Sügisesest Eestist teistmoodi Balile?!

Hetkel Kariibi mere ääres

Sama mõnus ilm, mis Balil

Nonii, vaevu on aasta sellest möödas, kui ma end Bali nõiaringist lahti suutsin murda, kui taaskord siin blogis Balist juttu tuleb. Mis seal salata, need, kes seda blogi mõnda aega külastanud on, teavad ilmselt väga hästi, et Bali on see koht, kuhu ma oma südame kaotasin (just, saarele, mitte mõnele mehele) ning mida ma lausa oma teiseks koduks hakkasin pidama. Ilmselt on olnud võimalik siit ka välja lugeda, et ma plaanin Augustis Balil tagasi olla, sest sellest sõltuvusest on ilmselt võimatu kunagi lahti saada.

Mis mind ära võlus?! See jumalate saar on segu väga omapärasest kultuurist, värvikirevast ning ühiskonna alustalaks olevast hinduismi-budismi usust, imelisest lopsakast troopilisest loodusest, ilumeeli köitvatest riisiterrassidest, lõputust veevulinast, randadest, lillepuu lilledest naiste juustes, vägevatest vulkaanidest, eksootilisest kohalikest, kes on tulemas või minemas arvukatele templitseremooniatele, omapärastest tantsudest ning kosmilisest muusikast, Bali nõidarstide trikkidest, kohalike lõputust uudishimust, hea ja halva energia tasakaalustamisest, naeratustest, joogast-meditatsioonist, maitsemeeli erutavatest toitudest ning uskumatust filigraansest käsitööst, kukevõitlusest, teeäärsetes kraavides pesu pesevates paljaste rindadega naistest, sadadest tuulelohedest, valgesse riietunud preestritest, kunstist, mootorrollerite virr-varrist, päikesetõusudest ning –loojangutest ning mõnusast soojast ilmast! Minu Balil elatud 5 kuu jooksul, ei saanud ma kunagi piisavalt ära imetletud kohalike elustiili ning oma elukeskkonda, kus tundus, et kõik on kunst või siis parasjagu muundumas kunstiks... sealhulgas minu oma elu.

Enamus turiste teab Balit kui „paketireisi“ sihtkohta koos ülerahvastatud ning peomeeleolukate randade järgi, kuid see ei ole Bali. Või siis see on pigem üks tuhandik selle saare võludest. Ma sooviksin väikesele grupile inimestele just näidata seda imelist ja omaanäolist Balit – seda jumalate saart koos selle imelise kultuuri ning inimestega. 9.-22. oktoobrini toimuva reisi ajal on soovin paotada ukse ühe hariliku Bali pere igapäevaellu, kus saab tutvust teha nende elufilosoofiaga ning nende alati õnnelik-olemise saladusega. Soovin reisile tulijatele näidata ehedat templitseremooniat (ilma turistide massideta) ning tutvustada Bali nõidarsti. Osaks Bali usutraditsioonidest on tuua igapäevaseid ohverdusi jumalatele ning suhelda ka mustade jõududega – me õpime läbi ohverduste meisterdamise suhtlema jumalate keeli ning saame aimu heade ja halbade jõudude tasakaalustamise vajadusest. Piilume Bali külakeste igapäevaelu, saame aimu ööpimeduses läbi viidavatest Bali tantsudest. Upume troopika ilusse, ujume värvikirevate kalade maailmas, ronime vulkaani otsa ning kondame tuulelohedest tapilise taeva all avarate riisipõldude vahel. Lisaks sellele on pali enda hellitamise koht – lisaks meie puhkekohtadeks valitud loodusega ühtesulanduvatele hotellidele, on Balil lõputult võimalusi end lasta mudida, kreemitada, puhastada ja uuendada.... See on see Bali, mis mind ära nõidus. Ning usutavasti nõiub teidki, kui sinna satute...

Marika, kelle maailmaränduri staatus hakkab vaikselt ametiks muutuma :)

Mina olen turist ehk veelkord Balist

Kambodzia hotelli aknatrellide vahelt immitseb kohupiimapiruka lõhna Pluss triljon kraadi

Eks kõikide asjadega on nii, et sõltuvalt, mis nurga alt neid vaadata, võib näha täiesti erinevat pilti. Nii olen ma juba suhteliselt ammu kellegi teise poolseid reisi soovitusi võtnud suhteliselt emotsioonitult, sest alati see, kuidas sulle mõni koht meeldib, sõltub sellest, millal, kellega, mis tingimustes ning meeleolus sa seal parasjagu viibid ning millised inimesed su teele satuvad. Suhteliselt iga reisikoht võib muutuda seiklusrikkaks ning kõikide lemmik rännupunkt aga suureks pettumuseks. Olen siiani blogis avaldanud Bali kui paradiisisaare kohta vaid ülistuslaulu. Nüüd kaks nädalat minu väga armsa Eesti sõbraga Indrekuga Balil ringi sõites, avastasin, et ega igalpool Balil ka nüüd päris paradiis ei ole ning et Bali erilisus minu jaoks piirdub siiski suures osas Ubudiga. Ehk siit tuleb nüüd üks veidi reisikirja moodi kirjutis tulevastele Bali turistidele.

Kui oli selge, et mul on kaheks nädalaks kaaslast oodata, siis valdas mind kerge segadus ning avastasin irooniana, et ega ma ju peale väikese Ubudi, mõnede hipirandade ning ühe suure vulkaani eriti muud näinud ei olegi. 5 kuu kohta päris hea saavutus, mis?! Minu sõbra soov oli peamiselt mereääres peatuda, sest oli ta omaette juba ammugi imestunud, et kuidas üks Saaremaa tüdruk suudab nii kaua sisemaal elada?! Asusin kohe oma Ubudi sõpru, kes olid Ubudis veedetud aja poolest minuga võrreldes juba veteranid, pommima küsimustega, et kus oleks Balil tore romantikapuhkust veeta. Huvitav, aga nii vaimselt valgustunute  kui ka lihtsalt hipide seast kõlasid kahtlaselt sarnased vastused ehk minu dilemma oligi lahendatud. Otsustasin kahenädalast „romantika-turisti-elu” alustada Bali turistide mekast ehk Kuta ranna kõrval asuvast Seminyakist.
Need kaks randa on kohad, kuhu ilmselt 90% turiste maandub ning veedab seal tihedat piduderohket ööelu ning päeval grillib rannas. Kuta on selline koht, kus ringi kõndides ei ole Balist mitte kõige õrnemat lõhnagi – see-eest uputab tuntud kaubamärkide butiikidega ning „võtan-elult-kõik” noortega. Soovitus: hoidke parem eemale!! Seminyakis olin küll paar korda varemgi käinud ning tookord energiast tühjaks imetuna saba jalgevahel kodu-Ubudisse tagasi põgenenud, aga seekord lootsin, et meri ja lõputud kulinaarsed võimalused äkki muudavad asja. Jumaldasin küll mereääres karget mere õhku (millest Ubudis on täielik vaakum), kuid visuaalse poole pealt mereäär ka väga palju asja ei muutnud, sest vaatamata kilomeetrite pikkusele liivaribale ning mässavatele lainetele, ei ole keegi vaevaks võtnud sealt prügi ära Huvitav, et mulle see prügivärk Ubudi ümbruskonnas küll nii valusalt silma ei olnud torganud...või siis seda ei olnud seal lihtsalt niipalju. Isegi siinse turismimeka lõputud ilusad ja kallid villad asuvad prügijõgede ning –mägede vahel. Mõtlesin isekeskis, et kui oleksin oma kahenädalase puhkuse kohaks valinud need kaks randa, siis oleksin küll veidi õnnetu olnud, aga ilmselt minu maitse ei ole ka tavalise puhkaja maitse. Aga siiski, Seminyak suutis mind ootamatu nurga alt üllatada. Minu kõige suuremaks elamuseks vast oligi otse rannas asuv KuDeTa rannaklubi, kus imehea klubimuusika, imeilusa atmosfääri, ülihea söögi ning liiga kallite drinkide saatel on imeline vaadelda päikeseloojangut ja nautida glamuurset Balit. Pidin tunnistama, et vaatamata oma hipikarjäärile oli selline keskkond siiski tohutuks (veidi nostalgiliseks) naudinguks!



Minu Ubudi tuttavate üheks soovituseks oli nagu ühest suust: „Gili saared – „õumaigaad, see on nii romantiline” – sinna suundusimegi. Nimelt Balist idapoolt umbes 1,5 tunnise kiirpaadi sõidu kaugusel asuvad kolm täppi ehk saart- Gili Tarawangan, Gili Meno ja Gili Air. Igaühel on oma spetsialiseerumine – kas siis pidudele ja ööelule või siis vaikusele/rahule või snorgeldamisele. Meie valisime vaikuse ja rahu ning snorgeldamise ehk Gili Airi. Saarel seistes ja mere poole vaadates, on tegu tõepoolest paradiisiga – vesi on helesine, millel ulbivad värvilised ämbliku moodi paadid, kalad löövad sulpsu, kohe lähedalt ilutseb Lomboki saar oma mägede ning vulkaanidega ning veest väljuvad õnnelike nägudega snorgeldajad. Snorgeldamine on siin tõesti ilus – nagu suur akvaarium. Vee all on imeväikesed elektrisinised kalad, kollase triibulised kalad ja oranzi mustriga kalad ja siis kirjud kalad ja suured kalad ja väikesed kalad. Ja merepõhi – jumalik, kuidas vetikad ning teokarbid vaikselt oma elu seal hõljuvad. Igale saarele annab umbes 1,5 tunniga mööda koralli-liivasegust kallast tiiru peale teha. Ilu ja romantika aga väheneb kohe mitu kraadi, kui end 180 kraadi keerata ja saare poole vaadata. Saare keskosa on aga kuumusest kuivanud ehk Balile omasest lopsakast loodusest ei ole jälgegi ning hunnikute viisi on teede ääres prügi ehk kes soovib romantilist õhustikku hoida, siis on soovitus oma pilku rohkem mere poole hoida...:) Kui suuta sellest kõigest eemale vaadata, siis võib leida ka omajagu eksootikat. Nimelt saarel (nagu ka kahel teisel Gilil) ei ole autosid, vaid kõik toimetamine käib hobus-eeslitega, kelle taha seatud vankrid turistide ja kotikoormate all lausa ägisevad ning kelle kapjade alt muldtee tolm su üle katab. Rannaääres on palju väikeseid lihtsaid kalarestorane, kes õhtul päikeseloojangu ajal kokteilidele häppihouerit pakuvad ning mille ette laudadele ilmub isuäratav valik värskelt püütud mereande, kust saab omale meelepärast välja valida. (Mmm... Bali parima kala sõin ma seal).



Ubudi sõpradelt saadud soovitus oli kindlasti külastada ka Amedi randa. Saabusime sinna paadiga otse Gilidelt. Eelnevalt eelmisest merehaigust tekitavast paadisõidust oli see lausa nauding ning proovisin kõik mere õhu enda sisse ahmida. Saabusime musta liivaga ehk vulkaanilise liivaga rannale, värviliste paatide vahele. Mmm.. vaade oli imeilus – just nagu oleks sattunud Kreekasse või Lõuna-Itaaliasse. Milline nauding sõita juuste lehvides rolleriga mööda merre kukkuva kalju serval vonklevat teed kulgedes, all sinetav meri. Mööduda töötlemata meresoola müüjatest, snorgeldada vana laevavraki juures ja lebotada hotelli basseini ääres, kust avaneb vaade mere lõputule avarusele. Aga millegipärast lahkusime sealt juba järgmisel päeval, sest rand on sisuliselt ligipääsematu...


Peale nädalat mere-ääre Baliga tutvumist, küsib Indrek ääri-veeri Ubudi kohta, et äkki läheks ja vaataks selle ka ära. Ja nii me sinna lähemegi ning mulle suureks üllatuseks minu mere-lembelise sõbra soovil pea, et terveks järgmiseks nädalaks jäämegi. Minule on see lausa kingitus, sest arvestades, et plaanin Balilt lahkuda, on see justkui boonus aeg nautida veelkord siinset lopsakat loodust, riisipõldude avarust, vee vulinat ning jälgida kohalike inimeste igapäeva toimetusi. Kõik on nii ilus ja sõbralik ja lopsakas ja eksootiline. Ühtäkki mõistan, et teistes kohtades, kus käisime, seal ei olnud kusagil võimalik nii rikkalikult näha kohalike Bali-hindude igapäevalisi usutoimetusi, kui seda on Ubudis. Mulle suureks üllatuseks teatas ka Indrek, et Ubudis on kõige mõnusam atmosfäär.

Vaatamata sellele, et olin 5 kuud Ubudi elanik olnud, suutis see linnake mind peale Bali ringreisi siiski endiselt meeldivalt üllatada. Nimelt olin senini tundma õppinud vaid Ubudi üht kihti – mis oli pigem hipilik ning spirituaalne. Turistina Ubudis olles, õnnestus mul avastada (olin sellest lihtsalt varem teadlik olnud) ka täiesti teistsugust Ubudit. Nimelt peale selle, et Ubud on Bali kultuurikeskus – kus on ohtralt tantsu etendusi ning varem mainitud ligipääsu kohalike elanike igapäeva tegevustele, peale selle, et Ubudis on tohutu lai valik spirituaalseid „meelelahutusi” nagu jooga ja meditatsioon ning muud new age tegevused, on Ubudis olemas nö hipielu vastand - väga eksklusiivsed ja luksuslikud hotellid ning maailmatasemel gurmee-elamused. Ubudis on lai valik imeilusaid hotelle, kust avanevad vaated kas riisipõldudele või troopilise džunglile või mitme meetri sügavusele jõele või on hotellitoad ära peidetud rohelusse uppunud troopilisse aeda, kus on võimalik end täielikult paradiisis tunda. Gurmee söögielamuste võimalusi on piisavalt ning restoranide atmosfäär ning toidu-teeninduse tase ei jää millegi poolest alla Euroopa võimalustele. Ehk minu soovitus on Balile tulles kindlasti ka Ubudis ära käia, sest seal on igaühele midagi ja paradiis kõigile!

Marika, Ubudi andunud fänn

You’re in, It’s your show now, so whats it’s gonna be? (Jack Johnson)

puusi nõksutades
ja sajab

Ma peaks kirjutama lugu, kuid muusika paitab mu kõrvu ja hing mu sees tantsib ennastunustavalt muusikataktis.

Esimest korda suutis muusika mind sarnaselt puudutada kui olin templis olnud vast juba 20 või 30 päeva ja peale järjekordset mediteerimist endale puhkust lubades heitsin voodisse ja panin ipodi klapid pähe. Muusika tegi hingele pai ja tajusin üllatusega, et mu sees olev valgus hakkas muusika taktis end liigutama. Hõljudes küljelt küljele. Mmmm, päris huvitav sensatsioon! Ja aina paremaks läks, sest kui tuli veidi rokim lugu, siis hakkas valgus mu sees juba hoogsamalt tantsima! Ja kui hüpnosoosi all olles hyppasin voodis püsti ja hakkasin koos selle valgusega end liigutama. Millised graatsilised liigutused, milline voolamine! Ma ei liigutanud end mehaaniliselt, proovides näida kuidagi, ma ei teinud ise mitte midagi. Esimest korda elus ma lasin end muusikal kanda ja valgusel mu sees keha liigutada.. Ma tundsin end kui jumalanna, kuigi ma olin üsna maine oma järgitehtud 4 triibuga dressipükstes ja maikasärgis. Mu templielu jooksul shokolaadimägede söömisest paisunud vöökoht tegi rõõmuga kõige seksikamaid liigutus, ma tegin liigutuis mida ma end eales ei kujutand oskavatki! Ja sedasi rokkisin ma voodis tund aega, mitte siis üksi vaid selle valgusega mu sees :). Ja ma tundsin end maailma seksikaima naisena. Ning kõige selle lõppedes kui väsinult, higisena ja hingeldades end peeglist nägin, siis teadsin, et nüüd olen valmis tõeliselt armastama .. iseennast!

Merle

Tule. Ma jutustan sulle loo.

Peale Qi Gongi treeningut
pluss kakskümmendkaheksa

(fotol raamatust "Söö.Palveta.Armasta" tuttava maailmakuulus nõidarsti Ketut Lyeri . Lugu ei ole fotoga seotud).


Tundsin kohe, kui selle naise vastu istusin, et ma tahaks nutta. Templis elades küsiti mult kogu aeg, kas olen juba hakanud kogema negatiivseid tundeid, olen ma vihane, kas ma nutan vms. Ei! Miks? Mul on ju kõik hästi! Mu elu on lill, kõik on super! Ma reisin, kogen ja avastan, kohtan inimesi, kes avardavad minu maailma ja kõik on lihtsalt fantast! Ega jah, nad vaatasid mind küll seal pika pilguga ja jäid ootele. Sest ühel hetkel, kui maskid langevad, siis inimene peab kogema negatiivseid tundeid, isegi kui need on sügavale maa alla topitud. Selleks et saaks need tunded endast välja, lahti lastud.

Ja senini polnud need tunded minus veel avaldunud (ok, bussis olin üht tüütut kauplejat valmis lööma, mida ma kunagi varem poleks teinud). Kuid selle naise vastas tundsin end kui alasti. Ma võin olla ja käituda kuidas tahes, aga tema teab... Teab, et mu hing on kui ühes unenäos mu suu, mis tõepeegliga vaadates polnud täis, vaid puseriti korrigeerimist vajavaid hambaid ning terve suulagi oli täis erineva kujuga kihvasid!

Kui minu silmad pisaratega täitusid, siis ei uskunud, et ma tõesti pillima hakkan. Kuid ojaaa, ja kuidas veel. Löristasin nutta täis kõik salvrätikud nii, et nende lõppedes ulatati mulle väike froteerätik..

Tundsin kergendust, kui minu pillimise alguses tuli koju naise abikaasa. Lootuses, et jõuan end koguda ja säilitada huumorimeele. Nähes, et abikaasa näol on tegu täiesti normaalse inimesega, siis tekkis usaldus, et ega ta ometi laseks oma naisel kurejuttude ajajana ka tegutseda?!! Peites oma kohe-hakkan-nutma näo särava naeratuse taha, tervitasime ja ta tõdes rahumeeli, et näe, sinu ta on ka juba nutma pannud. Eelmisel nädalal oli üks poiss lausa karjunud, nii kriipiv oli Tema Lugu.

Lõpuks end tühjaks nutnud, joonud ära kõik pakutud vee ja siis enda pudelitäie.. Koju minema hakates, ei saanud ma ühtäkki enam aru. Ma tulin ju siia nalja pärast, et saada enda kohta miskit põnevat teada ja selle üle hiljem naljakrampides ägiseda. No näiteks, et ma peaks olema hoopistükkis kosmonaut. Sain mis tahtsin, sest sain kõigele lisaks kinnituse, et ma tõepoolest võiksin olla kosmonaut.

„Miks sa igale minu poolt esitatud võimalusele leiad kohe ridamisi takistusi?”
„Ee, ma ei tea”. Arvatavasti seetõttu, et ma olen lihtsalt kahe jalaga maapeal ratsionaalselt mõtlev inimene?. Ja ma ei näe ka põhjust, miks mul peaks olema doktorikraad. Et mis tööd ma siis nagu tegema hakkan?”
„Kuidas see on oluline täna? Selle peale ei peaks üldse mõtlema! Mis on see mis sind hirmutab? Mida sa KARDAD??”.

Ja need puurivad küsimused puudutavad mind nii, et ma hakkan nutma. Ning ta jutustab mulle loo. Minu loo.

Hiljem analüüsides, kui palju ma talle tegelikult ise infot ette andsin ja kui palju ta ise rääkis, sain aru, et see polegi nii oluline. Palju olulisem on see, et see kõik tõepoolest jookseb kuidagi paika minu tänase eluga ja inimestega minu ümber.

Merle, külalisest blogija

(Rändurite) rikkuse valem

Ubudi riisiväljamajas.
Nekrassovi 'Lätted' lugemise kõrvalt
(foto internetist)
Tomilt saabub Marikale e-mail: Hiina tähendab jälle seda, et ma ei pääse ligi meie blogile. Mingi 7-9 päeva pärast alustan sealt teekonda Xinjiangi provintsi ja kõik allikad kinnitavad, et seal on kuni oktoobrini internet üldse ära keelatud (nagu ka rahvusvahelised mobiilkõned) seoses rahutuste ja umbes 200 inimese mahanottimisega juuli alguses. Nii et siis ei saa ma umbes 3 nädalat interneti ligigi... Nii et vabandan väga, et kogu blogindus selleks ajaks sinu õlgadele jääb... Olen aga kindel, et suudate seal Merlega blogil elu sees hoida:) teil seal neid kosmose-lugusid ikka ju tuleb nagu varrukast:)

Marika mõtleb: mhmmm, ma just mõtlesin, et võtan ka vabamalt need tulevased nädalad, sest seoses minu mitte-midagi-tegemisega, et ei ole minu elus suurt midagi siin juhtumas ehk pole millest kirjutada ning kuna üks sõber on ka külla tulemas, siis võib juhtuda, et olen üldse lihtsalt kusagil rannas ja vaatan lihtsalt pilvi kuni 15. septembrini.

Marikal tuleb idee: Kuna Merle on hakanud tohutult nautima kirjutamist ja ta kirjutab üsna sarnastel teemadel, mis minugi hingel, siis annaks blogi mõneks nädalaks põhiliselt Merle käsutusse. Lugejatele ka vaheldus. Tehtud-mõeldud:)

Siit järjekordne Merle lugu:

------------------

Olen viimasel ajal teinud kusagilt leitud harjutust 'kui tahad olla rikas, siis käitu nagu sa oledki juba rikas'. See justkui toimis kuni vaatasin oma kontot No on ajastus?! Et just kui hakkasin rikkaks (end mõtlema) ja kohe selline lops, et konto seis paneb ehmatama! Nähtavasti universum juba muheleb mu imelühikese karjääri peale ja vaatab, et see sell ikka armastab olla vaene ja 'on the safe side' (eesti keeles: olla kindlal poolel).

Ehmunult mõtlen oma eelarve ja edasiste plaanide peale. Kuid naeratan endale ning mõtlen - ma ise vigurvänt, kirjutasin selle raha seiga enda „eluteatri stsenaariumisse”, et elu poleks liiga lihtne! Ja üleüldse, kuna ka lahendus on igal juhul olemas (kas siis originaal stsenaarium või uuesti kirjutatu), siis ei tasu üldse muretseda, sest see halvab vaid mõtlemise!

Leian, et mul on kaks valikut: kas järgida varem tehtud plaane ja vapralt minna Põhja-Taisse, Vietnamisse bla-bla ja vaadata seal kuidas hakkama saan (ja hakkama saan IGAL JUHUL!) VÕI suruda end eelarvesse ja näiteks olla Balil kuniks raha ütleb, et tuleb hüpata aussi (toimetaja kommentaar: Austraaliasse) juurde teenimiseks. Hetke vaatlusel oleks see ilmselt aastal 2010 - no panic, et ma puha paljas. Kolmas variant on ka teha eelarve ümber, et see kohanduks minuga?

Ja ruttu-ruttu proovin mõelda, et kuidas kaituks/mõtleks siinkohal rikas? Kas praegu mõtlen nagu rikas? Ja et mu mõte oli tiba ummikus, siis mõtlesin nii: kuidas käituks minu üks väga hea sõber, kellel on õnnestunud rikkaks saada? Ja hoobilt oli kõik selge! Tema ei mõtleks eelarvele! See siis nüüd otsustatud, eelarve ei juhi mind! Plaanid? Põrgu need plaanid, ma ei pea pimedalt nende järgi minema! Vaid oluline on minna või jääda vastavalt sellele kuidas just sel hetkel õige on!

Kui see minu hea rikas sõber tahaks näiteks minna Vietnamisse, siis võib kindel olla, et ta sinna ka läheks. Ja mitte seetõttu, et eelarve või plaan näeb nii ette, vaid sellepärast, et ta tahab. Ja kuidas kohapeal hakkama saada või sealt ara saada, selgub kohapeal. Ja ma tean, et sedasi mõeldes juba olengi rikkam.


Loo püant:
Hakkasin oma suurt avastust enda jaoks üles kirjutama ning selle käigus tuli mõte oma sellelt healt rikkalt sõbralt paluda, et kui ma oma rikas-olemise õppetunniga orki lendan ja keset eimidagit pennitult olen (sest olen viimase restorani jotsiks jätnud), et kas ma võin siis tema poole pöörduda. Sest ainult siis julgeksin ma midagi nii mõtlematut ja temalikku teha. Aga kohe jõudsin sinna, et ma ei vaja seda garantiid! Ja lihtsalt vaimustun paljast ideest:)!!!

Aga kas inimene peab üldse rikas olema? Või mis on rikkus üldse?
Idee selles, et igaüks ise valib kas olla rikas. Ning universum tegutseb vastavalt seadustele. Kui ma armastan koguda, siis universum ei võta mult seda rõõmu ära :)

Aga lahe on see, kuidas minu mõtlemine selle lühikese ajuharjutuse käigus muutus. 'kannatajast' oma elu peremeheks ning liikusin selle poole, kes ma tegelikult olen, hirmu ja eelarve raamist välja. Ja kui liikuda selle poole, mis mind tegelikult paelub, hakkab kõik ümberringi end nii korraldama, et seda kroonida!

Liiga lihtne või liiga diip?
Nauditav, kuidas tühjad sõnakõlksud saavad tähenduse!

Merle

Jutuajamised lapsevanematega

Ubudis, Merle riisipõllu majas
katus laseb läbi

Meie blogi vürtsitab taaskord üks külalississekanne. Nimelt Merle on Eesti neiu, kes jõudis oma pikema rännaku raames Ubudisse paar nädalat tagasi. Esimene reaktsioon oli, et ta läheb järgmine päev ära, nüüdseks on tal maja renditud algatuseks septembri lõpuni. Kihistan vaikset naeru - ilmselt on tema samasse lõksu sattumas, kus mina siplen:). Ainult see ei tundu ühine olevad, allolevas loos peegeldatud emotsioonid, reaktsioonid ja mõtted on tuttavad ja võiksid pea samahästi kõlada ka minu suust.

Marika

---------------
„Aga räägi, mis sa seal teed?”
Vanemad sätivad end skype vestluse jaoks ilusti veebikamera ette, kuid pildile mahub vaid poolteist inimest.
„Oi! Teate, siin on nii mõnus! Ma ei teegi suurt midagi, olen niisama. No ma ärkan hommikul enne kuute, et näha päiksetõusu. See on nii ilus! Ja siis ma loen või kirjutan või olen niisama. Ja käin linnas või külas või trennis või saan kellegagi kokku. Ja aeg läheb nii kiiresti. Tahaks olla rahulikult, aga ega selleks eriti aega pole”

Hämming. Sest ega see eriline tegevus ju pole... Mida öelda sugulastele kui nad küsivad?

„Igav pole?”
„Oo, eiii! Nii lahe on, nii hea on olla! Ja ma kohtan nii huvitavaid inimesi, just neid, keda vajan”

„Millal koju tuled?”
„Kuulge, miks ma pean juba koju tulema?”

„Aga magistritööd saad siis ka sealt teha?”
„Jaa, tuli see mõte. Aga ema ütles täitsa õigesti, et ma ju olin tasulises õppes, et see maksab. Olin selle täitsa unustanud. A küllap ikka saan!”
Jätan mainimata, et mul on iga päev kilode viisi PALJU HÄID MÕTTEID!!
Vanemad on veendunud, et mul saab kohekohe raha otsa, kui see juba pole otsas, niiet seda õppimise juttu nad eriti ei osta.. Kindlustunnet annab see, et kuna nad teavad, et mul raha kohe otsas, siis hoiavad nad minu jaoks tagasisõidupileti raha. Olen selles kindel!

Isa kohendab veebikaamerat nii, et ta ikka üleni näha oleks. Ema on nüüd pooleldi nähtav.
„Hmm. Aga venna ütles ,et sa elad seal majas?”
„Ojaa! Mul on maja, mis on riisipõldude vahel! Issand see on nii ilus, ma igal hommikul näen päikesetõusu ja loojangut. Ja vahel vaatan lihtsalt rõdult pilvi või tähti. Või kuidas kuu tõuseb. Nii hea, nüüd on ju aega.
Ja teate! Täna hommikul tibutas vihma. Ja see oli nagu jumal oleks kastnud oma aeda. Nii ilus!
Ja ringi sõidan rolleriga. Sõitsin kord vastu seina, uskumatu, eks! :).
Aga siin on hästi lihtne õppida sõitma kohe tänaval, sest kõik on nii arvestavad ja hoolivad. Täielikult ’no stress’!”
Mhmh. Vanemad näivad läbi veebikaamera murelikud. Nii, et siis me tütrel oli Eestis stress..


„Ja ma lähen ühele koolitusele, see on hästi kallis, kuid ma olen seda väärt! See on selline koolitus, kus õpid tundma paremini iseennast ja endaga paremini kontaktis olema.. Hmm, noh, et olla õnnelik!”
Jättes mainimata kuidas tantra arendab mind kui naine ja partner..
Kui nende tütar kodust oli, uskusid nad et ta saab elus üsna hästi hakkama. No oli tal töökoht, korter, mingi peika, keda küll koju ei toodud. Elu jooksis nagu pidi. Varsti oleks tulnud lapsed ja abielu, no nagu peab. Nüüd aga tütar seitsme maa ja mere taga ja ei tee midagi, ei taha midagi teha ja vaja endaga kontakti saamiseks minema kursusele, mis maksab ülemõistuse palju... Oh seda elukest, see võtab ikka ootamatuid pöördeid! Õnneks teine laps on mõistusel, kuigi otsustas et tema reedeti ei tööta..

„Ja, ma unustasin! Tegelikult on mul nüüd ju töö! Ma teen kohalikule mittetulunduslikule ühingule projekti, hangin neile arvuteid! Teen seda et anda midagi siinsele kommuunile, muidu olen vaid saaja. Vabatahtlikuna teen, ehk palka ei saa selle eest.”
Eeee. Eh? Okei, meie peres on tööl käivate inimeste osakaal suuresti vähenenud. Kaks teevad tööd, mille eest ei maksta. Üks tegi elukutses kannapöörde ja töötab õnneks ikka palga eest. Ja uhh, õnneks on poeg, kes käib tööl ja tal on oma firma. Pole just kõva protsent!

Vanemad ei ütle midagi. Proovivad veelkord kaamerat sättida.
„Meil hakkab sügis tulema, õunad saavad valmis”
Jeerum. Oli vist jah mu kunagises elus sügised ja aiast saadavad saadused. Nii kaugel tundub see kõik olevat.

„Aga kuulge! Kas ma võin siia jääda, kui ma tunnen, et ma siin olen just kõige õnnelikum?:)”
Ema on mõistlik: „No ikka vast võid, aga siis kui töö leiad.”
„No just, ma arvasin ka et võib ju, aga venna arvas, et ikka vähemalt Euroopasse pean tulema”
„Muidugi, ikka koju tagasi” toetab isa venna algatust.

Proovisin edasi anda ka ideed, mida mu käejooned selgelt väljendasid, et karjäär pole minu jaoks. Vanemad enam ei üllatugi, sellest pigem unenäolises jutuajamises osaleb vaid nende tütre hääl, kogu jutuajamine on pigem kosmosesse küündiv. Kuid ma ei suuda neile selgitada, kuidas ma täpselt siis elan. Et minu roll on jagada valgust ja armastust ja muuta maailma paremaks paigaks.. Samuti ebaõnnestus seletada meditatsiooni imeväest. Et oled rahulikult ja ... Hmm.. Oli meie tütrel siis närvid nii läbi, peale 10 aastast töötamist?


Kõne lõpus kinnitan veelkord, et ma pole eales nii õnnelik olnud kui praegu. Ja palun neil mitte muretseda. Kodus mõtlen, et kas ehk oleks saanud kuidagi tasasemalt edastada oma sõnumit.. Et kindel olla, palun vennal võtta venna kohustustele vastavalt vahemehe roll ja kinnitada, et olen ikka täie mõistuse juures.

Ja olen eluõnnelik, et Skype annab võimluse kallitega sidet pidada. Just siit teiselt planeedilt on see eriti väärtuslik!



Merle

Balian ehk bali nõidarst

Penestanani külas, dzhunglimajas

Saabuva vihmaperioodi hoovihma tervitades

„Ühe hambaga nõidarst veel puudub su elust?!!” naljatavad minu sõbrad minuga, kuuldes minu Balil elust. Teine tuttav uurib, et kas ma oma nõidarsti olen ka juba leidnud. Minu Ubudi sõber läänest räägib mulle imeloo, kuidas peale mootorratta õnnetust ta oma kätt liigutada ei saanud, kuid peale nõidarsti juures käimist, hakkas ta käsi järgmisel päeval uuesti liikuma. Teisel sõbrannal oli aga segadus südames, et kas lõpetada oma suhe või mitte ning peale „arstil” käimist, olevat kõik selgeks läinud. Kuigi ma tean, et Bali ja nõidarsti seose on üle maailma kuulsaks teinud Elisabeth Gilberti raamat „Söö, palveta ja armasta”, tunnen siiski, et miski minus tahab ka seda kogemust saada.

Uurin oma balilastest tuttavate käest, et mida nemad balianist ehk nõidarstist arvavad. Igal külal olevat oma nõidarst. Osad kiidavad kogemust taevani, et kellel on raseduse probleemidest aidanud üle saada, kellel on raske haiguse ravinud. Teiselt tuttavalt aga kuulen, et tema on pigem ettevaatlik, sest vahest neil balianidel võib midagi untsu ka minna või kõik neist ei pidavat heatahtlikud olema. Minu hea sõber Wayan aga ütleb, et need, kes on kunagi midagi mõnel inimesel untsu keeranud, need hakkavad musta maagiat tavaliselt harrastama. Uurin Wayanilt, et kas Elisabeth Gilberti raamatus mainitud arst Ketut Lyier ikka veel elab? Wayan veab minu Lonely Planeti Ubudi kaardile suure rasvase risti, kust maailmakuulus Ketut elab ning ta pidavat endiselt elu ja tervise juures olema. Mulle tundub aga kuidagi mage, seda tallatud rada maitsma minna. (Vahemärkusena raamatust rääkides: Kohalike kõlakate järgi pidi raamatu järgi filmi väntamine hoos olema, Julia Robertsiga peaosas ning kuuldavasti oldavat juba ka Ubudis filmimas käidud)

Ühel lõunal läänlaste kohvikus süües, istub minu lauda Jessica ning hakkab rääkima Tjokartast, kes elab Ubudist umbes 15 minutilise rolleri sõidu kaugusel ning on rahvusvaheliselt kuulus. Jessicaga ning ta partneriga tegi nõidarst imesid Mm... Lasen igaks juhuks Jessical joonelisele paberile kaardi joonistada, kuidas ilma ühegi teeviidata kohast Tjokarta maja üles leida. Unustan kaardi rahakoti vahele, kuna minu hea tuttav Stacey tuleb joogatundi kuidagi õndsa näoga ning ütleb, et tuleb just oma hingehädasid Tsjokarta juurest ravimast. Mmm... minu uudishimu aina kasvab ning tunnen, et kuidas tahaks ka teada saada, et milleks see balian siis võimeline on. Kuigi mul suurt midagi häda ei ole, tunnen et see oleks lahe kogemus ka blogis jagamiseks. Variant on Tsjokarda juurde minna ka kõiksugu abstraktsete new age muredega nagu näiteks, et mu kehas on energeetiline blokk või et ma arvan, et mu kolmas tshakra on suletud või et mu kolmas silm vist hakkab sulguma, aga see tundub kuidagi mage ning tunnen ka väheke aukartust, et mis siis kui vana mind läbi näeb... ja see hoiab mind tagasi, kuni..

Ühel imeilusal hommikul ärkan üles minu õlast kiirguva põrguvalu peale. See on nimelt vana vigastus, mis ei ole ammu enam endast märku andnud, kuid nüüd täiesti ootamatult, ilma et oleks talle kuidagi enda arvates liiga teinud, teeb see mulle taolist valu, et oigan oma voodis. Soh? Kas ma kutsusin selle esile, et nõidarsti jutule pääseda?! Ei tea, aga igatahes üks on nüüd selge, et see vana õla jonn tuleb ära lõpetada. Võtan rolleri ning nõidarst ei lase mind enam kauem kutsuda ja kihutan hommikul pool üheksa ajal kaarti jälgides tuhatnelja nõidarsti poole.

Aga see kõik ei ole mitte niisama lihtne. Lisaks kaardile olen Jessicalt päranduseks saanud ka terve rituaalide nimekirja, mida enne Tjokartaga kohtumist teha. Niisiis, esiteks ei soovitata hiljem minna kui kell 9, sest siis on liiga palju patsiente ning Tjokarta väsib ära. Enne Tsjokarta majja sisenemist, tuleb minna maja vastas asuvale turule. Sealt tuleb üles otsida naine, kes müüb ohvriande. Aga... mitte igasugused ohverdused ei sobi. Inglise keelt mitte kõnelevale naisele tuleb öelda sala märksõna: Tjokarta ning siis ta teab, et tuleb teha ohverdus Tjokarda jaoks. Tädi rebib õisi, piserdab neid kookospiimaga, kastab mingi muu vedeliku sisse, lisab bambusevõrsetest tehtud alusele punaseid, siniseid õisi ning pool lootoseõit. Sipsutab peale muru moodi asja ning teeb roosadest õitest suure kuhja kõige tippu. Lõpuks valmivad tema käte alt kaks identset lillekuhja, mille eest pean loovutama viie krooni väärtuses kohalikku raha. Tuletan Jessica juhtnööre täpsemalt meelde ning nii panen Tjokarda teenuste korvamiseks kahe lillekuhja vahele 125 krooni väärtuses kohalikku raha, nii et see välja ei paistaks.

Kõik juhtnöörid järgitud lähen oma lillekuhjaga ja astun uhkelt Tjokarda hoovi. Ilma sõnagi vahetamata, teab Tsjokarda hoovis istuv ja ohverdusi nikerdav naispere, miks ma tulin ning viipavad sõbralikult oma peadega, et edasi astuksin. Kõnnin ja kõnnin kuni ühes avatud paviljonis silman vanemat meest. See on ilmselt tema... Olen veidi ehmunud ja ettevalmistamata, sest ilma patsientide järjekorras ootamata sattusin kohe nö lavale. Olen niigi olukorra salapära ja pidulikkuse tõttu veidi ähmis, kui aga avastan, et unustasin lillekuhja otsa panna kaks põlevat viirukit, siis tunnen, et nüüd on jama majas. Aga Tjokarda on protseduuriga nii harjunud, et ei tee märkamagi, et viirukeid ei ole, viskab lillekuhila oma kummutile, teiste sarnaste kõrvale ning palub mul poodiumile istuda. Võttes ise istet oma kõrgemal asuval toolil küsib see nõidarst lihtsas inglise keeles: „Kuidas ma saan sind aidata?”.

Järgmiseks kükitan Tjokarda jalge vahel ning ta mudib oma sõrmedega minu kukalt ja selga ning leiab sealt üles nii valusad punktid, et ahhetan ning ei usu, et tegu minu seljaga on. Tsjokarda naerab aga minu oigamise peale muhedalt: „ahahah” ning lisab: „ainult sinu parem pool on, eheahahahehe, see on minevik, mida hoiad.” Peale mõnda aega minu piinamist, surub ta minu pea allapoole ning tekitab oma sõrmega minu rangluud puudutades elektrilöögi. Terve mu keha väriseb ning oigan päris valjusti. Ja kui hakkan just obadusest toibuma, saan kohe veel ühe elektrilise siraka. Karjun valjemini, sest Jessica kaudu tean, et tema teised patsiendid ei hoida ka ennast tagasi. Kui olen toibunud ning ta mind uuesti mudima asub, teatab ta, et mu õlg olevat nüüd tugev.

Ta palub mul pikali panna. Ma tean mis on tulemas, sest olen kuulnud, kuidas sellel mehel on mingi imelik puuora, millega ta patsientide varvaste vahel urgitsedes põrguvalu võib põhjustada. Hingan sisse ning kogu minust väljuv õhk vibreerib minu kiljumisest, sest täpselt see, mida aimasin tulevat, järgnes sekundi murdosa vältel. Ja Tsjokartale tundub see kõik nalja tegevat, sest ta naerab uuesti: „Eheheee, see oligi sinu minevik. Ma proovin uuesti.” Ja ime sünnib. Tsjokarda torkab oma imepulga samasse kohta varvaste vahele. Olen valmis uueks valuhoobiks, kuid... tunnen vaid, et pulk on minu varvaste vahel, kuid ei mingit valu enam. Selle sama pulgaga joonistab Tjokarda minu rindkerele ja jalgadele ringe ning minu tunde järgi lilli ja kõike muud ilusat, mida ma liigutuste järgi ei tuvasta. Ta palub mul teha mõningaid hingamisharjutusi, mida ma tema eeskujul hoolikat järgida püüan. Seepeale teatab ta mulle, et need harjutused on õnne saladus ning et ma neid iga päev teeksin, sest siis tunnen kuidas õnn elab minu kõhus ning kogu minu karisma saab realiseeruda. Jagan neid lääne maailma jaoks veidrana tunduvaid harjutusi heameelega ka blogi lugejatega:

Algatuseks hinga kolm korda sisse oma suguelunditega (pigem kujuta ette, et sa seda teed) ning kurgu kaudu välja. Teiseks hinga kolm korda sisse päikesepõimikuga ning nina kaudu välja ning kolmandaks kolm korda südamega sisse hingata ning suu kadu välja. Ja nii lihtne see ongiJ, kuidas õnn oma õuele meelitada.

Kogu protseduur on vaevu kestnud 5 minutit ning Tsjokarda tõuseb oma põlvedele ning ütleb, et ma olevat nüüd korras. Mhm, tunnen, kuidas ma ei taha veel lahkuda, sest sai ju seda käiku nii pikalt justkui mentaalselt ette valmistatud. Ning kohe hakkabki minu peast esile kerkima veel muresid. Kurdan ühte – ja Tsjokarda torgib minu varbaid uuesti ja ma karjun. Ja julgust kokku võttes kurdan ka veel kolmandat häda ning Tsjokarda leiab ka sellele valule vaste minu varvaste all. Ning iga kord sedasama punkti teist korda katsudes on valu sealt haihtunud. Rohkem probleeme minu pea välja ei mõtle ning proovin rahul olla oma 10 minutiga. Ise mõtlen, et kas ei ole see naljakas, et kui on võimalus nö kiiresti midagi korda saata või parandada, siis see justkui vähendab selle kogemuse väärtust. Ja mul ei jää muud üle, kui oma lapsikuse üle ise naerda.

Tänan Tjokardat, ning sätin end mingis imelikus õnnejoovastunud seisundis lahkuma. Ühtäkki paneb Tjokarda oma käe mulle õlale ning ütleb: „Ja... ära unusta oma naeratusi alla neelamast – niipalju, et iga sinu organ lõpuks naeratab.” Sõidan juuste lehvides tagasi Ubudi poole, neelan oma naeratusi ning tekitan oma õnnetundest valla pääsevate valjude rõõmukilgetega teeäärsetes koertes piisava segaduse.

Marika

Natuke armastust ehk Balil pulmas

Oma kolmandas Bali kodus, aknast paistva kose vulina saatel

+25 ºC

„See on tavaliste (öeldud rõhutatult) Bali inimeste pulm. Pühapäeval on väike tseremoonia, siis tähistatakse pruudi kolimist mehe majja. Kolmapäeval on pulmade teine osa, siis on kõik palju värvilisem ning on suurem tseremoonia”, selgitab Wayan mulle telefonis ees ootavate pulmade korralduslikku külge. Nimelt kui mainisin oma kohalikule sõbrale Wayanile, et sooviksin Bali pulmad ka ära näha, siis oli ta lahkesti mind oma tuttavate ehk tema küla tüdruku ning oma sõbra venna pulma kaasa võtma. Ajan aga kabajja ja sarongi selga ning minek.

Peigmehe maja hoovi jõudes, on tavapäraselt kogu küla kokku tulnud – traditsiooniks on, et igast küla perest peab vähemalt üks liige tulema oma austust näitama. Vaatamata pidulikult päevale minu suureks üllatuseks ei hoovis olevad inimesed ega ka majapidamine erilisest pidulikkusest ei õhku... Harilikus Bali majade kompleksis vedeleb seina ääres prügi, hoov on mudane ning räpane, meestel on sarongi peale visatud suvalised T-särgid (minu sõbral Wayanil on sarongi peal piilupart Donaldiga suvesärk) ning naistel on kabajja esistel näha hommikuste asjatoimetuste jälgi ning nii vööd, juuksed kui korsetid on lohakamalt sätitud kui templitseremooniatel näha võib.

Võtame teiste külaliste eeskujul maja trepil istet, kuhu meile serveeritakse imelikku maitsega ülimagus tee ning banaani lehe sisse mässitud kohalikud head-paremad aurutatud riisi suupisted... Wayan selgitab mulle, et kohe asume rongkäiguna teele 100 meetri kaugusele neiu perekonna majja, et ta siis sealt paari tunni pärast peigmehe majja tagasi tuua. Wayan ütleb, et siinsel juhul on tegu nö kiirpulmaga, kuna pruut-ja peigmees nii lähestikku elavad. Tavaliselt kui vahemaa suurem, siis võib see tseremoonia aset leida päevi. Nii kõnnin uhkelt oma blondi parukaga eristudes kohalike pulmakülaliste hulgas ning meist mööda sõitvad turistibussid peatuvad ning millegipärast tundub neile kohalikke rõivaid kandev valge juuksepuhmaga naine huvitavam fotoobjekt, kui kogu pulmarongkäik. Tee ääres olevate majade ustel olevad kohalikud saadavad mulle aga heakskiitvaid pilke.

Pruudi ehk Ni Wayan Murtini kodus istuvad kõik külalised jälle majakeste treppidele ning lihtsalt ajavad juttu ning teevad ei-midagit. Ega külalistel ei tundu üldse asja olevat tseremoonia endaga, nad on lihtsalt kohal austusest, et veidi maiusi manustada ning sõpradega juttu ajada. Olen vist ainuke, kes huviga jälgib, mis hoovis toimub. Nii muuseas ilmub kuskilt välja pruut, kes on ilus kui roosinupuke, kuid kellele peaaegu mitte keegi mingit tähelepanu ei pööra. Ühe majakese trepil istub umbes 10 meest – nende hulgas on külavanem ning pruutpaari sugulased. Pruutpaar läheb istub alandlikult nende ette ning järgmised 20 minutit iga mees loeb uue liidu liikmetele epistlit. Kuigi ma midagi aru ei saa, siis Wayani sõnul on tegu juhtnööridega, kuidas oma kaasat hoida ning kuidas perekonda luua, hoida ja üksteisega käituda jne. Kui kõik justkui selge on, kirjutavad mõlemad päeva kangelased paberile alla ning abielu ongi registreeritud.

Pruut on istunud terve selle aja peigmehe poole seljaga. Ma ei ole kordagi näinud, et nad oleks üksteisele silma vaadanud või üksteist puudutanud. Uuri Wayanilt, et kas see ei olegi armastuse abielu? Wayan selgitab mulle, et see on „a little bit of love” ehk natuke armastust. Nimelt nad teavad üksteist juba ammu ning nüüd otsustasid lihtsalt oma perekondade survel abielluda, kuid armastama õpivad nad üksteist hiljem. Nimelt tüdruk on juba 25 aastane, mis on viimane aeg sobilikus eas abiellumiseks. Kuna ta käib Türgis ühes spas tööl ja plaanib raha teenimise eesmärgil järgmised 5 aastat jätkata, siis oleks ta 30nd kui ta koju jõuaks ning see on Bali naise puhul juba ilmselge vanatüdruku iga. Ja kui keegi on vanatüdruk, siis on kindel, et kõik külanaised kogunedes ojakestesse end pesema, räägivad temast taga. Minu kõrval treppidel istuvad kohalikud uurivad läbi Wayani minu kohta ning ma vastan täiesti ausalt oma vallalisuse ning lastetuse kohta. Kohalikud noogutavad mõtlikult ja kaastundlikult, sest olen ju ilmselge vanatüdrukJJ. Peigmees, I Nyoman Landika on 32 aastane, Bali pealinnas Denpasaris töötav elektroonika müügimees. Meeste puhul on abiellumiseks sobilik iga 30 ning kriitiline iga 35. Kuna tüdruku peres on ainult tüdrukud ning ühtegi poega nö vanemate ja maja eest hoolitsema jäämas ei ole, siis leiti, et neiule on parim oma kodu lähedale mehele minna, et ta saaks oma vanemate eest hoolitseda. Minu vaatluste tulemusena tundus neiu pere kaugelt jõukam kui mehe pere, siis eks vast mehe poolt ka oma huvid mängus olid.

Uurin Wayanilt, et mis siis saab, kui mõni endale sobivat partnerit ei leia? Wayan ütleb, et see on kehva, sest tõenäoliselt terve küla hakkab tema kohta sosistama. Abiellumist loetakse siin austuse näitamiseks oma vanemate suhtes. Uurin hästi ettevaatlikult, et mis siis saab, kui võsuke ei taha abielluda, sest ta on näiteks homoseksuaal. Wayan kihistab vaikselt naerda ning ütleb, et Balil ei ole homoseksuaalsus aktsepteeritud, et seda üldjuhul välja ei näidata ning abielluda tuleb ikka. Balil on ka arvamus, et osad inimesed sünnivad homoseksuaalidena, sest see inimene on eelmises elus oma abikaasat peksnud või muidu halb abikaasa olnud. Pööritan silmi ning tunnen siinsetele mitte-heterodele salamahti kaasa.

Olles mõnda aega hoovis toimuvat jälginud, ning tuvastanud apaatsuse mitte ainult külaliste seas, vaid ka pruutpaari enda ilmetel ning kehakeeles, siis tekib paratamatult mu huulile küsimus, et kas siis pulmad ei olegi nende noorte elus kõige olulisem sündmus. Wayan annab vastuseks üllatunud ja pika: „Eiiiiiiiii”. Ta vastab: „Kremeerimine on kõige olulisem sündmus Bali inimeste elus, seejärel tulevad hammaste viilimine, laste sünnid ja muud templi tseremooniad. Pulmad on seal kusagil lõpus”.

Preester viib läbi tavalise tseremoonia, mis ei erine kuidagimoodi teistest tseremooniatest, mida ma siinmail näinud olen. Pruudi ema viib pruudi kodus pruudiga läbi mõned rituaalid –varvaste vahele ja sõrmede peale asetatakse lõng ning tossutatakse viirukitega ümber pruudi. Pruudi ees lõõmab lõke ning kanamunadega tehakse ringe ümber tema näo. See olevat selleks, et tüdruk ilusti kodust ära läheks, kuid ikka vanemaid au sees hoiaks.

Paari tunni pärast oleme taaskord peigmehe kodus, kus toimub järjekordne preestri poolt läbiviidav tseremoonia ja palvus ning pruutpaar peab nüüd koos mingeid riitusi läbima. See näeb välja veidi nagu eesti pulmades, kui pruutpaar enne pulmamajja sisenemist peab puid lõhkuma või titte mähkima. Peigmees võtab selga riisiharimise tööriistad ning kõnnib nendega ümber hoovi mitu tiiru, näidates, et ta on potentsiaalselt hea põlluharija. Neiu peab nööre kokku sõlmima ja lahti lõikama ning kõige lõpuks pruutpaar söödab üksteist riisiga. Külalised endiselt eriti ei huvitu pruutpaariga toimuvast ning nende päeva tipphetkeks jääb ilmselt peale piduliku osa lõppu pakutav rikkalik söömaaeg.

Kolmapäeval ehk tseremoonia teisel päeval sajab nagu oavarrest. Jõuan pulma imeilusana – nimelt tunniajalise sõiduga paduvihmas sain imelise sasi-pusa-wet-look-kiivri-soengu ning ligemärja sarongi. Aga sellest ei ole midagi, sest kogu pulma tseremoonia hoov on justkui bassein – külalised sumpavad läbi pahkluuni ulatuva mudase vee ning keegi ei näe niigi pidulik välja kui pühapäeval. Hoovi on proovitud veidi pidulikumaks muuta väga määrdunud plastmasstoolidega ning bambusest tehtud nikerdustega. Hoovis aga hiilgab pruutpaar, kes on seekord eriti uhkelt ehitud – kulla ja karraga - ning isegi peigmehe nägu on valgendava kreemiga üle võõbatud.

Wayan oli mulle varem selgitanud, et kolmapäeval ehk täna on tegu peoga. Minu kui juhmi turisti jaoks aga kordub suure üllatusena sisuliselt täpselt sama stsenaarium, mis pühapäevalgi, kui välja arvata ametlik abielu registreerimine. Ehk algatuseks tuuakse magus tee ja koogid, siis liigutakse peigmehe majast pruudi majja, kus viiakse läbi palvus ja tseremoonia. Taaskord külalistest pole kellelgi asja, mida pruutpaar teeb ning pruutpaaril ei ole ka üksteisega asja. Mina sätin end teismeliste tüdrukute kõrvale ning räägime kõik oma emakeeles ja kehakeeles üksteisele pikki lugusid... vanaemadest, õmblemisest ja joogast. Peo kulminatsioon on külaliste jaoks taaskord söök – seekord siis pruudi majas. Isegi menüü on sama – ikka riis ja pikad oad kookospiimas ja kana – ja oo - seekord ka sealiha. Magustoiduks võib endale arbuusiviilu pätsata. Kõik külalised istuvad majakeste treppidel ning kohalike kommete kohaselt süüakse käega. Wayan selgitab mulle, et 400 külalise jaoks tapeti ära neli saja kilost siga, tosin kana ja naispere on hullumiseni varahommikust saadik vaaritanud. Müts maha!!!

Taaskord mehe koju jõudnuna ning keset „vihmavee basseini” maha istunud, algab taaskord suur sadu. Tunni aja jooksul lahkuvad kohalikes rahvusrõivastes külaelanikud ning hoovi hakkavad imbuma teksapükstes ning justkui ööklubi peoks sätitud noored. Need olevat peigmehe koolikaaslased pealinnast. Ootan, et äkki hakkab nüüd lõpuks suurem tants ja trall. Uurin Wayanilt, te noh, millal siis laulu ja tantsuga pidu ka hakkab. Wayan selgitab mulle, et see ongi pidu – bali pulmas ei laulda, tantsita, ei jooda ei laaberdata, vaid istutakse ja aetakse juttu. Taaskord pakutakse süüa - riisi ja mune ja kana, arbuusi ja vett....

Siinmail pulmade puhul kinke üldjuhul ei tehta – vahel mõni viib veidi kohvi ja suhkrut, peamiselt aga käiakse abiks ohverdusi tegemas ning vahetatakse toitu. Just, vahetatakse – nimelt külalised tulevad kodust oma toiduga ning kui nad ära lähevad, siis antakse neile kohalikku toitu asemele, mida koju viia. Mina annan kohalike sõprade soovituste kohaselt pruudi kätte ümbriku väikese toetusega.

Peagi tunnen, et ma ei sulandu kuigi hästi moodsa ööklubi riietusega inimmassi ega ka kohalikus keeles peetavatesse vestlustesse, siis lahkun umbes kella kümne ajal, jättes kohalikud noored jutustama. Läbi lausvihma rolleriga kodupoole sõudes mõlgutan mõtet, et tõepoolest, üks teine tseremoonia kus viibisin, mis viidi läbi minu külas ühe uue maja valmimise puhul, oli ikka kordades uhkem kui need pulmad. Seal olid vähemalt kohalikud tantsijad ning kohalik tilu-lilu bänd, rääkimata külaliste ning majapidamise ehtimise uhkusest.. Kuigi abielu on siinse perekonnamudeli püha alus, siis ilmselt on see nii loomulik osa, et selle tähistamist ei võeta kuigi tõsiselt. Selgub, et ka pulmaaastapäevi ei tähistata. Pulmadele kulutatakse küll palju raha, aga see kulub preestrile tseremoonia läbiviimiseks.

Pruutpaari mesinädalad seisnevad selles, et nad ei pea 3 päeva mitte midagi tegema ning võivad mesinädalate pesas ehk nende oma magamistoas olla. Selle pulma pruut lendab aga 3ndal augustil aastaks Türki ja ei näe oma mees enne järgmist aastat. Loodan, et nende armastus aastatega kasvab.

Marika (pühendusega Monikale, kellel olid laupäeval pulmad. Palju õnne ja armastust!!)

p.s Kes on Balile tulemas ning soovib veidi lähemalt kohalikku eluga tutvust teha, siis soovitan Wayaniga ühendust võtta (+6285238880050 või wayantagel@hotmail.com). Wayan pakub giidi teenuseid, õhtusööki Bali kodus, räägib head inglise keelt ning oskab kohalikke asju selgitada lääne inimesele arusaadavas keeles.

Wayani lugu ehk Bali matused

Internetikohvikus, järjekordne kohalik tseremoonia- rongkäik minust möödumas

pilves

Bangkiam Sidami külla tulid oma paarkümmend aastat tagasi poisid Java saarelt. Noorukesele Wayanile heitis üks neist silma. Peale seda, kui poisid mõne aja pärast koju tagasi pöördusid, oli Wayan Marka kõhus uus bali-java beebi kasvamas. Wayani valdasid hirm ja šokk . Kellegile ta sellest rääkida ei julgenud ning ainuke plaan, mille ta suutis välja mõelda, oli 9 kuud oma kõhtu peaaegu kõigi eest varjata. Sündinud beebit ning ta kisa enam aga põlle alla peita ei õnnestunud... Wayan Marka perekonna liikmete seas tõusis viha. Siinses kultuuris on lubamatu, et vallaline naine saab lapse, rääkimata sellest, et lapsel isa ei ole. Wayanile otsiti külast mees, kes oli küll abielus, kuid kes oli nõus Wayaniga fiktiivselt abielluma, et lapsel oleks ametlik isa. Wayani noorem vend elas aastaid oma perekonna häbi Wayani peal füüsiliselt välja. Wayan pidi aastaid kuulma ja taluma nii oma perekonna kui ka kogu küla sõimu ning häbistamist. Wayan jäi elu lõpuni üksikuks.

Sündinud poiss on tänaseks umbes 25 aastane - ilus ja tugev täismees. Ta on abielus ning tal on omal poeg. Wayan Marka oli aga oma kurvast elus, perekonna vägivallast ning emotsionaalsest kurnatusest terve ülejäänud elu haige ja põdur. Viimased viis aastat ta peaaegu ei söönud midagi ja muutus peaaegu läbipaistvalt väikeseks.

Wayan Marka suri üleeile ära, täna on ta matused. Mul ei õnnestunud kunagi elusat Wayani näha, aga kõigi juhuste tahtel olen ma täna tema matustel. Ma elan praegu Wayani kodukülas ning siin on kombeks, et kõik küla elanikud tulevad sind viimsele teekonnale saatma. Wayani ning tema poja kodu tagasihoidlikku hoovi on kogunenud kõik samad inimesed, kes mulle varem juba teistelt tseremooniatelt tuttavad. Naljakalt kodune tunne on. Ilmselt tuleneb see juba tuttavaks saanud külaelanikest ning minu perenaise Made poolt mulle räägitud Wayani loost, mis tekitab tunde, justkui ma oleks ise ka teda tundnud.

Tavaliselt maetakse Balil inimesed järgmisel päeval, kuid kuna Wayani surma järgsel päeval oli täiskuu, mis on Jumalate püha (nagu ka must kuu), mil inimesi ei maeta. Matuse värv on üldiselt must, kuid terve hoov on täis sama kirevaid kabajjasid ning saronge nagu igal teisel tseremoonial. Hoovis valitsev meeleolu ei ole tasane ja vaikne ja nukker, vaid täis igapäevast elu – kanad siblivad, lapsed hullavad ringi, naised lobisevad maast ja ilmast, keegi naerab... Nii nagu ka teiste tseremooniate puhul, nii ka matustel, enne preestri tulekut ei juhtu midagi. Ootame. Seekord saabub veidi madala astme preester kui hambaviilimise tseremoonial. Minu perenaine Made selgitab, et matustel käib tavaliselt noorem preester, kes on üldjuhul vanema preestri poeg.

Kogu matusetseremoonia leiab aset hoovis, kuhu külaliste silme all ehitatakse bambusest lavats, millele asetatakse Wayani surnukeha. Surnukeha on matuseid oodanud mitte oma toas voodis (Bali kommete vastu on hoida surnukehi toas), vaid õues tseremoonia paviljonis. Ümber lavatsi sätib end niipalju külaelanikke – minu üllatuseks peamiselt mehi, kui parasjagu mahub. Wayan riietatakse täiesti lahti (lavatsi ümber seisvad üksikud naised katavad kätega tema kõige intiimsema kehaosa) ning lavatsi ümber seisvad inimesed viivad läbi pesemisrituaali. Minu sõbranna/pereanaine Made laulab matuse laule. Preester peseb ja kammib juuksed, inimesed pesevad Wayani keha ning lõpuks teevad viimse võidmise. Õblukesele Wayanile pannakse peale, mitte selga kabajja ja ümber puusade sarong. Poeg võtab oma sõrmest sõrmuse ning paneb selle talle sõrme. Wayan mähitakse erinevatesse kangastesse. Kuna ta on vaene, siis kirstu ei ole, vaid kirstu asemel on punutud bambusematid ning banaanilehed, mille sisse Wayan mässitakse ja nööriga ümber seotakse. Kui Wayan on oma viimsele teekonnale ette valmistatud, siis viib preester veel läbi mitmed palved ja rituaalid.

Koduhoovist liigub surnuaia poole rongkäik, kõige ees bambuse kanderaamil oleva Wayaniga. Kui aus olla, siis olles iga päev sellest võsastunud „heinamaast” mööda sõitnud, ei ole ma selle pealegi tulnud, et see võinuks surnuaed olla. Külatee-surnuaia ristteel teevad mehed surnukehaga kanderaamil mitu tiiru ümber enda. Made selgitab, et see on komme, mis lubab surnul valida, et kuhu poole minna.

Surnuaias on vaid 7 hauda. Balil ei ole suuri surnuaedu vaja, sest kõik surnud kaevatakse 3-5 aasta pärast üles ning kremeeritakse. Kremeerimine saab olema olulisem sündmus kui matused, seda loetakse isegi Bali inimese elus kõige olulisemaks sündmuseks. Wayani (nii nagu ka iga teist tavalist Bali elanikku) ei ole võimalik kohe kremeerida, sest see on kallis ja selleks tuleb raha koguma. Tihtipeale kremeeritakse kõik surnud külaelanikud korraga, sest nii on odavam.

Wayani jaoks on surnuaias ette valmistatud haud (nii nagu meil euroopaski kombeks). Hauakivi asemel on lühike bambuse tüvi ja külaelanike poolt pandud ohtralt nikerdatud ohverdusi. Wayani matmise ajaks on külaelanikud sulanud, võsa alla päikese eest varjule istnunud ning ümber haua Wayani matmas on vaid üksikud inimesed. Naerdakse valjusti, räägitakse telefoniga ning huviorbiiti olen tõusnud mina kui ainuke mitte tumeda peaga külaline. Tundub, et Wayan on unustatud ning inimesed püsivad surnuaias veel seetõttu, et enne koju minekut on hea preestrilt puhastav õnnistus saada..

Mitte keegi, isegi mitte Wayani poeg ei nuta ega ole kurb. Made ütleb, et Wayani pärast on nutud juba ammu nutetud. Surm on elu loomulik osa ning elu läheb edasi.

Marika, pühendusega Wayanile

Värvikad, harivad ja veidi hullumeelsed pühaõhtusöömaajad

Oma terrassil, kuhu kostub orus oleva jõe vulin
Juuli ja august ei ole enam nii kuumad kuud Balil

Ubudis on palju värvikaid tegelasi, kellega vestlused tihtipeale kisuvad müstika valdkonda. Olin sellega juba päris ära harjunud, aga nädal oma sünnipäeva (mis oli mayade kalendri järgi minu jaoks magneetiline aasta ehk ligiatõmbamise aasta) muutus olukord eriti intensiivseks. Nimelt tõmbasin ma oma elu kolmekümne teise aasta viimasel nädalal endale ligi terve portsu inimesi, kes isegi pärast rohkem kui kaks kuud Ubudis olemist ning igasuguste veidrikega kokkupuutumist suutsid mind oma elufilosoofia ning maailmanägemusega korralikult üllatada. Kuna see kõik oli veidi hullumeelne, parajalt naljakas, kuid samas maailmapilti avardav, siis usun et see on väärt jagamist... (Allolevate tegelaste nimed on muudetud ja fotod ei ole tegelastega seotud).

Esmaspäev...

Tantsin Finiga Enya saatel paljajalu Balile omasel mustal rannaliival... ja me ei ole mereääres, vaid ainsat külastajad Ubudi ühes vastavatud itaalia restoranis. Fin on Hawailt, ta kireks on tantsimine, tööks filmimine ja sissetulekuallikaks massaaž. Finil on omadus hästi kaua ja hästi sügavalt silma vaadata, nii, et isegi minul kui silmsideme fännil hakkab ebamugav. Fin on vist kõige hingelisem mees, keda näinud olen - nii näen teda nutmas Iraagi sõja ning tuumakatsetuste pärast ning samuti Bali ilu pärst. Ka õhtusöök temaga on eriliselt hingestatud. Ta räägib ta mulle, et tea elu muutus täiesti peale seda, kui ta silmad kinni sööma hakkas ja toitu tunnetama hakkas. Niipea kui meie toit on lauale saabunud, loeb ta lühikese palve. Ta selgitab mulle, et söömine on korda päevas tema meditatsioon (milleks tal muidu aega ei jätku). Nimelt ta tänab selle palve/meditatsiooni käigus emakest maad, päikest ja vihma, kes aitasid toidul kasvada. Ta tänab farmereid ja toidutööstureid, kes toidu tootsid. Ta tänab kokka, kes selle kunstiteose valmistas. Ta õnnistab oma toitu, et see ta kehale head teeks. Enne esimest ampsu vaatab ta endale omaselt mulle pika vaikuse saatel veel pikemalt silma ning ütleb tasa: „Luba ma vaikin, sest ma soovin oma toiduga armatseda!” Fin suleb silmad ning sööb sel viisil umbes 20 minutit hoolikalt mäludes oma lasanjet ning tema näolt võib lugeda igat emotsiooni, mis see toit talle pakub. Me ei räägi sõnagi. Ma olen esialgu parajas hämmingus. Peagi asendub hämming imetlusega – eks me kõik teame, et maol ei ole hambaid ning toit tuleb ilusti läbi mäluda. Minu tutvusringkonnas on mitmeid gurmaane, kuid ma ei ole neist mitte kedagi näinud oma toiduga nii kirglikus suhtes olevat. Kuna mul õhtusöögi vestluspartnerit ei ole, siis otsustan ka ise oma kreeka salatiga flirtida... mm tõepoolest, ma märkan palu rohkem maitsenüansse, toidu tekstuuri ning silmad kinni olek laseb tähele panna, et toitu liiga ruttu alla ei neelaks...

Mina tänan Fini, selle tarkuse eest. Mõtlen oma (töö)lõunate jooksul allakugistatud lõunatele ning alustan järgmisest päevast ka oma toiduga „armatsemist”. (Tervitused siinkohal BDA kiirsööjate gängile! )

Teisipäev..

Satun Kafes (Ubudi peamine kohtumispaik) ühte lauda Kim’iga, keda tean küll juba ammu, aga seekord jutustab ta mulle oma loo. Kim on iirlane, kes aastaid tagasi oli edukas näitleja ning kellele terendas avatud uks Hollywoodi filmidesse. Kõik läks nagu lepase reega, kuni ta võttis väikese puhkuse ning läks Iirimaal ujuma. Selles lahes ujus ta juurde delfiin, kes talle silma vaatas ning muutis tema elu igaveseks. Nimelt kui Kim veest välja tuli, oli ta justkui „nõiutud” ning nii mõnedki asjad hoobilt kristallselged. Ta võttis telefoni, helistas oma managerile ning teatas, et ta lõpetab oma näitlejakarjääri. Manager tembeldas Kimi hulluks, sõimas, palus, nuttis ja karjus, kuid ei miskit. Kimi sees oli selge teadmine, et tema missioon siin ilmas on midagi muud kui Hollywood. Sellest ajast saadik on ta reisinud mööda ilma, uurinud põlisrahvaste elu-olu ning vaalade-delfiinide elu olu. Selle tulemusena valmis ka dokumentaalfilm „Whaledreamers”. Nimelt arvatakse delfiine ja vaalu olevat meie planeedi kõige intelligentsemad ning telepaatiliselt tundlikemad olevused, kes on pärit planeedilt Siirius. Nimelt oskavad nemad ilma elektrooniliste kommunikatsioonivahenditeta distantsilt üksteisega suhelda, telepaatiliselt suhelda ning neil on ligipääs kogu maailma ühisele teadvusele. Põlisrahvad teadsid kunsti kuidas delfiinide ja vaaladega ühendust hoida ning selle läbi ka meie planeeti hoida ja kaitsta. Film räägibki meie planeedi enesehävitusest ning ühe väikese sega-rahvustest põlisrahvaste grupi pingutustest läbi iidse tarkuse vaaladega ühendust saada ning seeläbi planeeti päästa.

Kimi lugu ja missioon on inspireerivad, tema teadmised delfiinide-vaalade maailma kohta on šokeerivalt huvitavad ning film koputab globaalsete teemadega südametunnistusele...

Kolmapäev...

Mac on suurt kasvu Uus-Meremaa mees ning õrnahingeline maalikunstnik, kelle on oma hulka pühitsusega vastu võtnud maoorid ning kes planeerib Richard Bransoni kambaga järgmisel aastal kosmosesse lennata. Tema missiooniks on kosmosest aktiviseerida Abu Dhabis ühes palees toimuv multidimensionaalne universumi show (mille ta on varem valmis disaininud). Mac on ülimalt spirituaalne ning läbi-lõhki geomeetria ja universumi mees – tema maalidel on erinevad kujundid, mis peamiselt kajastavad erinevaid planeete või siis universumi osasid. Oleme väikese seltskonnaga ühel Bali rannal luksust nautimas, kus tähistaeva all õhtust süües ning Maciga rääkides jõuame ikka ja jälle universumini või geomeetriani. Nimelt püha geomeetria (sacred geometry) temaatika on ka varem minuni nii ja naapidi jõudnud (ei mäleta küll, et kooli füüsika või matemaatika tunnis sellest kuulnud oleks, aga võis ka olla et ma lihtsalt huvi puudusest ei pannud tähele), kuid sellele õhtul andis Mac mulle kõige selgema selgituse sellest.

Nimelt maailma iidne tarkus, mida põlisrahvad valdasid, on peidetud märkidesse – geomeetrilistesse vormidesse ning nendest tuletatud struktuuridesse - seda nimetatakse pühaks geomeetriaks. Vastavalt sellele on kogu maailm tekkinud ja arenenud vastavalt teatavatele sarnastele seaduspärasustele, mis on matemaatilised suhted, harmoonilised resonantsid ning arhetüüpsed sümbolid. Need seaduspärasused esinevad kõikjal kogu universumis ja kõiges, mis eksisteerib – nii on püha geomeetria aluseks elule nii mikro- kui makrokosmoses ning seda võib leida kõikidest teadusharudest, kunstist, muusikast, tervendamismeetoditest, jne. Nii on näiteks meie rakud, planeedid ja universum sarnase geomeetrilise ülesehitusega ehk kera. Nii näiteks on puulehe mustrites, teokarbi krussis, päevalille südamiku kujus, DNA ülesehituses, viljapeade ülesehitusel sarnane matemaatiline seaduspärasus. Selleks seaduspärasuseks on „kuldne lõige”, mis on matemaatiliselt konstant 1.618033087... (koolis õppisime seda vist fii nime all). Kuldne lõige tähendab lõigu sellist jaotamist kaheks osaks, et suurem osa oleks kogu lõigu ja selle väiksema osa keskmine võrdeline. Või teiste sõnadega, et kogu lõik (a+b) jagatud suurema osaga (a) võrduks suurem osa (a) jagatud väiksema osaga (b) (Allikas: Tark Investor). Huvitav on tõdeda, et meie jaoks müstilisena tundunud püramiidide ehitus ka tegelikult kasutab sama valemit...

Püha geomeetriat peetakse ka nö ukseks „valgustumise” juurde, sest sellesse on peidetud alateadvuses uinuvate jõudude äratav informatsioon (nimelt väidetavalt meie 3 miljonist DNA keemilisest koostisosast, kasutame vaid ligikaudu 60 000 ehk kõik ülejäänud on uinunud – milline kasutamata potentsiaal!). Püha geomeetria kujundid saadavad signaale, mis on samal sagedusel meie algse ehk mitte-uinunud DNA-ga ja suudavad selle äratada. Selle tulemusena hakkame mõistma ülimat täiuslikkust, mis on alati ja kõikjal meie ümber, ning mis saab nähtavaks siis, kui suudame püsida hetkes ja märgata ilu, korrapära ning harmooniat enese ümber.

Mac räägib, et inimesed tegelikult teavad seda kõike, aga ei mäleta. Püha geomeetria aitab meenutada. Kuna me ei mäleta, siis avame ekslikult ka, et see maailm siin ja praegu on ainus. Tegelikult on nii ajal kui ruumil mitu dimensiooni, kus avatud teadvuse korral on meile ligipääs.

See vestlus jätkus tunde, käis ringiga kadunud kontinendi Atlantise radadel, arutas paralleelseid elusid universumis ning maandus sinna, et mitte midagi tegelikult ei ole. Vahepeal tekitas minu ajus lühise, siis suure avastusliku plahvatuse, siis suure segaduse ning loobumistunde, kuid avas minu jaoks uue perspektiivi maailma avastamisel.

Neljapäev...

Olles avastanud minu näol oma fänni, jätkab Mac neljapäevasel õhtusöögil mulle oma maailmavaate tutvustamist. Nimelt läheneb maakerale peale igat 3600 aastat üks teine planeet, mille elanikeks on sisalikud või roomajad. Need roomajad on huvitatud maakera kullast, sest kullatolmuga on võimalik paljut korda saata. Ammustel aegadel, kui see roomajate planeet meie maakeraga kokku puutus, siis tulid sisalikud meie planeedile ning võtsid inimese kuju. Tänaseks valitsevad nad pangandus sektorit ning kõige suurem sisalike sisalik on loomulikult G. Bush ja tema liitlased. Teised roomajad on need, kes teevad maakeral tuumakatsetusi ning soovivad meie planeeti hävitada. Kurjad ja omakasupüüdlikud, jah, aga roomajad?! Kuigi igaühel on absoluutne õigus oma arvamusele, vaatan siiski vaatan Macile narma turtsatades veidi altkulmu ning tema vaimses tervises kahtlustava pilguga otsa, aga ta vaid noogutab vandeseltslaslikult. Proovin aru saada, et kui tõsiselt ta kõike seda ise võtab ning küsin, et kas see kõik ei meenuta talle kangesti Hollywoodi filme. Ta muutub veelgi tõsisemaks ning ütleb, et need filmid on kõik tehtud ka roomajate poolt ning selleks, et meie, inimesed harjuksime selle mõttega ära. Nohisen vaid üllatusest ja hämmingust. Ja jätan teema sinnapaika.

Naudin õhtul päikeseloojangut, kui minu poole tuleb kahe mangokokteiliga Mac. Räägime päevasündmustest ning Mac teatab, et pangaautomaat sõi ta kaardi päeval ära. Ta vannub hirmsasti ning taaskord enne kontrollides, et keegi meid ei kuule, ütleb mulle, et ta on kindel, et see oli roomajate vandenõu tema vastu – sest ta teab liiga palju. Ma ei suuda oma kulme paigal hoida ning need kerkivad kaartena taeva suunas. Ma hoian end tagasi, et mitte valjusti ja kõveras naerma pursata. Ja see ei ole veel kõik... Mac jääb mõtlikuks ning räägib mulle loo, kuidas ta eelmisel aastal läks panka laenu taotlema. Pangaametnikel ei olnud mingit põhjust talle ära öelda, sest ta sissetulek ja tagatised olid korralikud... Aga kui ta läks kohtumisele laenuametnikuga, siis ametnik ütles talle „Ei” ning Mac vannub, et samal hetkel välgatas laenuametniku silmis roheline piklik helk, mis on omane vaid roomajatele.

Kui hiljem olen oma mitu head tundi selle kõige üle naerda saanud ning kõike seda oma hea Eesti sõbraga arutan, siis arvab ta, et mul on viimane aeg Balilt lahkuda. Aga samas tuletab ta mulle lõbusalt meelde, kuidas ülikoolis olime sõbrannadega pidevalt naerukrampides filosoofia professori kosmose heietuste ja maailma illusoorsuse teooria üle – „et kõik on üks kosmos” ning „tegelikult kõike, mida näeme, ei ole olemas”. Arvasin tookord, et ju see mees on veidi metsapoole, kuid ilmselt täna usun ise juba vähemalt pooltesse tema õpetustesse.:) Et ikkagi tark mees oli. Mac on ka tark ja intelligentne mees ning tema huvitava ja värvika maailmakirjelduse ees müts maha, aga ilmselt „sisaliku-teooria” uskumise juurde jõudmiseks on mul veel pikk tee vaja käia  ja senikaua võtan seda kõike kui head huumorit.

Reede...

Oleme Umi ja Andyga autos teel viimase lahkumispidu-õhtusöögile Jimbarani (väga lahe mereanni restoranide koht) randa, kus saame ülejäänud seltskonnaga kokku. Nagu ikka siin Ubudi ringkondades, teemad kisuvad kohe mõni minut peale autosse istumist veidi ebamaiseks. Justkui tellitult alustab Andy heitusi pühast geomeetriast, sest ta just täna lõpetas selleteemalise raamatu. Ma ohhetan asjade kokkulangemise pärast ning räägin oma kahe eelmise päeva püha geomeetria kogemustest. Umi aga mainib, et midagi ei ole siin ilmas juhuslikku (see, et me siin autos kolmekesi oleme, ei ole ka juhuslik) ning jagab meiega oma selle nädala kahte kogemust töötamisest püha geomeetriaga. Umi on vaimselt ärganute „kõrgem klass”. Nimelt ei tegele ta iseendaga, vaid proovib aidata kogu inimkonda ja planeeti. Kuigi ta mainib, et alati, kui aitame iseend, siis aitame tegelikult kõiki maakera elusolendeid. Umi viib iga kuu ühe korra oma vaimse õpetajaga läbi ühe pika meditatsiooni, kus ta proovib lahendada mingit esilekerkinud probleemi. Igakord on üllatus, mis probleem on ning kuhu ta satub. Täna käis täna kuul. Ta istus Kafe nurgalauas, tegi skype kõne oma õpetajaga ning lihtsalt reisi kuule. Nimelt käis Umi kuu tagumisel küljel, (mis maakera poole kunagi ei paista) ronis läbi ämblikuvõrkude ja muude takistuste ning läks kuu keskmesse, kus asus halva energia kese – suur punane kera - ning proovis seda kogu inimkonna jaoks heaks energiaks transformeerida (kasutades püha geomeetria elemente). Ma olen sel nädalal juba niipalju sürre asju kuulnud, et see ei pane mind enam mitte imestamagi – kui on vaja maakera päästa, siis tuleb päästa – ja avastan end mõtlikult kaasa noogutamast. Teine üritus, kus Umi sel nädalal käis oli inimkonna teadvuse äratamise tseremoonia, kus püha geomeetriat kasutades prooviti meis uinunud tarkust äratada. Jaa.. see on täiesti teine maailm, kuid mul on siiralt hea meel, et keegi selliste teemadega ehk kogu inimkonna heaoluga tegeleb.

Kui Umi on lõpetanud, teeb Andy ettepaneku, et me kolm võiksime proovida ka täna midagi kogu maakera jaoks teha. Ma ei vaidle vastu, sest tunnen justkui isegi väikest kohustust peale oma 100% iseendaga tegelemist midagi ka teiste heaks teha. Nii võtame kätest kinni, saadame üksteisele ja kogu maakera elanikele südamest südamesse armastust. Ehk südamete armastusega täitmisega peaks kogu inimkonna südametesse või teadvusesse veidi rohkem armastust jätkuma ja nii päästame maakera... Loodan, et see toimib 

Laupäev...

Khalile on valvamiseks jäetud ilus villa. Ta korraldab seal peo. Peo käigus müüb ta oma tehtud ehteid. Need ei ole aga niisama ehted, vaid väega ehted... Nimelt Khali chantib igale ehtele või igale pärlile pärlikees erinevate jumalate mõeldud chante ning paneb väe nendesse sisse ning kannab siis vastavalt neid ehteid, mis jõudu tal parasjagu vaja on. Istume koos tema elutoas, eemal verandal toimuvast seltskondlikust mürast, ning ta pakub välja, et me võiks koos chantida ja palveid lugeda. Ta võtab pärlikee, kus on budismist tuntud püha numbri kohaselt 108 (Budha palvete arv) pärli ja me laulame igale pärlile jumalanna Lakshmi palve ja paneme pärlikee sisse vaimse ja materiaalse külluse, armastuse, ilu, puhtuse, lahkuse jõu... Kahjuks jääb minu eelarve väega pärlite hinnale alla ning nii lahkun peolt ilma pärliteta, aga uue kogemusega. Khali ütleb, et tegelikult oleme me kõik ise suutelised igasse oma ehtesse väe sisse panema...

Pühapäev...
Mul on täna sünnipäev. Istun üksi kohvikus nimega „Kärbes”, sest kõik plaanitud plaanid jäid ära. Ma võtan vastu lakkamatult saabuvaid sünnipäevakõnesid ning ei suuda pidada naeruhooge, mida seljataga oleva nädala sündmused ikka veel esile kutsuvad. Olen tänulik nädala jooksul saadud sünnipäeva kingituse üle minu teele sattunud inimeste ja nende maailmavaadete värvikuse näol. Olen õnnelik oma armsate ja „normaalsete” koduste sõpradega suhtlemise (telefoni ja skype’i teel) üle. Pean üksi selles kohvikus „pidu minus eneses” ning olen rõõmus iseendaks olemise üle.

Marika