laupäev, 26. aprill 2008

Kui ootusest saab kõhedus

Päike paistab! +12ºC

Poolteist aastat unistusi, ärevust, ootust, ootust, ootust.... eks see on imelik küll kui sa peaaegu kaks aastat midagi ette planeerid ja unistad ja sellest heietad aga siis ühel ööl ärkad… tohutu kõhedus hinges, sest… kuskilt jõudis äkki kohale, et kahest aastast on saanud 4 kuud. Neli kuud selleks, et olla äkitselt valmis teistmoodi eluks, kus:

- kodu on pakitud ühte seljakotti,

- lähedased ja sõbrad muutuvad virtuaalseks,

- töökoosolekud asenduvad peamiselt iseenda sisemonoloogiga,

- kellal ja kontsakingal puudub otstarve,

- peamised tegevused on 3Fi - füsioloogiliste vajadustega tegelemine (uni, söök, pesemine), filosofeerimine ja fotograafia.

Kummaline mõelda, et piltlikult võttes olen oma elus senini tegelenud Maslow vajaduste hierarhias tippu jõudmisega ehk järjest suurema rahulolu saavutamisega. Kui see nüüd justkui käes on, siis otsustasin ette võtta rännaku, mis teatud mõttes on hoopis aga mööda vajadustehierarhiat allakäik. Loobun eneseteostuse naudingust pärast 10 aastat ponnistusi ning olen nõus alustama nullist. Eneseteostusest loobumisega ei paku keegi toitu ilmselt ka tunnustusvajadusele. Kuna lähen kaugele oma lähedastest ja sõpradest (õnneks, et üks oli nõus minuga kaasa tulema. Aitäh, Tom), siis armastuse- ja kuuluvusevajaduse osas tuleb teha mööndusi. Oma mõnusast kodust ja igakuisest sissetulekust loobumine ning teadmatusse tormamine on tavakriteeriumite järgi paras löök turvatundele. Ehk selle teooria järgi peaks rahulolu vähenema aga paradoks seisneb selles, et mina ootan hoopis rahulolu suurenemist.

Ma olen ka täna väga õnnelik ja oma eluga väga rahul, aga miskipärast on mul tunne, et reisil olles, taaskord Maslow kolmnurga alumistes sektsioonides mässates ja elu triviaalsete vajaduste eest võideldes, oma elu igapäevasest sagimisest ja mürast eemaldudes ning iseend paremini kuulates on lootust siiski millekski veelgi enamaks.

Aga mis siis selle rännaku mõte minu jaoks õieti on? See ei ole pelgalt ühe ammuse unistuse elluviimine, vaid:

- enne elu uusi suuri väljakutseid võtta aeg (ainult) iseenda jaoks,

- tegeleda intensiivselt uue armastusega - fotograafiaga,

- koguda võõrastest kultuuridest ja religioonidest kokku õnne, tasakaalu ja elujõu saladused.

Kokkuvõttes olla lihtsalt parandamatult õnnelik ja rõõmus inimene. Eks näis, mis välja tuleb.

Marika

1 kommentaar:

Risto ütles ...

kelle läheb ikka vaja, et teada millal läheb buss, rong :)