Balil restoraniäri ajamas

Ubudi internetikohvikus, Ahvide metsa taga
Pärastlõunaselt palav

Hulgun mööda Ubudit ringi. Olen saanud juba mingi aimu, kuidas selle väikelinna tänavad siin kulgevad ja olen veendunud, et kahe paralleelse peatänava vahel peab olema ka mingi võimalus vaheltlõikeks. Juba nagu tundubki mingi kitsam teeke minevat, aga lõpetan tupikus. Väike kõrvaltee läheb üle mingiks olematuks rajaks ja saan aru, et edasi ma sealt ei pääse.

Minu teadmatust märkab teeäärsel majaterrassil seisev kohalik mees ja kostitab mind lahke ja laia baliliku naeratusega. Viipan talle käega ja kurdan, et püüdsin sealt läbi murda, aga edutult. Mees kannab igapäevariietusest pidulikumat rüüd - kuldse ja musta mustriga sarongi, valget särki ja peas valget rätti. Saame tuttavaks ja selgub, et I Wayan Muka - on mehe nimeks - avas samal päeval sellel terrassil restorani. Wayan kutsub mu enda juurde sööma, kuid vabandan, et olen lõunat vaid veidi aega tagasi söönud ja õhtuks olen juba söömise kokku leppinud (mis oli ka täiesti tõsi). Sellegipoolest astun terrassile, et Wayani restorani lähemalt uurida ja temaga juttu ajada.

Selgub, et samas kohas oli Wayanil varem olnud antiigiäri. Selle kolis ta Ubudist välja maantee äärde teiste sarnaste äride juurde. 22 päevaga ehitas ta oma antiigiäri ümber restoraniks ja graafik õigeaegseks avamiseks oli olnud väga tihe. Nimelt tuli tal restoran avada just 27. aprillil, sest bali kalendri järgi olevat see väga hea päev uue äri alustamiseks. Samal hommikul oli tal ka preester käinud äri sisse õnnistamas ja kõiki edukaks äriks vajalikke toiminguid tegemas. Kuigi Wayan oli nähtavalt rõõmus, et restoran õigel ajal avatud sai, tunnistas ta, et mõned asjad said ka kiirustamise pärast ümber nurga tehtud - menüüsid ei olnud piisavalt, köögis olid mõned asjad veel puudu ja tänavale plaanis ta lisaks sildile veel ka eraldi stendi panna ja sinna juurde ettekandja seisma, kes tänaval kõndijatele nende kohast teada annaks.

Kui olime juba kenasti laua taga istet võtnud, palus Wayan peakokal valmistada mulle "spetsiaalne mahl" (selline nimi oli ka menüüs) avokaadost, mis hilisemal maitsmisel osutus pigem avokaado kreemiks koos nescafe ja vahvliga. Wayan ütles, et tal on mu tuleku üle hea meel ja ta usub, et mu külastus toob ta restoraniärile head õnne. Seetõttu teeb ta mulle avamise puhul välja. Ta võttis menüü meie ette ja tutvustas seda mulle lehekülg-lehekülje kaupa. Kuulasin huviga ja esitasin täpsustavaid küsimusi. Ja siis tegin mõned kommentaarid. Ja siis kirjutas Wayan minu tähelepanekud üles. Ja siis avastasin, et olen siin "konsulteerimas" restoraniäri, millega mul endal mingit kokkupuudet varem pole olnud.

Aga Wayan vajaski lihtsalt mõne läänlasest testkülastaja arvamust ja nii me seal siis "tuunisime" tema plaane. Alustuseks aitasin tal teha vigade paranduse inglisekeelse menüü tekstis. Kohati oli tähti puudu, kohati oli neid üle. Aeg-ajalt ei olnud ma ise ka kindel, kuidas üht või teist asja inglise keeles õige öelda on ja soovitasin tal mõnel austraallasel (keda siin Balil on palju) nööbist kinni haarata ja täiendav kontroll teha. Wayan tunnistas, et menüü sai trükitud viimasel minutil - tema 16-aastane poeg kujundas seda arvutil alles eelmise päeva õhtul. Siis arutasime hindasid. Mina leidsin, et tema pearoogade hinnad on igati mõistlikud (vahemikus 40-50 krooni), kuid jookide hinnad on ebaproportsionaalselt kõrged võrreldes toitudega - mahlad ja lassid (jogurtijoogid) maksid umbes 20 krooni ja kinnitasin talle, et lõuna ajal jõin ma küll veidi tagasihoidlikumas toidukohas lassit kõigest 8 krooni eest! Lisaks soovitasin tal "spetsiaalmahlad" ümber nimetada või pikemalt lahti seletada, millega on tegu, sest ühtpidi olid need mahlade kohta häbematult kallid ja teistpidi oli tegu ekstravagantsete magustoitudega. Soovitasin tal ka kaaluda, kas mitte avokaado, kurgi-tomati-porgandi ja kõrvitsa magustoidud liiga eksootilised ei ole ja äkki oleks "turvaline" sinna nimekirja lisada sarnane magustoit näiteks maasikatest või see mõne eelnevalt nimetatud "huvitavaga" asendada. Wayan lubas mõelda selle peale.

Vahepeal olin avokaado magustoiduga kenasti lõpule jõudnud, jagasin Wayanile ja peakokale kiidusõnu ja meie ette laule oli tekkinud juba taldrik kevadrullidega. Küsisin Wayanilt, kuidas ta restoraniärini jõudis ja kuidas Ubudi linnas üldse sarnastel äridel käsi käib. Sain teada, et Wayan töötab ise samaaegselt ühes Ubudi hotellis ja seal puutub kokku ka restoranitööga. Sama hotelli restoranist oli ta ka peakoka saanud, kuigi muus osas on tegu pereäriga. Restoranidel Ubudis minevat aga hästi, sest turiste jagub. Turistid on aga siinsete restoranide peamine klientuur. Wayani sõnul on need toidukohad, mis umbes kolm aastat tagasi oma uksed avasid, heal järjel ja toovad omanikele kena kopika sisse.

Ahjaa, kohal oli nimi ka - Kecak Warung. Kecak on Balil üks kolmest peamisest kohalikust tantsust ja warungideks kutsutakse siin kohalikke söögikohti. Nime pannes oli Wayakil salamõtteks see, et koht asub otse ühe templi kõrval, kus igal õhtul traditsioonilisi tantse esitatakse. Nii ta plaanis valmistada flaierid oma restorani kohta ja neid jagada tantsu vaatama minevatele turistidele, et neil oleks siis pärast etteastet hea otse tema juurde sööma tulla. Kiitsin ta nutikale turundusideele takka.

Kui Wayan mulle oma visiitkaardi ulatas, jäime pikemalt rääkima põneval kohalikul traditsioonil, millest varem ka ise lugenud olin ja mis siin-seal kohalikega jutuks tuli. Nimelt on Bali hinduismi järgijate hulgas kasutuses vaid neli eesnime ja nimed pannakse vastavalt laste sünni järjekorrale. Samad nimed on kasutuses nii meeste kui naiste puhul selle väikese erinevusega, et mehe puhul pannakse nime ette ka I ja naise puhul Ni. Ehk siis traditsiooniliselt saab esimene laps nimeks Wayan (või Putu), teine laps Made (või Kadek), kolmas laps Nyoman (või Komang) neljas laps Ketut. Kui aga perre sünnib rohkem lapsi?! Siis alustatakse otsast peale: viies laps saab nimeks Wayan ja sageli kutsutakse teda Wayan Balik'uks, mis tähendab "jälle Wayan"! Kui siinkohal päris täpne olla, siis täiendavalt sõltub eesnimi ka sellest, millisesse kasti inimene kuulub (hinduismi kastisüsteem pole ka Balil võõras). Ehk siis nimetatud eesnimed pannakse kõige madalama kasti inimestele, keda kutsutakse riisikasvatajateks ja kes moodustavad Bali elanikkonnast umbes 90%. Nii on Balil lugematu arv inimesi, kelle eesnimi on Wayan või Made. Lisaks traditsioonilisele eesnimele (aga just seda kasutavad nad ise enamasti) saavad lapsed ka nn keskmise nime, mis siis aitab nimestel vahet teha (nagu Muka Wayani puhul).

Nime jutu peale liitub meiega Wayani naine, Ni Made Niti, kes on samuti tegev avatud restoranis. Naine paneb mulle südamele, et ma nende kohast kõigile räägiksin ja sellele linna peal reklaami teeksin. Näen, et Wayan tunneb ennast veidi ebamugavalt naise jutu peale, kuna oleme oma jutuajamise käigus ammu üle saanud "tule-minu-restorani" tasemel vestlusest, mida siin Balil igal sammul kohtab. Minu viimaseks soovituseks Wayanile jääbki, et kui ta tänava äärde ettekandja seisma paneb, siis valigu ta õiget inimest hoolega, sest suurem osa turiste on siinsetel tänavatel täiesti ära kurnatud kõigist erinevatest müügimeestest ja oma äridesse kutsujatest. Põhjendan seda kui kultuuridevahelist erinevust ja kinnitan, et liigne pealetükkivus möödakäijatele võib turistid tema kohast hoopiski eemale peletada.

Jätan Wayaniga südamlikult hüvasti ja naljakas, et veel samal õhtul jooksen pimedatel tänavatel ekseldes temaga kokku. Saan teada, et tal oli sel õhtul ootamatult palju rahvast söömas käinud ja ta tänab mind kahel käel hea õnne ja saadud nõuannete eest. Ma ei oska kuidagi hinnata, kuidas mu külaskäik õnne kategoorias ta ärile mõjus, aga kindlasti muutis see kokkusaamine mind ennast õnnelikumaks.

Tom

Külalisena Bali kodus ja köögis

Oma aias, kahe rõõmsa tuulelohe seltskonnas
+30 ºC

„Tule meile homme lõunasöögile”, kutsuvad Wayan ja Putri rõõmsalt! Võtan kutse oma uue pere poolt suurima heameelega vastu. Niis sätingi end reede ennelõunal külla minekuks. Külakost on suur peavalu – aga kuna minu külapoes peale ihupiima, pastakate, poroloonist kookide ja riisi suurt muud ei müüda, siis võtan kaasa poe riiulilt leitud Bali kohvi ning suhkrut ehk asju, mida pererahvas oma aiast ei saa ning nagunii peaks ostma.

Putri ja Wayan elavad naaberkülas, Wayani kodus, sest kohalike kommete kohaselt peale abiellumist kolib naine mehe majja. Tavaliselt lähevad siis tütred mehe juurde, vanemad pojad ehitavad omale vanemate maja kõrvale uued majad ning pere noorim poeg vastutab traditsioonide kohaselt vanemate eest ehk jääb elama vanemate majja. Wayan on pere noorim poeg ning nii elab koos oma ema ja isaga, tädiga, oma naise Putri ja kolme lapsega rõõmsalt üheskoos.

Bali elanikud on Wayani sõnul Hindu-Dharma usku ehk see on segu budismist ja hinduismist, mille põhialuseks on rahu ja armastus. Hinduismis ja budismis usutakse ümbersündidesse ning elurattasse ning svastika märk on eluratta sümboliks. Bali kodusid kutsutakse compundideks (mida võiks tõlkida kui ühendatud kodu vms), mis koosnevad paljudest hoonetest, mis põhiplaanina järgivad svastika kujutist. Compoundides on palju väikeseid avatud ruumiga hooneid, mille katused ja tornikesed on nikerdatud justkui pühakodadel ehk aia tagant piiludes näevad ka kõik Bali kodud välja kui templid. Nagu mainitud, siis kõik hooned tuleb sättida svastika joonte järgi - svastika peas asub perekonna tempel ning risti iga haru peal on siis vastav hoone. Aga enne ehitust on vaja teha veel üks oluline toiming. Nimelt tuleb minna preestri juurde, kes määrab maja jaoks õige ilmakaare, teeb jumalatele ohverdusi, et kõik läheks hästi ning annab ka sobivad kuupäevad ehitamiseks...

Perekonna tempel ehk sanga, kus viiakse mitu korda päevas läbi tseremooniaid/ohverdusi/palvusi. Wayani perekonna templis on 4 väikest templit - kolme uksega peatempel, millest iga taga elab üks jumal – Brahma, Vishnu, Shiva ehk kohalike keeles Ang, Ung, Mang. Eraldi tempel on headele vaimudele, üks riisile ning üks surnud esivanematele. Lisaks on templi nurgas veel väike majake, kus hoitakse tseremooniaks vajalikke tarvikuid. Igal hommikul ja õhtul viiakse igasse templis läbi offering ehk Jumalatele ohverdamise tseremoonia – templitesse ja kodu värava ning uste ette pannakse bambuse lehtedest korvikesed lilledega, viirukiga, jõukamad inimesed panevad ka pähkleid ning puuvilju ning pritsitakse peale värsket kookospiima. Peale igat söögikorda viib Putri tänutäheks toidu eest ning toidu jätkumise eest igasse templisse veidi toidujääke. Seda kutsutakse kohalikus keeles yadnya sesa.

Tseremooniamaja ehk sukaduka, kus viiakse läbi pulma või matusetalitused või muud perekonna olulisemad sündmused. Mesinädalate majas asuvad kaks magamistuba ning üldiselt veedab pruutpaar seal peale pulmi 3 päeva, kuid hiljem võib seda kasutada eluriimina ning terrass on kasutusel kui perekonna elutuba, kus telekat vaadatakse. Magamismaja, mis Wayani kodus on väike, ilus ja romantiline. Nimelt ehivad oranži maja hallist kivist lõputud nikerdused ümber uste ja akende. Uksed, talad ja aknaluugid on nikerdatud puidust ning uksel on terve kohalik Romeo ja Julia ehk Rama ja Sita lugu. Kõik on käsitöö ning miljoni pisikese detailiga – imeline. Aga selles väikeses nukumajas on imeväike magamistuba – kus magavad Putri lastega – kapi suurune ruum riiete jaoks ning veel üks väike tuba Wayani magamisasemega. Lisaks on veel tavaline köök gaasipliidiga ning eraldiseisvalt traditsiooniline köök lõkkega.

Lisaks svastika märgi järgmisele peab kõikide hoonete vahel olema kindel arv „tibusamme”, kuid kui Wayan mulle seda demonstreerib, siis ta ei ole mitte üks, kaks, kolm..., vaid justkui mingit luuletust (a’la: üki-kaki-kommi-vanamees-hüppas-üle-...). Loomulikult ei ole tegu mingi nalja lasteluuletusega, vaid kindlate nõiasõnadega, mis seavad kõik hooned omavahel täiuslikku harmooniasse. Tihedalt üksteise küljes asuvate hoonete vahel jookseb ilus mustriga plaatidest kõnnitee, mis on Svastika teljeks. Ühel telgede ja majade vahele jääval muruplatsil, söögitoa ees on aga perekonna elus väga oluline tähendus. Nimelt sinna maetakse iga lapse platsenta, kindlas järjekorras, poisid ühele poole ja tüdrukud teisele poole. Nimelt Bali inimesed usuvad, et platsenta on beebi nähtamatu sõber ning tema eest tuleb seetõttu hästi hoolitseda. Wayan küsib mult, et ma ju olen märganud, et väikesed beebid alati naeravad, räägivad ja mängivad kellegagi? Noogutan. Wayan ütleb, et see ongi nende nähtamatu sõber!!

Minu auks on elutuppa kaetud ilus lõunasöögi laud – toidunõude ning lusikate-kahvlitega. Olen imestunud ja küsin, et kas nad ise söövad ka nii? Putri selgitab, et tavaliselt Bali pere ei söö koos, vaid igaüks siis kui tahab ning seal kus tahab. Söömiseks ei kasuta nad lauda, vaid istuvad põrandal ning tavaliselt söövad nad parema käega. Oleksin ka eelistanud Bali toitu kohalike kommete järgi proovida, aga ilmselt Balile sattunud rikaste lääne turistide järgi on kujunenud arvamus, et läänlastele on vaja kõike teha nii nagu neil kodus kombeks. Ja Wayani pere on näinud palju turiste, sest Wayan oli enne oma insulti matkajuht.

Putri meisterdatud lõuna lõhnab lausa imeliselt. Alustame kurgisupiga. Kes oleks võinud arvata, et kurgisupp võib olla nii hea. Uurin, kuidas ta seda tegi, aga ta palub retsepti mitte avalikuks teha, et mõni lääne restoran tema esivanemate retsepti pihta ei paneks. Üldjoontes võin öelda, et sibul ja küüslauk tuleb ilusti ära praadida, lisada vett ja kookose õli ning siis kurgid. Nii lihtne see ongi. Proovige järgi!! Teise käigu baastoiduks on loomulikult riis, kuid sinna juurde käivad igasugu hõrgutised. Alustame „metsiku pardi munad kastmes”. Mune saab põllumeestelt, kes neid omakorda saavad metsiku pardi pesasid rüüstates. Munad on keedetud ning siis küpsetatud ahjus kohalike vürtsidega – galaangaliga, tomorikiga ning kastmest ei puudu ka kookospiim ja sibulad. Need orgaanilised munad selles eriliselt hõrgus veidi vürtsises kastmes on niivõrd head, et viivad lausa keele alla. Laual on veel kookosõlis praetud baklažaan, ning kana karri koos tapioka lehtedega (näeb välja nagu spinat). Ma vist ei ole siin reisi jooksul kordagi saanud sellist rahvuslikku söömaaega, mille jooksul pakutav iga toit lausa keele alla viib. Ilmselt on põhjuseid mitmeid – Putri on vaieldamatult lausa superkokk ning teiseks on nad arvestanud minu läänemaitsega. Nimelt mainib Putri, et tavaliselt nad söövad ise palju vürtsikamat toitu, kuid kuna minu kõht on tundlik (selle mõtlesid nad ise välja), siis tegid nad vähe vürtsist toitu. Serveerimata ei jää ka magustoit – magustoiduks on Pasung ehk riisikoogid. See on sisuliselt banaanilehte pakitud pirukas. Peale banaanilehe eemaldamist tuleb välja valge aurutatud purustatud riisist kakuke – nagu valge teraline sai, mille sees on pruun sulanud palmisuhkur (maitseb justkui šokolaad). Väga hea! Koogi kõrvale pakutakse Bali kohvi. Bali kohvi on selline naljakas – lahustuva ja purustatud oakohvi vahepealne variant. Nimelt on see hästi peen nagu lahustuv kohv, kuid ta ei lahustu tassis, vaid jääb tassi põhja nagu purukohvi puhul. Ja maitse on vänge.

Peale oivalist lõunasööki teen tuuri Wayani isa riisipõldude vahel ning saan tuttavaks tema lehmade ja sigadega. Wayan selgitab mulle: „Ise me neid loomi ei söö, vaid müüme raha saamiseks maha. Nad on nagu, noh... minu krediitkaart - sealt kust raha saab!”

Marika

Minu kodu, pere ja muud loomad

Umakuta küla kodus, seinamaalilt vastu vaatava Bali naise pilgu all Ritsikasirinasees

Kodu.
Nüüd lõpuks on üks minu unistustest täitunud – mul on kuuks ajaks päris oma kapp, kuhu kogu oma seljakoti sisu laiali laotada ja üles riputada! Ja mitte ainult, tegelikult on mul kuuks ajaks päris oma kodu – kõrgete lagedega Bali stiilis maja, köök-elutoa ning 2 magamistoaga, rääkimata ilusast vannist, hoolitsetud aiast ja sini-rohelise veega mõnusast välibasseinist. Aga olulisem isegi on see, et mul on koht, kus mõneks ajaks reisimisest puhata ning end täiesti koduselt tunda ja aeg iseenda jaoks maha võtta.

Ma ei suuda uskuda, et ühe päevaga võib kogu olukord muutuda lootusetusest totaalseks paradiisiks. Nimelt Ubudisse jõudes, asusin omale internetist kohe elamist otsima, ilma, et linnas oleks suurt ringi vaadanud. Kuna Ubud oli erinevate inimeste ja raamatute kirjelduse järgi mõnus kunstilise õhkkonnaga linnake, kus on võimalik käia arvukates jooga- või meditatsioonikursustel, siis tundus mulle koht ilma ise põhjalikumalt süüvimata sobivat. Kui aga hommikul internetipunktis leitud „kinnisvaramaakleri” rolleril mööda Ubudit ja selle ümbrust ringi kihutasime ning mulle kodu otsisime, siis muutusin veidi kõhklevaks. Nimelt Ubud on küll tore koht, kus mõnda aega peatuda, heades restoranides käia, galeriides kulgeda ning uhkete kaupluste vahele mattunud templeid imetleda, kuid... See tiheda liiklusega ning turistidest tulvil linn ei tundunud mulle see koht, kus aeg maha võtta. Kohaliku poisi poolt mulle näidatud elamised olid küll enam-vähem, aga ükski ei vastanud minu peas olevale ettekujutusele oma kodust ning internetis kuulutatud ilusad majad olid kõik hõivatud. Ehk mul oli juba küpsemas alternatiivplaan – minna mõnda teise kohta.... Otsustasin kokku saada veel ühe „maakleriga”. Ta sõidutas mind 20 minutit linnast välja ning mul olid igasugu ootused kadunud. Aga kui linnamüra oli seljataha jäänud, kui olime külavahe teel kanade ja koerte vahel slaalomit sõitnud, kui riisiväljade vaheline värske õhk hingamise kergemaks tegi ning me keerasime sümpaatselt külatänavalt hoovi sisse ja ma maja nägin, siis... ei tahtnud ma enam kuhugi minna. Mõned puudused siiski olid - maja ei asunud mäe otsas (millest ka unistanud olin) ja isegi olulisem puudus oli see, et kappi ka ei olnud. Aga peremees oli uskumatult vastutulelik, sest piisas mul ainult soovida, et mul oleks vaja kohta, kus riideid riputada ning juba õhtul saabusidki poest tuttuued kaks riidekappi! Mida veel tahta - see oligi „see”. Võtsin oma triibulise vihiku, käristasin sealt lehe ning kirjutasime Wayaniga kahes keeles (bali keeles ja inglise keeles) ühes eksemplaris lihtsa lepingu. Et mina Marika maksin raha ja et tema Wayan annab mulle selle eest kuuks ajaks maja :). See leping oli loomulikult minu kui lolli skeptilise läänlase idee (et palju raha ja mine tea...) ning Wayan hiljem poetab mulle, et Balil tavaliselt kehtivad suusõnalised kokkulepped... Mmm. Ilmselt see Sepiku jõe õppetund on mind ettevaatlikuks teinud.


Jah, nüüd ma elangi maal, Umakuta külas, Ubudist umbes 10 kilomeetrit. Umakuta küla ja minu kodu ümber on riisipõllud, külatänavate ääres on sammaldunud templid ning teised majad, mis kõik näevad ka välja justkui templid. Hommikuti äratab mind tõusev päike ning kukkede-sigade segakoor ja õhtuti on kosta ritsikasirinat ning templist tseremoonia hääli. Kella seitsme ajal lähevad kolmnurksete mütsidega mehed riisipõllule tööle, punaste seelikutega koolitüdrukud tulevad minu naabermajja kooli, vanad naised kuivatavad külavahe teel päikese käes riisi. Õhtupoolikul lähevad ilusti riietatud külaelanikud templitesse tseremooniale ja naabripoisid lennutavad tuulelohet. Kuna olen oma blondi tukaga kergelt eristatav, siis niiviisi tuleb mul mööda külatänavat liikudes jagada sadu teresid...

Pere.
Majaga koos sain omale ka armsa ning hoolitseva pere - Wayani (alumisel fotol), kaks Putrit ja Dewa. Wayan on maja omaniku vend, kes elas aasta tagasi üle insuldi ning peale seda elu õppetundi on ta üks rõõmsamaid ja hoolitsevamaid mehi, keda näinud olen. Putri on Wayani naine. Ja teine Putri on Wayani õde. Esimestel päevadel sisuliselt elasid nad minu juures, sättides asju ning parandades ja remontides kõike, mis vähegi vajalik. Dewa on esimese Putri vend ning ühtlasi aednik. Tema on siin hoovipeal iga päev – hommikul 7st kuni õhtul 5ni. Dewa hoiab aeda korras ja puhastab basseini. Dewa on ka väga hoolitsev, ta aitab mul koristada kui vaja ning pidevalt pakub, et valmistab mulle hommikusööki. Aga täiesti ausalt, kui sa ei ole 7 kuud koduseid toimetusi teha saanud, siis ei „raatsi” neid töid käest ära anda, vaid nõude pesemine ning koristamine on lausa naudinguks. Lisaks viib Dewa iga päev läbi minu maja templis ohverduse ehk usurituaali selleks, et minu majas ikka head vaimud oleks ning kaitseks mind. Dewale ei ole ka mingi kunst lihtsalt palmi otsa ronida ning mind basseiniääres värske kookospähkliga üllatada. Ta räägib vaid bali ning prantsuse keelt ja nii me üksikute sõnadega peame maha pikki vestlusi :).


Minu perre kuulub ka minu roller. Esimesel päeval, kui ta sain, asusin kohe uljalt hullu liiklusega Ubudi poole teele. Siin ei ole tavaline liiklus, vaid kahesuunalisel kitsal tänaval moodustavad rollerid tihtipeale 4 rida ning kõik sõidavad seal ja nii kuis mahuvad ja parasjagu pähe tuleb. Kuulen ka, et ega Indoneesias autokooli kui sellist üldse olemas ei olegi. Lubade saamiseks on kaks tingimust - pead olema 17 ja pead veidi raha maksma. Seega kodus hoolikalt kätteharjutatud ristmikel pööramistest ning teeandmistest ei ole siin mingit kasu, sest kui proovid vähegi korralikult sõita, siis pigem takistad liiklust. Niisiis jõudsin ilusti esimesel päeval linna, kuid ära sealt enam ei saanud, sest sõitsin ühele kallile džiibile lihtsalt suures segaduses (sest rollereid tuli igalt poolt) tagant sisse. Eks plekki ja plastmassi tuli parandada nii džiibil kui rolleril, ise õnneks pääsesin rahakoti kergendamise ning potisiniste sinikatega. Roller tehti päevaga terveks ning Putri (all fotol) tegi talle kohe ka ohverduse – pani lilli, viirukit ja bambuse lehti sarvede ja tulede vahele, luges palveid. Palusin ise ka rollerilt andeks ja lubasin tulevikus parem perenaine olla. Aga tuleb tunnistada, et sellest apsakast jäi kerge hirm nahka ning otsustasin oma eluga kohe mitte rohkem riskida ja rentisin omale lisaks rollerile ka rollerijuhi. Nimelt aednik Dewa on minu rollerijuht ja elupäästja Ubudi hullus liikluses – ta viib ja toob mind kui vaja. Ise käin iga päev salamahti siin külatänavatel harjutamas. Eks seegi on paras väljakutse, sest külatänavad on paksult loomi täis - täna näiteks lendas üks kukk otse minu rataste alla, aga mingil kombel tuli ta sealt elusalt jälle välja, lihtsalt lõputu arv on koeri, kes lihtsalt on end unustanud keset tänavat sügama või magama ning hordid kanu ja parte õpetavad oma tibudele tänava ületamist. Mul oli au sõita ka üle boamao, aga keegi teine oli enne mind juba temast üle sõitnud nii, et ta oli minu poolt ülesõitmise hetkel juba surnud. Ma nüüd harjutan siin niikaua, kui end kindlana tunnen ning siis proovin ise Ubudi liiklusesse tulle minna.


Muud loomad.
Mul on ka koduloomad – sipelgad, igas suuruses sisalikud, kes vabalt oma äranägemise järgi mööda maja igal pool ringi toimetavad. Eile leidsin sisaliku pesurestil kuivavate taldrikute vahelt – eks kõigega harjub! Kas ei ole sisalik vähemalt sõbralikum kui rott?!! Esimesel õhtul käib mul ka kaks külalist. Tuppa lendab nahkhiir, kes arvab heaks umbest tund aega mööda tuba ringi lennata. Lisaks kõnnib keegi Mr. Incognito minu vannitoa katusel. Sammud on mehised, aga mõtlen endamisi, et vannitoa lagi on hõredast pilliroost ning ilmselt kui see oleks suur mees, siis kukuks ta alla. Proovin teda ka viisakusest läbi lae kõnetada, aga ei tea, kas ta ei taha või ei mõista ta minu keelt, igatahes ta ei vasta. Lasen tal end seal oma tunnijagu hästi tunda, kuniks tal igav hakkab ja ta lahkub. Ühel õhtul istun rahulikult diivanil ning tunnen, et miskit maandus mulle õlale – see oli üks sõbralik rohutirts, kes tuli ilmselt uudistama, et kust see tore muusika tuleb... Mul on hea meel, et ma ei ole majas ainuke hingeline... ehk kuidagi kodusem on.


Kokkuvõttes olen üliõnnelik oma „aja maha võtmise” pesas - minu raamatud on riiulis, ma ei pea enam mõnda aega riideid lahti-ja kokku pakkima, ma ei pea mõtlema, et kas ja kuhu homme edasi minna, mul on naabrid ja tuttavad koerad külavaheteel. Olen siin nüüd kohe algatuseks kuu aega – loen ja kirjutan, ujun ja jalutan, iluprotseduuritan, vaatan kaugusesse ja tähistaevasse, kuulan ritsikaid ja muusikat, jäädvustan fotole ja kogen enda sisse, teen ei midagi ja ometi teen kõike.

Marika (tervitustega minu Vilmsi kodu praegustele elanikele)

Tutvumine oma Tallinna naabripoisiga Sydneys

Umakuta külas, Balil

Kell 6 hommikul veel normaalne temperatuur

Paapua Uus-Guineast lahkumine ehk reisiplaan Wewakist Sydneysse jõudmiseks nägi välja kõigi juhuste ja meie poolsest reisi etteplaneerimatust etteplaneerimisest justkui mission impossible (võimatu missioon). Nimelt oli meil sel päeval plaanis kaks riigisisest lendu Paapua Uus-Guineas, rahvusvaheline lend Austraaliasse ning siis õhtu lõpetuseks veel üks Austraalia siselend. Muude kontinentide vahel lennates tunduks selline lennugraafik normaalne, aga kuna Paapua Uus-Guineas ei juhtu midagi õigel ajal, siis oleme mõlemad Tomiga sisemiselt valmis selleks, et sel päeval võime õhtuks ikka veel Paapua Uus-Guineas olla. Eks hommik algabki lubavalt, sest Wewaki lennujaama ootesaalis lendu oodates jõuab kätte juba lennu väljumise aeg, aga lennuk, mis peaks lahkuma ei ole veel maandunudki. Kohe peagi teatatakse valjuhääldisse, et lend hilineb 1,5 h. See on muuseas meie tihedas lendude jadas esimene lend ning 1,5 tunnine hilinemine tähendab seda, et oleme teoorias järgmise lennu pealt maha jäänud ning sellest järgmise ning ülejärgmise pealt ka. Ja kuna tegu ei ole sama firmaga, siis ilmselt tuleks meil uued piletid osta. Aga miskit või keskit on sel päeval meie poolt, sest vaatamata lennu hilinemisele jõuame järgmisele lennule ja siis ülejärgmisele ning üle-ülejärgmisele ning oleme õhtuks imekombel Sydneys. Imesid juhtub!

Sydneys ootab meid ees Henn, keda ma olen varem vaid ühe korra vilksamisi näinud. Henn oli teoorias minu Vilmsi tänava kodu naabripoiss, kuid ta jõudis enne Austraaliasse kolida, kui mina Vilmsi tänavale ehk ega meil Eestis tuttavaks ei õnnestunud saada. Hennul ja tema armsal naisel Drewl (kelle vanemad on vietnamlased, kuid kes ise loeb end austraallaseks) on Sydney kesklinnas ilus kodu, kus me nende külalislahkust kasutades end kohe pea, et nädalaks sisse seame. Ei tasu vist mainida, et pärast Paapua Uus-Guinea elamusi, on moodne ja ilus, kiire internetiga kodu ning sinuga sarnaselt elu-olu mõistev pererahvas justkui paradiis.

Henn ja Drew suudavad meil juba esimesel õhtul toredalt üllatada, teatades, et neil on meile homseks plaan – nimelt sõidame Sydney lähistel asuvatesse Sinistesse mägedesse ning Jenolani koobastesse. Hommikul kell 6 asume sättima. Sydney on ülestõusmise teise püha hommikul inimtühi ning lõputu, sest majade rivi, mille elanikud kirjutavad oma aadressiks Sydney, ikka jätkub ning jätkub ning jätkub.... umbes tunni jagu. Niipea kui Sydney lõpuks otsa saab aga algavad ilusad rohelised mäed nagu Iirimaal või Shotimaal. Sõit läheb ruttu, sest uurime-puurime üksteise elu-olude kohta ning Sydney elu iseärasuste kohta.

Koopad kuhu jõuame on aukartustäratavad. Võimalik on valida erinevat tüüpi koobaste ja erinevate raskusastmete vahel ning kel soovi, võib lausa koobastesse ekstreem-matka tegema minna ehk roomama ja ronima. Meie valime küll kõige raskema raskusega koopad, kuid sisuliselt tähendab see, et lihtsalt palju on vaja treppidest ronida. Aga koopad on ägedad – triljonite-mustmiljonite :) aastate jooksul on läbi paekivist koopa seinte tilkunud vett ning teinud kunsti – nii võib koopas näha kivistunud orelivilesid, kardinaid, üks noormees näeb lillkapsast, teine sambaid, mina näen jääpurikaid ning lilli ning Tom sulanud küünlarasva. Lisaks koobaste looduslikule kaunidusele on inimene veel omalt poolt ilu täiendanud – nimelt on erinevatesse õõnsustesse paigutatud tuled, mis toovad kogu loodusime veel paremini esile ning lisaks ühes suures „katedraaliks” kutsutavas koopas lastakse meile võimsat muusikat. Väga suurejooneline ja võimas!! Peale koopatuuri lõunat süües, saame veel suurema üllatuse osaliseks – nimelt kõnnib meist mööda Kaie, kellega Brisbanes õhtusöögil käisime. Naljakas, oleme pärapõrgus ning jookseme oma Brisbane tuttavaga kokku!?!

Tagasiteel ootab meid üllatus – nimelt kui hommikul oli linn inimtühi, siis nüüd on kõik inimesed otsustanud peale pikki pühi uuesti Sydneysse tagasi minna ning enamus on vist just selle tee valinud, kustkaudu meiegi tagasi soovime minna. Nii me jääme ummikusse. Selliste mõõtmetega ummikut ei ole mina veel varem näinud. Oleme Sydneyst rohkem kui 100 kilomeetri kaugusel ning terve tee kuni Sydneyni on sisuliselt ummik – liigume vaheldumisi 10 km/h ning siis 10 meetrit 30 km/h. Hiljem selgub, et ühel teelõigul olnud 100 meetrine teeparandus oli selle pudelikaela põhjustajaks. Aga tänu Drew vaprale sõidule oleme siiski õhtuks Sydneys tagasi, mis sest, et 3 tunni asemel veetsime autos üle 5 tunni.

Sydnes olles kombineerin asjaajamised turisti marsruudiga – nii jääb minu arvuti- ja fotokaparanduse tee lõppu ooperiteater kogu oma ilus ja postkontori otsingutel kõnnin põhi shoppingu tänavatel. (Olgu mainitud, et Tomi suurimaks asjaajamiseks oli oma Paapua Uus-Guinea karmi mehe imidžist lahti saamine. Fotol vahetult enne habeme ajamist). Ühel päeval võtame Tomiga ette rännaku kuulsale surfarite rannale – Bondi (loe: Bondai) Beachile. Alustame rannale lähenemist eemalt, 6 kilomeetri kauguselt – ilus rannapromenaad viib üle kaljunukkide ning kaunite liivakivi paljandite. Möödume või sisuliselt kõnnime läbi otse mererannale ehitatud uskumatult suurest surnuaiast, kus ühe haua ausammas proovib teist oma kujukestega üle trumbata. Surnuaed on lõputu ning asukoht otse mereääres kaljuserval teeb vaatepildi ilusalt müstiliseks. Merele pilku heites näha rannast paari kilomeetri kaugusel olevaid ujujaid (mere- või ookeaniujumine pidi popp olema siinkandis). Mõtlen, et mul tekiks paanikahoog, kui paari kilomeetri raadiuses ei ole midagi, millest kinni haarata!? Teises lahesopis ulbivad õige laine ootuses lainelaudurid ning kahe lipuga märgistatud alal on mesilasparvena suplejad. Jalutuskäik on imeilus, aga surmväsitav. Ühel õhtul saame osaks Drew igapäevaelust - nimelt käib ta kaks korda nädalas korvpalli mängimas ning läheme õhtul toimuvale võistlusele fännklubiks kaasa. Tema tiim küll kaotab, kuid leiame, et see oli ilmselgelt kehvade ergutajate süü!!

Kuna Sydney päevil täitus meil täpselt seitse kuud reisil olemist, siis otsustame seda välja tähistama minna. Aga kuna selgub, et meil on Sydneys veel Hennu-Drew tuttavaid, siis kutsume ka nemad. Ehk meie seltskond muutub päris rahvusvaheliseks, kui meiega liituvad ka malaislanna Mush (vt Port Moresby lugu) ja tema boyfriend Sean, kes on Sydneys õppiv Süüria-Inda juurtega singapurlane. Korea toidu ning riisiviina kõrvale aga pakume meiega koos pidutsevale kambale värskeid muljeid Paapua Uus-Guineast, mis ei taha ega taha lõppeda.

Sydney oli suur, ilus ja sõbralik suurlinn, mille ideaalne infrastruktuur ning igasugu teenuste kättesaadavus tundus metsast tulles eriti suure luksusena. Suur tänu Hennule ja Drewle, kes meiega lahkelt oma kodu jagasid ning meie tohutu emotsioonide- ja muljetetulva mitmel päeval järjest suutsid välja kannata!!!!

Marika

Sepiku jõe folkloori ehk rahvalugusid

Õhus, kusagil Austraalia kohal

Kuiv lennukiõhk

„Ma räägin teile tõestisündinud loo”, ütleb James tasasel ja kähiseval häälel. Ta silmad põlevad nagu hundil ning hämaras toas tasasel tulel põleva õlilambi varjud muudavad ta metsikud näojooned veelgi metsikumaks. Ühes nurgas istub veel mingi mees, keda ma ei näe. Albert, keda ma olen päeva ajal rohkem jõudnud vaadelda ning seetõttu näe nii ürgne välja, kommenteerib, et hingede majades räägivad mehed õhtuti alati palju lugusid. Jõuan mõelda, et kui ma peaksin nende kolme kohaliku mehega üksi siin toas istuma, ilmselt oleks mul päris kõhe. Õnneks on Tom ka.

James jutustab loo siga-mehest. Ühel ööl olevat mees ärganud sea kisa peale. Kui ta avastas, et siga on tema põllul, siis tulistas ta pimedusse ning kuulis ruigeid. Kuna siga pidi olema haavatud, siis otsustas mees, et otsib selle sea üles ning tapab. Kui mees verenire järgi rada ajama hakkas, jõudis ta järjega kõrvalküla haus tamburani. Seal lebavad mehed uurisid, et keda naaberküla mees ka otsib. Kuulnud, et haavatud siga, vaatavad mehed mõtlikult üksteisele otsa ning selgitavad, et mees ei lasknud mitte siga, vaid nende klanni liiget. Kahjutasuks nõuavad nad mehelt suurt kompensatsiooni – palju sigu ning juurvilju. Mees ei lähe koju tagasi, vaid asub elama metsa, kus ta hakkab kasvatama sigu ja juurvilu, et kunagi kompensatsioon tasuda. Ta oskab teha ka nõiakunsti ning nii ta meisterdab omale sea kujuga suure maski, mille abil on võimalik seaks muutuda. Kord satuvad aga mehe metsaonni juurde mehed, kes ta aia segi peksavad. Suurest hirmust poeb mees seamaski sisse peitu, aga oh imet, mask sulgub ning mees muutubki alatiseks seaks. Jahimehed saavad sea kätte. Ühes jahimehes tunneb „siga-mees” ära oma lihase venna. Ükskõik kuidas ta ka ei paluks, jääb ta nutt vennale arusaamatuks ning vend tapab ta. Vend aga laseb omale tuua sea südame ning matab selle oma aeda maha. Mõne aja pärast kasvab sellest ilus ja tugev puu.

Me ei julge Tomiga selle loo peale kippu ega kõppu kosta, sest pidi see ju tõsilugu olema, kuid James lisab kohe, et see lugu juhtus kunagi nende enda külas, kuid keegi ei tea, milliste vendadega ja millises peres. Noogutame mõtlikult.

Albert teab rääkida loo Konks-naisest. Sepiku jõe külade majades ripuvad tavaliselt laes puujuurikast voolitud konksud, mille külge pere oma toidu ning muu trääni riputab. Ühes külas olnud mees, kel ei olnud peret, vaid kes elas üksi. Ta päevad olid suhteliselt sarnased – ärkas hommikul vara üles, hakkis omale lõkkepuid, tegi omale süüa ning läks aeda tööle. Õhtul koju tulles jälle samamoodi – lõkkepuud, söök ja magama. Mehe laes rippuval konksul oli aga hing ning tal hakkas mehest väga kahju, et ta peab niipalju tööd üksi tegema ning et tal ei ole naist abiks. Ühel päeval kui mees oli põllule tööle läinud, otsustas konks mehele appi minna. Nimelt muutus ta ilusaks naiseks, lõhkus lõkkepuud, pesi hommikused nõud ning tegi õhtuks toidu valmis. Seejärel muutus ta konksuks tagasi. Õhtul kui mees koju tuli, oli ta imestus suur?! Kedagi ei olnud kodus, aga ometi oli lõke üleval ning toit valmis. Nii jätkus mitu päeva ning mehe imestus aina kasvas. Ühel päeval otsustas ta aga saladusele jälile saada ning põllult varem koju tulla. Nii juhtuski, et kui mees varem põllult tagasi tuli, siis leidis ta eest imeilusa naise, kes tema köögis askeldas. Ta küsis naiselt, et kes ta selline on!? Naine vastas, et ta on tegelikult mehe laes rippuv konks. Mees ei uskunud esialgu naist, kuid kui ta aga avastas, et konksu otsas rippuvad korvid on põrandal laiali ning konks laest kadunud, siis ei jäänud tal muud üle, kui uskuda. Peale endaga arupidamist, küsis ta naiselt, et miks see teda aitab. Konks-naine vastu, et tal hakkas mehest raske elu tõttu kahju ja tahtis lihtsalt aidata. Mees leppis olukorraga ning peale mõnda aega koos elamist nad abiellusid. Lõpp. Kahjuks Albert ei lisa, et kui nad veel surnud ei ole, elavad nad tänapäevani. Selle asemel vaatab hoopis Albert mulle paljutähenduslikult otsa ning sosistades lisab, et ka see lugu juhtus nende külas, aga palju aega tagasi.

Albertil on varuks veel teinegi lugu - „Veealune naine”. Üks tüdruk ei käitunud külas aktsepteeritud tavade järgi ning Nõid-naise ülesandeks oli tüdruk tappa. Ükskord kutsuski ta tüdruku endaga kalale. Tüdruk läks, kuid järve peal tajus ta peagi ohtu, ning mõistis, et Nõid-naine soovib teda tappa. Ta otsis pääseplaani - nii teeskles ta kõhuhädasid ning palus Nõid-naisel end ühe väikese järves oleva mätta peale ihuhädade leevendamiseks korraks maha panna. Tüdruku õnneks aga arvas Nõid-naine, et sellelt mättalt see tüdruk küll eluga ei pääse ning sõudis kiiresti minema. Peale seda kui tüdruk oli üksi jäänud, palus ta kalasid, et kas ta saaks nende isaga rääkida. Kalad ujusid oma isa ehk järvevana juurde, kuid järvevana palus kilpkonni, et need läheks ja uuriks, kes see on, kes teda tahab ja mis tal öelda on. Kilpkonnad ja teised järveelukad ujusid kordamööda tüdruku juurde tema muret uurima, aga tüdruk nõudis järjekindlalt nende isaga kokkusaamist. Lõpuks ei pidanud enam järvevana vastu ning ujus veepinnale vaatama, et kes see kangekaelne küll seal on. Nähes aga tüdrukut, viis ta tema otsemaid vee alla kaasa ning võttis ta omale naiseks. Tüdruk elas veealuses maailmas ning sai kahe poja emaks – üks neist oli krokodill ning teine kotkas. Peale paljusid aastaid tuli aga naisel peale koduigatsus ning ta palus oma krokodillist poega, et see ta tagasi tema onu majja viiks. Krokodill suutis ema soovi täita vaid osaliselt, nimelt viis ta ema järvesügavusest üles veepinnale ja kaldale. Seejärel palus ema oma teist poega, kotkast, et see viiks ta igatsetud onu majja. Kotkas täitis ema palve, võttis ta turjale ning viis onu majja. Naine nuttis õnnest ja kurbusest, sest tal oli hea meel olla kodus, kuid oma poegi ei näinud ta enam kunagi.

Paapua Uus-Guinea käsitöömeistrid nikerdavad taoliste lugude edasijutustamiseks puidust „lugude tahvleid”, kuhu üks selline lugu pildina ära mahub.

Kui peale Sepiku jõe reisi istume koos Cliffi ja Albertiga uuesti tsivilisatsioonis ehk Cliffi Wewaki kodus ning ma räägin Cliffile, kui palju toredaid lugusid me kuulsime ning räägin „konks-naise” loo ka edasi, vaatab Cliff Albertile mõistmatute silmadega otsa ning naerab ülemeelikult: „Äh, Albert, need ei ole ju tõsilood?!?!! Te mõtlesite need välja!” Albert jääb vaikseks ning põrnitseb nukralt üksisilmi lillelist laualina. Ilmselt oleks endal ka sellises olukorras tunne, et keegi oleks nagu tükikese sinu ja sinu rahva minevikust ära võtnud...

Marika, kellele kõiksugu lood hullupööra meeldivad

Must maagia ja mustade meeste saladused

Ubudis rohelusse mattunud hotelli terrassil

+30 ºC ja kurdistav ritsikasirin

Sepiku mehed on tumedanahalised, enamuse tunneb ära seljale ja käsivartele tehtud krokodillinaha imitatsiooni järgi, nad järgivad hoolikalt esiisade traditsioone, osad neist harrastavad musta maagiat ning neil on palju saladusi, vähemalt kohalike naiste ees. Turistidele on nad nõus enamuse oma saladustest avaldama ning Albert viib meid mõne päeva jooksul erinevatesse Sepiku jõe küladesse, et me oma uudishimu ja küsimustega neile saladustele ise jälile saaksime. Ajame juttu Kangamuni, Kaminabati, Aibomi, Wombuni, Palambi külade hingede majades kohalike meestega – Albert julgustab meid küsima kõike ning minule ootamatult on paljud nõus ka väga avatult vastama.

Haus tamburan ehk hingede maja. See on Sepiku jõe äärsete külade meeste salamaailm ning sisuliselt teine kodu. Haus tamburan on üldjuhul küla võimsaim ja suurim maja, kahekorruseline, seistes võimsatel nikerdatud postidel. Majal ei ole tavaliselt seinu, vaid mõned palmilehed ning teine korrus on peidus rookatuse all. Esimesel korrusel on igal küla klannil oma istumis-lamamislavats (nagu saunalava). Maja peasissekäigu kohal ilutseb puust tehtud sümbol – kas mõne hinge kujutis või siis kõige tavapärasemalt avatud jalgadega istuva alasti naise kujutis. Maja sissekäik pidavat kohalike mõistes olema justkui sissepääs naise vagiinasse, mis puukujukesel oli ilusti ka enamasti punaseks võõbatud. Aga naisi sinna majja ei lubata, see on 100% meeste salamaailm, vaid turistid ja mitte Sepikust pärit inimesed võivad majja siseneda. Kõigis hingedemajades, mida külastame, istub päise päeva ajal ja õhtul ja ka hommikul ehk ükskõik mis ajal päevast alati terve trobikond mehi. Nende oma sõnul arutavad nad tähtsaid asju – millal ja kas hingedemaja uuendada, kellel on kellega piiritüli ning mis võiks olla lahenduseks, pruudiraha kogumine ning üleandmine ning muud meestejutud. Vahepeal mõned käivad ka midagi oma aias asjatamas või külavahel ringi luusimas, aga peagi kogunetakse ikka ja jälle vaimudemajja tagasi. See pidavat isegi halb komme olema kui mõni mees liiga palju aega oma pere ja naise juures veedab, siis hakkab küla kohe viltu vaatama. Spirit house on tavaliselt täis kohalike meeste poolt tehtud käsitöö maske, puukujukesi. Lisaks ilutsevad igas hingedemajas ka nn kanuutrummid. Ehk trummiks on horisontaalasendis puutüvi, mis on seest õõnsaks tehtud, pealtpoolt ilusalt nikerdatud ning pealpool on peenike avaus, mille vahelt suurte võimsate puukurikatega saab trummi ka seestpoolt lüüa. See trummihelin erineb nahkkattega trummi helinast ehk sisuliselt kõlab see nagu vastu puutünni kolkimine. Vanasti kasutasid kohalikud seda külas telefonina ehk sõnumite edastamisena. Tänapäeval lüüakse seda singsingi ajal või siis kui haus tamburanis mõni töö ette võeti. Satume Palambi haus tamburani ajal, mil alustatakse just katusetöödega ning oleme trummishow tunnistajateks. Kohalikud paljaste ülakehadega sitked mehed taovad suurt puukaigast vastu trummi, korraga mängitakse neljal trummil, heli on võimas ning musklimäng meeste tumepruunidel krokodillinahksetel selgadel veelgi ilusam...

Spirit chair ehk hindede tool. Hingede maja olulisem element on hingede tool (spirit chair), mis on ilus nikerdatud jalgadega puust taburet, mille ümber mehed käivad nõu pidamas. Mehed seisavad ümber tooli ning rääkida tohib ainult üks mees korraga, kellel peab käes olema ühe kindla puu oks. Rääkida tohib vaid peale oksaga tooli pihta löömist ning ühe lause korraga. Siis paneb ta oksa toolile ning käes on järgmise mehe kord ehk nii saavad kõik ükshaaval sõna, kuni mure on selgeks räägitud ning lõpuks otsus vastu võetud. Ühes hingedemajas kutsub üks vanem mees Tomi kõrvale ning sosistab talle: „Ma räägin sulle saladuse. Kui sa oled eelmisel õhtul oma naist puutunud, siis ei tohi sa tooliga rääkima tulla. Ning samuti ei või hingedemaja trumme puudutada.”

Meheks pühitsemise rituaal. Hingede majas toimub Sepiku meeste olulisim rituaal – nimelt meheks pühitsemine. (Pühitsemata mehi ei lasta hingedemajja). Kui poiss on saanud piisavalt suureks ning vanematel on ka veidi raha, et poja meheks pühitsemiseks vajalikud tarvikud osta, siis kogutakse pühitsemist vajavad mehed kokku ning toimub mitme kuuline rituaal. Rituaalil on kaks eesmärki. Esimene on füüsilise keha mehistamine, mida viivad läbi ema poolsed meessugulased ning piltlikult toimub emavere väljalaskmine ning isapoolse klanni ridadesse ümber asumine. Poistele/meestele lõigatakse seljale ja rinnanibude ümber naha sisse haavad (justkui teksade teping) ning haavadele määritakse mitmeks päevaks peale muda ja õli, mis haavu ravitseb. Kui haavad terveks saavad, siis tänud mudale ja muudele maarohtudele jäävad armid nahast kõrgemad ning nii katabki meeste selgu ning rindu krobeline krokodillinahka meenutav muster. Kuna krokodill on siin uhkesti au sees olev loom, siis on kõik hästi uhked oma sarnase naha üle. Teine pool rituaalist on vaimne mehistumine – nimelt ajal, kui poisid hingedemajas mitu kuud paranevad, räägivad Alberti sõnul küla vanemad mehed neile mehe rollist, sellest et kui nad naise võtavad, siis peavad nad oma naise ja laste eest hoolt kandma, kuidas naist oma kontrolli all hoida, et ta liiga käest ära ehk võimutsema ei hakkaks, sellest et ei hea liiga tihti oma naisega seksida, naisest tuleb eelmale hoida, kui tal on teatud aeg kuus jnejne. Olgu mainitud, et ka siinses kultuuris on lubatud mitmenaisepidamine ning ilmselt saavad poistele selgeks ka kõik selle elu detailid. Kui rituaali läbinud lõpuks hingedemajast väljuvad, on poistest saanud nii hingelt kui ka kehalt mehed.

Meeste nooruslikkuse saladused. Sellele saladusele sain tegelikult jälile Goroka muuseumis, kus oli lugu ja fotod sellest, kuidas highlandsi mehed neelavad teatud tüüpi ogalist ja pikka roogu oma söögitorusse, seejärel tõmbavad selle välja, eesmärgiga vabaneda vanast verest ja niiviisi oma keha noorena hoida. Meie Goroka sõbranna Prisilla kinnitas tookord mulle, et ta teab ka mitut meest, kes seda protseduuri harrastavad ning nad näevad tõesti uskumatult noored välja. Uurin kanuusõidu ajal Albertilt, et ega siin Sepiku kandis midagi sarnast ei tehta. Albert naaldub mulle lähemale, võtab hääletooni mitu kraadi madalamaks ning paljutähenduslikult mulle silma vaadates ütleb, et oma noorendamiskuur on tõepoolest ka Sepiku meestel. Aga... sellest peaaegu üldse avalikult ei räägita, aga kui ma just küsisin.. Nimelt teevad Sepiku mehed sisuliselt sarnast protseduuri, aga mitte avalikult nagu highlandsi mehed, vaid metsas vaikselt omaette ning mitte suu kaudu, vaid roog aetakse soolestikku keha teise otsa kaudu. Albert ütleb, te need mehed näevad ilusa naha ja kehaga välja ning see on vajalik, sest erinevalt naistest puudub meeste kehal loomulik funktsioon vana vere väljutamiseks. Aga see rituaal on nii salajane, et see küll ühegi mehe suust oma naisele ei leki.

Must maagia – headhunting, Waldu ehk krokodill-mees. Igas külas on vähemalt üks mees, kes mõistab musta maagiat. Kanganamuni küla meeste jutu järgi võib musta maagiat kasutada nii heade kui halbade asjade kordasaatmiseks, samal ajal kui highlandsi inimesed kasutasid seda ainult halbade asjade tegemiseks. Sepiku äärsed mustad maagid võivad oma oskusi kasutada näiteks viljasaagi suurendamiseks, vihma võlumiseks, tervendamiseks, kuid samal ajal on neil selged ka trikid, kuidas kellelegi surma või haigust saata. Meile jutustatakse ka kahest põhilisest rituaalist, kus must maagia mängus on. Kuna klannidevahelised võitlused on kogu Paapua Uus-Guineas tavalised ka tänapäeval, siis peamised rituaalid puudutavad teistele klannidele kättemaksmist või neile halva tegemist.

Headhunting (ehk peajaht) oli (on?) rituaal, kus koduküla mees saadetakse vaenlase külla, et sealt vang tuua. Vang seoti kodus haus tamburanis posti külge ning kohalikud mehed tantsisid ja laulsid ümber vangi terve öö ehk pidasid singsingi. Vastu hommikut löödi vangil pea otsast. Pea keedeti koos koera lihaga ning see söödeti küla noortele meestele sisse (ilma mainimata, et mis seal võlusöögi sees on). Selle segu söömine pidavat noored mehed muutma tugevaks ning vaenlase küla meeste poolt võitmatuks. Koljud aga sätiti ümber haus tamburani postide, mille arvukus oli natuke nagu ka uhkuse asi. Kui kristlus Sepiku jõe äärsetesse küladesse jõudis ning paljud paganausku mehed kiriku poole pöördusid, siis kirik käskis koljud ära põletada. Peab mainima, et kirik on kohalikke traditsioone väga tugevalt hävitanud. Olen sellest juba mitu korda siin blogis kirjutanud, aga sooviks siiski uuesti ära mainida selle teema, et kuidas kohalikud karmid mehed nagu tallekesed kirikule allusid. Nii küsin selle küsimuse seekord Alberti vennalt Jamesilt, kelle metsik silmavaade ja süngevõitu olemus näevad minu arvates rohkem maagi kui pühendunud 7 päeva adventisti moodi välja, et kuidas nende küla inimesed olid nõus kiriku nimel oma esiisade traditsioonidest loobuma. James koos Albertiga selgitavad, et misjonärid tõid kohalike jaoks jumalikke asju, mis veensid kohalikke, et misjonärid on jumala saadikud. Näitena toovad mehed suhkrut, mis oli tookord kohalike poolt tundmatu aine. Kuna see oli nii ilus, valge ja maitses nii imeliselt nagu mitte miski siin ilmas, siis peeti seda jumala anniks ja selle neile toonud valgeid mehi usuti olevat jumala saadikud... Ehk kogu see maailm oli nii võõras ja imeline, et valgetel ei olnud vaja palju meelitada.

Teine laialt levinud musta maagia traditsioon oli (on?) Waldu ehk krokodill-mees. Kui vaenlastele on vaja kätte maksta, siis, selleks saadetakse teele kindel inimene külast ehk krokodill-mees. Kõigepealt lõigatakse mõne küla elaniku keha küljest tükike, selle verega määritakse krokodill-mehe huuled kokku, talle tehakse vastavad maalingud ning saadetakse kanuuga vaiksel teise küla meest/mehi tapma. Krokodill-mees valdab musta maagiat ning üldiselt on ta oma retkel edukas.

Cargo Cult. Üheks endiseks uskumuseks, mis oli laiemalt levinud kui vaid Sepiku jõe ääres oli Cargo Cult. Nimelt kui valged mehed hakkasid ammustel aegadel Paapua Uus-Guinea rannikule maabuma, siis oli valge nahk ning imelikud juuksed kohalike jaoks nii võõrad ja kummalised, et nad arvasid, et need on nende surnute riigist tagasi tulnud esiisad. Suured laevad, millega mehed saabusid, olid märgiks, et neil on kaasas ka suured varandused. Nii uskusid paljud kohalikud veel päris hiljaaegu, et valged inimesed on nende suure varandusega koju naasnud esiisad. Ühes varasemas blogi loos mainitud misjonärid isegi rääkisid, kuidas üks vana mees oli ühel misjonäril varrukast haaranud ning küsinud, et kas ta surnute maal tema tütart nägi? Tänapäeval on aga valgeid liiga palju liikvel ning kohalikud enam varandust küsima ei tule.

Naistest ka veidi. Peale mitut päeva ainult meestega meestasjadest rääkimist uurisin Albertilt, et kas ta naisteasjadest ka midagi teab. Ta ütles, et ta on üht-teist oma naiselt kuulnud, aga ilmselt kõike ta ei tea. Minu lunimise peale leidis ta mulle lõpuks ühe inglise keelt kõneleva 28 aastase kohaliku naise, 2 lapse ema, kes jõe ääres parasjagu singsingi maski tikkis. Janetilt saan teada, et naistel ei ole oma rituaalide paika ega maja nagu meestel. Naised veedavad põhiliselt aega majas (erinevalt meestest) ning mõnikord nad kogunevad kas kellegi juures või jõe ääres ühiselt käsitöö tegemiseks. Põhiliseks naistejuttude ajamise kohaks ja ajaks on aga varahommikune kalapüük. Siin on kindel, et ükski mees neid ei kuule ning saab kõik hingelt ära rääkida. Aga vanasti oli väga palju rituaale ning uskumusi naise kehas toimuvate füsioloogiliste protsessidega seoses. Erinevates külades on nende tänapäevane harrastamine erinev, kuid Janeti küla tundus olevat veidi edumeelsem ning kõike traditsioone enam ei järgitud. Nii näiteks oli (on?) tavaline, et „päevade” ajaks pidid naised kodust ära kolima, kaugel metsas olevasse eraldi majja, sest nende keha arvati sel ajal olevat eriti räpane ning ükski mees ei saanud/tohtinud sellise naisega ühes majas viibida. Niisiis teatud ajal kuus istusid naised metsas ühises majas, kuhu nende emad tõid neile ämbritega pesuvett ning toitu. Janeti väitel on nüüd nende külas see muutunud privaatseks teemaks ning enam kodust välja kolima ei pea. Osades külades saadetakse naised ka eraldi majja sünnitama. Janeti külas on senini elus traditsioon, et kuni paar nädalat peale lapse sündi, nii nagu ka „päevade” ajal ei tohi naine minna köögi lähedalegi, rääkimata söögitegemisest. Sel ajal sööb mees tavaliselt oma ema või siis õe juures või mõni edumeelsem vast kokkab ise.

Aga ma arvan, et kohalikud mehed ja ka Janet meile siiski kõike ei rääkinud ning mõnes Sepiku külas pikemalt aega veetes saaks jälile, milliseid traditsioone eelkirjeldatutest veel tänapäevalgi kasutatakse ning mis seal tegelikult veel aset leiab :).

Marika (fotol meestele seletamas, et nad võiks lebamise asemel rohkem tööd teha)

Elu Sepiku jõe ääres

Ubudis, hotellis baldahiinvoodis

Konditsioneer stabiilselt 25 ºC peal

Veoauto kastis on tellised. Telliste peal istub umbes kümmekond musta ja karmi olemisega meest. Meeste vahele istume meie - mina punase-musta-valgekirju pillumiga (PUGi naise heegeldatud kott), suure habemega Tom, kes ei jää oma karvase olemisega kuidagi kohalike meeste karmusele alla ning „meie” hulka loeme ka suure toitu täis pappkastiga giidi Alberti, kelle Cliff meile organiseeris. Veoauto koos meiega võtab ette 5 tunnise tee mööda kohati olematut teed Sepiku jõe äärde, kus soovime saada osaks Sepiku inimeste igapäevaelust. Auto hüppab - tellised ja meie koos autoga. Armutult kütvat päikest leevendab auto kihutamisest tekkiv kerge tuuleiil, möödume rohelusse mattunud mägedest ning orgudest, pilved taevas võtavad kord draakoni, kord multikategelaste kujusid, teeääres on värvilised naistekambad, kellelt on võimalik soetada banaani, kookos- ja beetlipähklit. Mehed kastis lunivad meilt joogiks vett, tühjaksjäänud plastpudeleid omale veenõudeks ja üritavad vaatamata kõrvulukustavale mürale Tomiga juttu teha. Sepiku jõe ääres Pagwi külas orgunnib Albert meile mootoriga kitsa kanuu (ühest puutüvest väljavoolitud!), jõeäärsest majast ostame tsisternitäie bensiini, mille kitsasse kanuusse veeretame ning läbi imelise päikeseloojangu jõuame pimedusevarjus Alberti kodukülla Kanganamani, mis saab järgmisteks päevadeks ka meie koduks.

Järgmisel hommikul tuvastan aga veoauto kastis olnud meeste salasepitsused. Nimelt hakkan otsima oma rahakotti, ning mida ei ole - on rahakott. Kuna ma olen aeg-ajalt hajameelne, siis kahtlustan, et tihedas pükste ja kottide vahetamise tuhinas unustasin oma rahakoti Cliffi juurde. Kui mõne aja pärast aga avastan, et puudu on ka fotoka lisapatarei (kuna fotokas sai kohe alguses tühjaks, siis ei ole mul ka eriti fotosid külaelust), mõned isiklikud hügieenitarbed ning Manni poolt ekstra selle reisi jaoks kingitud Vitorinox’i nuga, siis on selge, et keegi on minu kotis shoppamas käinud. Nuputame ning jõuame järeldusele, et sõbralikud mehed veoautokastist ilmselt ei lasknud kätel jõude seista, sel ajal kui mina jõe ääres ringi vaatasin. Naljakas, kui Paapua Uus-Guinea esimestel päevadel oli tunne, et siit riigist eluga pääsemine on õnneasi, siis tänu oma kohalikele sõpradele on igasugune ohutunne nüüdseks nii kadunud, et usaldan oma koti koos oma varandusega lihtsalt mingite veoautokastimeeste valdusesse!?!? Naerame Tomiga, et kui me kättpidi nende meestega hüvasti jätsime, siis ilmselt naeratasime ja tänasime ilmselt ka mehi, kes selleks ajaks juba terve portsu raha, krediitkaardi ning muu träni, millega nad ilmselt midagi peale ei osanud hakata, võrra rikkamad olid. Õppetund missugune! Õnneks oli see vaid raha ning olen tänulik, et minu muud pangakaardid ning dokumendid olid kodus kindlas kohas.

Sepiku äärsetes külades puudub elekter ja nii me esimesel õhtul sisuliselt ei näinud, kuhu me randusime ning kuhu täpselt magama heitsime, teadsime, et see on Alberti venna Jamesi maja. Nii nagu Jamesi maja on ka teised Sepiku jõe äärsed majad hästi lihtsad – maa sees postid, 2 meetri kõrgusel postidel umbes 20-30 ruutmeetrine kergehitis, mille põrand on tehtud sakslaste õpetuse järgi lamendatud palmitüvest, seinad on suhteliselt hõredad - punutud kas palmilehtedest või kokkuklopsitud plekitahvlitest ning katus palmilehtedest. Seinad ei ole põranda külge kinnitatud ning kõik mis seina ääres seisab, võib väga vabalt lihtsalt sealt väljab kukkuda. Majas jooksevad ringi ka kõik elukad, kes suudavad posti otsa ronida - nii avastan enda moskiitovõrgu seest sõbraliku sisaliku ning ühel ööl ajab Albert suure noaga rotti taga. Majja tuleb ronida mööda kipakat redelit ning maja osaliselt toestatud põrandal ringikõndides on pidevalt tunne, et kukud läbi põranda. Aga hõredal põrandal siiski ka funktsioon, nimelt kanalisatsioon, sest läbi põranda visatakse või valatakse välja ka solki. Maja all elavad kanad, träni, kanuud ning puust voolitud vaimude kujud. Eredaimaks maja-elamuseks on aga viimane öö meie kanuumehe Clemen’i naise isa majas, mis sisuliselt kvalifitseeruks "hirmufaktori" seriaali võteteks. Magame 3-4 meetri kõrgusele ehitatud kipakal platvormil, mis igasugu füüsikaseadusi eirates püsti seisab, enamus põrandalaudu on lahtiselt, puuduvad seinad, katus on peal osaliselt ning hõredate ja vildakate astmetega redeltrepp on kaskadööridele. Albert soovitab mul pigem ühe koha peal paigal seista ning mitte „platvormtoas” väga palju ringi kõndida ning redelist mitte liiga palju käia, sest see on ohtlik! Maja 8 last ja pereema-isa ei tundu aga end selles elamises sugugi kehvasti või ohtlikult tundvat. Sel ööl õnnistatakse meid oma ilma seinteta majas ka tugevate välgusähvatuste, kõuemürina ja justkui ämbrist kallava paduvihmaga...Elamus missugune!

Söömas käime Alberti teise venna Luke’i majas, mis asub 10 meetri kaugusel Jamesi kodust ehk meie öömajast. Selles umbes 30 ruutmeetrises majas” ei ole tube, vaid üks suur ruum, mille ühe mõttelise poole peal on köök ehk savikaussi tehtud lõkkease ning teises poole peal kaks magamisaset – ühe moskiitovõrgu all Luke’i naise-laste pesa ning teise moskiitovõrgu all tema enda madrats. Tavapäraselt elavad aga samasuurtes majades laiendatud perekonnad ehk mõnikord isegi 10-15 inimest. Sel juhul on eraldi magamise sektsioon naispere jaoks ning eraldi meespere jaoks. Kappe ei ole, väheseid asju hoitakse seintele või lakke riputatud korvides-kottides ning süüakse põrandal. Luke majas valmistatakse meile linnast kaasa võetud proviantidest kõhutäidet. Nii sööme tuunikalakonservi, võileibu, perenaise meisterdatud pannkooke, Mitchi nuudleid, riisi kalaga (mille perenaine hommikul kell 4 jõest püüdis). Külaelanikele ei ole meie menüü aga tavapärane, sest külas ei ole poodi, süüakse aia- ning jõesaadusi ning kõiksugu poekaup on suureks harulduseks. Isegi kui pood oleks, siis ega väga tihti vast midagi ei ostetaks, sest külaelanikel ei ole rahaga kiita ning puudu olev toidukraam hangitakse enamuses partertehingute abil. Kohalike inimeste põhitoiduks kala kõrvale ei ole mitte magus kartul nagu highlandsis, vaid sago (häälda seigo). Sagot tehakse sago palmi sisust, see näeb välja kui häguse olemisega kleepuv liim ja igasugune maitse puudub. Kui Wewakis söödi seda nö toorel kujul, siis Sepiku jõe äärsed elanikud eelistavad seda ollust praetult, mis ei tee minu arvates maitset paremaks, kuid on hamba alla kuidagi talutavam ehk krõbe. Kuna Sago Sepiku ääres ei kasva, siis Kanganamani küla elanike põhilised partertehingud teiste küladega ongi kas kala vastu sago või siis kala vastu savikausid, mida nad kasutavad ahjudena. Kohalikud söövad veel ka kõiksugu muid delikatesse, nimelt kilpkonni, suuri roti moodi elukaid ning ilmselt ka kõike muud, mis eest ära ei jookse. Ühel õhtul ootab meidki ees pidusöök, nimelt serveeritakse meile sidruniga maitsestatud krokodilliliha, mille Luke’i sõber samal päeval on püüdnud. Kuigi see maitseb kui vintske kana, suudan ära süüa imeväikese tüki, sest... peale seda kui nägin selle sama krokodilli nahka nurgas korvis seismas, siis ei taha see lihatükk mu suust kaugemale jõuda ja piirdun pigem anonüümse kalaga. Aga kogu pere jaoks on see tõeline pidusöök, sest kuigi krokodille on kogu jõgi täis, siis ei püüta neid ometigi iga päev ning päevast-päeva söödavale kalale vahelduseks on krokodilliliha tõeline maiuspala. Külas ei ole rohkem veeallikaid peale jõe ja nii selgub peale esimesi söögikordi, et kõik meie makaronid said keedetud mudases jõevees ning ka hästi maitsnud lahustuv kohv oli ka mitte millestki muust, kui läbipaistmatust jõeveest. Aga tuleb tunnistada, et maitse üle ei saanud kurta?!

Vaatamata moskiitovõrkude all magamisele, mädin end igal õhtul Taist ostetud kleepuva sääsetõrjevahendiga sisse, sest Sepiku jõe sääsed on nii verejänused, et ainult köhivad korraks Eestist kaasavõetud sääsetõrje vahendi peale ja jätkavad oma tööd. Tai kraamile on aga peale kirjutatud „tropical strength” (troopiline tugevus) ja see on nii äge, et sulatab ka mu küünelaki varvastelt üles ning see peletab vähemalt mõned sääsed eemale! Tuleb mainida, et selle matka ajal tekib hügieeniga hoopis teine suhe. Õhtul, pärast päev läbi higistamist ei ole võimalust duši alla minna ning ega ka öine jõgi (krokodillidega) ei kutsu just pesema. Peale seda, kui oled oma päev läbi higistanud ja tolmuse keha peale määrinud kleepuvat ja mürgisena maitsvat sääsetõrjevahendit, plaanid magama minna samade riietega, millega päev läbi matkanud oled, siis tundub täiesti mõttetu ka hambaid pesema minna. Järeldan, et hambapesu ei ole ka kohalike seas väga levinud traditsioon, sest James majas nähtud üks hambahari oli paksu tolmukorra all. Järgmisel hommikul võtab Tom julguse kokku, trotsib hirmu krokodillide ees ning kargab pesemise eesmärgil jõkke. Üllatusena aga ei ründa teda üldsegi mitte suurte lõugadega Sepiku jõe krokodillid, vaid hoopis harilikud vihased ja näljased sääsed. Mina pean ka järgmise päeva vapralt ilma pesemata vastu (aga enesetunde väikeseks ergutuseks pesen siiski hambaid) ja määrin enesekindlalt kogu muude kihtide peale aina järgmiseid ja järgmiseid kihte sääsetõrje vahendit. Kui sama hügieenistsenaarium kordub juba mitmel päeval ning kui nahka katsudes hakkab sõrmede külge terve kultuurikiht, siis ühtäkki saabub minu pähe kohalike mõistmine... Nimelt kohalikke vaadeldes võib paljude kohta (on ka erandeid, näiteks meie giid Albert ja veel teisigi) välja tuua järgmised märksõnad - mustuse- ja higihais, räpased ja katkised riided, beetlipunased hambad, paljajalu käimisest mudased varbad. jne. Mõistan, et siin elades ei ole mõtet end üleliia pesta ja puhtaid riideid selga panna, sest ühtegi puhast kohta nagunii ümberringi ei ole – päevatööst ja kuumast ilmast muutub keha nagunii kohe higiseks ja mustaks, riided ei saa mudases jõevees pestes kunagi päris puhtaks ning ka kodu ja magamisase ei hiilga just puhtusega. Kujutage end ette olukorras, kus ei olegi jooksvat või puhast vett, koguaeg on tapvalt palav ja hambapasta jaoks ei jätku raha!? Kas ei teki siis mitte sellest paratamatust või muutmatust olukorrast täielik ükskõiksus selles osas, kui tihti end pesed või kui räpased riided on?! Minul igatahes tekib juba teisel päeval ja ilma suuremate emotsioonideta tõusen ja magan higise-tolmuse-sääsetõrjevahendisena ning mudaste riietega. Annan alla alles viimasel õhtul, mil olen surmväsinud. Albert, nähes minu kustunud pilku, nõuab, et ma läheksin mudajõkke end pesema... sest minu väsimus olevat sellest tingitud. Vaidlen vastu, kuid tema tungiva nõudmise peale panen kohalike kommete kohaselt omale lühikesed püksid jalga ja T-särgi selga ning sulpsan väga vastumeelselt sellesse läbipaistmatusse vette, mille ligases põhjas tunnen varbaga plekkpurki, veepinnal on äsja pestud nõudest kerge rasvaring ning kust iga hetk võivad krokodillid välja ilmuda jne. Aga tõsi, vaatamata räpasele veele muutub minu enesetunne palju värskemaks, kuid selle asemel ilmuvad kehale kahtlased punased täpid. Midagi seal vee sees või madratsi sees igatahes oli, sest muutume mõlemad Tomiga lepatriinudeks, täpid muudkui tulevad ning sügelevad ning ära ei lähe... Viime läbi kriisiarutelu, kas tegu võib olla malaaria, HIV-i, leetrite või mingi jõe elukaga, kes elab naha alla ja jätab mutionu kombel punaseid kühme nahapinnale – vastus jääb aga tuvastamata müstikaks.

Elu Kanganamani külas voolab ikka päevast päeva oma rütmi järgi, naised veidi enam toimetades kui mehed. Tavalise naise päev hakkab igal hommikul kella nelja ja viie vahel, mil ta kitsa ja kipaka kanuuga sõidab vaikselt sahistades kala püüdma. Hommikul püütud kala on pere terve päeva toiduks. Kalalt tagasi tulles teeb naine hommikusöögi ning kraamib veidi hütti ning käib põllul tööl. Siis on lõunasöögi meisterdamine ning käsitöö pusimine. Enamus inimesi, kes paapua uus-guineaalaste hingeelu veidi lähemalt tunnevad, mainivad, et kohalikud just loovusega ei hiilga. Nii ei ole naised ilmselt selle peale tulnud, et võiks lastele heegeldada näiteks mütsikesi või kleidikesi, või koju mõne tekikese. Kohalike naiste näputööna valmivad eranditult pillum-kotid või siis Paapua Uus-Guinea traditsioonilistel pidustusel singsingidel kantavad maskid. Õhtusöök on tavaliselt päikeseloojangul ning peale mida naispere enamasti pimeduse ja varajase ärkamise tõttu magama läheb. Mehed ei tee suurt midagi, peale neile endale jube tähtsana tunduva meeste asja ajamise „hingede majas” (loe järgmist blogi sissekannet). Mõni tublim mees nokitseb vahel aias miskit, mõni voolib puutüvest kanuud, paljud nikerdavad ja maalivad puidust maske ning hingede kujukesi. Siiski enamus ajast on näha mehi vaid lebasklemas... Laste elu on pealtnäha muretu - enamus neist erinevatel põhjustel koolis ei käi ja nii on terve päev mängimiseks. Koolis mittekäimise põhjusteks võib olla asjaolu, et külas ei ole kooli, vanematel ei ole raha või naaberküla koolis ei räägita nende küla keelt. Algatame kohalikega mitmeid dialooge Paapua Uus-Guinea tänase elu-olu üle, kirume üheskoos korrumpeerunud valitsust ning proovime neile hingele panna, et laste haridus on riigi arenguks kõige olulisem komponent. Räägime neile innustamiseks ka Omaani edulugu, kus 30 aastaga sai 3 kooliga vaesest maast kõrgelt arenenud riik. Enamuse kohalike silmis süttivad selle peale tulukesed, kui aga neile ideed välja käia, et pangu küla peale raha kokku ja organiseerigu lastele õpetaja, siis lähevad näod kurvaks, sest selleks vajaliku 900 kina ehk 3600 krooni kokkusaamine on nende jaoks juba üle mõistuse keeruline. Kui pakume välja, et äkki on kusagil mõni vabatahtlik, kes tahaks nende külla õpetama tulla, siis vajuvad pead norgu ning keegi kobiseb suunurgast, et nad ju ei tea neid organisatsioone, kes selliste küsimustega tegelevad. Isegi Luke, kes on haritud mees ja saaks minu hinnangul küll selliste küsimustega hakkama, mainib hoopis, et keegi valge peaks tulema nende külla ja õpetama täiskasvanutele, et kuidas kõiki selliseid asju korraldada. Tahaks siinkohal tuua võrdluse, et samal ajal samas kogukonnas ei ole probleemi suhteliselt suure pruudiraha kokku kogumisega ning Paapua Uus-Guineas on vist rohkem mittetulundus- ja vabatahtlikke organisatsioone kui mujal maailmas. Mitte, et pruudiraha kogumine ära jätta tuleks, aga mulle tundub, et laste hariduse küsimus ei ole vaesuses ja saamatuses, vaid tahtmises.

Aga eks sellega peab arvestama, et erinevates maailmajagudes käibki kõik omasoodu ning ilmselt on siin maailmaosas palju nüansse, mida läänest tulnud inimene ei suuda mõista. Seda illustreerib minu arvates päris hästi üks jutuajamine (läbi tõlgi) Kanganamani küla vanamehega (vt alloleval fotol vasakpoolne), kes on Paapua Uus-Guineas tunnustatud kohalike puunikerduste tegija ning kellel õnnestus 1994 aastal Ameerikas käia. Nimelt Stanfordi ülikool leidis ta läbi Paapua Uus-Guinea valitsuse ja viis ta Stanfordi ülikooli peahoonesse mitmeks kuuks nikerdusi valmistama. Vanamehe nägu on kortsuline, tumepruunile nahale on kontrastiks hallid lokkis juuksed. Uurime talt, et kui vana ta on. Tema, nii nagu ka paljud teised paapua uus-guinealased ei tea oma vanust ega sünnipäeva, sest külades vanasti selliseid asju üles ei kirjutatud ning riigis ei ole tänaseni sündide-, surmade registrit. Aga puukujur ei jäta meid vastuseta. Nimelt näitab ta käega maast umbes meetri kõrgusele, ning ütleb, et ta oli siis umbes nii pikk kui jaapanlased Paapua Uus-Guinead ründasid. Järeldame sellest, et eks ta kusagil 80le läheneb. Uurin vanalt, et mis ta Ameerikast ka arvas. Sellepeale lähevad ta silmad särama ning seletab Albertile, kes meid tõlgib, midagi väga elavalt. Albert selgitab meile, et vana olevat öelnud: „Randades on kõik inimesed alasti!” Arutame Tomiga, et kas ta käis nudistide rannas, kuid jõuame järeldusele, et ilmselt on Paapua Uus-Guinea mehe jaoks ka tavalised bikiinid alasti olek, sest kohalikud naised käivad ju kõigi riietega ujumas. Alberti sõnul lisab vanamees: „Ühes ruumis olin nelja naisega korraga!!!” Meie tõlgendus, et see oli ilmselt bordell, kus ta käis, sest Albert kihistab nagu poisike. Vana räägib edasi, et: „Kasiinos on sellised masinad, et paned ühe raha sisse, vajutad nuppu ning raha liigub üles. Kui veel nuppu vajutad, siis tuleb palju raha välja.” Küsime, et kas ta võitis? Tõlk Albert ütleb, et loomulikult, sest ta oskab ju musta maagiat! Peale seda, kui kasiino ja bordelli kogemuse elevus on kadunud, räägib ta edasi: „Ameerika – see oli nii ilus ja puhas nagu pilved. Majade põrandad on neil seal nagu voodid ja padjad.” Mina arvan, et ta pidas silmas vaipu, mida Paapua Uus-Guinea kodudes ei kasutata. Lõpetuseks lausub mees mõtlikult: „Samu inimesi ei näe kunagi kaks korda, isegi kui sa samasse kohta lähed!” Olen kirjelduse tabavusest ja lihtsusest jahmunud, sest tõesti - külades on sul koguaeg samad inimesed ümberringi (eriti väikestes Sepiku jõe külades), kuid suurlinnades on haruldus, kui ühe ja sama inimesega kusagil kaks korda kokku juhtud. Üks maailm – palju erinevaid tõlgendusi :).

Marika