Asjade käik

Alustatud Hong Kongi kesklinna korteris, lõpetatud Hiinas Guilini hostelitoas

+29ºC, aga pilves

Armastan Hong Kongi. Kõnnin mööda selle suurlinna rahvarohkeid tänavaid ja mind tabab sarnane vaimustus, mida kogesin kui Aucklandis ja Sydneys üksi linna peal luusisin. Mingi suur vabaduse tunneb tekib, kui jalutada suurlinna tuiksoontel või istuda kohvikus ja jälgida ümbritsevat melu. Tunne on seda tugevam olles mõnda aega viibinud väikestes kohtades või riikides, kus välismaalane on pideva tähelepanu all. Nüüd on siis minu kord pealtvaataja olla!

Hong Kongi kesklinn kihab ülikonnastatud meestest ja kostüümistatud naistest. Erinevalt turistidest, kes pead kuklas suud lahti pilvedesse ulatuvaid maju vahivad või kaardilt oma asukohta püüavad määrata, on kontorirahvas asjalik. Liiguvad otsustuskindlalt punktist A punkti B, sammud on mõõdetud ja kehahoiak väärikas. Siia peegelklaasidega pilvelõhkujate ja kaubamärgistatud kaubamajade vahele sobivad nad hästi. Samas tean, et juba selle läikiva fassaadiga maja nurga tagant läheb trepp, kus väike hiina tädi müüb puust leti ääres mangosid, apelsine, banaane ja õunu. Veidi treppi mööda edasi minnes on mitu armsat kohvikut ja hubast baari. Kui aga veel ülespoole minna, mööduksin ma 4-korruselisest spordiklubist ja oleksin taas ümbritsetud ontlikest kontoritöötajatest, kes on tulnud siia end tööst välja puhkama. Sedasorti kihiline on see linn.

Oma viimases veerandis Filipiinidel tundsin, et olen Kagu-Aasiast väsinud. Rida asju hakkas häirima ja ei usu, et selles niivõrd Filipiinid või filipiinlased süüdi olid, kuivõrd ma ise lihtsalt käisin maha. Aga jah, mulle tundus, et läänlased on filipiinlased rohkem ära rikkunud kui indoneeslasi Yogyakarta ümbruses või malaisialasi Borneol. Midagi sarnast seal igatahes minuga ei juhtunud, mida kogesin Filipiinidel, et 16-aastased tüdrukud väikeses külas küsivad, et kas ka mina tulin Filipiinidele seetõttu, et endale kallim leida. Ja minu vastust ootamata lisavad, et nad ise oleksid saadaval. Selle asja nimi ei ole siin mitte prostitutsioon, vaid unistus helgemast tulevikust valge (=rikka) mehe kõrval. Sarnase küsimusega võis Boholi saarel (piisavalt turistiderikas kant) vabalt lagedale tulla ka mõni isa oma tütart või mõni noormees oma õde silmas pidades. Selliseid paare: (vana ja kole) valge mees ja (noor) filipiinlannast naine võis siin näha tihti. Ja üldiselt oli tegu valgetega, kes olid siia mitte nädalaks-kaheks vallatlema tulnud, vaid püsivalt elama jäänud või osa aastast siin elasid. Neid paare aga kõrvalt jälgides tundus, et naised olid sageli vanadele meestele rohkem kuulekate teenijannade kui partnerite eest. Rääkisin sellel teemal kohaliku hosteli umbes 25-aastase administraatoriga (mees) ja ta põhjendas, et inimesed on Filipiinidel lihtsalt vaesed ja valge mehega enese sidumine tõstab reeglina naiste ja nende perede elujärge. Ka tema külas on mõned tüdrukud, kellel on läänlastest mehed ja nemad kannavad palju paremaid riideid ja omavad muid vidinaid, mida enamikel teistel külas ei ole. See omakorda paneb ka mitmeid teisi tüdrukuid/peresid mõtlema sellele, kust leida valge mees. Samuti lisas ta, et paljude kohalike jaoks on staatuse sümboliks, kui oled ümbritsetud valge(te) inimes(t)ega. Ehk valge inimesega sidumine suurendab sinu tähtsust teiste silmis. Siinkohal vääriks ütlemist, et filipiinlaste hulgas on palju ilusad inimesi ja nende nahk on sedasorti pruun, mille nimel suurem osa eestlastest oleks valmis surema! Aga loomulikult tahavad paljud filipiinlased hoopis valged olla (nagu enamikud teisedki Aasia rahvad) …

Kui olin kohalike naiste valgete meeste vaimustusest rääkinud ühe Soome tüdrukuga, kes üksi reisis, tulin uuesti maa peale tagasi. Olin vahepeal justkui ära unustanud, et üksikud valged tütarlapsed/naised puutuvad reisimisel pidevalt kokku kohalike meeste küsimusega nende abielus või suhtes olemise kohta, lootusega leida endale jõukas abikaasa/sponsor kogu eluks või siis lihtsalt väike vallatus järgmisteks nädalateks. Ehk siis täiesti mõttetu on ennast taolisest tähelepanust häirida lasta.

Aga oli veel asju, mis mind häirisid (…nagu ma loo alguses ütlesin, olin väsinud…). Mitme varasema Kagu-Aasia riigiga võrreldes kohtasin Filipiinidel rohkem mõistmatuid nägusid (või üldse pilgu ärapööramist), kui ise kohalikke (sõbralikult) oma pilguga taga ajasin ja naeratasin (õige “vastus” näiteks Indoneesia mitte-turistlikus kohas oleks olnud tere-hüüd või vastunaeratus). Kokkuvõttes: muutusin viimastel päevadel Filipiinidel oluliselt ükskõiksemaks kohalike inimeste suhtes. Ajasin seal rohkem oma asja, olin teel punktist A punkti B oma mõtetes või siis lihtsalt keskendusin elututele olenditele: majadele, sõidukitele, kaupadele, jne selle asemel, et kohalike tegemisi märgata ja nendega juttu ajada.

Ja siis see juhtuski. Päev enne ärasõitu lõunastasin Cebu linnas suures kaubanduskeskuses. Tegu oli mingi sarnase toidukohaga, mis Tallinnas Kristiine keskuses peasissekäigu juures on: palju lihtsaid laudu, kandikuga toit ette, kõht täis ja minema. Oodates toitu võtsin kotist ajakirja ja asusin seda lugema. Koti panin laua alla oma jalgade ette. Isegi mõtlesin, et hoian ikka jalga koti vastas, kuna ma seda laua alla ei näinud (ja panin ühe jala koti vastu). Mingi hetk toodi mulle toit ja asusin kanakoibi järama. Kuna kiiret polnud mul kusagile – olin mõtetega juba Hong Kongis ja mingit plaani Cebut avastada mul ei olnud – siis lugesin ajakirja edasi ka siis, kui toit söödud. Mind ei huvitanud üldse, mis mu ümber toimus: kes selles kohas veel sööb, kes vastasolevast kampaanialetist asju ostab, missugused näevad välja tavalised kaubanduskeskuse külastajad – kõik see, mida ma varem sellel rännakul huviga ahminud olin.

Kui lauast tõusin, avastasin, et mu kotti laua all ei ole enam. Polnud ühtegi nurgatagust, kuhu seda oleksin saanud panna, ühtegi auku, kuhu see oleks saanud kukkuda, SEDA LIHTSALT EI OLNUD SEAL ENAM! See oli pihta pandud, samal ajal kui jäise ilmega turist oma lõunat sõi ja “Men’s Health” läikivakaanelist ajakirja luges... Turist oli lihtsalt iseendaga ja omale “hea olemise tekitamisega” liiga hõivatud, et ta oleks üldse kedagi või midagi enda ümber märganud. Rääkimata, et midagi kahtlast oleks talle silma hakanud.

Ma sain oma isekuse eest karistada. Kui normaalne inimene oleks oma “väärisasjad” ühe kaupa kuhugi unustanud või lasknud pihta panna, siis mina muidugi suutsin oma sülearvuti, fotoaparaadi, iPodi, krediitkaardi, pin-kalkulaatori, jne kõik kenasti ühte kotti pista ja siis “osavate näppude” voorus kõigest ühe korraga ilma jääda… Aga halloooo, milleks on rändurile vaja Dolce & Gabbana päikeseprille või DKNY käekella!?!? Oligi õige sedasorti kraam vähemarenenud riikidesse maha jätta! Olen olnud alati seda meelt, et kui Sul hakkab kahju oma kaotatud või äralõhutud asjadest, siis oled järelikult üle oma võimete elanud ja järgmine kord osta odavamad. Asjad tulevad ja lähevad. Ilmselt ei saanud olla ka parimat ajastust ilma jääda Kagu-Aasia riike kokkuvõtvast Lonely Planet’ist, sest juba järgmisel päeval sõitsin ma niikuinii ära selle raamatu “levialast”.

Kuigi situatsioon oli justkui traagiline, nägi kõik see väga koomiline välja. Kui kaubanduskeskuse turvakaamera oleks töötanud (üllatus-üllatus, see oli neil päevil just remondis) oleksin ilmselt oma püksid märjaks naernud, kui oleksin alustuseks näinud kedagi minu laua all roomamas ja kotiga plehku panemas, samal ajal kui ma ise kivinäoga kana närisin või ajakirja lugesin. Ja kui ma sealt lõpuks püsti tõusin, tegin ilmselt sarnaseid liigutusi ja näoilmeid, mida mr. Bean, kes on just kauaoodatud toidust ilma jäänud või bussist maha jäänud. Nõutu turist ajakiri näpus!

Samaks ööks kaotasin küll une, sest ei suutnud kuidagi uskuda, et selline asi sai MINUGA juhtuda:). Aga mõistsin ruttu, et olgu asjadega, kuidas on, minu endaga oli ju kõik kõige paremas korras. Pealegi oli mul piisavalt õnne, et samal hommikul olin seljakotist välja visanud oma rahavöö ja passi ja ka oma mobiiltelefoni hoidsin sel lõunal taskus. Nii et riigist lahkumist see väike vahepala mul mingit moodi ei seganud. Tegin politseile raporti ja püüdsin sellele teemale mitte enam mõelda.

Tänaseks olen peale Hong Kongis ostlemist uues tehnilises valmisolekus:). Samuti oli mul kaasas teine krediitkaart ja selle tundmatu PIN-kood on ka koduste abiga välja selgitatud. Muuseas, krediitkaardi kaotamine on ilmselt üks suuremaid jamasid taolisel reisil, sest pangast uue tellimine ja kohaletoimetamine võib võtta oma 2-3 nädalat ja eeldab, et sul on mingi aadress, kuhu seda toimetada. Rääkimata 2-3 nädalast rahatuna elamisest… Mida ma aga kuidagi enam tagasi ei saa, on videoklipid alates Indoneesiast kuni Filipiinideni fotoaparaadi mälukaardilt (ilma varukoopiata) ning märkmik, mida viimased kaks kuud kasutasin oma päevikuna ja kus olid sees paljude sõprade aadressid ja reisil kohatud sõprade kontaktid… Nagu Marika mind lohutas, siis järelikult sai neid kontakte liiga palju, et tuli ruumi uutele teha.

Igatahes kallid sõbrad, kes Te kõik meie lahkumispeol kenasti oma aadressid märkmikusse kirja panite, teadke, et teie tuviposti aadressid ekslevad nüüd kusagil Filipiinidel ja kui Te just elektronpostiga mulle oma aadressit ei saada, siis pole rohkem postkaarte mõtet oodata… Muidugi, võib juhtuda, et Teid tabab peagi ootamatu kirjasadu tundmatutelt Filipiini sõpradelt!

Tom

Kontrastid Filipiinidel

Tagbilaranis, hosteli "elutoas"
+30ºC, niiske

Kui ma istusin Manila kesklinnas Intramurose müüride ääres ja sõin lõunat, astus mulle ligi üks läänlasest tütarlaps ja tutvustas ennast kui Ameerika vabatahtlikku. Ta nimelt aitas Manila kodututel müüa tänavaajakirja Jeepney. Ajakirja nimi on pandud siinsete väikebusside järgi, mis meenutavad väljavenitatud villiseid. Jeepney (http://www.thejeepney.com/) on ajakiri, kuhu vaesusega võitlevad Manila inimesed lugusid kirjutavad. Kaanehinnast pool läheb väljaandmiskuludeks ja teine pool artiklite autoritele, kes ise linnatänavatel neid ajakirju müüvad.

Kuulasin tütarlapse kenasti ära, võtsin vastu ühe vana numbri, mis ta mulle lugeda jättis, aga uut numbrit ei ostnud. Mind olid samal päeval juba piisavalt tüüdanud igasugu transpordipakkujad, kerjused, samuti käisid teismelised noored mulle müümas oma poolt valmistatud pastakas-kalendreid, et oma õpinguid finantseerida. Leige või külma südamega saatsin nad kõik kuu peale ja ei osanud ka sellesse kodutute ajakirja juttu koheselt kuidagi suhtuda. Nii jätkas tütarlaps oma kodutu kaaslasega teed järgmist suurt südant otsima.

Kui olin Intramurose vanade müüride vahel mõnda aega ringi luusinud, asusin endale otsima vaiksemat nurgakest, et lihtsalt olla ja jalgu puhata. Mõneti üllatav, et siinse melu sees ei olnudki see nii raske ülesanne - samas müüride ääres oli üks vaikne haljasala pinkidega, kus korda valvas politsei (olgugi, et olin seal ainuke külastaja). Istusin ja võtsin ette saadud ajakirja.

Jeepney osutus tõeliselt huvitavaks lugemiseks. Ühelt poolt oli tegu valgustavate juttudega siinsete vaeste igapäevaelust ja vaesuse vastu võitlemisest, mis mul oma couchsurferist kohaliku sõbra ja tema sõprade seltskonnas kordagi jutuks ei tulnud, teiselt poolt olin vaimustuses esseede kõrgest kirjanduslikust tasemest.

Järgnevalt olen sellest ajakirjast siia trükkinud loo, mis mulle kõige enam korda läks. Tegu on Robbie Memita poolt kirjutatud jutuga ("Nad ei ole vaenlased") tema tänavaelu reaalsusest. See on inglise keeles ja ei hakanud seda ära tõlkima, sest selle ilusasse eesti keelde toimetamine oleks mul eraldi päeva võtnud.

Not the enemies

I am in a complicated situation for a street person. Last night I was punished.

It started yesterday afternoon when I saw an old friend, Jojo, who lives on Alias Street and owns a computer shop.

"Hey Robbie, I came to visit you," he said when he stopped by. He offered me a drink and snacks. He said wanted to talk with me personally--and he made it clear that only I was invited.

When I went with him, two of my friends tagged along. I hadn't wanted them to come, they weren't invited, but they came anyway. On the street, we share and expect others to share with us. But this occasion was different, it was Jojo's liquor and Jojo's food. He had wanted to talk to me alone.

My two friends did not understand our need for privacy. All they could see was the two of us drinking and eating, and they were hungry and thirsty. They got mad and confronted me. I tried to explain the situation, that this was not my decision, my liquor, or my food. I tried to explain that I couldn't overrule what Jojo wanted. They did not understand.

One of them pushed me. He shoved me to the ground and they stood there waiting to see if I would react. Then he pulled out a knife and waved it close to my face.

"Want me to kill you? Want me to kill you?" He was trying to get me to respond. He was looking for a chance to stick me.

"Cool your temper, baby," I said.

I did not want to get angry, because I might not be able to control the situation. I stayed calm, and I was able to leave the area without getting beating up or stabbed, but I know that they are angry and still looking for me.

The one with the knife is my friend Cyrus--I live on the sidewalk with him. Along with Sonny, who is so sick he cannot work, we are "the three musketeers." Sonny sometimes takes a few spoons of rice and drinks a little. I have to care for Sunny, but Cyrus takes his turns caring for Sonny as well.

We try to look out for each other. I call myself "the carrier." I have to carry Sonny from place to place. We sometimes put him in our cart, which we call the Rolls Royce, but right now it is not working well.

Cyrus is only 24. Last week he got caught stealing groceries. He has stolen often and he was finally caught. He is hard-headed. When angry, he gets violent and loses control. He's been in and out of trouble, and, the problem is, he won't accept his mistakes. Things aren't good for him right now. His daughter is starting school and he has no money. He's under a lot of pressure.

This situation makes me sad. It is so complicated. I have no rights. Even if I went for help, no one will listen, because I am a squatter, a bystander. I have no legal right for protection.

I have slept the last few nights in another place, but I will go back. Who will care for Sonny if I do not go back? He is getting weaker, though he can still move and still walk a little.

I am just trying to get by. The Pedmars Bakery gives us some bread. Norgies Restaurant gives us some soup. I pick up trash. I dispatch a little. I work security. The tire shop gives me 20 pesos a night to watch their place.

I do not know who the enemy is. At the moment it seems like Cyrus and his friend, but that isn't the case. He's just thirsty, hungry, scared. It is still a good neighborhood for us, though the street sweepers sometimes harass us. They are hard-blooded, those street sweepers. But enemies, no, I don't think they are the enemies.

Kui olin selle looga lõpuni jõudnud, läks mul meel haledaks. Mõte läks sellele 40ndates mehe peale, kes vabatahtlikust tütarlapsega kaasas oli ja kes tohutu hasardiga näitas mulle viimasest ajakirjanumbrist: "Vaata, see siin on MINU artikkel! Ma olen nüüd nagu ajakirjanik!" Aga tema siirast rõõmust ja suurest saavutusest jäi minu jaoks väheseks, et tema käest 25 krooni eest ajakiri osta... Mul oli enda pärast piinlik ja tema pärast kurb.

Manila ON väga suurte kontrastidega linn. Rohkemal või vähemal määral on seda kogu Filipiinid, aga Manilas torkab see eriti hästi silma. Ühelt poolt tohutud kaubanduskeskused, kus hästiriietatud inimesed ummistavad poode, söögikohti, IMAX kinosid, jäähalle, mängutubasid. Otse kaubanduskeskuse kõrvalt võib alata aga juba tõeline geto, kus üks kuut on teise kõrval või kohal ja kus aknaks on presentkile ja katuseks on uks.

Kontrastidega seoses tekkisid mul Filipiinidel pidevalt seosed Indiaga. Mõlemates riikides on rikkad müstiliselt rikkad ja vaesed müstiliselt vaesed. Kusagile sinna vahele jääb ka keskklass, aga nende osakaal vaestega võrreldes on väike. Sarnaselt Indiale räägib ka Filipiinide edukam osa elanikkonnast inglise keelt koduse keelena. Mulle tundub, et olukord Filipiinidel on isegi sedavõrra "edasijõudnum", et kui Indias räägitakse kodudes lisaks inglise keelele reeglina ka mõnda kohalikku keelt, siis uus põlvkond edukaid filipiinlasi kasvab üles ainult inglise keele peal. Minu couchsurferist sõber, kes on pärit keskklassi kuuluvast perekonnast, õppis tagalogi ehk siinse ametliku kohaliku keele ära koolis (kui võõrkeele, kuna kool oli ingliskeelne). Sarnaselt talle on ka enamuse tema sõprade koduseks keeleks inglise keel. Istudes Manila uhkete kaubanduskeskuste restoranides võib enda ümber näha laudkondi kohalikke noori, kes omavahel inglise keeles juttu ajavad. See oli mu suurim šokk riiki saabudes. Hea inglise keele tõttu on Filipiinidel ka palju rahvusvahelisi kõnekeskuseid ja paljud edukad Aasia riigid (ennekõike Korea) saadavad oma noori siia oma inglise keele taset parandama.

Spektri teises otsas on elu slummis. Keegi ilmselt ei tea enam täpselt, kust need inimesed siia elama on tulnud, sest slummid tekkisid juba ammu aega tagasi ja tänaseks on siin üles kasvanud mitu põlvkonda. Samuti räägitakse siin inglise keele asemel seda kohalikku keelt, kust piirkonnast siia tuldi. Kui vahetasin oma metrooliini lõppjaamas rongi, ületasin tarastatud galeriid mööda kõndides suurt vaeste elamupiirkonda. Vaatasin korvpalli tagaajavaid tänavalapsi ja nuputasin, kui raske on neil sellest slummist välja saada ja oma elujärge parandada. Kainelt kaaludes ja lugedes ajakirja Jeepney, tundub, et kerge see olla ei saa. Samas saan nii sellest ajakirjast kui hiljem loetud kohalikust ajakirjandusest kinnitust, et päris võimatu missioon see ei ole, kuid eeldab lihtsalt väga suurt soovi oma elu muuta ja mingil määral kindlasti ka õnne.

Aga jah, kui küsida, kes on süüdi, siis ma ei tea.

Tom

Kambodža - meie aja lugu

Suhkru rannas, Filipiinidel, moskiitovõrgu all
Väljas on torm, meri möllab ja aeg-ajalt sajab

Kui olin Filipiinidel jõudnud Sipalay lähistele Suhkru randa, avastasin eest ilusa tühja ranna ja vihmasaju (mis on kestnud juba mitmendat päeva). Nii võtsin uurimise alla Sulu Sunset rannakeskuse raamaturiiuli. Mulle sattus näppu raamat nimega: "First they killed my father: a daughter of Cambodia remembers" (vabatõlkes: "Kõigepealt tapsid nad mu isa: Kambodža tütar mäletab"). Olin sellest raamatust kuulnud teistelt ränduritelt juba Indoneesias ja nüüd seda siin käte vahel hoides ja väljas mäslevat vihmasadu vaadates tundus just paras hetk see ette võtta. Pealegi, Kambodžas jääb mul sedakorda käimata, mistõttu otsustasin end vähemasti harida selle Kagu-Aasia riigi traagilise lähimineviku teemadel.

Raamatu autoriks on 30ndates kambodža päritolu ameeriklanna, Loung Ung, ja raamat ilmus esmakordselt trükis 2000. aastal. Olles 5-aastane, kui 1975. aastal punased khmeerid Kambodžas võimu võtsid, on raamatu autor tunnistajaks koledustele, mida Pol Poti poolt juhitud režiim järgneva nelja aasta jooksul oma rahvaga korda saatis. Olgugi, et tegu on ühe konkreetse pere looga, ütleb ka raamatu autor oma eessõnas, et see võiks olla ka sinu lugu, kui sa oleksid neil aastatel Kambodžas elanud.

Ükski sõjaraamat pole leebe lugemine, nii ka see mitte. Kogu Kambodža loo juures on minu jaoks kõige uskumatum tõsiasi, et kõik see juhtus vaid 30-35 aastat tagasi... Loen raamatut kogu õhtu, pool ööd ja järgmise hommikupooliku, kuni see on läbi. Taolised lugemised panevad mind alati mõtlema, kuidas teatud muutused poliitilisel maastikul võivad kogu meie elu ja unistused lühikese aja jooksul pea peale pöörata. Jääb üle vaid soovida arukaid ja vastutustundlikke liidreid nii meile, meie naabritele ja tänases globaalses maailmas ka naabrite naabritele.

Kohustuslik kirjandus kindlasti neile, kellel on plaanis külastada Kambodžat.

Tom