Reede, 14. jaanuar 2011

Siin Tallinn... ehk elu pärast elu või lõputu rännak

Koduses Tallinnas
Sama ilm, mis Teil :)
(foto internetist)
Tõesti-tõesti – siin Tallinn, siin Eestimaa. Blogis on taaskord olnud pikemat sorti vaikus, kuid selle vaikuse varjus on juhtunud mitmeidki suursündmusi ühe ränduri ehk seekord siis minu elus. Nimelt, nimelt....
Et küsite, kuidas siis oli koju jõuda?
Ma olen Eestis. Ma ei ela üldsegi-mitte-enam hotellis, vaid täiesti kodustes tingimustes. Ma võin kallistada oma sõpru ja lähedasi päris selles reaalsuses, mitte kahe-mõõtmelises skypes. Minu asjad ripuvad kapis ning ma ei pea enam arvestama, et neid oleks täpselt selline kogus, mis mahub ühte seljakotti, kuid teisalt oma vanu asju silmitsedes olen hämmingus, miks mul neid niipalju vaja oli. Olen täiesti vaimustuses, et võin süüa musta leiba ning kilusid värskena ning põhimõtteliselt piiramatus koguses (kahe aasta jooksul sain korra kilusid, mis olid lennureisi ja tolli ametnikud üle elanud). Uskumatuna luksusena tundub, et igapäev on võimalik nautida sauna või vanni. Vahest veel vaid ehmun, et miks autod vales sõidureas sõidavad ning jään mühakalt jõllitama, kui müüja hakkab sulaselges eesti keeles rääkima. Rändur on kodus.
Oma viimase peatuspaiga Lima lennujaama sõites, oli mul tunne, et liigun oma reisi ühest järjekordsest sihtkohast ehk puudus suuremat sorti emotsioon – olin ju teel olnud kaua ning lennuk tähendas lihtsalt järjekordset keskkonna vahetust. Marsruudi Lima-Miami-New York- Reikjavik-London-Tallinn läbimine võttis aega 3 päeva. Kui Tallinna kohal lennuk ninaotsa allpoole keeras, siis muutusid küll peopesad higiseks ning peas keerlesid plaanid, et millise vimka ma lennujaamas ootavatele perele-sõpradele mängiks - variant a) laenata kelleltki laps ning ilmuda selle armsa „üllatusega“ ootesaali automaatuste vahelt välja või variant b) paluda mõnel eriti karvasel ning hipilikul mehel minuga käsikäes lagedale ilmuda... Aga minu suureks üllatuseks otsustas EasyJet minu eest minu nalja – nimelt tõstis lennuk äkitselt nina taevapoole ning valjuhäälditest teatati, et maandume Tallinna asemel Riiga. Just – nii oligi – selle asemel, et oma kallikeste embusesse langeda, saabusin ma lörtsisesse Tallinnasse varajastel hommikutundidel Riia-Tallinn bussiga, ilma jopeta ning loomulikult ei olnud mind lennujaamas enam kedagist ootamas.
Et küsite, kuidas siis on kodus olla pärast kõike ning kahte aastat ning 3 kuud?!
(foto internetist)
„Ole valmis suureks kultuurišokiks!“ hoiatasid pikalt reisilt Eestisse naasnud. „Ma ei kujuta ette, kuidas sa seal Eestis enam hakkama saad!?“ vangutas teine minu tegemiste kursis olev inimene. „Ma kardan koju minna“, tunnistasin ise aeg-ajalt. Olen tänaseks siin valge-hämar-imelisuses olnud kuu aega.
Üllatusena tuli vahest ehk see, et enamasti kõik on sama – Tallinn on sama vibratsiooniga, lume muinasjutulisus on sama, lähedaste lähedal olemine on sama ehk ülimalt armas, sõpradega sõbrustamine käib läbi sarnaste spektrivärvide, tänaval olevatel poliitreklaamidel on samad naeratused ja lubadused, kohvikute menüüd on samad. Seda ma ei saa enda jaoks aga defineerida kultuurišokiks, vaid pigem tõdemuseks, sest ei oodanud ju ma, et Tallinna oleks üle võtnud hiinlased või et siin ufod lendavad.
Minu tuttavad vaatavad mind pikema pilguga ning pealispindsel tutkimisel teatavad, et minagi olen sama. Pean tunnistama, et alguses oli see šokeeriv, sest kuidas keegi ometigi ei märka.. ei võta vaevaks märgata..., et.. olen ma ju enda meelest täitsa teine – ei ole enam see, kes siit läks. Pikemal süvenemisel aga tunnistan, et samade kriteeriumide järgi nagu Eesti elu tundub sama, tõepoolest olen minagi ju sama - ei ole ma ju muutunud pilusilmseks, ei ole ma üleni tätoveeritud, nüüdseks on päevituski kahvatunud ning hipi-lillelast ei ole minust ka saanud.
Aga minu sees on siiski miski imelik tunne, mis teeb siin kodus olemise teistsuguseks kui varem. Proovin mõnda aega aru saada, milles see erinevus seisneb... ja tundub, et nüüd ma tean – need on muutused minu enda ning Eesti sees, mis ei paistagi kohe silma. Eesti kontekstis on muutunud see, et siin on viimase kahe aastaga eriti intensiivselt hakatud tegelema teemadega, mis mulle olulised. Nimelt rohkesti on saadavad kursuseid ning treeninguid igasuguste spirituaalsete praktikatega tegelemiseks. Kapist on välja tulnud inimesed, kellel kogemusi ja/või huvi elu müstilisema poole peal ning need inimesed on siinsamas ja saadaval. Ehk kui mulle varem tundus, et selliste tegevuste jaoks peab kindlasti kusagil Aasias resideeruma, siis nüüd pean rõõmuga tõdema, et Eestis on nö hinge- ja vaimutoidu saamiseks väga suurepärased võimalused. Ilmselt on kõik see ühel- või teisel kujul pikalt ümberringi olnud, aga ma pigem ei osanud seda ise tähele panna, kuid nüüd annab see minu jaoks kodule justkui uut-tüüpi õhustiku. Suur ja oluline muutus minus endas on aga see, et minu sees ei taha ja õnneks ei peagi ära lõppema tunne, et olen endiselt rännakul. Kodu-Eesti tundub olevat üks järjekordsest sihtkohast, ei ole oluline, kas aastaks või kümneks. Ei, see ei tähenda seda, et pean kohe uuesti kuskile ära minema, vaid tõdemus, et ELU ONGI RÄNNAK. Rännak seisneb selles, et me oleme pidevas arengus ning kasvamises ning liigume oma teel vaimselt ühest punktist teise. Füüsilises plaanis ei ole mitte midagi kindlat, mitte midagi ei ole määratud – on lõputu vabadus jääda või liikuda geograafiliselt sinna kohta – oluline on, et see toetaks kasvamist. Kokkuvõttes ei saa ju õnne tuua ei Saaremaa ega Bali, vaid ikka pigem see, mis toimub seespidiselt. Aga oluline on see vabaduse ja julguse tunne, minna kui peaks vaja olema. Kahe-aastane äraolemine andis lihtsalt juurde julguse ja tunde tunda end kogu maailmas koduselt, ei ole piiranguid, ei ole kohustusi, on vabadus olla ja minna. Suus on maitse, mis tunne on olla mitte stagneerunud, vaid peadpööritavas arengus. Ja selle äratundmine, annabki kõigele ekstaatilise feelingu, isegi kui kohati tundub, et isegi peale kuud aega kodus olemist võtab argi-elu kohati võimust....

Marika, sama-sama aga erinev