratab ja vist näen veidi süütunnet ta suunurgas. Küsin kõhklevalt: „Ega sina ka ju koolis ei käinud?” Naine raputab pead. Küsin iseenesest mõistetava tooniga: „Ja sa ju ei tea kuidas lugeda ja kirjutada?” Naine naeratab ja raputab uuesti pead. „Aga kuidas sa inglise keelt rääkima õppisid?” ei jäta ma naist oma küsimustega rahule. „Turistid” vastab naine. Vau, olen imestunud, mis õige motivatsiooni korral võimalk ära teha võib!! Küsin: „Mis su nimi on ja kui vana sa oled?” „Man Mei, 45”, vehib naine näppudega nelja ja viite näidates. „Aga mis tema nimi on?” viitan ukse vahele ilmuvale suusamütsile. „Man Mei”, vastab kleenuke naine taaskord. Pungitan silmi. Naine selgitab: „See number viis.” „Aa, kui sünnid viiendana, siis on nimi Man Mei”, olen avastamisrõõmus. Naine noogutab. Süsteem on kangesti sarnane Bali nimede süsteemile, kus sisuliselt kõik olid Wayanid. Siin on vähemalt erinevad nimed meestele ja naistele. Haaran paberi ja pastaka ning palun väikesel Man Meil mulle kõik nimed järjekorras ette lugeda ja saan järgmise süsteemi üles tähendatud:

Sündimise järjekord

Naiste nimed

Meeste nimed

1

Da Mei

La Da

2

Lõ Mei

La Lõ

3

San Mei

La San

4

Sõ Mei

La Sõ

5

Man Mei

La Mei

„Kust sa need kõrvarõngad said?” imetlen kleenukese Man Mei alumiiniumit meenutavaid ilusa mustriga ehteid. „Abikaasa andis” ütleb väike Man Mei. Ta koputab oma käevõrule ütleb: „Ämm.” Man Mei koputab uuesti oma kõrvarõngastele ning käevõrule ja lisab: „Mina miniale.”

„Oskad?” küsib kleenuke Man Mei ja tõstab oma käte vahel oleva näputöö esile. Raputan pead. Tädi näitab mulle aeglaselt, kuidas ta seda imepeenikest ja ilusat mustrit teeb. Koputan ta peenelt ja ilusti tikitud püksisäärtele ning küsin: „Sina tegid?” Ta noogutab ja selgitab: „Tüdruk 10 aastat vana, oskab nii”, ja näitab lihtsalt ühes reas olevat tikandit. „Tüdruk 15 aastat, oskab kõike seda teha”, selgitab väike Man Mei. „Ma olen 33 ja ei oska üldse midagi teha”, itsitan. Tädi itsitab kaasa. „Kaua sellise suure asja tegemine aega võtab?” küsin. Naine näitab mulle põlle ja ütleb: „Aasta”. Naine näitab jaki varrukaid: „Kaks kuud”. Naine näitab väikest kotikest: „Üks kuu.” Järeldan, et siinses kultuuris on olulisem osata näputööd teha kui koolis tühja tarkust taga nõudmas käia.

Uurin naise „turbani” alla ning olematuid kulme ning küsin: „Te raseerite juukseid ja kulme?”. Naine kergitab punast kangakuhja ning teeb liigutust justkui pintsetiga ükshaaval karvu välja kitkudes. „Tõmbate välja?” olen imestunud. Naine noogutab: „Põllul töö. Palav.” Teen valulikku grimassi ning tädi noogutab ja naeratab. „Kui tihti?” küsin. Tädi ei saa aru. „Iga päev, kord nädalas, kord kuus, kord aastas?” Tädi ütleb, et kord kuus. Nimelt on punaste dzao naiste eripäraks poolde pealaele juuste ära ajamine ning ka kulmude ära ajamine.

„Kust te omale mehed leiate?” küsin, sest olen lugenud kurikuulsatest „laupäevastest armuturgudest”, kus käiakse omale teist poolt otsimas. „Mees põllul” ütleb kleenuke. „Ei-ei”, ei ole ma vastusega rahul, „mees, noh, kohtute, noh! Külas, turul, ema-aisa otsivad?” Naine saab nüüd pihta: „Ei-ei turg. Ema-isa vaatavad külas, siis lähevad rääkima poisi ema-isaga, siis ütlevad abiellu.” Kommentaariks: üldiselt abiellutakse oma külas ning oma hõimu liikmetega, kuid tänapäeval tuleb juba ka erandeid ette. „Kas su mees töötab riisipõllul?” proovin vestlust edasi arendada. „Ei, meestel on erinev. Ainult krae”, ütleb tädi ja teeb kaela juures tikkimise liigutusi. Oeh, ma vist hakkan ära väsima, et Man Mai minust muudkui valesti aru saab. Naeratan. Õnneks ilmub suur Man Mai ehk suusamüts ning ütleb: „Tule. Söö.”

Lähen majja. Maja on tõepoolest suur ning laudadest kokku klopsitud nii, et laudade vahel on suured praod ning katuse ning seinte vahel on suured vahed – ehk külma ei ole mitte miskit kinni pidamas. Majal on muldpõrand, seina ääres väike kummut, millel telekas ning paar plasttooli. Köögi keskmeks on lõkkease, mille kohal ripub kuivamiseks välja pandud sealiha. Seinaääres on veetünnid ning nõud. Köögi keskosas on väike lauake ning madalad pingid ning sinna me koos suusamütsi, tema tütre ning tütre-tütrega sööma asumegi. Väikest Mai Meid millegipärast lauda ei kutsuta. Mulle antakse kätte väike kausike riisiga ning sinna peale võib omale laua keskele kuhjatud kaussidest head ja paremat pulkadega kõrvale näpistada. Laua keskel on rasvane praetud sealiha, praetud tofu, mingid rohulibled, praetud muna ning mingid hallid ollused. Lasen hea maitsta rohelistele libledel, toful ja munal. Kohalik söögikomme vist näeb aga ette, et pereema võtab suurtest kaussidest oma pulkadega ning viskab iga lauasolija kaussi väikeseid palukesi... Ma ei tea, kas rikun kombeid, aga surfan suurtes kausssides oma pulgaga ise. Suusamütsi tütar ja tütre-tütar väga julgelt ise omale paremaid palakesi ette aga ei tõsta. Ilmselt on neil keelatud turisti eest asju ära süüa. Suusamütsile saab peagi selgeks, et ma sealiha ei fänna, mille peale asub ta oma lastele sealiha taldrikusse kühveldama ning kui selgub, mul on kõht täis, siis ta kobiseb, et ma nii vähe söön ning paneb ruttu ülejäänud muna ning tofu oma lapse ja lapse-lapse taldrikusse. Küsin: „Mitu korda päevas te sööte?” Naine: „Kolm.” „Kas te sööte iga päev hommikuks-lõunaks-õhtuks sarnast toitu”, tahan teada. „Sama-sama iga päev”, ühmab naine liha mäludes. Suur Man Mei võtab minult rikkaliku lõuna eest 15 krooni, ise kergelt punastades.

„Millal te elektri saite?” küsin, sest olen kuulnud, et paljudes külades ei ole senini elektrit. „Kaks aastat tagasi”, ütleb naine uhkelt. Võin nende majapidamises ringi vaadata ning igalt poolt puhub sisse külm tuul ning magamistoas on voodite ümber veetud tekid. „Kas teil külm ei ole?” küsin kõheldes. „On. Nüüd on väga külm. Mitu kuud.” Teatab suusamüts. Nojah, mõtlen endamisi, ilmselt ei ole siiski nii külm või ei ole nad nii nutikad näiteks kui vanad eestlased. Sest olid ju ka meie esivanemad vaesed, aga sellegipoolest tulid selle peale, et maja voodrilauad veidi tihedamalt üksteise vastu vedada ning pragudesse sammalt ja savi mätserdada.

Kui sean end minekule, siis küsib kleenuke Man Mei, et kas ma talt osta ei taha midagi. Ütlen, et ei taha, aga heakene küll, et näidaku mulle oma asju. Ta hakkab uhkelt oma korvist ükshaaval asju välja vedama, mis on ilmselt kogu tema maine vara. Seal on kantud (veidi määrdunud ning värvist ära) põlled, vestid, mütsid, vööd ja kotikesed – mm... ilmselt müüb Man Mei oma väga-väga kallist elu, et perele raha teenida. Suurel Man Meil on see kodumajutus olnud mitu aastat ning seetõttu on ta ka veidi vähem sõbralik kui kleenuke Man Mei, kes on siiras ja soe. Mul hakkab kleenukesest Man Meist kahju, sest ta oli minuga nii hea olnud ning valin välja ühe tutt-uue rohkete tikanditega õlakotikese. Maksan nii palju kui Man Mei küsib ning teen ta silmnähtavalt õnnelikuks. Ka mina olen õnnelik, sest ta oli üks ütlemata armas ja usin vestluspartner.

Jätan rolleri juures Man Meidega hüvasti, surun väiksemale oma kindad pihku ning mul on tunne nagu oleks just vanadel tuttavatel maal külas käinud.

Marika

Kolmapäev, 25. november 2009

H’mongi tüdrukud elust

vaatega imeilusale Halong Bay lahele

harilik Eesti suve ilm

Sapa turismiinfo punktis on üleval näitus. Nimelt üks lääne naine ostis grupile H’mongi neiudele fotokaamerad, palus teha fotosid nende elust ning iga foto juurde midagi rääkida. Kuna enamus ei oska kirjutada ja lugeda, siis olid jutud teiste poolt kirja pandud. Allpool mõned killud 10-17 aastaste mägihõimu neiude arusaamadest ning nende elust.

H’mongidel ei ole külades suured majad. Isegi kui oleksid suured majad, siis nagunii nendes poleks elektrit. Kui oleks suur maja, siis ei oleks võimalik šamaani kutsuda kui keegi on haige, sest kui on suur maja, siis šamaan ei saa pahasid vaime välja ajada. Hau Di Tinh, 17 aastane

Linnas on palju inimesi – Dzaod, H’mongid, välismaalased. Meie külas ei ole nii palju inimesi ning kõik kes seal on, on H’mongid. Turistid käivad ainult külasid vaatamas, aga nad kunagi ei jää ööseks, sest meil ei ole neid kuhugi magama panna. Meil ei ole suured majad nagu Khin’idel linnas. Ly Thi Chai, 10 aastane

Mõned korrad nädalas ma viin turiste oma külla. Nad ei tee seal midagi. Lihtsalt vaatavad kõike ja teevad fotosid. Than Ti Su, 16 aastane

Kui minu kaks väikest õde suuremaks kasvavad, siis nad tulevad koos minuga linna asju müüma, sest nad on laisad. Nad ei taha külas olla, sest seal tuleb liiga palju tööd teha. Mina ei lähe linna, sellepärast, et ma laisk olen, vaid sellepärast, et minu vanematel on raha vaja ja ma tahan neid aidata. Aga minu vanem õde on kodus. Ta on liiga arg, et linnas asju müüa. Giang Thi Chi, 10 aastane

Dao naised käivad Sapa turul asju müümas. Iga nädal nad lähevad oma külla põllule tööle ning uute asjade järgi, mida müüa. Daod müüvad turistidele küll rohkem asju, aga nad teenivad sama vähe kui meie H’mongid. Nende asjad on küll ilusad, aga nad ise kannavad uusi asju ja turistidele müüvad kantud asju. Ma Thi Sang, 17 aastane

Esialgu ma tulin linna koos oma emaga, ta õpetas mulle kuidas müüa. Mulle meeldib müüa. Kui ma oleksin kodus, siis meil ei oleks üldse raha ega toitu, mida süüa. Nüüd ma olen ainuke, kes müümas käib ja ma annan kogu teenitud raha oma vanematele. Minu nooremad vennad ja õed ei käi koolis, sest kodus on palju tööd. Thau Ti Za, 12 aastane

Ma töötan tuuri-juhina ja viin turiste küladesse. Kui turiste ei ole, siis pean tegema teisi töid nagu korjama juurvilja lehti, nõusid pesema, riideid pesema ja kuivatama. Aga tegelikult teeb ikkagi ema enamus tööd. Meie jaoks on töö lõbus! Ma Thi Sang, 17 aastane

Mul on kaks õde ja vend. Kui minu emal ja isal ei oleks veel poega, siis nad muudkui saaks veel lapsi. Kui minu ema sünnitas minu venna, siis nad lõpetasid laste saamise. Aga mulle meeldib kui meie kodus on palju inimesi, siis on lõbus. Vang Thi Pi, 13 aastane

Kui mulle meeldib mõni poiss, siis ma kunagi ei palu tal minuga koos välja tulla, sest see on liiga piinlik. Ly Thi May, 14 aastane

Kui ma kunagi abiellun, siis ma tahaks saada viis last – kolm tüdrukut ja kaks poissi. Mulle meeldib, kui on rohkem tüdrukuid, sest tüdrukud töötavad ja aitavad vanematel raha teenida. Poisid on väga häbelikud, nad on ainult kodus. Ly Thi Do, 16 aastane

Poisid ei käi kunagi asju müümas, nad peavad pühvlite ja hobuste eest hoolitsema. Neile meeldiks ka müüa, aga neil on liiga palju müüd tööd vaja teha. Ly Thi Chai, 10 aastane

Üles tähendanud ja tõlkinud Marika, fotod Marikalt

Esmaspäev, 23. november 2009

H’mongidega Sapas matkal

Restoranis, kus Itaalia-Vietnami peakokk mängib kitarri ja laulab

Äsja kingakuivatus-teenuse pakkuja juurest oma tenkarid uuesti kätte saanud

Sapasse jõudmise päeval lunin omale kaunile orule ja terrass-riisiväljadele avaneva vaatega toa. Järgmisel hommikul üles ärgates on aga keegi justkui öö läbi kustukummiga mässanud ehk imeilusa vaate lohakalt ära kustutanud. Kogu Sapa on on enda alla matnud suur vihmapilv, kus sees sajab.. Isegi 30 meetri kaugusel asuv vastasmaja ei paista pilve ja uduvihma tõttu!? Tore, broneerisin endale tänaseks trekingu läbi imeliste Sapa orgude ja mägede, et nautida vaateid... Hm. Turismibüroo lubas ju tänaseks paremat ilma kui eile, aga noh.. .mõistan, ega nemad ka ilmataadid ei ole.. Ja nii sajab ja sajab ja sajab.

Asun siiski teele koos giidiga ning itaallase Roberta ning kahe iisraellasega. Juba esimese käänaku peal liituvad meiega 5 väikest tüdrukut ning vanem naine, kelle tumesiniste ehk indigo värvi ja tikanditega riided annavad märku sellest, et nad kuuluvad musta H’mongi hõimu. Põhja-Vietnamis elab umbes 15 erinevat mägi-hõimu, kus mõnes on alles miljoneid inimesi ning teises võib-olla ainult sada. Vahet hõimude vahel saabki teha ennekõike riietuse järgi, kuigi igal neist on ka oma keel, kombed ning usurituaalid. Kõik need mägihõimud on tuhandeid või sadu aastaid tagasi (sõltub hõimust) tulnud nii Vietnamisse kui ka Taisse ja Laosesse Hiinast. H’mongid tulid Hiinast 19 sajandil ning nende hõimul on tänaseks Vietnamis suurima arvuline esindus.

Pilusilmsed tüdrukud uudistavad meid suurte silmadega ning vudivad meie kõrval, küsides küsimusi: „a-missu-nimi-on, mis-riigist-sa-oled, mitu-õde-venda-sul-on-oehhh-niiiii-väike-pere, kauaks-sa-Sapasse-jääd?, jne”. Tüdrukute õhukeste kanepist ja indigo taimega värvitud kleidikeste peal on päevinäinud vettinud joped. Kohalike kombe kohaselt on paaril neist ümber sääre keritud sametkangas (et kaitsta end sääri madude ja kaapivate okaste eest), kuid kõigil on lahtiste kummikingade sees paljad jalad?! Jeever, õues on ju + 8 kraadi ja sajab?! Küsin, kas neil külm ei ole, et neil oleks ju hädasti sokke ja kummikuid vaja – tüdrukud lõdisevad, hambad plõgisevad ning nad ei vasta midagi. Oleme oma väikese läänlaste kambaga hämmingus ning peame plaani, kuidas neile turult kummikud ja sokid osta... Meie lõdiseme ning tõmbame oma jopesid ja salle tihedamalt enda ümber, kuid tüdrukud sumpavad paljajalu läbi muda ning loputavad oma jalgu ilma teist nägu tegemata jääkülmas mägiojakeses. Samal ajal valmivad nende nobedate näppude vahel rohukõrtest hobused ning sõnajalgadest imeilusad südamekesed, mida nad meile suurte naeratuste saatel kingivad. Paaril neist on otsa ees suured punased lärakad – uurin, et mis need on. Nad vastavad, et kui on peavalu, siis nad võtavad pühvli sarve, teevad selle kuumaks ning suruvad selle otsaette – siis läheb peavalu ära!

Tüdrukud ehk Mi ja Mo ja Tso ja Tsu ja Sai räägivad üllatavalt head inglise keelt, kuid koolis neist ei ole keegi käinud. Nad ei oska ka lugeda ega kirjutada. Selgub, et koolis ei saa käia, sest nad peavad oma vaeseid peresid aitama ning käima ema tehtud asju turistidele müümas. Tüdrukutel on selja peal suured korvid ning kui oleme peale 2 tundi mäest üles ja alla matkamist jõudnud Sin Chai külakeseni, kus nad elavad, siis ilmuvad korvidest imeilusad tikandid ja sallid ja mütsid ning nad paluvad, et neilt midagi ostaksime. Kuna tüdrukud jäävad meist maha, siis jääb ka meie kummiku projekt katki, aga annan oma väikese panuse ning ostan Mi’lt ilusa kireva salli. Ta Vani küla poole liikudes liituvad meiega juba kaks järgmist naist... ikka korvid seljas ning küsimas samu küsimusi. Kõigil on lootus, et enne kui nad meid järgmises külakeses maha jätavad, et äkki õnnestub meile midagi müüa.

Ta Vani külas läheme kooli kaema. Tegu on algklassiga, kus jooksevad ringi nii 4-6 aastased mudilased. Osad poisid on jääkülma plaatpõrandal peal paljajalu, kooli hoovis on paar püksata poissi. Tüdrukutel on seljas küll mantlid, kuid paljaste varvaste otsas on plätud. Olen eelmisel päeval ühest heategevusprojekti brošüürist lugenud, et paljud lapsed käivadki aastaringselt (ehk ka 0 kraadiga) paljajalu ning püksteta, sest nende pered on lihtsalt nii vaesed, et neil ei ole riiete jaoks raha. Brošüür palub hetkeks ette kujutada, et mis tunne oleks üle talviste riisipõldude kooli ilma jalanõudeta ning püksteta minna... Brošüüri lugedes mõtlesin, et eks see on veidi üle-dramatiseeritud-südant-härdaks-tegev-tekst, kuid täna Ta Vani küla vahel paariaastaseid lapsi ilma püksteta ja paljajalu jooksmas nähes, kelle jalad ja pepud sinised, usun, et ilmselt see brošüürike ei liialdanudki...

Trekkimise esimesed 3 tundi mööduvad pilvevati ja vihmapuru sees ning Sapa kuulsaid maalilisi riisiterasse võib omale ainult ette kujutada. Esialgu on aga matkarada (vaatamata sellele, et vahepeal peame läbi mägioja sumpama) suhteliselt matkatav, mis sest, et varbavahel vesi lirtsub ning olemine kuidagi külmaks muutub. Peale tagasihoidlikku kiirnuudli lõunat, kui märjad jalad on juba kringliks külmunud, siis muutub kogu tee läbimatuks aga selle võrra ka lõbusamaks. Nimelt on terve päeva sadanud, nii et päris järsult üles-alla looklev mägirada on kaetud paksu mudakihiga. Alguses proovin hüpata ühelt mättalt teisele, et vähe viisakama jalanõuga pääseks, kuid juba esimese 100 meetri peal libisen siuhti ühte suuremasse mudamülkasse ning minu läbivettinud riidest tennised on nüüd ka ühtlase mudakihiga kaetud. Mudased jalanõud, mudamülkasse ja pühvlite-hiigel-sitahunnikutesse käntsatamine muutuvad kohe aga sisuliselt isegi mitte-märkimisväärseks, sest eluliselt oluliseks saab kahel jalal püsimine ning mäeveerelt mitte alla libisemine. Proovin alguses kuidagi oma jõududega hakkama saada, aga kui mõne aja pärast minu tennistest on saanud hästi määritud suusad, siis ei ole mul lihtsalt enam oma jõududega võimalik püsti seista. Meiega trekib kaasa järjekordne mustade h’mongide naistekamp. Seekord on tegu 30ste ja 40ste naistega, kes ilmselt aimasid, mis meid ees ootab. Kui ühel tõusul minu jalad mu all ringi käivad nagu mõnel multifilmi tegelasel ja kogu aur läheb püsti seismisele, siis haaravad mind ootamatult oma käevangu justkui kaks inglit – Tsing ja Zing – ja tõstavad mind mäest üles. Ohoo!! Nende kahe kleenukese, kuid tugeva naise käest ma ei ole enam nõus lahti laskma ning nii talutavad ja libistavad nad mind mäest üles ja mäest alla. Kui arvate, et mingi linnapreili nüüd matkal hakkama ei saanud, siis eksite. Nimelt kukub isegi meie kohalik giid oma korda kolm mudasse ning kraavi, paar kohalikku H’mongi naist libastuvad üle mäeveere ning kogu meie kamp – nii suurt kasvu Itaalia neiu kui ka karvane sõjaväelasest iisraeli mees on endale väikestest ja kleenukestest h’monig naistest talutajad võtnud. Ja H’mongi naised muudkui itsitavad...

Kõik hea ja halb käib aga käsikäes. Nimelt pilved on meie ümbert ära sõudnud ning meile avanevad maalilised vaated. Mägede küljed on kujundatud trepikujuliseks, et nendel terrassidel riisi kasvatada, oru põhjas voolab imeilus mägioja. Hetkel on kõik pruun, sest riis on ära lõigatud. Siin saadakse vaid üks saak aastaks. Riis istutatakse veebruaris/märtsis ning lõigatakse maha juunis-juulis. Kujutan ette, kui kevadel siia sattuda, milline imeline vaade oleksid need hele-helerohelised terrassid (ning südames tekib igatsus oma Bali riisipõldude järele), siinsete riisipõldude muster annab minu hinnangul Balil nähtule silmad ette!! Riisipõldudel uitavad sead ja pühvlid ning siin seal on riisipõldude vahel, mäeveerel rippumas väikesed puuhütid.

Kuid püstiseismise harjutustele keskendumine ei luba ümbritsevat ilu väga kaua nautida, sest hinnaks on mudas maandumine. Pärast 30 minutit rassimist uurime giidilt, et kaua veel minna on – selgub, et järgmised 2 tundi!!! See ei ole võimalik!? Giid teatab meie ohhetamise peale meile aga maailma kõige rahulikumal häälel ka alternatiivid: magada siinsamas või helikopter järgi kutsuda. Hmm... Otsustan, et muudan selle pusimise enda jaoks lihtsalt üheks libisemise ja suusatamise funiks. Hüüan kui sõjapealik: „Jeheeee-uhuuuu-ladies!”, ulatades oma kaks kätt oma inglitele ning „Dolaaa-dolaa-dolaaa!! (mis tähendab h’mongi keeles, et läheme-lähme-lähme!) ning meie tiim ehk kolmik – Marika-Tsing-Zing haarab liidri koha. Järgmised kaks tundi näeb pilt välja järgmine:

Sirge maa peal: kaks väikest naist on minust veidi eespool, tõmbavad kätest, minul tagumik taga, kaks jalga nagu suuskadega tugevalt maa küljes ning libisen muda pritsides edasi ja karjun muudkui juhuu. Inglid itsitavad. Mäest üles: Üks h’mongi naine kõnnib ohtlikul mäe veerel, teine viltusel mäe nõlval, mina hoolikalt astumiseks kohta valides nende vahel ülilibedalt mudasel rajal. Imelikul kombel nemad ei libise. Nad on ka nii tugevad, et kui mul jalad alt ära kaovad, siis suudavad nad mind püsti hoida, rääkimata minu mäest üles tirimisest. Mina ähin ja vannun veidi kui jalad alt kipuvad kaduma, inglid kihistavad ja räägivad midagi oma liblika keeles. Mäest alla: indigo kostüümides naised kahekesi minust veidi eespool, mina toetudes nende sitketele kätele ning tihtipeale allapoole hüpates või siis libisedes ning nemad mind püsti hoides. Laskumiste peal on kiusatus lihtsalt istuda ning tagumiku peal alla kelgutada, kuid siiski loobun sellest. Minu selja taga on aga põlvevalus itaallanna ning tema valib päris mitu korda just selle viisi, sest jalad lihtsalt ei kanna. Ekstreemsust on piisavalt. Ühe hüppe peal maandun pahkluudeni mudabasseini – oehh, nüüd isegi enam ei paista, et mul kunagi jalanõud ka jalas olid. „Tsing-Zing! Jeeee, dola-dola-dola”, hõikan naistele ning libisen nende vahel kui lapsepõlves „mini-suuskadega” mäest alla. Zing ja Tsing ainult naeravad ning ka ise libastudes, vaid itsitavad. Kaks tundi mööduvad märkamatult, justkui lapsepõlves kelgumäel. Kohalikud tunduvad aga nendel radadel täiesti kodus olevat, sest samal ajal kui meie püsti seismisega vaeva näeme, tuiskab kusagilt võsast välja kümmekond h’mongi noort, ajades üksteist taga ning kilgates ning kadudes järgmise künka taha justkui nendest mudastest nõlvadest üles lennates!!

Meie kolmikul läheb ka suhteliselt hästi – oleme alati esimene ning tundub, et ka edukaim, sest minu saatjad on nii tugevad ja ägedad, et ma ei kuku kordagi. Minu taga libisevate iisraellaste ning itaallase tagumikud on läbivettinud. Iisraeli neiu põlved on kaetud justkui muda-põlve-kaitsetega ning käed muda-kinnastega. Selgub, et nii minul kui itaallasel on jalas meie reisil kaasas olevad ainukesed kinnised ehk soojad jalanõud, mille läbivettinud oleku ning muda tõttu nähtamatuks muutunud välimus ei kannata kommentaare. Meie õnn on õhtuks tagasi linna saada, aga iisraellased on tulnud 2 päevasele matkale. See tähendab, et neil tuleb ilma ühegi vahetussoki, -püksi või -jalanõupaarita läbi ajada järgmise päeva pärastlõunani. Öö plaanivad nad veeta puukuuri tüüpi mägihõimude majas.... hmm. Iisraeli neiu ütleb, et ta püksid ja tossud on nii rõvedad, et ta arvab, et ta ei hakka neid ööseks jalast ära võtmagi, sest vastasel juhul ei suuda ta neid hommikul uuesti jalga saada.....

Ega minu hotellitoa temperatuur puukuuri omast ei erine, stabiilselt + 5 kraadi ja suud paotades täitub tuba hingeauruga. Ma ei hakka selles jäises ruumis kõiki riideid seljast ära võtma, sest see tundub täieliku terrorismina ning lähen oma mudaste pükste ja tennistega sooja duši alla. Nii on soojem. Peale pesemisrituaali panen kuivade ja puhaste sokkide otsa hotelli vannitoas olevad koledad sinised plätud nagu eluaegne külanaine ning kõnnin veest tilkuvad tennised näpu otsas kohest kinga kuivatust lubava sildi poole. Selgub, et kohe tähendab järgmist hommikut ning nii kõnnin uhkelt terve õhtu läbi Sapa tänavatel ja baarides oma kole-koledate plätudega, endal viimase boheemlase ilme näol!



Marika

Neljapäev, 19. november 2009

„Good Morning Vietnam” ehk lõunast põhja

Üritan Sapa hotellitoas lõket teha

Nii külm on, et soojasaamiseks istun jalad soojaveekausis ja müts peas

Vietnamimaa on üks suhteliselt kitsas aga ülipikk riba. Veedan kolm järjestikust hommikut erinevates Vietnami osades ehk lõunas, põhjapool keskel ning päris põhjas. Kolmel hommikul on tegu kardinaalselt erineva ilmaga, keskkonnaga ning elustiiliga.

Pühapäev, 15. novembri hommik, lõunas Phu Quocis

Minu äratuskell heliseb kell 5 ja väljas on alles kottpime. Minu tuba on kuidagi tühi – ahjaa, ma ju pakkisin eile õhtul taaskord oma elu kokku, seepärast ei olegi mind alati ümbritsevat kerget ja kodust segadust toas märgata. Tõesti, 5 nädalat ning mulle hakkas tunduma, et Phu Quoci saarel on oldud küll ning võiks veidi reisida. Aeg lahkumiseks tundus ka täiesti õige olevat – iga viimane kui üks raamat kuhjast „lugemata” sai tõstetud kuhja „loetud”, minu bungalo taga elanud koerapojad kasvasid nii suureks, et kolisid randa metropoli elu kaema, lainetav ja kodune hülgehall meri muutus helesiniseks ja rahulikuks laguuniks, koos mere muutusega saabusid justkui kokkulepitult kohale ka turistide hordid (ja nende hulgas ei ole võimalik end koduselt tunda) ning ilmad muutusid nii kuumaks, et ma viimasel nädalal keeldusin kella 10 ja 4 vahel välja minemast. Ehk minek!

Eelmisel õhtul tegi hotelli pererahvas mulle pikaajalise viibimise autasuks tasuta „söö ja joo niipalju kui jaksad” õhtusöögi. Kuna ma üksi väga palju süüa poleks jaksanud ning üksi juua ei ole ka teab mis fun, siis kutsusin siit blogist tuttava itaallase Filippo ka kampa, kes selle kuu ajaga mulle tõeliseks sõbraks oli muutunud. Kuulnud, et lähen järgmisel hommikul vara lennukile, ärkas aga Filippos ilmselt mingi ITAALIA MAMMA geen ning ta ütleb mulle, et olgu vara, aga ilma hommikusöögita ta mind lennukile ei lase. Kuna rannakohvikud avatakse alles sel kellaajal, mil minu lennuk õhku tõuseb, siis pakub Filippo isalikult, et tulgu ma tema poole hommikusöögile (nimelt tal on oma köök).

Nii juhtubki, et kell on 5.15 hiilin läbi sooja ja sumeda ööpimeduse Filippo maja poole. Isegi koerad magavad, rääkimata majaomanikust esimesel korrusel. Aga noh, kui hommikusöök, siis hommikusöök ning marsin uksest sisse ilmega nagu oleks kõige normaalsem aeg kellelegi külla minemiseks. Leian hämaralt valgustatud köögist eest ujumispükstes Filippo (sest juba ka varahommikul on nii palav nagu Eesti ühel soojemal juulikuu päeval), kes itaallaslikult žestikuleerides juba mune praeb ja taldrikuid lauale sätib. Istume kõrgel terrassil, koos praemunade ja kohviga kaob ka ööpimedus ning kell 5.45 avaneb terrassilt vaade sinisele merele ning palmisalule. Filippo mõõdab mind altkulmu, on rahuloleva ilmega, et ma ei pea näljasena oma reisi ette võtma, annab mulle lõuna-eurooplase kombel laksuga head-aega musi põsele ning kostab: „Ma arvan, et ära mõnda aega nüüd raamatuid loe! Jälgi parem elu!”

Lippan paariks minutiks veel randa: mehed sätivad end väikest ümmarguste korv-paatidega merele, usinamad pereemad korjavad üleni riietega soojas merevees istudes karpe, porgandpaljad lapsed vudivad vee äärde, luks-hotelli teenindajad kammivad liiva siledaks. Taksoga lennujaama poole sõites möödun turule tõttavatest kolmnurkmütsidest, kelle õlul on hiiglaslikud puuvilja ja juurvilja koormad, taksost kimavad mööda turu-trääniga ülekoormatud motorollerid, jõe-ääres on kalapaadid juba randunud, et turgu värske kalaga varustada.

Esmaspäev, 16. novembri hommik, Vietnami keskosast ülevapool Hanois


Minu äratuskell heliseb kell 5, kuid teki alt välja tulemisega on keeruline, sest tuba on jahe. Jaaa, väljas on väga külm! Nimelt kui eile lennukiga Hanois peale 3 tundi lendamist (just! 3 tundi võttis Phu Quocilt Hanoisse jõudmiseks – see on justkui 2 pikkust Tallinnast Stockholmi!) maandusin, siis oli üllatus suur, kui stjuardess teatas sõbralikult, et väljas on 15 kraadi. Ja oligi – kujutate ette! See vist oli vastus kõigile minu kobisemistele Phu Quoci kahe viimase nädala jooksul liiga kuuma ilma üle. Seon salli enda ümber, otsin kotipõhjast üles riided, mida ei ole peale aprilli puutunudki. 40 kraadist 15nessse jõudmine on ikka paras šokk nii kehale kui meelele.

Terve hotell „Sport” Hanois magab. Lobby on kottpime ning uks on lukus, komistan õnneks millegi otsa, mis äratab vastuvõtu töötaja üles. Minu silmad on juba pimedusega harjunud, kuid tema mind ei suuda pimeduse varjust eristada ning hakkab end uuesti magama sättima. Sosistan, et sooviksin välja minna. Mees ehmub justkui oleks kummitust näinud, ning paneb tule põlema. Mees teeb väga unist nägu, vaatab mulle mõistmatult otsa, vaatab kella, vaatab uuesti mulle otsa ning ütleb: „Kell on 5.20”. „Jaa! Ma tean, aga palun ma sooviks välja minna!” vastan mina. Eh, kas siis kell 5.20 on keelatud Hanoi tänavatele minna?

Ooo, mulle meeldivad hommikused linnad. Kõik liikvel olijad valmistavad end ja linna algavaks päevaks ette: keegi pühib, keegi kössitab lõkke ääres soojendab käsi, keegi tõttab kastihunnikuga kuhugi, keegi jalutab koera, keegi seab „plastmass-nuudlisupi-välirestorani” üles. Mulle kõnnivad vastu kolmnurk mütsidega ning justkui kokkulepitult vetruva sammuga vietnamlannad, kellel on seljas talveriided ning loogaga õlgadele vinnatud suurte kaalukaussidena koormate kaupa puuvilju ja juurvilu. Ilmselt vetruv samm ei ole siiski siin kohalik uuem moeröögatus, vaid hoopis suure koorma all ainuvõimalik liikumisviis. Kuigi Phu Quocis ma seda ei märganud, ilmselt hanoilannad on seda üksteiselt õppinud.

Hanoi vanas kvartalis on täiesti oma hõng ja eksootiline võlu – siin on parasjagu madalad ja kitsad majad (maja fassaadi laiuse järgi otsustati maks, seepärast on majad vaevu 2-3 meetrit laiad ning kõrged) ning lõputult erinevaid kaubanduse tänavaid. Süsteem on lihtne - iga asja jaoks on oma tänav, kuhu kõik selle asja müüjad koondunud on. Nii on olemas niidi tänav, hauakivide tänav, serviisi tänav, plastmassist üks-kõik-mis-asja tänav, röstkala tänav, suhkru tänav, kandiku tänav, trummi tänav ja kammi tänav jne. Oma hommikusel jalutuskäigul suundun läbi kinga- ja sandaalitänava. Vaatamata varasele hommikutunnile on mitmed kingakauplused juba täis tuledes ning kaupmehed vaatavad igavlevate nägudega kell 5.30 uksel, justkui nad ei olek eile õhtust end kinni pannudki. Hanoi turgudelt võib endale odavalt hankida brändikaupa – nii jäävad silma Lacoste, Gucci, Armanit, DKNY jne.. Seetõttu jääb linnapildis jääb Phu Quociga võrreldes silma rohkem moodsaid naisi ja mehi.

Mina suundun vana kvartali südameks oleva Hoam Kiem’i järve äärde. Nimelt olen siit ja sealt kuulnud, et varastel hommikutundidel käivat järve ääres vilgas tegevus. Ja nii ongi! Kell on 5:38 ja terve järve äär on täis tervisesportlasi. Ilmselt on linnaelu ikkagi niipalju stressirohkem, et tuleb enda tasakaalus hoidmiseks tervisespordiga tegeleda. Pargis on peamiselt umbes 50-70 aastased mehed ja naised - kes Adidase dressis, kes pidžaamas ja kes nahktagiga – kõik jooksevad, teevad kätekõverdusi või kõhulihaseid. Keskealiste daamide punt teeb rütmilugeja saatel koos tai chid. Vanapapid teevad virgutusharjutusi ning silma jäävad ka mõned tõsisemad idamaiste kunstide harrastajad. Vaatepilt on kirju ja rahvarohke ning uduvihmaga külm ilm ei ole mitte parem kui Eestis neil päevil... Proovin ka veidi rutakamalt kõndida, et mitte tõsistele spordi harrastajatele jalgu jääda!!!



Teisipäev, 17, novembri hommik, päris põhjas Lao Cais ja Sapas

Vagunisaatja koputab kupee uksele, kell on 5:14. Ärkan peale ööd läbi loksumist, uhh, külm on. Rong ongi kohe oma lõpp-peatuses Lao Cais. Prrrrr.... siin on veel külmem kui Hanois, pakun, et mingi 12 kraadi. Sajab mingit jama. Hüppan minibussile, et sõita Sapa linnakesse, mis asub 1650 meetri kõrgusel. Minu kõrval istuv bussijuht on väike Vietnami mees. Ta mõlema pöidla küüned on umbes 5 cm pikkused. Ta on oma minibussile tuuninud signaali, mis kõlab nagu kajaga akordion. Tundub, et ta armastab seda häält, sest terve tunni ajalise sõidu jooksul ta muudkui hoiab seda põhjas. Sõidame läbi uduvihma, läbi pilvede, mäeveerel, meie ümber laiuvad rohelised mäekünkad ja läbi pilvede aimatavad terrass-riisipõllud.

Sapas on veel külmem, pakun, et mingi 8-10 kraadi. Saan hotellitoa, kus oma suust tuleva hingeauru saatel võtan kasutusele kogu oma tahtejõu ning koorin riided seljast, et duši alla minna. Pärast Uus-Meremaad ja Sydneyt ei olegi sellises ilmas olnud või õigemini seal ei olnud nii jahe. Aga mismoodi see nüüd võimalik on, et selles jääkapis järgmised 4-6 ööd ööbin?! Asun võimalusi välja selgitama. Kohe selgubki, et saadaval on veidi kallim aga kaminaga tuba. Kolin sinna. Teen tule kaminasse, toon kamina ette kuuma veega kausi ning panen oma jääkülmad jalad kaussi. See on aga ajutine lahendus, sest kamin ei ole ahi ning niipea kui tuli kustub, haihtuvad kamina eest ka igasugused soojakraadid... (hilisem täpsustus: öö magan mütsiga ning kogu riietuses kolme paksu teki all... ). See külm ei ole siin harukordne, see tuleb igal aastal ning kohalikud näivad ka lõdisevat, aga minu hämmastuseks ei ole katutusel ühtegi radiaatorit, tuleasemed on pigem turistide jaoks, kui inimeste enda soojendamiseks ning kõik aknad ja uksed hoitakse pärani lahti (kui neid üldse ees on). Hommikusööki serveerivad teenindajad on päris popis prantsusepärases kohvikus jopede ja mütsidega. Huvitav, et nad selle peale ei ole tulnud, et oma maju veidi soojakindlamaks teha või siis mõni küttekeha kuhugi nurka panna...

Kogu selle kannatuse kompenseerib minu ammune unistus sügise järgi – nimelt leian siit metsaaluse, kus saan pruunide lehtedega sahistada (sahinat kujutan endale küll pigem ette, sest lehed on märjad) ning õhus on sambla ja märja lehe lõhna. Hall taevas ning lõputu uduvihm ei anna märkugi lõppemisest.

Miks ma siia põhja üldse kippusin?! Siinses piirkonnas elab kogu Vietnami kõige värvikam rahvastik – erinevad hõimud, kes on siia aastasadu tagasi kolinud Lõuna-Hiinast ning kes tänase päevani uhkusega oma isetehtud rahvarõivaid kannavad ning viljelevad elustiili, mis meie vanaemad ja vanaisad vast 100 aastat tagasi elasid... Ühesõnaga, vaatamata külmale ilmale tõotab põnev tulla.

Olen kell 8 turul, et varustada end kinnaste, mitme paari soojade sokkide ja suure värvikireva kohaliku salliga. Turul on müügil ka paksud joped, kuid ränduri kotis selle jaoks ruumi ei oleJ. Loodan selle „ebainimliku” ilma siin üle elada ning saadan austusavaldused kõigile eesti talves viibijatele!

Marika

Esmaspäev, 16. november 2009

Elu võimalikkusest Eestis

Tallinnas Sitsi mäel,
+5 ºC, raagus, kuid päikeseline olemine



Minu blogielu on nüüd mõnda aega varjusurmas olnud ja pole ka mingi ime – mu maailmarännak on veidi rohkem kui kuu aega läbi. Aga nii nagu reisi käigus sai blogi kirjutamisest mõnus kõrvaltegevus, siis tundub, et ka minu „uues Eesti elus“ tekib aeg-ajalt tahtmine avalikku ruumi omi mõtteid paisata. Pealegi, isegi mu oma ema kurtis mulle mõni aeg tagasi, et kui olin kaugel ära, teadsid nad blogi ja fotode kaudu minu tegemistest oluliselt rohkem, kui nüüd, mil olen jälle Eestis;). Näedsa, olen lähedaste ootused virtuaalsete kanalite abil liiga kõrgeks kruvinud ja päris elus jään hätta taolistele ootustele vastamisega. No ja muidugi on üks mu kirjutamise põhjustest see, et anda Marikale puhkust maailma ja iseenda avastamiseks. Peab ta ju seda koormat, mis me ühiselt blogi kirjutama hakates võtsime, nüüd üksi kandma ja et ta selle kuhja all ei murduks, siis püüan aeg-ajalt üllitada lugusid ka kodumaalt.

Minu sisseelamine Eestisse on kulgenud äärmiselt sujuvalt. Vaimus olin ma valmis üheks suureks kultuurišokiks – see oli kõige meeldejäävam hoiatus mitmetelt teistelt pikaajalistelt ränduritelt, kellega enne reisi kokku saime. Igasugune šokk reisi lõppemisest, heaoluühiskonna mugavustest ja igavusest jäi mul aga tegelikult läbi elamata. Ilmselt oli siin suureks abiks hea ettevalmistus sellest, mida oodata ja nii oli mul tõesti väga raske milleski pettuda. Hoopis vastupidi, kõik minu hirmud koju tuleku halluse ees kadusid niipea, kui Tallinna lennujaama ootesaali oma jala tõstsin, häid sõpru sülelesin ja öisesse Talllinasse sööstsin. Hilisematel päevadel ja nädalatel saatis mind tohutu kergus kohtudes erinevate heade inimestega, kes minust siia maha jäid ja käies vanades tuttavates kohtades. Mul oli läbivalt tunne, et ma ei olnudki ära. Minu TOHUTULT PIKK reis sulas minu peas üheks lühikeseks imeliseks mälestuseks. Arvan, et see tunne aitas mul kiiresti ja valutult hakata elama oma igapäevast elu.

Eriti meeldis mulle sõnum plakatilt, millega mu sõbrad mind Tallinna lennujaamas ootasid: „Seiklus algab nüüd!“. Oma viimastel nädalatel Kõrgõzstanis olin palju mõelnud oma uuele elule Eestis ja just sarnase ideega lennukile astunud. Elu Eestis ei peaks vaatama kui mingit paratamatust, vaid sarnast põnevat ja üllatusterohket teekonda, nii nagu olin aasta aega suhtunud oma rännakusse.



Kuna olin aasta aega KULGENUD mööda ilma, siis on ka minu praegune elutempo väga aeglane:). Tundub, et need 390 päeva ja 80 661 kilomeetrit (Travellerspoint linnulennul arvutatud marsruudi järgi) on minu sisemist kella oluliselt pidurdanud, mistõttu pole ma jõudnud ka veel paljude sõpradega kokku saada, mitmetesse kohtadesse, kuhu arvasin end KOHE minevat jne. Minu päevad mööduvad mõnusas kombinatsioonis hommikusest raamatulugemisest, päevasest käigust linna, et kohtuda mõne inimesega, luusida kusagil ringi või panustada tööalasesse ettevõtmisse. Õhtuti olen enamasti elanud kaasa erinevatele kultuurisündmustele, käinud külas või istunud kodus aknalaual ja muusikat kuulanud või raamatut lugenud.

Minu praegune elu meenutab pigem minu aastast rändurielu kui elu, millest eelmise aasta septembrist maailma lendasin. Lihtsalt tegevuspaigaks on Tallinn, millest ma olen „ära katnud“ ka üksnes väga väikse osa. Nii nagu reisil, kõnnin ka nüüd palju jalgsi või siis kasutan ühistransporti. iPodist hea muusikaga on saanud aga sama tavaline aksessuaar nagu müts peas või kindad käes.

Kuna olen juba mõnda aega Eestis olnud, siis on sõbrad minult vaikselt uurinud, kuidas mul ka tööl läheb. Sellele küsimusele on mul olnud naljakas-kummaline vastata, sest klassikalises mõttes ma tööl ei käigi. Arvan, et see on parim muutus minu elus võrreldes eluga enne pikka puhkust. Mulle tõesti meeldib elada praeguse suure tööalase vabadusega, mida ei piira kindlad kellaajad, kontoriruumid ega rolliootused. Kadunud on selged piirid minu igapäevaste kohtumiste, jalutuskäikude, lugemiste ja töö vahel ja see, kuidas neid nimetada, oleneb sellest, kuidas neile vaadata. Mulle meeldib olla tagasi professionaalsel areenil, kuid võtan oma tööalaseid tegemisi kui osa huvitavast nädalast. Mul ei ole plaanis oma tööelul lasta kasvada suuremaks kui elu, sest elu lihtsalt on nii palju värvilisem, kui sinna jagub ruumi paljudeks erinevateks tegevusteks. Pikk puhkus on andnud mulle palju sisemist kindlust ja usku, et ma saan endale tööd valida. Ehk siis loen pigem kodus huvitavat kirjandust kui seon end tööde ja tegemistega, mis mulle huvitavad ei tundu.

Tööalase sisekaemusega jõudsin ma ka selgusele, kuivõrd palju vähem finantse mulle tegelikult äraelamiseks vaja on. Kui mu varasem töötempo oli periooditi äärmiselt pingeline (ja olgu öeldud, et vaatamata selle intensiivsusele, saatis seda ka siis suur hasart), siis pidin ma selle pingutuse eest end ka väga tihti premeerima. „Ma olen seda väärt!“ põhjendasin endale pidevalt ostes aina uusi ASJU või tarbides erinevaid kalleid teenuseid. Pingeline elutempo pani ka intentsiivsemalt pidutsema, et enne uue töönädala algust eelmise nädala pinge endast välja lasta. Ei, selles pole midagi, mida ma kahetseksin – ma ilmselgelt nautisin seda ja naudin senini - aga on päris selge, et mu uus elu ei ole vähem tore, kui teen järeleandmisi sissetulekutes (ja sealhulgas töömahus) ja „ostan“ selle eest endale rohkem vaba aega, sealjuures tarbides vähem. Mkm, niisuguste mõtetega Eesti majandust küll kiirele tõusule ei vii, aga õnnemeetri näit võiks siin olla sama oluliseks mõõdupuuks. Eks ma annan endale muidugi aru, et ühel päeval, kui mu ränduripisik minus jälle liiga suureks paisub, siis pean ma ilmselt ka oma tööelu osakaalu suurendama, aga ärme ruttame sündmustest ette.

Igatahes on mul naljakas vaadata oma garderoobi, mis on täistuubitud erinevaid riideid ja jalanõusid. Olles aasta aega läbi ajanud ühe paari pükste ja kolme-nelja särgiga, tundub mulle täielik ulme sealt igal hommikul erinevaid hilpe selga ajada. Nii olengi viimase kuu jooksul kandnud praktiliselt samu riideid, sest mulle jätkuvalt tundub põhjendamatu oma väljanägemist muuta enne, kui eelmised riided on mustaks saanud või ära väsinud;). Ok, ilmselt veidi liialdan, aga mõte jääb samaks.


Mis siis veel!? Üheks lõbus-ootamatuks kommentaariks, mida mitmed mu sõbrad mind üle hulga aja nähes tegid oli, et ma olevat NIIIIIIIIII kõhn. Tõsi, olin ka ise üllatunud, kui viimastel nädalatel Biškeki tänaval kaalule astusin ja avastasin, et minust on aastaga 7 kilo haihtunud... Aga ma ei arvanud, et see nii väga välja paistab, kuna ma pole kunagi erilise kehakusega silma torganud. Isegi üks mu hea ammune klient lausus mind nähes: „Appi, Sa oled ju nagu pliiats!“. Enda meelest ma nüüd küll reisil ei nälginud, aga selge on see, et mu elustiil oli oluliselt ebaregulaarsem ja see puudutas ka toitumist. Igatahes olen nüüd juba ohtralt Eestimaiseid piimatooteid, kartult ja sealiha söönud ja alustanud ka vaikselt füüsilise treeninguga. Varsti hakkan korralikult trenni tegema ja saan oma kilod tagasi, olge mureta;).

Sedasi. Lõpetuseks tahaks öelda kõigile „kadunud eestlastele“, kes Te kusagil mööda ilma ringi rändate, et ärge kartke kojutulekut. Tulge mõistlike ootustega, võtke parim osa oma ägedatest kogemustest kaasa ja nii saate muuta siinset elu üksnes paremaks! Kodumaa ruulib (ja millalgi saab ju uuesti järgmistele avastusretkedele minna;);).

Tom

Reede, 13. november 2009

Töömurdja Háo Són Nhan

Näoga Indoneesia poole, seljaga Kambodža poole, Tai paremal, Filipiinid vasakul

Päevane kuumus tahab ajud üles sulatada

Vahelduseks hipi ja teiste elunautlejate legendidele, siia blogisse ka ühe tõelise töömurdja lugu.

Háo on kui hunt Kriimsilm 9 ametiga – teeninduse sõja väepealik, hoolitsev ema, sisekujundaja, kunstnik, õpilane, õpetaja, peakokk, koristaja ning komplimente jagav kavaler. Háo näos vahelduvad siiras rõõm ja arusaamatusest tekkinud hirm, püüdlikkus ning väsimus, uudishimu ja enesekindlus, elevus ja nõudlikkus nagu ööklubi värvimuusika. Sama kiirusega nagu vaheldub ta miimika, suudab Háo ka ringi liikuda – olles nagu võlur multifilmist – kord siin laua juures, kord seal tooli juures, kord hoopis köögis. Ja nii iga päev, 9 kuud järjest, ikka 15-16 tundi järjest, ikka sama entusiastlikult.

„Good moorning, haau diiid you sliiiiip?” (Tere hommikust, kuidaaas maaaagasid?). Imeline hommik, kas pole? Kas sa sooviksid hommikust süüa? Kas nagu ikka – puuvilja salat, jogurt, kohvi värske piimaga? Vaid üks hetk, madaaam”, tervitab alati värske ja triigitud särgis Háo mind pea et inglasliku viisakusega igal hommikul kui kella seitsme ajal veidi unisena oma bungalost mere äärde lähen. Háo on igal varahommikul rannakohvikus platsis, et suure naeratuse näol salvrätte voltida ning nendest iga päev tassi sisse mingi uus ja huvitav kujund meisterdada – küll on topsides purskkaevud ja palmid ja kuused... Pika päeva jooksul lendab ühe laua juurest teise juurde, et võtta tellimusi, ikka viisaka kõnepruugiga: „Härra, kas Te olete oma tellimuseks valmis? Kas ma võin Teie tellimuse võtta? Tänan Teid väga Teie tellimuse eest!”

Kui mõni kohalik neiu „köögist” juhtub toitu ette kandma ning ei oska ei palun ega tänan öelda, siis on Háo juba platsis ning õpetab usinalt Vietnami keeles: „Hing hung king dang dong dskr ji „pliiiis” (viimane sõna rõhutatult)”. Viimase sõna põhjal võibki järeldada, et ta üritab kogu hingest kohalikku teeninduskultuuri tõsta ja õpetab neiudele vähemalt elementaarseidki viisakuse väljendeid. Minu siinoldud kuu jooksul on kaks neiut jõudnud nii kaugele, et ülitasa ja moka otsast kostub „mooooongg” (ehk hommikust!”) ja veel rohkem moka otsas „plis”. Nii kui turistid on hommikusöögi ringil ära käinud – kamandab Háo kogu brigaadi peale laudu ja toole pesema, olles ise taaskord kõige agaram nühkija. Sealsamas on ta aga kohe-kohe oma maamõõtja sammuga veeäärde marssinud ning saanud sabast kinni rannatoolidega askeldaval mehel, kes on küll toolid rannale vedanud, kuid kõik on sinka-vonka. Háo ilumeelele see ei sobi – ta kõnnib rannatoolide rivi otsa – mõõdab ühte silma kinni pigistades toolide rivi ning seejärel nihutab iga tooli sentimeetri pealt ühele joonele. Noh, et ilusam oleks. Samal ajal hakkab talle aga kohe silma neiu, kes maitseaine korvikesi laudadele lajatab – ning taaskord on Háo samm pikem kui kolmik-hüppajal ning ta kõnnib neiu järel jaa sikutab ka iga korvikese täpselt laua keskele.

Igal õhtul on rannas õhtusöögiks võimalik saada värskeid grillitud mereande. Háo on see, kes jookseb valge linaga, toob lilled ja rohelised lehed, ning sätib neid lauale nii, et tekib imeline ja maitsemeeli ergutav kompositsioon kaladest ja lilledest ja lehekestest. Sättimise kõrvalt ei ole talle mitte mingi kunst teha efektiivset müügitööd ehk ükski rannas jalutav paar ei pääse sellest grill-lauast nii mööda, et Háo ei oleks nende ette hüpanud ning müügimeistri osavusega neile maailma parimat grillkala pakkunud. Vaatamata kiire-kiire’le ei unusta ta lääne inimestelt õpitud veidi imalavõitu komplimente naistele pildumast: „Oo, kui ilus päikeseloojang täna õhtul oli. Nägid? See oli sama ilus nagu sina!”

Vaiksematel hetkedel ei vahi Háo lihtsalt merd ja kalapaate, nagu enamus kohalikke, vaid istub kohvikus suure värvilise raamatu taga, millel ilutsevast kirjast „Right or Wrong” võib aru saada, et see on inglise keele õpik. Iga päev studeerib ta seda raamatut, kordab omaette inglise keelseid sõnu ning kui millestki aru ei saa, siis läheb ja küsib turistidelt selgitusi. Ta hea meelega jääb turistidega pikemalt maast ja ilmast rääkima, et oma keelt harjutada. Harvad ei ole ka sellised juhused, kus Háo ütleb midagi inglise keeles turistile, sammub juba köögi poole, kuid siis pöörab end kanna pealt ringi, sammub kulm kortsus sama laua juurde tagasi ning ütleb: „Ma vabandan, ma oleksin pidanud kasutama ennemineviku vormi mineviku asemel" ja vuristab oma öeldud lause teist korda õiges grammatikas uuesti ette. Turistid heldivad. Háo on ka muidu laia silmaringiga, kommenteerides toidu valikud: „See on väga hea valik, see on väga tervislik! Oi, see on su nahale väga kasulik! Ooo – orgaaniline toit. Salat on väga hea – me ostame puhtalt kasvatatud toitu ja peseme puhta veega. Väga orgaaniline, keha armastab seda!”

Vahepeal läheb aga Háo kulm murelikkusest kortsu. Nimelt Vietnami keel annab inglise keelele ikkagi sellise aktsendi, et sõnad kostuvad justkui oleks kuum kartul suus ning mõni tugevam häälik ei taha üldse tulla. Nii juhtub vahest, et Háo küsib midagi turistilt ning need jäävad arusaamatul ilmel talle otsa vaatama. Ta kordab oma küsimust – aga ikka ei mingit selginemist. Kord olin tunnistajaks olukorrale, kus Háo proovis küsida, et kas naise katusel oli rott (rat). Naine ei saanud midagi aru, et ta arvas, et jutt käib tellitud toidust ning tekkis palju ja naljakat segadust, kas talle soovitakse pannkook tuua toorelt (raw)?! või hoopis tahetakse serveerida kassi (cat) või veel midagi müstilist... ?! Selliste olukordade peale muutub Háo tõsiseks ning ta läheb ja tuhnib sügavuti uuesti oma õpikus.

Ilmselt ei ole lihtne mõista, et mis sellises pingutamises, viisakuses, tähelepanus ja suhtumises nii erilist on?! Aga siinkohal tasuks vist mainida, et üldiselt tavalistes Vietnami söögikohtades ning isegi tavalistes hotellides väga kõrget klienditeeninduskultuuri ei leia (mõni euroopa omanike omanduses olev kallis hotell või restoran välja arvata) – ilmselt on põhjuseid erinevaid – kehva inglise keele oskus, totaalselt teine kultuuritaust jne. Seega on Háo minu kogemuse põhjal suur erand.

Võite küsida, et mis siin imestada, et üks restoranipidaja nii hingega oma töö juures on? Tõepoolest, aga.. Háo ei ole koha omanik, vaid tavaline töötaja. Igapäevaselt on selles bungalote-restorani perefirmas kohal ka omanikest õde- venda, kuid ma ei ole neid näinud kordagi nii palju pingutamas või hoolimas oma koha väljanägemise pärast või turistidega suhtlemise pärast, kui seda Háo teeb. Motivatsioon?!

Háo üliviisakad maneerid ning lihvitud, küll ümara vietnamikeelse aktsendiga, kõnepruuk ei ole pärit peenest perekonnast või kusagilt kallist või välismaisest ülikoolist, ega silmaring internetist. Háo üks harilik 24 aastane Vietnami poiss. Harilik on võib-olla isegi palju öelda, sest ta on vaid kaks aastat koolis käinud ning 3 aastat oma isalt vietnami keelt õppinud, ta ei ole kunagi arvutit kasutanud, ei ole Saigonist kaugemale reisinud ning raamatuid lugenud. Háo on pärit väga, väga vaesest perest, kus lihtsalt raha ei jätkunud kooli jaoks. Háo kasvas üles Mekongi Deltas, kus ta vanemad kasvatasid juurvilju ja tegid riisiviina. Kui Háo sai 17, siis võttis ta oma noorema õe ning kolis Phu Quoci saarele. Töötas siin ühes puhkekeskuses ettekandjana ning õde oli köögis kokaks. Tänu turistidele hakkas ta vaikselt inglise keelt õppima ja sai tööle saare kõige paremasse hotelli. Sealt pidi ta aga töölt ära tulema, sest elukohta hotell ei andnud ning süüa sai ühe korra päevas. Háo ütleb, et tal lihtsalt ei jätkunud raha, et rollerile bensiini osta tööle sõitmiseks ning et kaks korda päevas oma rahast süüa. Nüüd töötab Háo minu peatuspaigas ehk Lien Hiep Thanh perehotellis. Siin on Háol elamine, kolm korda päevas toit ning nii jääb raha üle, et ka oma perekonda veidi toetada. Perekonda näeb ta aga korra aastas, kui saarel on vihmaperiood, siis võib ka korra koju sõita. Muidu ei ole mahti – iga päev pikad tööpäevad. Háol on unistused ka. Ta tahaks 1-3 aastat raha korjata selleks, et üks päev abielluda ja .. võib-olla oma roller osta.

Minu arvates võiks Kanal 2 ühe oma töömurdja tiitli auhindadest siiapoole teele panna.

Marika

p.s Kel kohalikku Phu Quocki sõpra vaja on, helistage Háole ta organiseerib kõik – number +8401666860426.

p.p.s Kes saarele on sattumas, soovitan soojalt peatuda siinses sõbralikus puhkekeskuses Lien Hiep Thanh. Sõltuvalt hooajast, 10-20 dollariga on võimalik saada puhas ja armas bungalo, kus iga päev vahetatakse linu ja käterätte ning isegi aknad pestakse iga päev üle. Väga usin kollektiiv. e-mail: lienhiepthanh2007@yahoo.com.vn või telefon +840913758034