Vietnami täiskuu öös puudub Baliga võrreldav must maagia ning Tai hullumeelsus, kuid oma müstika on siingi.
Öö annab aega nautimiseks. Öö hakkab varakult - kell kuus pimeduse saabumisega ja laseb soovi korral end nautida kuni pimeduse lahkumiseni ehk kella kuueni järgmisel hommikul.
Öös on sumedust. Öö on ainuke hetk päevast, mil ei ole palav, vaid on lihtsalt hellitavalt ja paitavalt soe – riideid justkui poleks vajagi, sest õrn soojus lihtsalt mähib endasse. Öö hääled võimendavad sumedus - tuhandeliikmeline ritsikaorkester ning öö edenedes justkui valjemaks muutuv merekohin.
Öös on pimedust. Rannas kõndides on öösel pime, kui välja arvata üksikud rannakohvikud oma mahedate hiina laternate ja jõulukuuse tulukestega. Eemal, merel horisondi ees on tulukesed ja horisondi taga on roosakas kuma – justkui oleks silmapiiri taga mõni suurlinn. Need on kalmaare küttivad kalalaevad, kes lülitavad öösel prožektorid sisse. Sisse saab „lülitatud” ka taeva tähevaip, millel mereääres olev avarus laseb segamatult oma lõputust presenteerida. Kõike heledamaks laternaks rannal on imeilus täiskuu.
Öös on romantikat. Varastel öötundidel kolivad siinsed üksikud rannakohvikud oma lauad õhtusöögiks tähistaeva alla mere piirile ning süütavad laudadel küünlad ja laternad või siis tõrvikud. Päevased bikiini-inimesed on muutunud dushitatud ja lõhnastatud värskete rõivastega liblikateks. Laua-all paljajalu jalgadega liivas sahistades, põrkuvad varbad juhuslikult kokku krabidega ning aeg-ajalt uhub mõni suurem laine üle jalgade. Värsked mereannid sulavad suus koos veiniga...
Öös on asju. Peale õhtusööki kõndides viib tee meres asuva kaljunukil asuva tempel-majakani. Siine alatine sõber taskulamp surfab öös ja otsib asju. Ja neid on ümberringi küll... majaka all olev rannariba on täis kohalikke suudlevaid paarikesi ning muid romantika harrastajaid.. siin-seal sulpsub kala ning on näha taskulambi valguse eest põgenevaid krabisid.
Öös on salapära. Öösel mereääres kõndides on rand teistsugune kui päeval. Täiskuu paistab läbi palmiokste ning tekitab kummalisi varje. Möödub keegi keda õieti näha ei ole. Luks-puhkekeskuse turva otsib taskulambiga öös kedagi... Rand on aga piisavalt pikk, et leida koht, kus teisi ei ole ja ujuda selles kaunis trikoos, mis sündides kaasa anti. Vesi on soe, hellitav, hõljutav ja nii soolane ja tihe, et selle peal on võimalik selili lihtsalt lamada ja tähti vaadata...
Öös on müstikat. Vees on müstiline ime... ujudes ning käsi liigutades, tekivad käte ümber tuhanded väikesed sädemekesed ja tähekesed!?! Mis see on?! Äikesest elektrit täis plankton?! Taevast langenud tähed?! Fosforiga mikroskoopilised mereelukad?! Ei ole oluline, sest ujuja on sisse võetud oma võlurivõimetest ja unustab sõrmede vahelt kuldset tähetolmu järjest juurde ja juurde võluma...
Öös on kirge. Tähtede ette on märkamatult ilmunud pilved ning tõusnud kerge tuul. Taevakaar lööb korraga valgeks, ja veel kord, ja veel kord... müristab...... Äkki avatakse taevaluuk... ja sajab... ja sajab...külma ja teravat vihma. Rannajoonel lööb laine laksu nii, et selle sees on võimalik rullida ja rullida ja rullida... Vihma ja merd ei ole võimalik eristada... on lihtsalt üks kirglik veepidu!
Öös on jumalikkust. Pilved taanduvad, tähevaip laotatakse taaskord laiali, kus kogemata pudeneb aegajalt üksikuid tähti. Taeva sisse on hea uppuda... Aeg seiskub... Kehas on alles öö kontrastid – must meri ja helendav kuu; külm mässav vihm ja soe õrnutsev merevesi; jõuline laine ning paitav liiv; pime öö ning sätendav võlutolm vees. Ja... kõik muu kogetud jumalik müstika...
See imeline müstiline atmosfäär ei saabu ainult täiskuuööl..., vaid on siin ootamas igal ööl. ikka ja jälle...vaid selle erinevusega, kas täiskuu osaleb sellel peol või mitte...
...mmmmmmmarika
p.s Oktoobri täiskuuööst, mida tähistasin koos Madli ja Lauriga Siem Reapis, võib lugeda Madli blogist
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar