Laupäev, 5. detsember 2015

Ushuaia. 21-24. november 2015


Ekspeditsioon Antarktikasse näis mulle piisavalt eriline, et otsustasin oma muljed kirja panna päeviku vormis, koos sellele eelnenud ettevalmistuste ja järgnenud kokkuvõtetega. Ilmselgelt tähendab see kohati liigseid detaile, liigseid heietusi, aga eks samavõrd, kui ma pean seda blogi teistega muljete jagamiseks, on see ka mu enda jaoks. Seega ärge pange pahaks. Samas võiks selline formaat anda veidi praktilisemat infot neile, kes mõlgutavad millalgi ise külmale mandrile sõitmist. Inspiratsiooni sõitmiseks ei anna kindlasti mitte niivõrd minu jutt, kui fotod nähtust. Fotosid olen üles riputanud ilmselgelt liiga palju, sest ei suutnud ega sageli tahtnudki mitme „pööraselt ägeda“ jäämäe või pingviini vahel parimat ära tunda.
_ _ _ _ _ _ _ _ _

Lendan Ushuaiasse Saltast. Põhja-Argentiinas on ligi 30 kraadi sooja ja paistab päike, sama hommiku ilmaennustus lubab Ushuaiasse 5 kraadi ja lume-vihmasadu... Teen vahepeatuse Buenos Aireses (kuna otselendu põhjast lõunasse ei ole olemas) ja saan lennujaamas kokku oma Buenos Airese sõbra Luisiga. Paganama tore on võõras lennujaamas tuttavaid nägusid näha! Meil on siin väike äri ka ajada: Luis tõi mulle pataka peesosid, mida ta mu Buanos Airesesse jäetud eurode vastu vahetas. Jälle on mõnda aega odavam Argentiinas reisida ja tegelikult olen oma rahaasjad seni nii suutnud ajada, et ametliku kursiga pole pidanud Argentiinas veel midagi maksma. Samuti olen käsipagasisse võtnud mõned asjad, mille osas olen jõudnud selgusele, et ma neid Antarktikas ega järelejäänud kuu aja jooksul enne Buenos Airessesse tagasi jõudmist ei vaja. Kui algselt olin veidi pettunud, et pean Saltast Ushuaiasse sõitmiseks Buenos Airest vahepeatusena kasutama (selle asemel, et otse lennata), siis tagantjärele öeldes oli see tore vedamine.


Buenos Airese lennujaam. Kõik reisijad on kenasti juba Ushuaia lennu peal, kui meile teatatakse, et lennukil on tehnilised probleemid ja lennu väljumine viibib. Minu kõrval istub noor argentiinlasest isa oma lapsega, kes on selges imikumõõdus. Minu ees istub kohalik pere umbes sama vana lapsega. No ei mäleta, et sedavõrd lennukis istumisega vedanud oleks... Kuna kõrvalistuv laps asub peagi haarama minu kätt ja käesolevat ajakirja, siis pärast paari naeratust (ilmselt veits teeseldud) asun kõrvalistuva isaga juttu ajama. Saan teada, et mees lapsega elab Ushuaias, laps on 8 kuud vana ja ta käis oma lapsega oma sünnilinnas Tucumanis, mis on provints Saltast lõunas. Ehk siis tema vanemad nägid uut lapselast esimest korda. Mees on 29-aastane ja tal on veel kaks last, need juba 10 ja 8-aastased. Seega palju juba jõudnud. Nüüd elab ta oma perega Ushuaias ja töötab sealses televisioonis tehnikuna. Kiidab Ushuaiat kui linna ja kui elukeskkonda – ütleb, et elu on seal väga hea ja turvaline lastele. Tucuman polevat sugugi nii hea lastega pere jaoks. Uurin, et kuidas üks Tucumanist pärit mees Ushuaia kliimat talub. Ka ilma ta ei kiru – ütleb, et sellega harjub ära ja talle kliima sobib. Minu hispaania keele vestlussõnavara  hakkab vaikselt otsakorrale saama, kui meile teatakse, et meie lennuki tehnilisi probleeme ei suudeta lahendada ja meil palutakse lennukist väljuda ja lubatakse saata uus lennuk meie reisiks. Pakutakse, et see võib võtta täiendavalt 1,5 tundi.

Uude lennukisse jõudes otsustan, et vaatamata meeldivale vestlusele, on targem siiski väikelastest kõrval- ja eesistmel eemale hoida ja saan stjuardessilt loa võtta koht sisse vabas pingireas otse äriklassi taga. See lennuk tõuseb ka tõesti õhku ja maandub kenasti. Väikese pettumuse valmistab tõsiasi, et vaatamata 3,5-tunnisele sõiduajale ja sugugi mitte odavale piletile kostitab Aerolineas Argentinas meid reisi jooksul üksnes paari paki küpsiste ja coca-colaga... Täiendavast ooteajast rääkimata....Võin mürki võtta, et nii mõnigi mu sõber suudaks nad sellise kohtlemise peale kes-teab-mis valurahaga seljatada:D.


Maanduma asudes läbime pilvepiiri ja meie all laiub Andide mäestiku lõunatipp: loodus koosnebki vaid lumistest mägedest, ei mingeid puid, põõsaid siit ülevalt ei paista. Ushuaia lennujaam on poolenisti Beagle kanalisse ehitatud, seega maandume praktiliselt vette.

Järgmised kolm ööd enne Antarktika kruiisi veedangi Ushuaias ja olles Argentiinas mõnda aega reisinud on see hoopis teistsugune linn. Argentiinat meenutab mulle siin vaid hispaania keel, mida kõikjal räägitakse (kuigi ka inglise keelega on siin oluliselt rohkem võimalik ära teha, kui paljudes teistes paikades Argentiinas). Linn on ise mõnusalt väike, meenutab pigem mõnda Austria suusakuurortit. Ja mööda peamisi tänavaid jalutades ei teki kahtlustki, et selle linna arengu üks peamisi vedureid on turism.


Ushuaia reklaamib end kõikjal kui kõige lõunapoolsemat linna maailmas ja selle sõnumi levitamine on neil vägagi edukas olnud. Olgugi, et Tšiili mitmed linnakesed Beagle kanalist lõunas on mõistagi veel lõunapoolsemad, aga kuna ükski neist pole nii suur keskus, kuhu ka turistid jõuaksid, siis jääb see vaid nende teada. Siin aga on võimalus lausa passi tempel saada, et oled ära käinud maailma lõpus. Seda tehakse kohalikus turismi infopunktis ja ei jäta minagi seda võimalust kasutamata. Kuigi jõuan ka mõelda, kas ikka passi on lubatud igasugu suvalisi templeid panna. Aga no kes seda ikka kontrollib.


Ushuaia pole mitte ainult peamine sadam Antarktika kruiisideks, ta on ka peamine keskus Tulemaa külastuseks. Antarctica hostel Ushuaias, kus peatun, on enamasti täis rändureid, kes on tulnud just nimelt Tulemaad avastama. Mina seevastu ei saa selle kolme päevaga kordagi linnast välja - ei võta ühtki tuuri ega külasta iseseisvalt mõnda siinset rahvusparki - kuna olen siin ennekõike kõige põnevaima kruiisi pärast oma senises elus ja järgnevad päevad kulgevad mul selle tähe all, et selleks viimased ettevalmistusi teha.

Antarctica hostel ise osutub ka väga mõnusaks peatuskohaks. Hea asukoht, toredad töötajad, mõnus atmosfäär. Küll jah selle reisi kaugelt kõige kallim ööbimine, aga Ushuaias ongi kõik hinnad hoooopis teised, mis Põhja-Argentiinas. Ikkagi maailma lõpus ja kui siia oled juba jõudnud, siis tuleb ka maksta. Kuuldavasti pidid siinsetel kohalikel ka keskmisest palju kõrgemad palgad olema, seega on siin kogu üldine elustandard midagi muud. Ja see paistab ka linnapildis välja. See on palju läänelikum kui põhjapoolsed provintsid.


Hostelis otsustan hoida madalat profiili oma Antarktika jutuga. Ikkagi seljakotirändurite koht ja Antarktika pole just päris backpackeri tavapärases eelarves. Või siiski. Tegelikult kuulen juba teise päeva hommikul, et siin on üks sell Hollandist, kes lähipäeval Antarktika kruiisile sõidab. Kuna hostel on väike, siis peagi kohtan ka ise Marki ja selgub, et tema kruiis Antarktikasse väljub samal päeval ja sama laevaga, seega oleme samal reisil. Peagi kujuneb hostelis välja seltskond, kellega päevas mitu korda saab juttu aetud ja mõistagi teavad peagi kõik, et osad siit on teel lõunasse jäämägede vahele. Mitmedki kratsivad kukalt ja kiruvad end, et nad ise midagi sellist pole endale korraldanud. Mööda linna käies on küll korduvalt näha kuulutusi viimase hetke pakkumistest, mis on sinna 4,000-4,500 USD kanti. See on küll veidi odavam, kui minul juba jaanuaris reisi ostes see kõik maksma läks, samas ei saa kuulutuse pealt teada, kui suur on laev, millega minnakse, mis ma arvan, et on üks olulisemaid asju sellise kruiisi ostmisel. Aga sellest hiljem.


Siiski, saan Ushuaias kinnitust, et kui Antarktika hooaja alguses oma kruiis ära teha – see tähendab siis aega oktoobri lõpust kuni detsembri alguseni, on viimase hetke pakkumised paremad võrreldes sellega, kui need näiteks pool aastat ette ostes. Tõsi, teatud kompromiss tuleb teha operaatori ja laeva suuruse osas, kuna mitte kõigil kruiisidel ei pruugi olla vabu kohti viimaseks hetkeks. Hinnavõit, millega sedasi arvestada saab, on umbes 1,000-1,500 USD. Lisaks soovitaks huvilistel jälgida viimase hetke pakkumiste osas facebooki lehte: https://www.facebook.com/ANTARCTICA-USHUAIA-TURISMO-323405918330/

Muuseumide või rahvusparkide asemel jõuan mina selle kolme päeva jooksul kohaliku peamise „after-ski“ baari nimega Dublin üle vaadata. Ja vaatamata esmaspäeva õhtule valitseb seal tõeline „after-ski“ melu: palju rahvast, palju melu, tooni annavad lõuna-ameerikaliku välimusega külastajad, keda arvan algselt kohalikud olevat, aga hostelis hiljem kinnitatakse, et need pigem on külastajad mujalt Argentiinast või Tšiilist, kes on tulnud Tulemaad ja Ushuaiat avastama. Joon siin ära oma esimese Fernet con Coca – mis on Argentiina kaugelt kõige müüdavam kokteil ja millest olen kogu senise reisi ajal palju kuulnud, aga mitte kordagi veel proovinud. Fernet tegelikult on Itaalia päritolu digestiiv, aga ta on kõige populaarsem jook just Argentiinas. Maitsekogemus on aga pigem rubriigist „huvitav“ – ehk see maitseb nagu ravim koolaga ja luban endale, et tõeliseks Argentiina kogemuseks on ühest sellisest joogist küll.


Tom

Kommentaare ei ole: