Ubudis, Merle riisipõllu majas
katus laseb läbi
Meie blogi vürtsitab taaskord üks külalississekanne. Nimelt Merle on Eesti neiu, kes jõudis oma pikema rännaku raames Ubudisse paar nädalat tagasi. Esimene reaktsioon oli, et ta läheb järgmine päev ära, nüüdseks on tal maja renditud algatuseks septembri lõpuni. Kihistan vaikset naeru - ilmselt on tema samasse lõksu sattumas, kus mina siplen:). Ainult see ei tundu ühine olevad, allolevas loos peegeldatud emotsioonid, reaktsioonid ja mõtted on tuttavad ja võiksid pea samahästi kõlada ka minu suust.
Marika
---------------
„Aga räägi, mis sa seal teed?”
Vanemad sätivad end skype vestluse jaoks ilusti veebikamera ette, kuid pildile mahub vaid poolteist inimest.
„Oi! Teate, siin on nii mõnus! Ma ei teegi suurt midagi, olen niisama. No ma ärkan hommikul enne kuute, et näha päiksetõusu. See on nii ilus! Ja siis ma loen või kirjutan või olen niisama. Ja käin linnas või külas või trennis või saan kellegagi kokku. Ja aeg läheb nii kiiresti. Tahaks olla rahulikult, aga ega selleks eriti aega pole”
Hämming. Sest ega see eriline tegevus ju pole... Mida öelda sugulastele kui nad küsivad?
„Igav pole?”
„Oo, eiii! Nii lahe on, nii hea on olla! Ja ma kohtan nii huvitavaid inimesi, just neid, keda vajan”
„Millal koju tuled?”
„Kuulge, miks ma pean juba koju tulema?”
„Aga magistritööd saad siis ka sealt teha?”
„Jaa, tuli see mõte. Aga ema ütles täitsa õigesti, et ma ju olin tasulises õppes, et see maksab. Olin selle täitsa unustanud. A küllap ikka saan!”
Jätan mainimata, et mul on iga päev kilode viisi PALJU HÄID MÕTTEID!!
Vanemad on veendunud, et mul saab kohekohe raha otsa, kui see juba pole otsas, niiet seda õppimise juttu nad eriti ei osta.. Kindlustunnet annab see, et kuna nad teavad, et mul raha kohe otsas, siis hoiavad nad minu jaoks tagasisõidupileti raha. Olen selles kindel!
Isa kohendab veebikaamerat nii, et ta ikka üleni näha oleks. Ema on nüüd pooleldi nähtav.
„Hmm. Aga venna ütles ,et sa elad seal majas?”
„Ojaa! Mul on maja, mis on riisipõldude vahel! Issand see on nii ilus, ma igal hommikul näen päikesetõusu ja loojangut. Ja vahel vaatan lihtsalt rõdult pilvi või tähti. Või kuidas kuu tõuseb. Nii hea, nüüd on ju aega.
Ja teate! Täna hommikul tibutas vihma. Ja see oli nagu jumal oleks kastnud oma aeda. Nii ilus!
Ja ringi sõidan rolleriga. Sõitsin kord vastu seina, uskumatu, eks! :).
Aga siin on hästi lihtne õppida sõitma kohe tänaval, sest kõik on nii arvestavad ja hoolivad. Täielikult ’no stress’!”
Mhmh. Vanemad näivad läbi veebikaamera murelikud. Nii, et siis me tütrel oli Eestis stress..
„Ja ma lähen ühele koolitusele, see on hästi kallis, kuid ma olen seda väärt! See on selline koolitus, kus õpid tundma paremini iseennast ja endaga paremini kontaktis olema.. Hmm, noh, et olla õnnelik!”
Jättes mainimata kuidas tantra arendab mind kui naine ja partner..
Kui nende tütar kodust oli, uskusid nad et ta saab elus üsna hästi hakkama. No oli tal töökoht, korter, mingi peika, keda küll koju ei toodud. Elu jooksis nagu pidi. Varsti oleks tulnud lapsed ja abielu, no nagu peab. Nüüd aga tütar seitsme maa ja mere taga ja ei tee midagi, ei taha midagi teha ja vaja endaga kontakti saamiseks minema kursusele, mis maksab ülemõistuse palju... Oh seda elukest, see võtab ikka ootamatuid pöördeid! Õnneks teine laps on mõistusel, kuigi otsustas et tema reedeti ei tööta..
„Ja, ma unustasin! Tegelikult on mul nüüd ju töö! Ma teen kohalikule mittetulunduslikule ühingule projekti, hangin neile arvuteid! Teen seda et anda midagi siinsele kommuunile, muidu olen vaid saaja. Vabatahtlikuna teen, ehk palka ei saa selle eest.”
Eeee. Eh? Okei, meie peres on tööl käivate inimeste osakaal suuresti vähenenud. Kaks teevad tööd, mille eest ei maksta. Üks tegi elukutses kannapöörde ja töötab õnneks ikka palga eest. Ja uhh, õnneks on poeg, kes käib tööl ja tal on oma firma. Pole just kõva protsent!
Vanemad ei ütle midagi. Proovivad veelkord kaamerat sättida.
„Meil hakkab sügis tulema, õunad saavad valmis”
Jeerum. Oli vist jah mu kunagises elus sügised ja aiast saadavad saadused. Nii kaugel tundub see kõik olevat.
„Aga kuulge! Kas ma võin siia jääda, kui ma tunnen, et ma siin olen just kõige õnnelikum?:)”
Ema on mõistlik: „No ikka vast võid, aga siis kui töö leiad.”
„No just, ma arvasin ka et võib ju, aga venna arvas, et ikka vähemalt Euroopasse pean tulema”
„Muidugi, ikka koju tagasi” toetab isa venna algatust.
Proovisin edasi anda ka ideed, mida mu käejooned selgelt väljendasid, et karjäär pole minu jaoks. Vanemad enam ei üllatugi, sellest pigem unenäolises jutuajamises osaleb vaid nende tütre hääl, kogu jutuajamine on pigem kosmosesse küündiv. Kuid ma ei suuda neile selgitada, kuidas ma täpselt siis elan. Et minu roll on jagada valgust ja armastust ja muuta maailma paremaks paigaks.. Samuti ebaõnnestus seletada meditatsiooni imeväest. Et oled rahulikult ja ... Hmm.. Oli meie tütrel siis närvid nii läbi, peale 10 aastast töötamist?
Kõne lõpus kinnitan veelkord, et ma pole eales nii õnnelik olnud kui praegu. Ja palun neil mitte muretseda. Kodus mõtlen, et kas ehk oleks saanud kuidagi tasasemalt edastada oma sõnumit.. Et kindel olla, palun vennal võtta venna kohustustele vastavalt vahemehe roll ja kinnitada, et olen ikka täie mõistuse juures.
Ja olen eluõnnelik, et Skype annab võimluse kallitega sidet pidada. Just siit teiselt planeedilt on see eriti väärtuslik!
Merle
katus laseb läbi
Meie blogi vürtsitab taaskord üks külalississekanne. Nimelt Merle on Eesti neiu, kes jõudis oma pikema rännaku raames Ubudisse paar nädalat tagasi. Esimene reaktsioon oli, et ta läheb järgmine päev ära, nüüdseks on tal maja renditud algatuseks septembri lõpuni. Kihistan vaikset naeru - ilmselt on tema samasse lõksu sattumas, kus mina siplen:). Ainult see ei tundu ühine olevad, allolevas loos peegeldatud emotsioonid, reaktsioonid ja mõtted on tuttavad ja võiksid pea samahästi kõlada ka minu suust.
Marika
---------------
„Aga räägi, mis sa seal teed?”
Vanemad sätivad end skype vestluse jaoks ilusti veebikamera ette, kuid pildile mahub vaid poolteist inimest.
„Oi! Teate, siin on nii mõnus! Ma ei teegi suurt midagi, olen niisama. No ma ärkan hommikul enne kuute, et näha päiksetõusu. See on nii ilus! Ja siis ma loen või kirjutan või olen niisama. Ja käin linnas või külas või trennis või saan kellegagi kokku. Ja aeg läheb nii kiiresti. Tahaks olla rahulikult, aga ega selleks eriti aega pole”
Hämming. Sest ega see eriline tegevus ju pole... Mida öelda sugulastele kui nad küsivad?
„Igav pole?”
„Oo, eiii! Nii lahe on, nii hea on olla! Ja ma kohtan nii huvitavaid inimesi, just neid, keda vajan”
„Millal koju tuled?”
„Kuulge, miks ma pean juba koju tulema?”
„Aga magistritööd saad siis ka sealt teha?”
„Jaa, tuli see mõte. Aga ema ütles täitsa õigesti, et ma ju olin tasulises õppes, et see maksab. Olin selle täitsa unustanud. A küllap ikka saan!”
Jätan mainimata, et mul on iga päev kilode viisi PALJU HÄID MÕTTEID!!
Vanemad on veendunud, et mul saab kohekohe raha otsa, kui see juba pole otsas, niiet seda õppimise juttu nad eriti ei osta.. Kindlustunnet annab see, et kuna nad teavad, et mul raha kohe otsas, siis hoiavad nad minu jaoks tagasisõidupileti raha. Olen selles kindel!
Isa kohendab veebikaamerat nii, et ta ikka üleni näha oleks. Ema on nüüd pooleldi nähtav.
„Hmm. Aga venna ütles ,et sa elad seal majas?”
„Ojaa! Mul on maja, mis on riisipõldude vahel! Issand see on nii ilus, ma igal hommikul näen päikesetõusu ja loojangut. Ja vahel vaatan lihtsalt rõdult pilvi või tähti. Või kuidas kuu tõuseb. Nii hea, nüüd on ju aega.
Ja teate! Täna hommikul tibutas vihma. Ja see oli nagu jumal oleks kastnud oma aeda. Nii ilus!
Ja ringi sõidan rolleriga. Sõitsin kord vastu seina, uskumatu, eks! :).
Aga siin on hästi lihtne õppida sõitma kohe tänaval, sest kõik on nii arvestavad ja hoolivad. Täielikult ’no stress’!”
Mhmh. Vanemad näivad läbi veebikaamera murelikud. Nii, et siis me tütrel oli Eestis stress..
„Ja ma lähen ühele koolitusele, see on hästi kallis, kuid ma olen seda väärt! See on selline koolitus, kus õpid tundma paremini iseennast ja endaga paremini kontaktis olema.. Hmm, noh, et olla õnnelik!”
Jättes mainimata kuidas tantra arendab mind kui naine ja partner..
Kui nende tütar kodust oli, uskusid nad et ta saab elus üsna hästi hakkama. No oli tal töökoht, korter, mingi peika, keda küll koju ei toodud. Elu jooksis nagu pidi. Varsti oleks tulnud lapsed ja abielu, no nagu peab. Nüüd aga tütar seitsme maa ja mere taga ja ei tee midagi, ei taha midagi teha ja vaja endaga kontakti saamiseks minema kursusele, mis maksab ülemõistuse palju... Oh seda elukest, see võtab ikka ootamatuid pöördeid! Õnneks teine laps on mõistusel, kuigi otsustas et tema reedeti ei tööta..
„Ja, ma unustasin! Tegelikult on mul nüüd ju töö! Ma teen kohalikule mittetulunduslikule ühingule projekti, hangin neile arvuteid! Teen seda et anda midagi siinsele kommuunile, muidu olen vaid saaja. Vabatahtlikuna teen, ehk palka ei saa selle eest.”
Eeee. Eh? Okei, meie peres on tööl käivate inimeste osakaal suuresti vähenenud. Kaks teevad tööd, mille eest ei maksta. Üks tegi elukutses kannapöörde ja töötab õnneks ikka palga eest. Ja uhh, õnneks on poeg, kes käib tööl ja tal on oma firma. Pole just kõva protsent!
Vanemad ei ütle midagi. Proovivad veelkord kaamerat sättida.
„Meil hakkab sügis tulema, õunad saavad valmis”
Jeerum. Oli vist jah mu kunagises elus sügised ja aiast saadavad saadused. Nii kaugel tundub see kõik olevat.
„Aga kuulge! Kas ma võin siia jääda, kui ma tunnen, et ma siin olen just kõige õnnelikum?:)”
Ema on mõistlik: „No ikka vast võid, aga siis kui töö leiad.”
„No just, ma arvasin ka et võib ju, aga venna arvas, et ikka vähemalt Euroopasse pean tulema”
„Muidugi, ikka koju tagasi” toetab isa venna algatust.
Proovisin edasi anda ka ideed, mida mu käejooned selgelt väljendasid, et karjäär pole minu jaoks. Vanemad enam ei üllatugi, sellest pigem unenäolises jutuajamises osaleb vaid nende tütre hääl, kogu jutuajamine on pigem kosmosesse küündiv. Kuid ma ei suuda neile selgitada, kuidas ma täpselt siis elan. Et minu roll on jagada valgust ja armastust ja muuta maailma paremaks paigaks.. Samuti ebaõnnestus seletada meditatsiooni imeväest. Et oled rahulikult ja ... Hmm.. Oli meie tütrel siis närvid nii läbi, peale 10 aastast töötamist?
Kõne lõpus kinnitan veelkord, et ma pole eales nii õnnelik olnud kui praegu. Ja palun neil mitte muretseda. Kodus mõtlen, et kas ehk oleks saanud kuidagi tasasemalt edastada oma sõnumit.. Et kindel olla, palun vennal võtta venna kohustustele vastavalt vahemehe roll ja kinnitada, et olen ikka täie mõistuse juures.
Ja olen eluõnnelik, et Skype annab võimluse kallitega sidet pidada. Just siit teiselt planeedilt on see eriti väärtuslik!
Merle
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar