Laupäev, 26. aprill 2008

Kui ootusest saab kõhedus

Päike paistab! +12ºC

Poolteist aastat unistusi, ärevust, ootust, ootust, ootust.... eks see on imelik küll kui sa peaaegu kaks aastat midagi ette planeerid ja unistad ja sellest heietad aga siis ühel ööl ärkad… tohutu kõhedus hinges, sest… kuskilt jõudis äkki kohale, et kahest aastast on saanud 4 kuud. Neli kuud selleks, et olla äkitselt valmis teistmoodi eluks, kus:

- kodu on pakitud ühte seljakotti,

- lähedased ja sõbrad muutuvad virtuaalseks,

- töökoosolekud asenduvad peamiselt iseenda sisemonoloogiga,

- kellal ja kontsakingal puudub otstarve,

- peamised tegevused on 3Fi - füsioloogiliste vajadustega tegelemine (uni, söök, pesemine), filosofeerimine ja fotograafia.

Kummaline mõelda, et piltlikult võttes olen oma elus senini tegelenud Maslow vajaduste hierarhias tippu jõudmisega ehk järjest suurema rahulolu saavutamisega. Kui see nüüd justkui käes on, siis otsustasin ette võtta rännaku, mis teatud mõttes on hoopis aga mööda vajadustehierarhiat allakäik. Loobun eneseteostuse naudingust pärast 10 aastat ponnistusi ning olen nõus alustama nullist. Eneseteostusest loobumisega ei paku keegi toitu ilmselt ka tunnustusvajadusele. Kuna lähen kaugele oma lähedastest ja sõpradest (õnneks, et üks oli nõus minuga kaasa tulema. Aitäh, Tom), siis armastuse- ja kuuluvusevajaduse osas tuleb teha mööndusi. Oma mõnusast kodust ja igakuisest sissetulekust loobumine ning teadmatusse tormamine on tavakriteeriumite järgi paras löök turvatundele. Ehk selle teooria järgi peaks rahulolu vähenema aga paradoks seisneb selles, et mina ootan hoopis rahulolu suurenemist.

Ma olen ka täna väga õnnelik ja oma eluga väga rahul, aga miskipärast on mul tunne, et reisil olles, taaskord Maslow kolmnurga alumistes sektsioonides mässates ja elu triviaalsete vajaduste eest võideldes, oma elu igapäevasest sagimisest ja mürast eemaldudes ning iseend paremini kuulates on lootust siiski millekski veelgi enamaks.

Aga mis siis selle rännaku mõte minu jaoks õieti on? See ei ole pelgalt ühe ammuse unistuse elluviimine, vaid:

- enne elu uusi suuri väljakutseid võtta aeg (ainult) iseenda jaoks,

- tegeleda intensiivselt uue armastusega - fotograafiaga,

- koguda võõrastest kultuuridest ja religioonidest kokku õnne, tasakaalu ja elujõu saladused.

Kokkuvõttes olla lihtsalt parandamatult õnnelik ja rõõmus inimene. Eks näis, mis välja tuleb.

Marika

Laupäev, 5. aprill 2008

Aprill Tallinnas

Nora etenduse puhvaika läks pesus kokku
Pilves, +5ºC

Istun Von Krahlis ja elan kaasa Nora etenduse ettevalmistamisele. Vähem kui nädala pärast on esikas, kuid nagu ikka, lõpp läheb alati pingeliselt. Kõrvalt on hea vaadata, et suures plaanis pole vahet, kas tehakse auditit või teatrit, sest tähtaja saabumisel algab üks totaalne sebimine ja võitja on see, kes selles melus suudab pea kaine hoida. Ehk siis tähtajad kipuvad alati kiiremini kätte jõudma ja lõplik töö valmimine kipub jääma tihti viimasele minutile.

Praegu paistab üldse, et aprill tuleb väga tihe kuu. Just tööalases mõttes. Paistab, et see on sel hooajal kuu, kus paljud tähtajad omavahel kokku jooksevad ja kunagi ei tea, kuidas selle ree alt välja ujub. Aga küll ma ujun. Tegelikult on palju kriitilisemaid tööperioode üle elatud ja ei murra mind sellegi aasta hooaja lõpp. Pealegi, erinevalt varasematest aastatest, tean ma sel aastal, et iga väljaantud aruanne või lõpetatud auditfail jääb mul selle kliendiga viimaseks. Vähemasti sellisel kujul. Ja see tunne annab lisajõudu ja rahu oma töö eduka lõpuni viia.

Ja väljas on selged märgid kevade tulekust. Sellega kaasneb mul igal kevadel teatud suuremat sorti vaimustus mõttest: kõige ilusam aeg on veel ees! Kahjuks kusagil sügisel on sellest tundest vaid üks mälestus alles jäänud (enamasti meeldiv). Aga tõsi ta on, et kusagil oktoobri teisest poolest ei suuda ma ümbritsevast loodusest kuigivõrd energiat ammutada ja püüan siis oma vajaliku väe ammutada spordist, sõpradest ja tegelikult ka tööst. Oktoobrist-maini nagu võikski töötada, pole hullu, kuni jälle loodus mind kevadel urust välja tõmbab.

Jah, jällegi taban end mõttest, et sel aastal tuleb kõik teistmoodi. Et augustist saab küll september, aga septembrile oktoober ei järgne. Hoopis REIS järgneb septembrile. Ja see mõte on võimas. See toidab.

T.

Reede, 4. aprill 2008

Rännaku avatuks kuulutamine

Pidulik blogi avamine - loodetavasti märk sellest, et rännak peagi teoks saab.




Kõik plaanid on selleks, et neid muuta, aga plaan nr 1 on järgmine (vt. linki Marsruut):