teisipäev, 21. september 2010

Inimkatsed vol 15 ehk kui unistuste vannitoas sajab

Aitasin just peremehel tema võitluskukke vannitada

Mitte vihmaperioodil neljas paduvihma päev järjest

Vahest on väga selge pilt, kuidas asjad ja olukorrad (rääkimata teistest inimestest) peaks olema. Kui reaalsus mõne teistsuguse pildi ette mängib, siis tundub, et reaalsus on unenägu ning unistatud pilt on hetkeks kaduma läinud reaalsus. Nii minugagi! Ma ju teadsin kaks aastat tagasi, mis minust reisi-aastaga saab. Teadsin ju väga selgelt, et löön kaks kärbest ühe hoobiga ehk lisaks „silmaringi-laiendamise-maailma-avastamise-projektile“ tegelen ka projektiga „mina“ ning sätin end mõningastest elu räsimistest kähku „korda“. Just nimelt kähku, sest olin ma ju niigi juba õnnelik ja rõõmus inimene. Selleks, et viimane projekt õnnestuks, olin eriti agar tunde mediteerima, päevi vaikima ning nädalaid erinevaid puhastuskuure läbima ja valimatult ahmima endasse kõike, mis lubas midagi keha-vaimu-hinge tasandil paremaks teha. Meenutades täna seda sisemise- ja välimise rännaku karuselli, naeran valju häälega enda naiivsuse üle. Mis üldse tähendab „korda“?! Millest ma siin blogis kirjutanud ei ole on see, et kui eelmise aasta augustis "täiesti korras" oleksin pidanud olema ehk kui oli täitumas pea aasta reisil olemisest, juhtus minuga midagi, mis pani plahvatama kogu minu väärtushinnangute süsteemi, paiskas mind mürtsuga vastu maad, ajas kolmeks nädalaks totaalsesse segadusse, tegi mõneks päevaks haigeks, kuid siiski aitas lõpuks mind uuesti hellalt jalule ning istutas minu sisse uue tarkuse ning maailmanägemise viisi. Uskusin tookord, et see ilmselt oligi enda „korda“ tegemise kulminatsioon ning järelejäänud reisiaasta saan järelikult täies hiilguses särada ning lihtsalt elukulgu nautida. Tundub, et saatus itsitas siis juba vaikselt pihku ning valmistus aga uusi pomme minu teele heitma. Kui sel aastal juuli lõpus Balile jõuan, siis olen rohkem räsitud ning segaduses kui varem. Olen vait, sest kellele sellest rääkida?! Oleme ju harjunud läänemaailmas sellistest asjadest vaikima, sest mõelda vaid, kui keegi arvab, et ma olen mõistuse kaotanud?! Mõelda vaid, kui keegi arvab, et ma olen nõrk või et minu pealtnäha ideaalses elus on ka madalseise!! Nii istub see lugu mitmeid nädalaid arvutisahtlis, kuni ma otsustan loo siia blogisse panna, sest äkki minu läbielamised ja avastused aitavad kedagi teist, sest isegi kuigi me neist asjadest ei räägi, siis kogeme neid ometigi kõik, olgu pealtnäha kuidas tahes – oma nõrkuse näitamine on siiski teatud mõttes hoopiski sisemine tugevus.


Nisiis juuli lõpus Balile jõudes on mul kadunud usk kõigesse – imedesse, energiatesse, hingedesse, inimestesse ning osaliselt iseendassegi... Kõhklen kõiges ja kõigis ning eriti kogu selles spirituaalses jamas, mis mind järjepidevalt jahib või siis mida mina jahin. Peatun ning küsin ehmunult järjest tihedamini: „Kas ei ole minu ees lillade liibukatega „ommmi“ mõmisev palja ülakehaga guru lihtsalt üks järjekordne mõistuse kaotanud hipi?! Kas ei ole kõrgemast väest jahuv valgustunud mees lihtsalt üks järjekordne omale riisi-küpsise raha teeniv suvaline „jope“? Kust ma tean, et šamaanid mind oma lauludega ära ei nõiu?! Kas ei ole mulle kohvikus oma uskumatult imelist „söö-palveta-armasta“ stiilis lugu pajatav kottpükse kandev naine lihtsalt järjekordne põgenenud meeleheitel koduperenaine? Kas kõik väikesed imed, mis minuga igapäev juhtuvad, ei ole lihtsalt minu oma elava kujutlusvõime vili?“ Istun järjekordses joogatunnis ülitopakas joogapoosis - silmad taevasse suunatud, keel suust välja rippumas ning „nõelu“ täis jalad ning käed nii risti, et tekib tunne, et need kuuluvad kellelegi teisele. Joogaõpetaja selgitab, et see on püha lõvi assana ning see toob kehasse ja tšakratesse ideaalse tasakaalu. Apiiiii, no mis!? Kes see üldse oli, kes tuli sellele ideele, et tšakrad olemas on!? Ma ei ole neid ju näinud! Kus ma tean, et keegi, kes mõtles maailma tobedaima joogapoosi välja ei olnud mingi hallutsinogeense aine mõju all olev narkar?! Kust kõik võtavad selle tarkuse ja julguse, et väita, et meile mitte nähtavas maailmas on asjad nii ja mitte naa.... Mis sellest, et sõltumatud inimesed räägivad neist asjadest samal viisil, mis sest ma ise kogen aeg-ajalt imelikult „ebamaiseid“ olukordi ning puudutan imesid. Siiski, näidake mulle seda kohta, kus on kirjalikult tõestatud (originaalallikat palun, mitte neid raamatupoodide riiuleid koormavaid tonne spirituaalset jura), et maailmas asjad nii käivad!?! See spirituaalne maailm tundub üks totaalselt veider koht olevat, kuid kuhu minna, sest tavaline läänemaailm ju on veelgi veidram!! Ja justkui tellitult virutab elu mulle kogu selle kõhkluse tordi otsa ühe kirsikese teise järel – nimelt justkui tõestuseks saan Balil ühe ebamaiselt veidra kogemuse teise otsa ning upun üha sügavamale iseendas tundmatutesse sfääridesse ning enda müstilistesse saladustesse!

Kas ma hakkan hulluks minema?! Mis see on?! Plaani kohaselt ma pidin ju aastaga õnnest tulvil olema, kuid nüüd on pea hoopis mingeid segaseid mõtteid täis ning korraga ei ole minu õnnest pakatavast olekust enam haisugi. Mis mõte siis üldse kogu sellel rännakul oli, kui maandun veel hullemas ja segasemas kohas, kui alustasin?! Lisaks sellele on olnud piisavalt aega, et enda sisemaailma välimistest kihtidest läbi närida ning korralik puhastustöö läbi teha. Üllatusena aga ei tule aga saastase väliskihi alt välja kaunilt läikiv sisekosmos, vaid järjest kerkivad esile ammu unustustehõlma vajunud vanad probleemid ja teemad või siis üllatusena iseloomu omadused, mida olin pidanud enese omadeks, kuid nüüd selgub, et need on hoopis kunagi lapsepõlves läbitud kogemuste tulemusena muundunud isiksuse osad... Kas tõesti on see kõik minus olemas, millest mul 34 aastal jooksul aimugi ei olnud?! Ei tea, kas peaks kõik sinnapaika jätma ning lihtsalt koju „normaalsesse“ ellu minema?! Ei tea, kas peaks uue ringi meditatsiooni, vaikimist ning ravitsemist tegema? Kellele ma sellest rääkida saan?!

Õnneks ei ole Bali tulvil vaid igasugu imelikest ravitsejainimestest, vaid ka inimestest, keda minu kõhutunne lubab usaldada. Minu lihtsa ja targa Bali sõbra meresinised silmad vaatavad minust läbi nagu röntgen-aparaadiga nii, et mul ei ole vajagi seletada või selgitada. Ta patsutab mulle õlale ning ütleb, et minuga toimub imeilus kasvamise protsess... „Imeilus?!“ ei jõua ma sõbra kasutatud omadussõna ning pandud „diagnoosi“ ära imestada... Ta selgitab, et kui meie eludes toimuvad intensiivsed spirituaalsed läbielamised (mida ma vabatahtlikult viimase kahe aasta jooksul külluslikult ise hankinud olen), siis juhtub tihtipeale uue sündmuse/avastusega see, et meie vanad elust arusaamised ja struktuurid purunevad ning mõistus läheb lihtsalt üle paanikarežiimile, sest enam ei ole ju, millest kinni hoida. Tühjus on. Ainus, mis sel puhul teha, on mitte midagi teha. Tuleb rahulikult lihtsalt oodata kuni uued struktuurid kasvavad, paika saavad ning meie aju uue arusaamaga seosed loob. Tore uudis, aga võtan veel igaks juhuks ühe sõltumatu hinnangu. Nimelt räägin oma viimase poole aasta sündmustest ühele targemaile naisele, keda kohanud olen. Ta vaikib mõnda aega, nokitseb kohvikulaua nurka muiates ning ütleb lõpuks ootamatult: „Palju õnne!“ Olen taaskord segaduses, sest oodatud kaastunde asemel saan ootamatu reaktsiooni!? See tark naine, nagu minu siniste silmadega sõbergi, selgitab, et see ongi enda sisse järjest sügavamale mineku protsess, see ongi enese avastamine, see ongi areng, see ongi evolutsioon. Elu testib meie usku, ajades meid kõhklusesse, segadusse, musta auku.. Kui sellest läbi saame, siis jõuame uuele tasemele (nagu arvutimängus), aga ikka selleks, et uued väljakutsed vastu võtta, need lahendada ning ikka aina edasi järgmistele tasemetele hüpata... Meie kohtumise lõppedes vaatab ta mulle oma suurte selgete silmadega otsa ning ütleb: „Pole hullu, nüüdsest läheb see segadus ning tühjus iga korraga hullemaks.. aga see toob vaid uut kasvamist ja küpsemist.“ Kui samamoodi reageerib ka veel kolmas „igavesti teel olnud“ sõber, siis unustan oma segaduse ning tühjuse ning kogu minu „kriisi“ perspektiiv muutub.

Kui on tunne, et olen taaskord vastu maad surutud, siis hoopis naeratan ja tänan ning minu ehmunud ning löödud olek asendub ühtäkki elevusega, sest ma ju ometigi kasvan. Tõepoolest, kui me ühel hetkel „valmis saaksime“, siis ei oleks ju enam elamisel mõtet!! Elu mõte on ometigi ju kasvamine, pidev arenemine, paranemine. Kui see ära ununeb ehk kui me oma ellu ise väljakutseid ei kutsu, siis on elu nii helde, et tuleb ja otsib meid üles ning paiskab olukorda, mis mitu korda hullem, mille me iseendale kasvamise ülesandeks valinud oleksime. Olen oma piinavas „kriisis“ ülirahulolev, sest vaatamata sellele, et raske on, ei loobuks ma ei millegi nimel rohkem iseendaks ning küpsemaks ning targemaks saamisest... Elu seaduspärasused panevad mind muigama – kas ei ole mitte imeline, et ei ole vahet kas elada pealtnäha muretut rändurielu või stressirohket tööinimese elu, elu käib ikka oma kindla rütmi järgi! Ei ole mitte kuhugi põgeneda – rütm järgib meid kõikjal - ikka üles ning seejärel alla ning kui oleme all, siis ei saa me mujale suunda võtta kui üles – ikka selleks, et me mugavaks ei muutuks, et kõik paremaks muutuks.

Maailmas ei ole vist ühtegi asja, mis oleks alati ja stabiilselt 100% positiivne, kõigel on alati ka oma varjukülg. Nimelt istun oma Bali kodu vannitoas, mis on justkui minu unistusest, ideaalne - avatud õue, ilma katuseta, elus taimedega, sisse ulatuvad palmid ning igal hetkel on näha taevas, sõltuvalt kellaajast päike või kuu – selline nagu ma alati unistanud olen. Aga neil päevil sajab Balil lõputult, nii ka minu unistuste vannitoas, muutes selle vettinud mudaseks reaalsuseks :)

Marika, uuesti jonksus, kuid loodetavast igavesti „rännakule“ ning „kasvama“ jäädes

kolmapäev, 15. september 2010

Inimkatsed vol 14 ehk 2 aastat reisil

Balil

mõnusas soojas vihmas


Avan harjumusest kodulehekülje
http://www.marikatom.blogspot.com/ ning jään minutiks paariks ehmunult viimast sissekande kuupäeva jõllitama – oiiii, kas tõesti kuu aega tagasi?! Ei ühtegi sissekannet!?! Kuskil kukla taga ju tuksus koguaeg mõte, et oih, blogi pole ammu kirjutanud, aga et juba kuu!!! Kas see on laiskus?! Kas see on väsimine!? Kas see on see, et midagi ei ole öelda või see et kõik on niigi ju öeldud?!

Täna on täpselt kaks aastat sellest hetkest, kui minu jalad Eestimaa kohalt taevasse tõusid ning ma üheks aastaks oma rohkem kui kahe aastasele reisile tulin. Selle ajaga on paju muutunud ning ometi mitte midagi muutunud... Kõik on endiselt äge ning nauditav, aga ägeduse ning nauditavuse definitsioonid on vast muutunud... Mina olen pealtmööda ikka samasugune, aga ometi on minu sees midagi väga suurt muutunud... Ja asjad minu ümber on samad, aga muutunud - nii on minuga endiselt minu arvuti, kuid tema on ka väliselt muutunud, joostes päevas 3 korda kokku ning olles kaotanud pooled oma klahvid.. Minu fotokas on minuga, kuid ta ole nõus enam tihtipeale pildistama, mnuga on endiselt minu reisikott, kuid tal on augud sees ning värv kulunud.. Sama seis on ka blogiga - ta on olemas, kuid temagi tundub olevat väsinud... Või olgu, tunnistan, et pigem on lugu selles, et rändur on veidi väsinud. Väsinud, sest ränduriga on viimastel kuudel päris palju huvitavad ja raskeid inimkatseid toimunud. Seetõttu vahest ehk mõistate, et ränduri elus võib ju kahe aasta jooksul esineda periood, kus isegi vaatamata Bali imelisusele ning maagiale ei teki inspiratsiooni kirjutamiseks, sest nii palju muud on toimumas (ikka ja jälle seespidiselt)... Aga nendest lugudest mõne aja pärast.


Kallid blogi fännid, tänan teid, kes te kaks aastat vastu pidanud olete! Tänan teid, kes te lugude ootuses truult siia leheküljele ikka ja jälle piilute. Ma tänan teid juba ette kannatuse ja usalduse eest, et oodata, et siia leheküljele kohe varsti jälle midagi ilmuma hakkab. Luban, et ilmub!


Marika

igavikuline rändur