Esmaspäev, 24. august 2009

Tule. Ma jutustan sulle loo.

Peale Qi Gongi treeningut
pluss kakskümmendkaheksa

(fotol raamatust "Söö.Palveta.Armasta" tuttava maailmakuulus nõidarsti Ketut Lyeri
. Lugu ei ole fotoga seotud).


Tundsin kohe, kui selle naise vastu istusin, et ma tahaks nutta. Templis elades küsiti mult kogu aeg, kas olen juba hakanud kogema negatiivseid tundeid, olen ma vihane, kas ma nutan vms. Ei! Miks? Mul on ju kõik hästi! Mu elu on lill, kõik on super! Ma reisin, kogen ja avastan, kohtan inimesi, kes avardavad minu maailma ja kõik on lihtsalt fantast! Ega jah, nad vaatasid mind küll seal pika pilguga ja jäid ootele. Sest ühel hetkel, kui maskid langevad, siis inimene peab kogema negatiivseid tundeid, isegi kui need on sügavale maa alla topitud. Selleks et saaks need tunded endast välja, lahti lastud.

Ja senini polnud need tunded minus veel avaldunud (ok, bussis olin üht tüütut kauplejat valmis lööma, mida ma kunagi varem poleks teinud). Kuid selle naise vastas tundsin end kui alasti. Ma võin olla ja käituda kuidas tahes, aga tema teab... Teab, et mu hing on kui ühes unenäos mu suu, mis tõepeegliga vaadates polnud täis, vaid puseriti korrigeerimist vajavaid hambaid ning terve suulagi oli täis erineva kujuga kihvasid!

Kui minu silmad pisaratega täitusid, siis ei uskunud, et ma tõesti pillima hakkan. Kuid ojaaa, ja kuidas veel. Löristasin nutta täis kõik salvrätikud nii, et nende lõppedes ulatati mulle väike froteerätik..

Tundsin kergendust, kui minu pillimise alguses tuli koju naise abikaasa. Lootuses, et jõuan end koguda ja säilitada huumorimeele. Nähes, et abikaasa näol on tegu täiesti normaalse inimesega, siis tekkis usaldus, et ega ta ometi laseks oma naisel kurejuttude ajajana ka tegutseda?!! Peites oma kohe-hakkan-nutma näo särava naeratuse taha, tervitasime ja ta tõdes rahumeeli, et näe, sinu ta on ka juba nutma pannud. Eelmisel nädalal oli üks poiss lausa karjunud, nii kriipiv oli Tema Lugu.

Lõpuks end tühjaks nutnud, joonud ära kõik pakutud vee ja siis enda pudelitäie.. Koju minema hakates, ei saanud ma ühtäkki enam aru. Ma tulin ju siia nalja pärast, et saada enda kohta miskit põnevat teada ja selle üle hiljem naljakrampides ägiseda. No näiteks, et ma peaks olema hoopistükkis kosmonaut. Sain mis tahtsin, sest sain kõigele lisaks kinnituse, et ma tõepoolest võiksin olla kosmonaut.

„Miks sa igale minu poolt esitatud võimalusele leiad kohe ridamisi takistusi?”
„Ee, ma ei tea”. Arvatavasti seetõttu, et ma olen lihtsalt kahe jalaga maapeal ratsionaalselt mõtlev inimene?. Ja ma ei näe ka põhjust, miks mul peaks olema doktorikraad. Et mis tööd ma siis nagu tegema hakkan?”
„Kuidas see on oluline täna? Selle peale ei peaks üldse mõtlema! Mis on see mis sind hirmutab? Mida sa KARDAD??”.

Ja need puurivad küsimused puudutavad mind nii, et ma hakkan nutma. Ning ta jutustab mulle loo. Minu loo.

Hiljem analüüsides, kui palju ma talle tegelikult ise infot ette andsin ja kui palju ta ise rääkis, sain aru, et see polegi nii oluline. Palju olulisem on see, et see kõik tõepoolest jookseb kuidagi paika minu tänase eluga ja inimestega minu ümber.

Merle, külalisest blogija

1 kommentaar:

tulesäde ütles ...

whow! midagi muud öelda ei oskagi. vbl lihtsalt vaid seda, et kyll kõik läheb nii nagu peab ja siis kui on õige aeg, sinu jaoks. tervitused Ubudi