Pilves, +5ºC
Istun Von Krahlis ja elan kaasa Nora etenduse ettevalmistamisele. Vähem kui nädala pärast on esikas, kuid nagu ikka, lõpp läheb alati pingeliselt. Kõrvalt on hea vaadata, et suures plaanis pole vahet, kas tehakse auditit või teatrit, sest tähtaja saabumisel algab üks totaalne sebimine ja võitja on see, kes selles melus suudab pea kaine hoida. Ehk siis tähtajad kipuvad alati kiiremini kätte jõudma ja lõplik töö valmimine kipub jääma tihti viimasele minutile.
Praegu paistab üldse, et aprill tuleb väga tihe kuu. Just tööalases mõttes. Paistab, et see on sel hooajal kuu, kus paljud tähtajad omavahel kokku jooksevad ja kunagi ei tea, kuidas selle ree alt välja ujub. Aga küll ma ujun. Tegelikult on palju kriitilisemaid tööperioode üle elatud ja ei murra mind sellegi aasta hooaja lõpp. Pealegi, erinevalt varasematest aastatest, tean ma sel aastal, et iga väljaantud aruanne või lõpetatud auditfail jääb mul selle kliendiga viimaseks. Vähemasti sellisel kujul. Ja see tunne annab lisajõudu ja rahu oma töö eduka lõpuni viia.
Ja väljas on selged märgid kevade tulekust. Sellega kaasneb mul igal kevadel teatud suuremat sorti vaimustus mõttest: kõige ilusam aeg on veel ees! Kahjuks kusagil sügisel on sellest tundest vaid üks mälestus alles jäänud (enamasti meeldiv). Aga tõsi ta on, et kusagil oktoobri teisest poolest ei suuda ma ümbritsevast loodusest kuigivõrd energiat ammutada ja püüan siis oma vajaliku väe ammutada spordist, sõpradest ja tegelikult ka tööst. Oktoobrist-maini nagu võikski töötada, pole hullu, kuni jälle loodus mind kevadel urust välja tõmbab.
Jah, jällegi taban end mõttest, et sel aastal tuleb kõik teistmoodi. Et augustist saab küll september, aga septembrile oktoober ei järgne. Hoopis REIS järgneb septembrile. Ja see mõte on võimas. See toidab.
T.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar