Esmaspäev, 23. november 2009

H’mongidega Sapas matkal

Restoranis, kus Itaalia-Vietnami peakokk mängib kitarri ja laulab

Äsja kingakuivatus-teenuse pakkuja juurest oma tenkarid uuesti kätte saanud

Sapasse jõudmise päeval lunin omale kaunile orule ja terrass-riisiväljadele avaneva vaatega toa. Järgmisel hommikul üles ärgates on aga keegi justkui öö läbi kustukummiga mässanud ehk imeilusa vaate lohakalt ära kustutanud. Kogu Sapa on on enda alla matnud suur vihmapilv, kus sees sajab.. Isegi 30 meetri kaugusel asuv vastasmaja ei paista pilve ja uduvihma tõttu!? Tore, broneerisin endale tänaseks trekingu läbi imeliste Sapa orgude ja mägede, et nautida vaateid... Hm. Turismibüroo lubas ju tänaseks paremat ilma kui eile, aga noh.. .mõistan, ega nemad ka ilmataadid ei ole.. Ja nii sajab ja sajab ja sajab.

Asun siiski teele koos giidiga ning itaallase Roberta ning kahe iisraellasega. Juba esimese käänaku peal liituvad meiega 5 väikest tüdrukut ning vanem naine, kelle tumesiniste ehk indigo värvi ja tikanditega riided annavad märku sellest, et nad kuuluvad musta H’mongi hõimu. Põhja-Vietnamis elab umbes 15 erinevat mägi-hõimu, kus mõnes on alles miljoneid inimesi ning teises võib-olla ainult sada. Vahet hõimude vahel saabki teha ennekõike riietuse järgi, kuigi igal neist on ka oma keel, kombed ning usurituaalid. Kõik need mägihõimud on tuhandeid või sadu aastaid tagasi (sõltub hõimust) tulnud nii Vietnamisse kui ka Taisse ja Laosesse Hiinast. H’mongid tulid Hiinast 19 sajandil ning nende hõimul on tänaseks Vietnamis suurima arvuline esindus.

Pilusilmsed tüdrukud uudistavad meid suurte silmadega ning vudivad meie kõrval, küsides küsimusi: „a-missu-nimi-on, mis-riigist-sa-oled, mitu-õde-venda-sul-on-oehhh-niiiii-väike-pere, kauaks-sa-Sapasse-jääd?, jne”. Tüdrukute õhukeste kanepist ja indigo taimega värvitud kleidikeste peal on päevinäinud vettinud joped. Kohalike kombe kohaselt on paaril neist ümber sääre keritud sametkangas (et kaitsta end sääri madude ja kaapivate okaste eest), kuid kõigil on lahtiste kummikingade sees paljad jalad?! Jeever, õues on ju + 8 kraadi ja sajab?! Küsin, kas neil külm ei ole, et neil oleks ju hädasti sokke ja kummikuid vaja – tüdrukud lõdisevad, hambad plõgisevad ning nad ei vasta midagi. Oleme oma väikese läänlaste kambaga hämmingus ning peame plaani, kuidas neile turult kummikud ja sokid osta... Meie lõdiseme ning tõmbame oma jopesid ja salle tihedamalt enda ümber, kuid tüdrukud sumpavad paljajalu läbi muda ning loputavad oma jalgu ilma teist nägu tegemata jääkülmas mägiojakeses. Samal ajal valmivad nende nobedate näppude vahel rohukõrtest hobused ning sõnajalgadest imeilusad südamekesed, mida nad meile suurte naeratuste saatel kingivad. Paaril neist on otsa ees suured punased lärakad – uurin, et mis need on. Nad vastavad, et kui on peavalu, siis nad võtavad pühvli sarve, teevad selle kuumaks ning suruvad selle otsaette – siis läheb peavalu ära!

Tüdrukud ehk Mi ja Mo ja Tso ja Tsu ja Sai räägivad üllatavalt head inglise keelt, kuid koolis neist ei ole keegi käinud. Nad ei oska ka lugeda ega kirjutada. Selgub, et koolis ei saa käia, sest nad peavad oma vaeseid peresid aitama ning käima ema tehtud asju turistidele müümas. Tüdrukutel on selja peal suured korvid ning kui oleme peale 2 tundi mäest üles ja alla matkamist jõudnud Sin Chai külakeseni, kus nad elavad, siis ilmuvad korvidest imeilusad tikandid ja sallid ja mütsid ning nad paluvad, et neilt midagi ostaksime. Kuna tüdrukud jäävad meist maha, siis jääb ka meie kummiku projekt katki, aga annan oma väikese panuse ning ostan Mi’lt ilusa kireva salli. Ta Vani küla poole liikudes liituvad meiega juba kaks järgmist naist... ikka korvid seljas ning küsimas samu küsimusi. Kõigil on lootus, et enne kui nad meid järgmises külakeses maha jätavad, et äkki õnnestub meile midagi müüa.

Ta Vani külas läheme kooli kaema. Tegu on algklassiga, kus jooksevad ringi nii 4-6 aastased mudilased. Osad poisid on jääkülma plaatpõrandal peal paljajalu, kooli hoovis on paar püksata poissi. Tüdrukutel on seljas küll mantlid, kuid paljaste varvaste otsas on plätud. Olen eelmisel päeval ühest heategevusprojekti brošüürist lugenud, et paljud lapsed käivadki aastaringselt (ehk ka 0 kraadiga) paljajalu ning püksteta, sest nende pered on lihtsalt nii vaesed, et neil ei ole riiete jaoks raha. Brošüür palub hetkeks ette kujutada, et mis tunne oleks üle talviste riisipõldude kooli ilma jalanõudeta ning püksteta minna... Brošüüri lugedes mõtlesin, et eks see on veidi üle-dramatiseeritud-südant-härdaks-tegev-tekst, kuid täna Ta Vani küla vahel paariaastaseid lapsi ilma püksteta ja paljajalu jooksmas nähes, kelle jalad ja pepud sinised, usun, et ilmselt see brošüürike ei liialdanudki...

Trekkimise esimesed 3 tundi mööduvad pilvevati ja vihmapuru sees ning Sapa kuulsaid maalilisi riisiterasse võib omale ainult ette kujutada. Esialgu on aga matkarada (vaatamata sellele, et vahepeal peame läbi mägioja sumpama) suhteliselt matkatav, mis sest, et varbavahel vesi lirtsub ning olemine kuidagi külmaks muutub. Peale tagasihoidlikku kiirnuudli lõunat, kui märjad jalad on juba kringliks külmunud, siis muutub kogu tee läbimatuks aga selle võrra ka lõbusamaks. Nimelt on terve päeva sadanud, nii et päris järsult üles-alla looklev mägirada on kaetud paksu mudakihiga. Alguses proovin hüpata ühelt mättalt teisele, et vähe viisakama jalanõuga pääseks, kuid juba esimese 100 meetri peal libisen siuhti ühte suuremasse mudamülkasse ning minu läbivettinud riidest tennised on nüüd ka ühtlase mudakihiga kaetud. Mudased jalanõud, mudamülkasse ja pühvlite-hiigel-sitahunnikutesse käntsatamine muutuvad kohe aga sisuliselt isegi mitte-märkimisväärseks, sest eluliselt oluliseks saab kahel jalal püsimine ning mäeveerelt mitte alla libisemine. Proovin alguses kuidagi oma jõududega hakkama saada, aga kui mõne aja pärast minu tennistest on saanud hästi määritud suusad, siis ei ole mul lihtsalt enam oma jõududega võimalik püsti seista. Meiega trekib kaasa järjekordne mustade h’mongide naistekamp. Seekord on tegu 30ste ja 40ste naistega, kes ilmselt aimasid, mis meid ees ootab. Kui ühel tõusul minu jalad mu all ringi käivad nagu mõnel multifilmi tegelasel ja kogu aur läheb püsti seismisele, siis haaravad mind ootamatult oma käevangu justkui kaks inglit – Tsing ja Zing – ja tõstavad mind mäest üles. Ohoo!! Nende kahe kleenukese, kuid tugeva naise käest ma ei ole enam nõus lahti laskma ning nii talutavad ja libistavad nad mind mäest üles ja mäest alla. Kui arvate, et mingi linnapreili nüüd matkal hakkama ei saanud, siis eksite. Nimelt kukub isegi meie kohalik giid oma korda kolm mudasse ning kraavi, paar kohalikku H’mongi naist libastuvad üle mäeveere ning kogu meie kamp – nii suurt kasvu Itaalia neiu kui ka karvane sõjaväelasest iisraeli mees on endale väikestest ja kleenukestest h’monig naistest talutajad võtnud. Ja H’mongi naised muudkui itsitavad...

Kõik hea ja halb käib aga käsikäes. Nimelt pilved on meie ümbert ära sõudnud ning meile avanevad maalilised vaated. Mägede küljed on kujundatud trepikujuliseks, et nendel terrassidel riisi kasvatada, oru põhjas voolab imeilus mägioja. Hetkel on kõik pruun, sest riis on ära lõigatud. Siin saadakse vaid üks saak aastaks. Riis istutatakse veebruaris/märtsis ning lõigatakse maha juunis-juulis. Kujutan ette, kui kevadel siia sattuda, milline imeline vaade oleksid need hele-helerohelised terrassid (ning südames tekib igatsus oma Bali riisipõldude järele), siinsete riisipõldude muster annab minu hinnangul Balil nähtule silmad ette!! Riisipõldudel uitavad sead ja pühvlid ning siin seal on riisipõldude vahel, mäeveerel rippumas väikesed puuhütid.

Kuid püstiseismise harjutustele keskendumine ei luba ümbritsevat ilu väga kaua nautida, sest hinnaks on mudas maandumine. Pärast 30 minutit rassimist uurime giidilt, et kaua veel minna on – selgub, et järgmised 2 tundi!!! See ei ole võimalik!? Giid teatab meie ohhetamise peale meile aga maailma kõige rahulikumal häälel ka alternatiivid: magada siinsamas või helikopter järgi kutsuda. Hmm... Otsustan, et muudan selle pusimise enda jaoks lihtsalt üheks libisemise ja suusatamise funiks. Hüüan kui sõjapealik: „Jeheeee-uhuuuu-ladies!”, ulatades oma kaks kätt oma inglitele ning „Dolaaa-dolaa-dolaaa!! (mis tähendab h’mongi keeles, et läheme-lähme-lähme!) ning meie tiim ehk kolmik – Marika-Tsing-Zing haarab liidri koha. Järgmised kaks tundi näeb pilt välja järgmine:

Sirge maa peal: kaks väikest naist on minust veidi eespool, tõmbavad kätest, minul tagumik taga, kaks jalga nagu suuskadega tugevalt maa küljes ning libisen muda pritsides edasi ja karjun muudkui juhuu. Inglid itsitavad. Mäest üles: Üks h’mongi naine kõnnib ohtlikul mäe veerel, teine viltusel mäe nõlval, mina hoolikalt astumiseks kohta valides nende vahel ülilibedalt mudasel rajal. Imelikul kombel nemad ei libise. Nad on ka nii tugevad, et kui mul jalad alt ära kaovad, siis suudavad nad mind püsti hoida, rääkimata minu mäest üles tirimisest. Mina ähin ja vannun veidi kui jalad alt kipuvad kaduma, inglid kihistavad ja räägivad midagi oma liblika keeles. Mäest alla: indigo kostüümides naised kahekesi minust veidi eespool, mina toetudes nende sitketele kätele ning tihtipeale allapoole hüpates või siis libisedes ning nemad mind püsti hoides. Laskumiste peal on kiusatus lihtsalt istuda ning tagumiku peal alla kelgutada, kuid siiski loobun sellest. Minu selja taga on aga põlvevalus itaallanna ning tema valib päris mitu korda just selle viisi, sest jalad lihtsalt ei kanna. Ekstreemsust on piisavalt. Ühe hüppe peal maandun pahkluudeni mudabasseini – oehh, nüüd isegi enam ei paista, et mul kunagi jalanõud ka jalas olid. „Tsing-Zing! Jeeee, dola-dola-dola”, hõikan naistele ning libisen nende vahel kui lapsepõlves „mini-suuskadega” mäest alla. Zing ja Tsing ainult naeravad ning ka ise libastudes, vaid itsitavad. Kaks tundi mööduvad märkamatult, justkui lapsepõlves kelgumäel. Kohalikud tunduvad aga nendel radadel täiesti kodus olevat, sest samal ajal kui meie püsti seismisega vaeva näeme, tuiskab kusagilt võsast välja kümmekond h’mongi noort, ajades üksteist taga ning kilgates ning kadudes järgmise künka taha justkui nendest mudastest nõlvadest üles lennates!!

Meie kolmikul läheb ka suhteliselt hästi – oleme alati esimene ning tundub, et ka edukaim, sest minu saatjad on nii tugevad ja ägedad, et ma ei kuku kordagi. Minu taga libisevate iisraellaste ning itaallase tagumikud on läbivettinud. Iisraeli neiu põlved on kaetud justkui muda-põlve-kaitsetega ning käed muda-kinnastega. Selgub, et nii minul kui itaallasel on jalas meie reisil kaasas olevad ainukesed kinnised ehk soojad jalanõud, mille läbivettinud oleku ning muda tõttu nähtamatuks muutunud välimus ei kannata kommentaare. Meie õnn on õhtuks tagasi linna saada, aga iisraellased on tulnud 2 päevasele matkale. See tähendab, et neil tuleb ilma ühegi vahetussoki, -püksi või -jalanõupaarita läbi ajada järgmise päeva pärastlõunani. Öö plaanivad nad veeta puukuuri tüüpi mägihõimude majas.... hmm. Iisraeli neiu ütleb, et ta püksid ja tossud on nii rõvedad, et ta arvab, et ta ei hakka neid ööseks jalast ära võtmagi, sest vastasel juhul ei suuda ta neid hommikul uuesti jalga saada.....

Ega minu hotellitoa temperatuur puukuuri omast ei erine, stabiilselt + 5 kraadi ja suud paotades täitub tuba hingeauruga. Ma ei hakka selles jäises ruumis kõiki riideid seljast ära võtma, sest see tundub täieliku terrorismina ning lähen oma mudaste pükste ja tennistega sooja duši alla. Nii on soojem. Peale pesemisrituaali panen kuivade ja puhaste sokkide otsa hotelli vannitoas olevad koledad sinised plätud nagu eluaegne külanaine ning kõnnin veest tilkuvad tennised näpu otsas kohest kinga kuivatust lubava sildi poole. Selgub, et kohe tähendab järgmist hommikut ning nii kõnnin uhkelt terve õhtu läbi Sapa tänavatel ja baarides oma kole-koledate plätudega, endal viimase boheemlase ilme näol!



Marika

Kommentaare ei ole: