Mongoolia vanaisa ja vanaema juures

Ulaanbaataris, Golden Gobi hosteli naril
Päike paistab, taevas on selge, mingi +20ºC

Mongooliasse jõudnud veetsin sissejuhatuseks mõned päevad pealinnas, Ulaanbaataris, et aru saada, mida ma siin tegema hakkan. Hiinas olin teistelt ränduritelt kuulnud, et ilma organiseeritud tuurideta on Mongoolias väga keeruline ringi liikuda, kuna regulaarne transpordiühendus riigi erinevate asulate vahel praktiliselt puudub. Olin kuulnud küll ränduritest, kes Mongooliasse saabudes endale hobuse ostavad, sellel mööda maad ringi ratsutavad ja rännaku lõppedes hobuse järgmistele ränduritele või kohalikele kokkuostjatele maha müüvad, aga… Andsin endale aru, et ma pole kaugeltki veel sedasorti hardcore rändur ning minu olematu kokkupuude hobustega tähendaks ilmselget hukku nii mulle kui ka hobusele...

Mongoolia tarbeks otsustasin mitte osta ka Lonely Planetit ega muud reisiraamatut ja see oli omajagu uus kogemus tükkhaaval infot kogudes hakata aru saama, kuhu ma siis ikkagi tulnud olen ja mida siin edasi teha. Muidugi püüdsid siinsed hostelipidajad mind koheselt kaasata HOMME algavatele tuuridele, kuid mulle omane aeglane kohanemine ei lubanud siin pea ees mingile tuurile kihutada.

Teiste rändurite lugusid kuulates sai mulle peagi selgeks, et kusagil põhjas on üks järv, mis on väga ilus. Mõte sinna sõita muutus konkreetsemaks, kui kuulsin ühelt ameeriklannalt (kes elas muidu Hiinas ja tegi seal parajasti dokumentaalfilmi oma suhetest Hiina meestega…:), et sinna on võimalik sõita ilma, et peaks end pookima mõne tuuri külge. Iseseisev rändamine riigis, kus see justkui võimalik pole, tundus ahvatlev idee.

Khövsgöli järve äärde Khatgali külla jõudsin ma nii, et ei suutnud peast öelda ei järve ega küla nimegi. Teekond sinna umbes 800 km kaugusele põhja kulges kuidagi iseenesest nii, et mul ei tulnud kumbagi nime väga kasutada. Rääkisin lihtsalt järvest ja külast:). Pealegi olid minuga koos selle teekonna ette võtnud veel kolm teist rändurit ja kamba peale saime auto- ja bussijuhtidele selgeks tehtud, kuhu tahame minna.

Minu ja mu hollandlannast ja kahest iisraellasest rännukaaslase koduks Khatgalis sai kohalikule mehele, Girleele, kuuluv külalistemaja. Täpsemalt öeldes oli tegu vaid ühe geriga maja hoovis (ger = jurta = traditsiooniline Mongoolia elamu). Girlee oli meid Mörönist oma sõbra jeep’i peale noppinud ja tee peal hakanud rääkima, et tegelikult on tal ka väike külalistemaja, kus ta turiste majutab. Khatgal võttis meid vastu kõva vihma ja rahesajust valgete mäenõlvadega, mistõttu kadus meie peadest kiiresti mõte asuda mööda küla endale ise mingit muud peatuspaika otsima ja nii me siia sattusimegi.

Kui minu kaaslased asusid juba järgmisel päeval pikemale ratsaretkele ümber järve, siis mina jäin külla oma sõnade kohaselt suguvõsapuid joonistama. Tegime nalja, et külaelanikel saab peagi minust ja mu küsimustest sedavõrd villand, mistõttu otsustavad nad mu ohverdada küla hea õnne nimel ja küla keskel seisva arusaamatu monumendi küljes võib mõne nädala pärast lehvimas näha mu sinist särki.

Minu külla jäämine siiski õnneks mingeid suuremaid rahutusi kaasa ei toonud:). Ometi asusin agaralt kohaliku eluoluga tutvuma. “Suguvõsa puu joonistamist” alustasin mõistagi perekonnast, kelle juures ise elasin. Töö käigus selgus, et olin oma esimeste oletustega täiesti mööda pannud. Perekonda “kaardistades” oletasin, etmeie hosteli peremees elab oma isa, naise ja pojaga. Lähema tutvuse käigus selgus aga, et naine, kes seal toimetas, oli tema ema ja noorem poiss, kes majas elas, oli perekonnatuttavate poeg, kes oli Mörönist tulnud suveks Khatgali, et siin kohalike turistidega raha peale piljardit ja kaarte mängida ja nii endale kooliraha teenida.

Järgneva nädala käigus, mis ma Khatgalis elasin, said mu peamisteks kaaslasteks Girlee isa ja ema, kuna Girlee oli suurema osa ajast kas linnas uute külaliste jahil või toimetas kohalesaabunud ränduritega – aitas joonistada võimalikke matkaradasid järve kallastel, organiseeris ratsamatka huvilistele hobuseid ja teejuhte, käis külalistega koos poes ja aitas neil kaasavõetavaid toiduvarusid arvestada, organiseeris matkajatele puuduvaid telke, madratseid jms. Girlee rääkis normaalsel tasemel inglise keelt ja temast oli matkajatel palju abi.

Boris oli Girlee isa. Tegu oli 72-aastase burjaadiga, kes oli sündinud ja üles kasvanud tänastel Mongoolia aladel. Tema vanemad kolisid siia Burjaatiast, millest enamus praegu Venemaale kuulub ja mis piirneb Mongooliaga. Vana kooli mehena rääkis Boris vene keelt ja nii kaevasin minagi oma vene keele tagavarad paksu tolmukorra alt üles.

Dolzodmaa oli Girlee ema. Tema vanust ma täpselt ei teagi, aga pakun et ta oli Borisist mingi 5-7 aastat noorem. Dolzodmaa oli nagu klassikaline ettekujutus vanaemast – toimekas ja sooja naeratusega. Köök oli Dolzodmaa kuningriik ja maja oli tal ka kogu aeg korras nagu enne kuningliku paari saabumist. Dolzodmaa oskas küll ainult mongoli keelt, aga see ei takistanud tal kõik vajalikud jutud ära rääkida. Ma lausa imetlesin selle elurõõmsa naise oskust omas keeles võõramaalastega suhelda ja mitte segada lasta, et (suurem) osa jutust paratamatult kaotsi läks. Aeg-ajalt vürtsitas Dolzodmaa oma juttu ka mõne inglise- või venekeelse sõnaga ja alati suutis ta oma jutu lühikese naeruplaginaga lõpetada. Dolzodmaast sai mu peamine mongoli keele õpetaja järgmise nädala jooksul.

Borisi jaoks olin ma esiti venelane: “Mis Eesti - Te olete seal ühed venelased kõik!”:). Või kui Boris kutsus mind telekast sumomaadluse turniiri vaatama - Jaapani sumovõistlused on ka Mongoolias väga populaarsed, kuna sealses liigas osaleb mitu väga tugevat mongoollast - siis uurisin, kas Boris ka Barutost midagi kuulnud on. Selle peale vastas Boris mulle, et mis ma ajan - pole sel turniiril ühtki venelast:))). Kui olime aga juba mitu õhtut lahanud keerdkäike Mongoolia ja Eesti ajaloos, jõudsime järeldusele, et meie kahe rahva minevikus on mõndagi sarnast.

Sain Borisilt teada, et burjaadid on mongolite sugulasrahvas ja burjaadi keelt võib mongoli keele dialektiks pidada. Ajaloos on kogu Burjaatia olnud osa Mongooliast, nüüd aga elasid burjaadid killustatuna nii Venemaal kui Mongoolias. Kui kommunistid Venemaal ja Mongoolias võimule tulid, tapeti muuhulgas ka hulganisti burjaate, sest paljud neist olid hinnatud arstid, õpetajad, usumehed, kelles nähti tollase nõukogude korra vaenlasi.

Boris keeras metallkarbi sisse pistetud tubakast endale suitsu ja vaatamata juba omajagu kõrgele eale saagis ta õues puid ja venitas kuuma vee ämbreid maja katusele. Külalistega toimetamisel oli Borisi püha kohustus ger soojana hoida. Nii tule alustamine kui puude peale panemine oli selgelt tema töö ja kui olime esimesel päeval ise ahju kallal toimetanud, siis Boris seisis ja torises seal ahju kõrval veidi:).

Minu elu Khatgalis veeres nagu rosin. Kui valdav enamus ränduritest peatus Khatgali külas vaid üheks ööks enne matkale asumist Khövsgöli järve ümbruses, siis mina jäin Borisi ja Dolzodmaa juurde elama terveks nädalaks. Päevasel ajal tegin pikemaid jalutuskäike ümbruskonnas, lugesin ja kirjutasin; õhtul veetsin aega Borisi ja Dolzodmaa seltsis või kui Girlee või teised rändurid olid ümber, ajasin nendega juttu. Tunne oli nagu maal vanaema juures.

Nädal oli piisav aeg Khatgali küla ja selle lähiümbrusega põhjalikumalt tuttavaks saada. Khatgalis pidavat kuulu järgi elama umbes 3,000 inimest, aga külas valitsenud vaikne ja rahulik meeleolu meenutas pigem Eesti 200 elanikuga maakohta. Tänu maalilisele loodusele ja imeilusale Khövsgöli järvele (mis kõige sügavamas kohas ulatuvat lausa 267 meetrini!) piirkonna turismiäri õitses. Siin oli keskmisest rohkem poode, mõni toidukoht ja viimase aasta jooksul oli siin avatud kogunisti mitu internetipunkti. Külatänavad olid laiad kui suured heinamaad, nii et kariloomad võisid vabalt ka otse majade vahel rohtu krõmpsutada. Päeva jooksul õnnestus erinevatel aegadel samas kohas maiustamas näha nii jakke, lehmi, hobuseid, kitsi kui ka lambaid. Sellises keskkonnas aega veetes polnud ka mingi ime, et õige pea teadsin, kuidas kõiki “strateegilisi koduloomi” mongoli keeles kutsuda:).

Igas siinses majas ja geris oli väike ahi. See küttis toa soojaks mõne minutiga (ja ma ei liialda). Ahju tuli kütta ka suvel, sest öine temperatuur oli vast kusagil +5 kraadi ringis. Esimestel hommikutel ärgates olin end magamiskotti täiesti sisse mässinud, et veidi enam sooja hoida. Minu varased ärkamised jäid ka Dolzodmaale silma, mistõttu kolmandal päeval tõi ta mulle ühe paksu teki lisaks, et ma ikka hommikuti pikemalt magaksin:). Päeva peale võis aga õhk minna nii soojaks, et paras oli T-särgi ja lühikeste pükstega ringi käia.

Maja taga oli kuivkäimla ja Girlee oli ehitanud turistidele ka “dushimaja”. Sooja dushivee saamiseks pani Dolzodmaa ämbri veega tulele ja Girlee (või Boris) kallas dushimaja katuse kaudu kuuma vee paaki. Veesüsteemi külas ei olnud – toidu valmistamiseks ja majapidamiseks vajalik vesi tuli külaelanikel osta ja selle tõi spetsiaalne “veemees” külgkorviga motikal otse järvest kohale. Järvevesi oli kristallselge. Jaheda ilma ja sügavuse tõttu ei lähe Khövsgöli järv kunagi soojaks, mistõttu jäi mul ka järvevees suplemas käimata.Ühel pärastlõunal ütles Boris mulle, et järgmisel päeval on neil külas väike Naadam tulemas. Pilgutas mulle silma ja ütles, et läheme KOOS vaatama, mida seal tehakse. “The” Naadamiks kutsutakse Mongoolias üleriiklikku festivali juuli keskpaigas, mis tänapäeval tähistab nii kesksuve kui Mongoolia iseseisvuse väljakuulutamist 1920ndatel. Samas nimetatakse Mongoolias kõiki kohaliku tähtsusega pidustusi Naadamiteks.


Khatgali Naadam oli korraldatud budistliku palvekoha avamise tähistamiseks. Olulise sündmuse puhul olid paljud vallamaja hoovile kogunenud külaelanikud kaunites kohalikes rahvariietes. Ka Boris tõmbas pintsaku selga ja pani soni pähe. Mina eristusin massist kui üks suvaline äraeksinud välismaalane. Et palvekoht korralikult sisse õnnistatud saaks, olid kohale kutsutud mungad Mörönist, kes sissejuhatuseks lugesid umbes tund aega palveid. Rahvas samal ajal istus rahulikult, kuulas, vaatas, kogunes.

Boris oli kogu ürituse käigus aktiivne asjaosaline. Alustuseks organiseeris ta kiiresti ühe kodukülla saabunud Ulaanbaatari ärimehe mulle vestluspartneriks, sest mees oli omal ajal Irkutskis keskkoolis käinud ja rääkis hästi vene keelt. Suurema osa palvuse ajast toimetas ta stupa ümber – sättis viirukeid põlema ja toimetas muude pühade esemetega, mis munkade ees asuval kapikesel asusid. Kui palvus oli jõudnud sinnamaani, et inimestele jagati laiali mingid (ilmselt pühad!) seemned, otsis Boris mu rahva seast uuesti üles ja kamandas ka minu põlvili, käskis seemned vasakusse kätte võtta ja paremasse rahatäht rahakotist õngitseda. Järgnevalt lugesid kõik kohalolijad maas põlvitades munkadega palveid kaasa ja tegid mõlema käega kaarjaid ringe enda ees. Boris selgitas, et see toovat head õnne nii elus kui rahaasjades. Kui palvus lõppes, hoolitses Boris selle eest, et kohalikku märapiimast tehtud lahjat vägijooki – airagi – ka mulle jaguks.

Ühel teisel õhtul tuli Boris minu juurde geri ja rääkis midagi arusaamatut viinast. Olin parajasti geris koos ratsamatkalt tagasi saabunud hollandlannaga ja Borisi jutt oli nii ääri-veeri, et mul läks tükk aega enne kui aru sain, et Boris kutsus meid väikesele napsule. Selgus, et perekond, kus hollandlanna eelmisel ööl peatus, oli Borisile tänutäheks saatnud väikese viinapudeli. Kui olime köögis kohad sisse võtnud, otsis Dolzodmaa oma kummutist välja väikesed pitsid ja asusime koos Mongoolia, Eesti ja Hollandi sõprust tähistama! Boris avas pudeli ja esimest pitsitäit kallates rääkis meile, et see läheb jumalale. Põhja-Mongoolia maarahva jumal elab ahjus, mistõttu ahju ei loobita siin kunagi mingisugust suvalist prügi ega prahti. Kui esimene pits oli ahju visatud, kallas Boris meie kõigi pitsid täis. Ka nüüd ei läinud kohe joomiseks, vaid tuli toost, peale mida pistis Boris ühe oma sõrme viina sisse ja pritsis sellega kolm korda enda ette selgitades, et tegi nii taeva, õhu ja maa kiituseks. Sama viinase sõrmega tõmbas Boris lõpetuseks oma laubale triibu. Kordasime püüdlikult hollandlannaga kogu protseduuri ja seejärel tühjendasime pitsid. Järgnevad pitsid said tühjaks joodud juba vähemate tseremooniaavalduste saatel. Kogu õhtu möödus meeleolukalt rahvaste sõprust ülistades ja mina sain lisaks veel ka vene ja inglise keele sünkroontõlki mängida.

Dolzodmaa oli oma mongoli külalislahkuses võtnud nõuks mind korralikult nuumata. Ta küpsetas ise leiba ja serveeris seda värskena igal hommikul koos “lehma-kreemi” ehk urumiga. Viimase saamiseks keedetakse jaki piim madalal tulel ja jäetakse siis seisma kuni jahtumiseni; tulemuseks on või ja sulajuustu vahepealse maitsega kreem. Õhtusöögiks serveeris Dolzodmaa teist Mongoolia traditsioonilist toitu, tsuivanit, mis kujutas endast värskeid nuudleid (aeg-ajalt ka riisi), mida serveeriti viilutatud praeliha, praekartulite ja -porganditega. “Dolzodmaa moodi portsjon” oli alati selline, et taldrik toidu alt välja ei paistnud!

Nagu lihtsa-elu-sille toppisin oma nina erinevatesse tegemistesse, mida Dolzodmaa ja Boris igapäevaselt maal tegid. Nii olin juures, kui Dolzodmaa jakki lüpsis, liha kuivatamiseks tükeldas või seeni (kuivatamiseks) niidi otsa ajas. Boris rääkis mulle aga üksikasjalikult igast mehest, kelle plakatid ta tuppa seina peale olid kleepinud. Peamiselt oli tegu poliitikute ja sportlastega ja kõik muidugi auväärsed tegelased. Boris oli muuhulgas ka kõva astroloogia huviline ja ajas mongoolia rahvakalendrist näpuga järge selgitades, kuidas minu aasta peaks edenema. Kuna Girlee ei olnud abielus (erinevalt nende ülejäänud kolmest pojast), siis küsis Boris üksikasjalikult järele ka minu õdede sünniajad ja mitu korda rõhutas, et õnnelikud on need abielupaarid, kes on samal aastal sündinud!

Kui mul tuli aeg Khatgalist tagasi Ulaanbaatarisse sõita, tegin Borisile ja Dolzodmaale väikese kingituse. Mul oli ütlemata hea meel, et olin selles külas nende juurde elama sattunud. Boris küsis hüvasti jättes, kas tulen järgmisel suvel uuesti. Vastasin talle sooja naeratusega – sest sõnu ei leidnud.

Girleelt sain kingiks kaasa Mongoolia traditsioonilise lauamängu. Nüüd viskan igal hommikul kitsede põlvekonte, et teada saada, kas tulemas on hea päev. Olenevalt sellest, mis asendisse kondid jäävad, on tegu kas hobuste, lammaste, kitsede või kaamelitega. Hobused ja lambad tähendavad head päeva, kaamelid ja kitsed mitte nii väga head päeva. Nelja hobuse korral tuleb aga perfektne päev! Lihtne ja loogiline.

Tom