Neljapäev, 13. august 2009

Inimkatsed vol 7 ehk spirituaalne kõhukinnisus

Laual oleva sinise Budha kuju pilgu all

Pilvine

Minu esimeste Ubudis olemise päevade ajal seisatasin ühe värskelt küntud riisipõllu ääres ning imetlesin üht vana meest, kes põlvini riisipõllu mudas sumpas ja ükshaaval erkrohelisi riisivõrseid mudasse torkas. Eelmisel nädalal tabas mind šokk, kuid avastasin, et selle sama põllu riis oli maha lõigatud. Tõsi - 3,5 kuud on piisav aeg riisi küpsemiseks – ei tohiks olla midagi üllatavat. Nähes aga seda tühja nüsitud põldu, oli mul tunne, et ring on täis ning minagi peaksin justkui küps olema selleks, et minna. Eks ju tuttavadki muudkui uurivad, et kauaks ma ometi siia Balile jään ning blogi fännid utsitavad mujalt maailmast lugusid hankima. Üritasin end hetkeks kokku võtta ning istusin internetikohvikusse Air Asia kodukale lende uurima. Uskumatu, aga minu sõrmi tabas justkui lihaste nõtrus ja ma ei jõudnud Air Asia avalehest kaugemale. Ning pelgalt mõttest lennujaama poole liikuda, muutusid minu jalad tinapommideks.

Jah, tunnistan avalikult, et olen justkui Emmeliine nõiaringi sattunud Kapten Trumm või siis täpsemini Bali nõiaringis Marika. Nädalad ja kuud lähevad – olen selle aja jooksul olnud tunnistajaks nii vihmaperioodile kui kuivale perioodile, üle elanud koolilaste suvevaheaja kui uuesti koolitee ettevõtmise, vahepeal on abiellutud ning maetud, inimesed on Ubudisse tulnud pikale peatusele ja uuesti ära ka läinud, paarid on kokku saanud ning lahku läinud ja omajagu täiskuuöö pidustusi on mööda saadetud jne. Ehk selle asemel, et üritada kott pakkida ja lahkuda, võtsid minu iseteadlikud jalad tee ette sõber-viisapikendaja juurde ning lunisin viisa veel üheks ja viimaseks kuuks ehk 15. septembrini. Õnneks siis MA PEAN riigist välja minema, sest peale viit kuud ei suuda isegi illegaalsed viisapikendajad mind enam aidata. JJ Ei tea aga, kas lähen päriseks või selleks, et uuesti tagasi tulla?!?

Mis ettekääne mul siis seekord Balile jäämiseks on?! Mõtlesin juba, et pean pihtima, et tegu on natuke laiskusega, natuke Bali võludega, natuke minu enda ja minu arusaamade muutumisega reisimisest ja natuke kõigega ja samas ei millegagi. Lihtsalt on selline tunne, et kuigi ma olen siin üksjagu aega küpsenud, siis on justkui miskit ikka veel pooleli. Kuni.. PÕMM... ükspäev sattusin juttu ajama ühe neiuga, kes rääkis mulle ühest raamatust, kust ta oli lugenud spirituaalsest kõhukinnisusest. Jeever, mul tuli äratundmisrõõmust peaaegu et pisargi silma! See ju ongi see, mis mind vaevab!! Eks ta ju tavalisele tööinimesele tundub sama absurdne ja mõttetu haigus nagu ishias või sama salapärane loom nagu spunk, aga kes sellel teel on olnud, need ilmselt mõistavad mind. Selle nö haiguse sõnapaar vasardas mu peas terve päeva ning ma olin nii õnnelik, et mul oli piisavalt tõsine põhjus Ubudisse veel mõneks ajaks jäämiseks, sest ega ju haigustega ei naljatata. Ja pealegi seda haigust saab ravida vaid aeg ning rahulikult olemine, mis õnneks välistab igasugu reisimise.

Niisiis – mis on spirituaalne kõhukinnisus?! Tavalise seedimise käigus toimub lihtne protsess – saast välja ning väärtuslik toit imendub kehasse. Sama seedeprotsess peaks ideaalis toimuma ka igasuguse informatsiooniga, mida mõistus omandab – saast välja ning väärtuslik talletub mällu. Niisiis on mul tunne, et olen kurguauguni täis igasugu infot, mida aasta jooksul endasse ahminud olen. Pean ka tunnistama, et viimase pea 4 kuu jooksul kiirendasin protsessi ning lugesin läbi väga suure kuhila spirituaalseid raamatuid, daunlõudisin igasugu tarkust inimestelt, kellega oma teel kokku sain ning täiesti vabatahtlikult käisin tarkust veel taga nõudmas ka Ubudis toimunud erinevatelt jooga, meditatsiooni ning muu elutarkuse kursustelt. Oma panuse jätsid minusse ka arvukad tervendamise ja muud vuuduutamise sessioonid. Ühesõnaga – see kõik maandus minusse, aga kuna tempo on nii kiire olnud, siis ei ole mul aega olnud seda kõike korralikult seedida – mida minna lasta, mida endasse talletada, mis rituaalid oma igapäevaellu integreerida ning üleüldse kuidas kogutud tarkust oma igapäevases käitumises ja olemises peegeldada. Ehk kas kujutate ette, et sellise koorma all olles on üldse võimalik isegi mõelda reisimisest ning et minus on ruumi uute kultuuride ja kogemuste saamiseks?!?! Ei-ei-ei. Tehtud mõeldud – see viimane kuu aega Ubudis tuleb hästi rahulik. Proovin oma raamatud luku taha panna ja keelan endal raamatupoodi siseneda; kui keegi alustab väga diipi juttu neljandast dimensioonist ja maatriksist proovin kohe hästi kaugele ära minna ning plaanin teha vaid ühte harjumuseks saanud joogapraktikat. Kõik!! Lihtsalt istun tasa oma onnis ja seedin... ja proovin lahti saada jamast, minu ajukurdude vahele on ripakile jäänud ning loodan vajalikku tarkust muuta ise enda pärisosaks. Nimelt minu suurim hirm oli senini, et kuidas koju jõudes säilitada seda hingerahu ning olemise tarkust, mille reisil avastanud olen. Peale pikka nuputamist tegin avastuse, et ainuke variant on muuta see osaks endast. Niikaua harjutada või korrata neid tarkusi, kuni need muutuvad loomulikuks käitumiseks või osaks minust endast.

Naistele on omane asju selgeks rääkida ning mitte niivõrd isegi mõelda. Universum on helde, nimelt saatis ta minu teele ehk Ubudisse päikselise Eesti tüdruku Merle, kellel on sarnane sisemine rännak pooleli ja kellega on oht, et me ükspäev lihtsalt üksteist surnuks räägime J, sest me mõistame üksteist niiiii hästi. Aga Merle näol on tegu tänuliku kuulajaga, kellele jutlustades saavad mulle endalegi osad asjad selgemaks, et mis tarkus on vajalik ning mis mitte. Merle värvikad seiklused aitavad aga mul asju uutest vaatenurkadest näha ja paremini endast ka aru saada. Ehk saame kahekesi minu väljamõeldud imehaigusest J lahti ning peale järgmist kuud tekib minu ajus ja hinges ruumi juurde uue jaoks ning tuleb tagasi tahtmine minna ja avastada...

Septembri keskel saab muide täis ka aasta reisil olemist. Kindlasti on paljudel küsimus, et kas nüüd äkki koju ning pettumus, et ma 5 kuud aastast isekalt Bali peale kulutasin ega toonud kodu Eestisse uudised mujalt maailmast. Lohutuseks kõigile reisiblogi sõpradele võin öelda, et vahepeal istus koos reisinõukogu, koosseisus Marika ning otsustas, et kui ikka isu sellise vaba-olemise elustiili järgi täis ei ole, ega siis ikka vägisi ei saa seda ära lõpetada. Nõukogu otsus kõlas järgmiselt: edasi kulgeda kuni Eestimaal ilmad uuesti mõnusalt kevadiseks muutuvad.

Marika, the patsient

3 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Marika, toetan otsust ja elan kaasa :) jaksu! marta :sest mul pole endiselt soovi kuhugi reisida, nii et tasub igaks juhuks korraga ette võtta küll.

marika ja tom ütles ...

Marta:) tänud jätkuva toetuse eest ning kogenud ränduri elutarkade tähelepanekute eest! Mul on reisipisik oluliselt väikesemaks jäänud, kui mitte tunnistada, et "ajutiselt?" kadunud ehk mõni ime siis, et peale poolteist aastat enam kuhugi minna ei taha:)
Päikest sulle sinna,
Marika

Anonüümne ütles ...

Tervitused kaunitar! Natuke omakasupüüdlikult on mul hea meel sinu otsuse üle, kuna olen leidnud mõnusa õhtulvoodislugemise sinu inimkatsetuslugude näol ;) kindlasti leiaks neid sinu huumoorika kirjelduse läbi ka mujalt aga läbi sinu juttude elad ise sisse ja nagu ikka iga armsa kohaga, on alati raske lahkuda ;) kallistused juba veits sügishõngulisest Eestist ;) Kärt