neljapäev, 2. detsember 2010

Eestlastega müstilises Peruus

Ookeanimühas

Pärastlõunases tuules

Blogis on väga pikalt vaikus olnud. Ilmselt usute, kui ütlen, et ei ole kirjutamise tuhinat olnud ning ilmselt hakkate naerma, kui ütlen, et mul on viimastel kuudel üpris loovalt toimekas ehk kiire olnud. Ehee – tegelikult tõde ongi kummalisel kombel see viimane variant. Nimelt toimus novembris minu eestvedamisel Eesti grupi reis Peruusse, mille ettevalmistamisega oli mõnusalt palju tegemist/toimetamist. See oli siis minu esimene päris töötegemine kogu selle reisi-elu jooksul ning sain ka oma esimesed ristsed selles ametis - peab ütlema, et tänu sellele vahvale grupile oli see üks ütlemata tore töö!!

Grupp oli aga tõesti vahva, vaatamata kimbutanud kõrgmäestikutõvele ning veel mingile kahtlasele viirusele, mis kärises meie bronhides ning mulistas soolikates ning ei jätnud reisigrupist pea mitte kedagi puutumata, olid kõik nii vaprad, et tegid vaatamata kehvale enesetundele kõik trikid ja nipid kaasa ning ei mingit vingumist! Siinkohal tervitused teile vahvatele!!

Aga mis me tegime:
- Algatuseks käisime Lima turul, kus said tuttavaks paljud eksootilised puuviljad ning Peruu erinevate piirkondade toit, potentsiga seotud imerohud ning igaüks sai ninna veidi kohalikku Peruu hõngu. Lisaks vaatasime üle Lima ajaloolise keskuse imelises õhtuvalguse kumas.
- Arequipa on 3 vulkaani läheduses asuv valge linn, kus saime elamuse osaliseks nunnakloostrit külastades ning 500 aastse jäätunud muumiaga silmitsi seistes.
- Colca kanjon on väidetavalt maailma sügavaim kanjon, koos inka põllumajandusterrasside, niisutuskanalite, hauakambrite, soojaveeallikate ning kondoritega.
- Puno, Titicaca järv, Urose ujuvad pilliroosaared ning autentne Amantani saare elu, millest viimases elasime peredes ning kus pidasime kohalike memmede-taatidega maha korraliku tantsupeo ning lauluvõistluse (eestlased võitsid!)
- Cusco ja selle ümbrus jälgedega inkade saavutustest ehk hiigel kiviblokkidest ehtisitega ning päris shamaanirituaaliga, kes meile kõigile emakeselt maalt ning isakeselt kosmoselt õnne ja tervist palus ning kuhu kokalehtedega oma soovid jätsime.
- Inkade Püha org koos imeliste vaadetega, värviliste kohalike turgudega ning eralduses asuva Willoqi külaga, kus endiselt elatakse elu nagu 100 aastat tagasi.
- Pilvemetsas (cloud forest) asuv salapärane ning tugeva energiaga Machu Picchu
- Amazonase vihmamets, kus nägime lõunauinakut tegevat anakondat, kilpkonni, hiigel-liblikaid, taranteleid, erinevaid ahve ning kaimaneid...

Hetkel pikemalt ei kirjutaks (võib-olla mõned lood tulevad hiljem), vaid hoopis paneks minu tehtud fotoseeria siia toimunut illustreerima. Kuna ma ise ka haigeks jäin, siis ei olnud jaksu kogu reisi jooksul kaamerat hoida, seega on olemas fotod vaid ainult mõnedest kohtadest, mida külastasime. Vaata Peruu fotosid siit.

Marika, kes järgmine nädal juba kodus

teisipäev, 26. oktoober 2010

Bali lugu pildis

Teel Balilt Peruusse (63 h, millest 30 õhus)

Aknast paistab väga kole ilm

Seekord ei jutusta blogis lugu ei sõnad ega laused, vaid hoopis üllatus-üllatus – fotod! Kuigi minu arvutil on pooled klahvid küljest ära kukkunud, siis tundub, et fototehnikaga on mul õnnestunud oma suhet parandada ning üle iidama-aadama aja illustreerivad minu tegemisi ka pildiemotsioonid.

Mul oli Balil 2 nädalat külas sõbranna Marikai ning joogaklasside, nõidarstide, ravitsejate ning Bali muu kohustusliku kava vahele suutsime ka Bali saare risti-rästi läbi sõita. Minu õnnestus taasavastada nähtud kohtade ilu ning üllatades tuvastada kohti, mis ka mul veel seninägemata olid. Vaatamata minu pikale siinviibimisele olen ma endiselt selle saare lummuses. Eks vaadake ise fotosid siit.

Marika, tänades Marikaid ülitoreda reisiseltskonna eest

laupäev, 16. oktoober 2010

Kolm Madet ehk millest unistavad Bali ärimehed

Pärast riisipõllu mudas sumpamist

Mitte-vihmaperioodi lakkamatus vihmas

Balil ei ole suuri tehaseid, kus inimesed võiksid tööd saada. Bali ei tee ka allhanget oma naabermaadele, et inimesed saaksid palgalehele. Traditsiooniliselt ei olnud siinses ühiskonnas töökohti vajagi – olid riisipõllud ja loomad ning käsitöö – ning riigiametnikud. Nüüdseks on palju kohalikke avastanud, et riisikasvatamine on üks ränkraske töö ning lihtsam on riisipõllud maha müüa turistidele või siis turistidele midagi muud müüa või mingit teenust osutada. Niiviisi on Balil palju isehakanud väiksema kaliibri ning ilma erialase koolituseta äriinimesi, kes kõik üritavad kuidagi oma elu õnnelikumaks ning perekonna olukorda mugavamaks sättida. Ajasin juttu oma kolme sõbraga, kellel kõigil sama nimi - Made (vt varasemat nimede lugu, nimelt alamkastis viitab nimi Made teisena sündinule). Millest unistavad need tavalised Bali ärimehed...? Kas neile on ka külge hakanud lääne ühiskonna ärimudel, et kunagi ei ole küll?!

Transpordipoiss Made

Eelmisel aastal oli Made üks nendest tüütutest meestest peatänava ääres, kellel käes kahepoolne silt - ühel pool „TAKSO?“ ning teisel „VÕIB-OLLA HOMME?“. Selliseid mehi on Ubudis saja meetri peale kohe kümneid. Kõik üritavad, proovivad, loodavad. Made rääkis mulle eelmisel aastal, kuidas ta hetkel on rollerijuht ning kuidas ta unistab, et saaks auto osta, et viimasega rohkem raha teenida. Kui sel aastal Madega kokku põikan, tundub, et väike vibalik mees on kuidagi pikem ning enesekindlama kehahoiakuga. Kui talt lennujaama sõiduks rolleri-teenust küsin, siis Made teatab õnnest särades, et tal on nüüd auto ning osutab oma seljataga olevale päevinäinud väsinud autorondile, mille teenimiseks ta 5 aastat raha kõrvale pani.

„Made, millest sa unistad?“ uurin noormehelt.

„Mm.. Ma tahaks tegelikult uut džiipi osta, sest turistidele meeldivad uued ja suured autod,“ kratsib Made mõtlikult oma olematut habet.

Ma ei kõhkle hetkekski, et see usin noormees sellega hakkama saab ning pärin edasi: „Kaua selleks aega läheb?“

„Ma arvan, et kaks aastat,“ on noormees ülimalt enesekindel.

„Ja pärast seda?“ küsin, laskmata noormehe sisemisel leegil kustuda.

„No ma tahaks tegelikult suur autoparki! Et mina olen see, kes võtab endale töötajad ning kes annab käsklusi ning kes teistele väikestele transpordimeestele oma autosid välja rendib!“ vaatab Made mulle salakavalate silmadega otsa, kuid lisab vaikselt: „Oleks, et Jumal turiste tooks.“

Made ühmab pooleldi naljaga lõpetuseks: „Või kui seda ei saa, siis üks rikas välismaa naine oleks ka ju iseenesest tore!“ Sellele kommentaarile järgneb järgmise poole tunni jooksul monoloog-müügijutt, miks Bali mehed euroopa meestega võrreldes nii palju ägedamad on...

Investor Dewa Made

Made oli ka kunagi peatänava rollerijuht – täpselt nii nagu eespool kirjeldatud Made. Täna on 36-aastasel Dewa Madel terve autopark, suveniiri pood ja internetipunkt, cargo-teenus ja palju välismaa sõpru ning kohalike hinnangul palju raha. Dewa Made aga räägib, et viimasel ajal ei lähe tal hästi. Nimelt rentis ta välja ühele mehele 6 jeepi ning see mees rentis need edasi kellelegi ning samuti see keegi rentis need edasi kellelegi. Aga õnnetuseks oli viimane rentija Java maffia liige. „Javal on maffia?“ olen ma üllatunud. Dewa noogutab mõtlikult pead. 5 autot sai ta maffialt tagasi osta ühe uue auto hinna eest, aga kuues auto tuleb maha kanda, see on teadmata kadunud. Maffiale makstud raha oli tal mõeldud oma transpordi-suverniiri äri laiendamiseks.

„Dewa-Made, milline ärivaldkond sulle hetkel kõige rohkem raha sisse toob?“ küsin ärinaiseliku uudishimuga.

„Ehee“, naerab Dewa valju häälega. „Ma ei tea, ma ei tee kunagi mingeid arvutusi ega kalkulatsioone ega plaane. Ma lihtsalt vaatan oma pangakontot ning vahest on head uudised, et palju raha on kontol ning siis olen ise ka üllatunud, et kust see tuli. Teinekord on aga veidi liiga vähe raha kontol. Siis ma natuke muretsen, et mis nüüd teha.“

„Aga miks sa ei taha planeerida ega analüüsida oma äri?“ ei suuda ma oma lääne-ajuga mõista.

„.. sest ma ei taha stressi“, ütleb Dewa mulle omakorda arusaamatult otsa vaadates.

„Dewa-Made, millest sa unistad?“ pöördun ärimehe poole oma tavapärase küsimusega.

„Ma unistan varajasest pensionist. Kuna Balil ei ole pensionisüsteemi (välja arvatud riigiteenistujad), siis on tavaline, et inimesed töötavad niikaua kuni nad ära surevad. Aga ma ei taha kauem töötada kui 50 eluaastani. Ma arvan, et väljapääs on kinnisvara äri ning investeerimine. Ma hakkasin nüüd iga kuu umbes 4000 krooni kõrvale panema ning ma ostsin tervisekindlustuse. Aga tegelikult ma arvan, et Balil kinnisvara tõuseb ning ma proovin hoopis osta maad ning ehitada mõned villad. Et niiviisi saan ma raha teenida ilma igapäev tööl käimata ning muretsemata,“ räägib Dewa-Made justkui ühe hingetõmbega, kuid pikalt kaugusesse vaadates.

„Tegelikult on aga lühemas perspektiivis kõige olulisem minu tervis – ma alustasin jooga ning mediteerimisega hiljuti. Kui tervist ei ole, siis ole millelgi mõtet,“ räägib Dewa-Made väga tõsise ning elutarga näoga. „Ja veel, ma olen aru saanud, et haridus on kõige olulisem. Mitte ainult kooliharidus, vaid elutarkus. Tead, selle nimel olen ma valmis oma 3 lapse peale väga palju kulutama, et neil tekiks õige ellu-suhtumine ning soov katsetada ning julgus eksida!“ süttib väike udusulgedest vuntsiga mees lõkkele.

„Aga üldiselt ma usun karmasse – kõik mis sa teed, tuleb sulle tagasi. Ma püüan oma elus palju head teha ning siis ei olegi vaja seda äri niipalju planeerida!“ teeb Dewa-Made oma äriloogikkast väga filosoofilise kokkuvõtte.

Juveliir Made

Made juveeliäri ei ole peatänaval, mille ees peatub hordide viisi turistibusse. Made pood-töökoda on kohas, kuhu ükski turist ära ei eksi. Kui ta koduhoovis ringi vaatan, siis tundub tal aga üli-hästi minevat, sest nii uhket elamist ei ole ma veel mitte ühelgi Bali inimesel näinud. Äri läheb hästi aga Made kurdab, et Balil on töötajatega raske. Nimelt on alati mõni usu-tseremoonia juhtumas ning pooled inimesed on pidevalt nö vabadel päevadel. Made kasutab selle vastu trikki – nimelt pooled ta töötajatest on muslimid ning pooled Bali inimesed, nii on vähemalt pooled inimesed alati olemas.

Proovin Madega veidi äri teha ning minule suureks üllatuseks meie esimese tõsise kohtumise alguses satub väike sõnaaher mees hoogu ning ma saan tunni ajalise loengu tema äritegemise põhimõtetest... Nimelt ei ole äri tema jaoks lihtsalt rahategemise vahend, vaid tema jaoks on eelkõige oluline sõprus. Kui üks meist peaks hätta sattuma, siis on tema jaoks elementaarne, et aitame üksteist ning toetame. „Mulle ei ole oluline palju raha teenida, kui see viib selleni, et meie suhted lähevad pahaks!“ ütleb Made mulle sügavalt silma vaadates. „Raha tuleb ja läheb, kuid oluline on, et sõbrad on alati olemas. Ja me oleme nüüdsest sõbrad!“ hüüab Made mulle pühalikult.

„Made, millest sa unistad?“ küsin oma tavalise äri-Madede küsimuse.

„Mm.. mis sa mõtled selle unistamise all?“ on Made segaduses.

„Noh, kas sa tahad suurt juveeliäri, kas sa tahad reisima minna või kuule lennata või midagi sellist?“ proovin Madele tuua näiteid, millest keskmine juveliir võiks unistada.

„Ehee, põhimõtteliselt kuul võiks käia küll“, muheleb mees. Made jätkab: „Aga ma unistan lihtsast ja rahulikust elust. Ma ei taha suurt äri. Ma ei soovi stressi oma ellu. Ma soovin lihtsalt, et minu perel oleks piisavalt toitu ning mõnus äraelamine. Kui on liiga suur äri ning liiga palju töötajaid, siis on liiga suur vastutus ning liiga palju stressi!“ saan teada ühe tavalise Bali mehe ärifilosoofia.

Marika – ka selle poolt, et äri võib olla pigem väiksem aga ilma suure-suure stressita

Boonuslugu – millega motiveerida (Bali) töötajaid

Arutan ühe välismaalasest ärimehega äri tegemise eripärasid Balil, kui ta mulle ühel hetkel teatab: „Mõtlesin, et kuidas oma töötajaid kuidagi tänada nende pühendumuse eest. Mul on suisa piinlik neile iga kuu palka maksta – saavad nad ju umbes 1000 eesti krooni kuus 6 päevaste töönädalate eest. Ma siis mõtlesin, et maksan lisaks palgale ka boonust ja mul tuli vapustav idee - selle aasta boonusena tellin ma kõigi töötajate lehmadele seemnepulli! See on investeering – üks seemnepulli külaskäik võrdub väike vasikas, mis võrdub omakorda tuleviku suur lehm ning omakorda võrdub tulevikus palju raha.“

laupäev, 9. oktoober 2010

Tajen ehk kukeboks

Geko laulu saatel

Vaatamata kuumusele jonnakusest teksapükse kandes

Kõnnin mööda oma igahommikust kõndimisrada Bangkiam Sidami külas ning tavapäratult on sel varajasel hommikutunnil küla mehed liikvel. Ning mitte lihtsalt liikvel, vaid suisa sätitud ning kammitud ning piduriides. Minust vuhiseb koledasti koliseval rolleril mööda minu endine peremees, ratas korvidega ülekoormatud. „Hommikust, Made, mis teoksil“ saan mehel veel rollerisabast kinni. Made naeratab kavalalt ning ütleb, et kohe algab kukevõitlus. Veel lisab ta, et viib küll oma kuked, kuid ta ei ole kindel, kas ta kuked võitlevad, sest tema peab võimaliku politsei reidi üle külatänava nurga peal valvet pidama.

Juba eemalt kostub elevil hüüdeid ning kiremist. Saabun surnuaia kõrvalisele platsile, kuhu hommikuse lausvihma tõttu tekkinud mudas seisab oma sadakond mootorratast. Tegu on korraliku üritusega, sest parkimist korraldavad sauadega mehed ning uksel küsitakse 10,000 ruupiat, mis teeb umbes 14 krooni. Ühte katusealusesse on kogutud lõpmatu arv punutud korvikesi, mis liiguvad ning kikeriitavad. Igale korvikesele on ilusti kinnitatud nimesilt, mis määrab, millisele inimkukele vaene loomake kuulub.

Platsile on üles seatud laat koos teksapüksi sektsiooni ning röstitud sea sektsiooniga, kus toimetavad usinad perenaised. Kui jõuan edasi võitluse alale, siis on ühe pilgu pärast selge, et olen ainuke naine selles „isaste-kukkede“ maailmas. Ronin kõige ülemisele bambusest valmistatud tribüüni äärele ning vaatan, mis toimub. Platsil on sebimine, sest üks kukk on just teise ära tapnud ning uued kuked teevad ringi ääres „sooja“. Suurte rahapakkidega mehed käivad mööda võitlusplatsi ringi ning jaotavad eelmiste panuste eest tulu. Õhus on raha ja ärevuse ja surma lõhn. Hingan oma naiseliku kaastunde ning inimliku tülgastuse selle ürituse vastu maha ning proovin manada näole kultuurihuvilise entusiasmi.

Võtan sõbralike nägudega meeste kõrval istet ning küsin: „Kuidas tänane päev läheb ka? Kas on hea mänguõnn?“ Mehed noogutavad muheledes ja sügavad taskuid.

„Eee.. aga milline on hea võidupotentsiaaliga kukk!?“ proovin meeste rahaõnne saladustele jälile saada.

Shlehviga mees vaatab mind nagu lolli naist ning ütleb käega lüües: „Ähh, kui me teaksime, siis oleks ju lihtne igakord võita!“

„ Köhm, köhm“ vaatan maha ning valmistun järgmiseks rumalaks küsimuseks: „Kui suuri panuseid te tavaliselt panete?“

Hästi inglise keel vuristav mees vastab: „Sõltub, palju sul raha on. Võib panna 50 000 ruupiat või 100 000 ruupiat või võib ka mitu miljonit panna“.

„Kas ma võin ka panuse panna?!“ pärin võiduärevalt.

„Siiiinaaaa!? Sina tahad panust panna?!“ ei suuda mees oma kõrvu uskuda.

„Nojah, mängiks ka. Panen algatuseks 50 000 ruupiat!“ ütlen häälega, mis ei lase mehel enam minu otsusekindluses kõhelda.

Mees muutub osavõtlikuks: „Niisiis, parem on panustada siin meie juures ehk ringist väljaspool „mustalt“. Kui sinna ringi sisse raha annad, siis pead 10% maksudeks maksma!“

„Mis maksu“, ei suuda ma selle ebaseadusliku ürituse ametlikkuses piisavalt üllatunud olla.

„Noh, see mees, kes seda siin korraldab, võtab maksu!“ selgitab mu uus kukevõitluse –sõber.

„Ja siin väljaspool maksu ei ole?!“ tahan täpselt teada, mis süsteemiga tegu.

„Ei, siin maksuta! Kumma kukepeale panuse paned, musta või valge?“ küsib mees.

Ilma sekundikski kõhklemata tean, et must võidab! „Mustale“ vastan kiiremini kui mees oodata jõuab.

Mees koputab teisele mehele õlale ning räägib mingi pika jutu, mis näoilme järgi võiks tähendada, et mingi-lääne-naine-läks-segaseks-ning-paneb-mustale-kukele-50000.

vaata videot siit.


videol olevad kuked ei ole need, kelle peale mängisin

Niipea kui kaks kukke ringist üksteise poole lahti lastakse, siis on selge, et mustal kukel on närvid läbi. Ta tormab valge poole, hüppab sellele selga nagu kanale ning uhmerdab teda nii kuis jaksab. Ilmselt võitleksid need kuked kuni järgmise hommiku varaste tundideni, aga külameestel tahab riis kasvatamist, mistõttu on nad igale kukele ettenägelikult noa ühe jala külge sidunud ning seetõttu on nõrgema poole lõpp päris kiire. 2 minutit, valge kukk saab punased püksid ning mina olen läbi selle vägivaldse teo võitnud 68,50 krooni ning minu sõber kukevõitlus-ekspert pistab 50 000 ruupiat mulle pihku.

Minust teisel pool istuv noormees ehk kukevõitluse-sõber-number-kaks alustab minuga juttu ning küsib sissejuhatuseks väga baliliku küsimuse: „Miks sa siin üksi oled?“

„Mm... sest mul pole sõpru“, ei oska ma millegi vaimukamaga algatuseks kohe välja tulla, sest tean, et nagunii on tal minu vastu kaastunne juba tekkinud, et mul meest ja kolme last ei ole. Noormees vaatab mind nagu kosmose elukat ning ütleb: „Ehee, ma ei usu!“ Võtan aga vestluse ohjad oma kätte ning valan nooremehe küsimusterahega üle veel enne kui ta kohalike gigolode kombel mind seebitama jõuab hakata.

(fotol minu peremees oma lemmikut vannitamas, mis väidetavalt kukekesele meeldib)

Selgub, et kukevõitlus on Bali meestele samaväärne nagu lääne meestele tööl käimine. Enamasti igal mehel on kodus mitu võitluskukke. Ühe kuke võitluseks ettevalmistamine võtab ligikaudu 9 kuud kuni 1 aasta. Selleks on vaja iga päev palju tööd teha – kukke tuleb treenida - teda masseerida, vannitada, paitada ning vannitada. Kukki söödetakse erilise toiteseguga – riis, mais, maapähkel ning muud toitvad teraained. Minu uus sõber ütleb mulle, et kukkede toit on turul kallim kui inimeste toit. Nimelt maksab 600 g toitesegu 11 000 ruupiat, aga 1 kg riisi vaid 6000 ruupiat. Poiss kihistab naerda ning ütleb, et mehed hoolitsevad kukkede eest vahest isegi rohkem kui oma pere eest. Tõepoolest kui Balil ringi sõita, siis on tihtipeale pärastlõunane külapilt see, et kamp mehi istub teeääres ning patsutab ja silitab oma kukki. Ja olen ma ju isegi aidanud oma peremehel tema kukke vannitadaJ Või on see asendusaine sellele, et Balil ei ole kombeks avalikus kohas intiimsust üles näidata ehk isegi oma naist ei suudelda ega kallistata avalikult.

„Kui palju sa kõige rohkem võitnud ning kaotanud oled?“ ei jäta mind Bali meeste teenistuse pool külmaks.


Noormees räägib, et kõige rohkem on ta võitnud ligikaudu 20 000 eesti krooni ning kaotanud 11 000 eesti krooni. Minu silmad pööritavad mitu ringi, sest ma ei suuda Bali kontekstis summade kosmilisuse üle piisavalt imestunud olla, sest näiteks Bali keskmine kuupalk on ligikaudu 1000 krooni. Selgub, et mehed kaotavad vahest terve mootorratta, vahest auto. Üldiselt majade ning naisteni ei mängita aga suures mänguhoos võib ka seda juhtuda. Noormees näpib oma käes olevat raha ning selgub, et ta võitis täna 500 krooni.

„Mis sa sellega teed?!“ uurin ta käest.

„Ma arvan, et kasutan järgmisel kukevõitlusel panustamiseks“, vastab noormees häbelikult.

„Ee.. aga mis te surnud kukkedega teete?“ küsin kadunukeste saatuse üle.

„Õhtul tehakse suppi!“ seletab noormees maailma kõige loomulikumal ilmel.

Otsustan oma algaja õnne mitte rohkem proovile panna, jätan rahapakkidega mehed ning noad jalgade küljes olevad kuked sinnamaale. Kui aga ülejärgmine hommik taaskord mööda sama külateed jalutan, siis on rolleri seljas vuravad mehed sama pidulikult riides, kui eelmine kord, vahest ehk veidi väsinuma ilmega, kuid katusealuses olevate korvide ning kiremiste arv tunduvalt väiksem.

Marika

esmaspäev, 4. oktoober 2010

Tagasi paradiisis...

Eksootiliste häälte taustal

Lõputu veevulin


(häid fotosid ei ole, sest fotokas ikka katki. Varsti peaks uue saama, siis uued fotod)


Kaks kuud tagasi, kui lennukist maha astusin tõmbusid keha ning plätud hetkega higiseks. Troopika või ärevus?! Olen tagasi Balil Pea aasta on möödas sellest kui siit peale 5 kuud elamist lahkusin ning Kambodžasse jõudes tundsin, et mind on muinasjutust välja visatud. Nüüd tagasi olles olen elevil, et kas on võimalik, et kõik see, millesse siin eelmisel aastal armusin, see muinasjutt ja lendlemine, mida kogesin, on olemas siin ka sel aastal? Mu tuttavad ju küsisid ükshaaval, kas ei karda ma mitte tagasi minna, sest nende kohadega on juba kord nii, et tagasi minnes on lihtne pettuda... Tõepoolest? Kuidas ma sel aastal end siin tunnen?!

Esimesed kaks tundi saarel panevad mind äratundmisrõõmust ning ümbritsevast ilust naeratama. Lahtisest autoaknast tuleb koos sooja troopilise õhuga sisse pahvak kookosõli praadimise lõhna – mu süda naeratab. Vaatan sinisesse taevasse, kus hõljub parasjagu oma kümmekond tuulelohet – mu süda naeratab. Vaatan auto kõrval kihutava ühe rolleri selga mahutatud nelja üksteise vastu pressitud noormeest, teeääres olevates külakestes ohverdusi tegevaid sarongides naisi ning kraavipervel kükitavaid hambutuid mehi, kes oma võitluskukki silitavad... Mu süda tahab uuesti naeratada, kuid see ei ole võimalik, sest eelmine naeratus lihtsalt ei ole veel mitte kuhugi kadunud..


Ubudile lähemale jõudes pimestab minu silmi erkroheline lõpmatus - rohetavad riisiterrassid. Mmm, kuidas olin ma neid igatsenud. Minu külatänaval kostub igavikuline veevulin, veekanalites paterdavad pardid ning teeääres ootavad kliente väikesed kärukesed, millest võimalik osta Bali kuulsat, kuid kahtlase sisuga kalapalli suppi Baksot. Ema jala külge klammerdunud väike patsidega tüdruk lehvitab ja hüüab kõigest hingest „Helllllõõuuu“, arvukad külakoerad teenivad oma igapäevast toiduportsu end pea hääletuks haukudes.

Kohalikku rütmi on end lihtne sisse elada, sest kell kuus hommikul hakkab päike silmalauge paitama ning kuked lasevad kuuldavale oma võimsaima kaanoni, nii et äratuskellal hakkab piinlik.... Kõnnin igal hommikul imekaunil kahe oru vahelisel mäel lookleval Champuani trekil ning ma ei suuda ära imestada selle troopilise looduse imelisust! Varahommikul on Ubudis mõnusalt jahe, pilvetupsud on kahe mäekünka vahele orgu kinni jäänud, riisipõllul värskelt istutatud riisivõrsetel on kastepiisad, taamal kõrguvad kogu ilus kolm vulkaani ning üks imelik lind laulab häält puhtaks: „ähähäähäh, ähähäääääääh, ähähääääääääääääh!!!“ Kogu päevane ja õhtune elu toimub õues, sest koguaeg on soe ning ümberringi on igapäevaselt sada väikest kunstiteost – taimed ja vanad templid, majade rohkete detailidega puitnikerdised, tantsijate maskid, riisipõllud, voogavas rütmis tuksuv liiklus ning iga kodu ukse ees olevad ohverdused Jumalatele. Mul löövad silmad äratundmisrõõmust särama - Bali on ikka endine! Ma jõudsin koju!?!

Kõndides läbi oma vana küla (kus eelmisel aastal elasin), jäävad külatädid kordamööda seisma, vaatavad mulle segaduses olevana pikalt otsa ning küsivad ehmunult: „Oih, millal sa tulid?! Aga kus sa siis nüüd elad?! Miks sa (jälle) üksi oled?!“ Minu endine perenaine surub mulle hommikuti pihku papaya ning banaani kuhila ning teepeale jääva hotelli töötaja teeb kommentaari minu aastaga muutunud välimuse aadressil. Ubudis tarvitseb vaid kahte teatud kohvikusse minna, kui ongi mängleva kergusega üles leitud kadumaläinud kontaktid ning lisaks vanadele sõpradele trobikond uusigi hangitud. Viimane tegevus tagab selle, et päevad saavad kiiresti täis igasugu üritusi ning minu kohalik elu läheb samasuguse hooga käima, kus ta eelmisel aastal pooleli jäi.

Nukker on vaid see, et registreerin linnatänava majademüüris varem aukude kohale ehitatud uued restoranid, osade riisipõldude asemele kerkinud majad ning linna on minu suureks šokiks ilmunud esimene lääne keti-toitlustuskoht – Starbucks! Aga ma proovin Ubudi järjest läänelikumaks muutumisest mitte välja teha ning sean end sisse tavalise Bali pere koduhoovis ja kohandun kohaliku elurütmiga, tantsin end tantsutunnis ogaraks, väänlen oma kinnikiilunud kondid joogatunnis lahti ja lasen massaažis väsinud lihased sirgeks triikida.

Seekord on Bali tõesti teistsugune, sest mina olen teistsugune ja ma teen teistsuguseid asju. Aga ma tean, et mul on ükskõik, mis minuga siin jumalatesaarel sel korral või igal järgmisel korral juhtub või ei juhtu või keda ma kohtan ning keda mitte, sest tänu sellele imekaunile saarele ja siinsele õhustikule ei ole ühtegi varianti, et ma võiksin pettuda, sest siin on lihtne õnnelik olla.


(fotol minu koduhoovi meditatsiooni-hütt)

Marika, potentsiaalne kahepaikne


teisipäev, 21. september 2010

Inimkatsed vol 15 ehk kui unistuste vannitoas sajab

Aitasin just peremehel tema võitluskukke vannitada

Mitte vihmaperioodil neljas paduvihma päev järjest

Vahest on väga selge pilt, kuidas asjad ja olukorrad (rääkimata teistest inimestest) peaks olema. Kui reaalsus mõne teistsuguse pildi ette mängib, siis tundub, et reaalsus on unenägu ning unistatud pilt on hetkeks kaduma läinud reaalsus. Nii minugagi! Ma ju teadsin kaks aastat tagasi, mis minust reisi-aastaga saab. Teadsin ju väga selgelt, et löön kaks kärbest ühe hoobiga ehk lisaks „silmaringi-laiendamise-maailma-avastamise-projektile“ tegelen ka projektiga „mina“ ning sätin end mõningastest elu räsimistest kähku „korda“. Just nimelt kähku, sest olin ma ju niigi juba õnnelik ja rõõmus inimene. Selleks, et viimane projekt õnnestuks, olin eriti agar tunde mediteerima, päevi vaikima ning nädalaid erinevaid puhastuskuure läbima ja valimatult ahmima endasse kõike, mis lubas midagi keha-vaimu-hinge tasandil paremaks teha. Meenutades täna seda sisemise- ja välimise rännaku karuselli, naeran valju häälega enda naiivsuse üle. Mis üldse tähendab „korda“?! Millest ma siin blogis kirjutanud ei ole on see, et kui eelmise aasta augustis "täiesti korras" oleksin pidanud olema ehk kui oli täitumas pea aasta reisil olemisest, juhtus minuga midagi, mis pani plahvatama kogu minu väärtushinnangute süsteemi, paiskas mind mürtsuga vastu maad, ajas kolmeks nädalaks totaalsesse segadusse, tegi mõneks päevaks haigeks, kuid siiski aitas lõpuks mind uuesti hellalt jalule ning istutas minu sisse uue tarkuse ning maailmanägemise viisi. Uskusin tookord, et see ilmselt oligi enda „korda“ tegemise kulminatsioon ning järelejäänud reisiaasta saan järelikult täies hiilguses särada ning lihtsalt elukulgu nautida. Tundub, et saatus itsitas siis juba vaikselt pihku ning valmistus aga uusi pomme minu teele heitma. Kui sel aastal juuli lõpus Balile jõuan, siis olen rohkem räsitud ning segaduses kui varem. Olen vait, sest kellele sellest rääkida?! Oleme ju harjunud läänemaailmas sellistest asjadest vaikima, sest mõelda vaid, kui keegi arvab, et ma olen mõistuse kaotanud?! Mõelda vaid, kui keegi arvab, et ma olen nõrk või et minu pealtnäha ideaalses elus on ka madalseise!! Nii istub see lugu mitmeid nädalaid arvutisahtlis, kuni ma otsustan loo siia blogisse panna, sest äkki minu läbielamised ja avastused aitavad kedagi teist, sest isegi kuigi me neist asjadest ei räägi, siis kogeme neid ometigi kõik, olgu pealtnäha kuidas tahes – oma nõrkuse näitamine on siiski teatud mõttes hoopiski sisemine tugevus.


Nisiis juuli lõpus Balile jõudes on mul kadunud usk kõigesse – imedesse, energiatesse, hingedesse, inimestesse ning osaliselt iseendassegi... Kõhklen kõiges ja kõigis ning eriti kogu selles spirituaalses jamas, mis mind järjepidevalt jahib või siis mida mina jahin. Peatun ning küsin ehmunult järjest tihedamini: „Kas ei ole minu ees lillade liibukatega „ommmi“ mõmisev palja ülakehaga guru lihtsalt üks järjekordne mõistuse kaotanud hipi?! Kas ei ole kõrgemast väest jahuv valgustunud mees lihtsalt üks järjekordne omale riisi-küpsise raha teeniv suvaline „jope“? Kust ma tean, et šamaanid mind oma lauludega ära ei nõiu?! Kas ei ole mulle kohvikus oma uskumatult imelist „söö-palveta-armasta“ stiilis lugu pajatav kottpükse kandev naine lihtsalt järjekordne põgenenud meeleheitel koduperenaine? Kas kõik väikesed imed, mis minuga igapäev juhtuvad, ei ole lihtsalt minu oma elava kujutlusvõime vili?“ Istun järjekordses joogatunnis ülitopakas joogapoosis - silmad taevasse suunatud, keel suust välja rippumas ning „nõelu“ täis jalad ning käed nii risti, et tekib tunne, et need kuuluvad kellelegi teisele. Joogaõpetaja selgitab, et see on püha lõvi assana ning see toob kehasse ja tšakratesse ideaalse tasakaalu. Apiiiii, no mis!? Kes see üldse oli, kes tuli sellele ideele, et tšakrad olemas on!? Ma ei ole neid ju näinud! Kus ma tean, et keegi, kes mõtles maailma tobedaima joogapoosi välja ei olnud mingi hallutsinogeense aine mõju all olev narkar?! Kust kõik võtavad selle tarkuse ja julguse, et väita, et meile mitte nähtavas maailmas on asjad nii ja mitte naa.... Mis sellest, et sõltumatud inimesed räägivad neist asjadest samal viisil, mis sest ma ise kogen aeg-ajalt imelikult „ebamaiseid“ olukordi ning puudutan imesid. Siiski, näidake mulle seda kohta, kus on kirjalikult tõestatud (originaalallikat palun, mitte neid raamatupoodide riiuleid koormavaid tonne spirituaalset jura), et maailmas asjad nii käivad!?! See spirituaalne maailm tundub üks totaalselt veider koht olevat, kuid kuhu minna, sest tavaline läänemaailm ju on veelgi veidram!! Ja justkui tellitult virutab elu mulle kogu selle kõhkluse tordi otsa ühe kirsikese teise järel – nimelt justkui tõestuseks saan Balil ühe ebamaiselt veidra kogemuse teise otsa ning upun üha sügavamale iseendas tundmatutesse sfääridesse ning enda müstilistesse saladustesse!

Kas ma hakkan hulluks minema?! Mis see on?! Plaani kohaselt ma pidin ju aastaga õnnest tulvil olema, kuid nüüd on pea hoopis mingeid segaseid mõtteid täis ning korraga ei ole minu õnnest pakatavast olekust enam haisugi. Mis mõte siis üldse kogu sellel rännakul oli, kui maandun veel hullemas ja segasemas kohas, kui alustasin?! Lisaks sellele on olnud piisavalt aega, et enda sisemaailma välimistest kihtidest läbi närida ning korralik puhastustöö läbi teha. Üllatusena aga ei tule aga saastase väliskihi alt välja kaunilt läikiv sisekosmos, vaid järjest kerkivad esile ammu unustustehõlma vajunud vanad probleemid ja teemad või siis üllatusena iseloomu omadused, mida olin pidanud enese omadeks, kuid nüüd selgub, et need on hoopis kunagi lapsepõlves läbitud kogemuste tulemusena muundunud isiksuse osad... Kas tõesti on see kõik minus olemas, millest mul 34 aastal jooksul aimugi ei olnud?! Ei tea, kas peaks kõik sinnapaika jätma ning lihtsalt koju „normaalsesse“ ellu minema?! Ei tea, kas peaks uue ringi meditatsiooni, vaikimist ning ravitsemist tegema? Kellele ma sellest rääkida saan?!

Õnneks ei ole Bali tulvil vaid igasugu imelikest ravitsejainimestest, vaid ka inimestest, keda minu kõhutunne lubab usaldada. Minu lihtsa ja targa Bali sõbra meresinised silmad vaatavad minust läbi nagu röntgen-aparaadiga nii, et mul ei ole vajagi seletada või selgitada. Ta patsutab mulle õlale ning ütleb, et minuga toimub imeilus kasvamise protsess... „Imeilus?!“ ei jõua ma sõbra kasutatud omadussõna ning pandud „diagnoosi“ ära imestada... Ta selgitab, et kui meie eludes toimuvad intensiivsed spirituaalsed läbielamised (mida ma vabatahtlikult viimase kahe aasta jooksul külluslikult ise hankinud olen), siis juhtub tihtipeale uue sündmuse/avastusega see, et meie vanad elust arusaamised ja struktuurid purunevad ning mõistus läheb lihtsalt üle paanikarežiimile, sest enam ei ole ju, millest kinni hoida. Tühjus on. Ainus, mis sel puhul teha, on mitte midagi teha. Tuleb rahulikult lihtsalt oodata kuni uued struktuurid kasvavad, paika saavad ning meie aju uue arusaamaga seosed loob. Tore uudis, aga võtan veel igaks juhuks ühe sõltumatu hinnangu. Nimelt räägin oma viimase poole aasta sündmustest ühele targemaile naisele, keda kohanud olen. Ta vaikib mõnda aega, nokitseb kohvikulaua nurka muiates ning ütleb lõpuks ootamatult: „Palju õnne!“ Olen taaskord segaduses, sest oodatud kaastunde asemel saan ootamatu reaktsiooni!? See tark naine, nagu minu siniste silmadega sõbergi, selgitab, et see ongi enda sisse järjest sügavamale mineku protsess, see ongi enese avastamine, see ongi areng, see ongi evolutsioon. Elu testib meie usku, ajades meid kõhklusesse, segadusse, musta auku.. Kui sellest läbi saame, siis jõuame uuele tasemele (nagu arvutimängus), aga ikka selleks, et uued väljakutsed vastu võtta, need lahendada ning ikka aina edasi järgmistele tasemetele hüpata... Meie kohtumise lõppedes vaatab ta mulle oma suurte selgete silmadega otsa ning ütleb: „Pole hullu, nüüdsest läheb see segadus ning tühjus iga korraga hullemaks.. aga see toob vaid uut kasvamist ja küpsemist.“ Kui samamoodi reageerib ka veel kolmas „igavesti teel olnud“ sõber, siis unustan oma segaduse ning tühjuse ning kogu minu „kriisi“ perspektiiv muutub.

Kui on tunne, et olen taaskord vastu maad surutud, siis hoopis naeratan ja tänan ning minu ehmunud ning löödud olek asendub ühtäkki elevusega, sest ma ju ometigi kasvan. Tõepoolest, kui me ühel hetkel „valmis saaksime“, siis ei oleks ju enam elamisel mõtet!! Elu mõte on ometigi ju kasvamine, pidev arenemine, paranemine. Kui see ära ununeb ehk kui me oma ellu ise väljakutseid ei kutsu, siis on elu nii helde, et tuleb ja otsib meid üles ning paiskab olukorda, mis mitu korda hullem, mille me iseendale kasvamise ülesandeks valinud oleksime. Olen oma piinavas „kriisis“ ülirahulolev, sest vaatamata sellele, et raske on, ei loobuks ma ei millegi nimel rohkem iseendaks ning küpsemaks ning targemaks saamisest... Elu seaduspärasused panevad mind muigama – kas ei ole mitte imeline, et ei ole vahet kas elada pealtnäha muretut rändurielu või stressirohket tööinimese elu, elu käib ikka oma kindla rütmi järgi! Ei ole mitte kuhugi põgeneda – rütm järgib meid kõikjal - ikka üles ning seejärel alla ning kui oleme all, siis ei saa me mujale suunda võtta kui üles – ikka selleks, et me mugavaks ei muutuks, et kõik paremaks muutuks.

Maailmas ei ole vist ühtegi asja, mis oleks alati ja stabiilselt 100% positiivne, kõigel on alati ka oma varjukülg. Nimelt istun oma Bali kodu vannitoas, mis on justkui minu unistusest, ideaalne - avatud õue, ilma katuseta, elus taimedega, sisse ulatuvad palmid ning igal hetkel on näha taevas, sõltuvalt kellaajast päike või kuu – selline nagu ma alati unistanud olen. Aga neil päevil sajab Balil lõputult, nii ka minu unistuste vannitoas, muutes selle vettinud mudaseks reaalsuseks :)

Marika, uuesti jonksus, kuid loodetavast igavesti „rännakule“ ning „kasvama“ jäädes

kolmapäev, 15. september 2010

Inimkatsed vol 14 ehk 2 aastat reisil

Balil

mõnusas soojas vihmas


Avan harjumusest kodulehekülje
http://www.marikatom.blogspot.com/ ning jään minutiks paariks ehmunult viimast sissekande kuupäeva jõllitama – oiiii, kas tõesti kuu aega tagasi?! Ei ühtegi sissekannet!?! Kuskil kukla taga ju tuksus koguaeg mõte, et oih, blogi pole ammu kirjutanud, aga et juba kuu!!! Kas see on laiskus?! Kas see on väsimine!? Kas see on see, et midagi ei ole öelda või see et kõik on niigi ju öeldud?!

Täna on täpselt kaks aastat sellest hetkest, kui minu jalad Eestimaa kohalt taevasse tõusid ning ma üheks aastaks oma rohkem kui kahe aastasele reisile tulin. Selle ajaga on paju muutunud ning ometi mitte midagi muutunud... Kõik on endiselt äge ning nauditav, aga ägeduse ning nauditavuse definitsioonid on vast muutunud... Mina olen pealtmööda ikka samasugune, aga ometi on minu sees midagi väga suurt muutunud... Ja asjad minu ümber on samad, aga muutunud - nii on minuga endiselt minu arvuti, kuid tema on ka väliselt muutunud, joostes päevas 3 korda kokku ning olles kaotanud pooled oma klahvid.. Minu fotokas on minuga, kuid ta ole nõus enam tihtipeale pildistama, mnuga on endiselt minu reisikott, kuid tal on augud sees ning värv kulunud.. Sama seis on ka blogiga - ta on olemas, kuid temagi tundub olevat väsinud... Või olgu, tunnistan, et pigem on lugu selles, et rändur on veidi väsinud. Väsinud, sest ränduriga on viimastel kuudel päris palju huvitavad ja raskeid inimkatseid toimunud. Seetõttu vahest ehk mõistate, et ränduri elus võib ju kahe aasta jooksul esineda periood, kus isegi vaatamata Bali imelisusele ning maagiale ei teki inspiratsiooni kirjutamiseks, sest nii palju muud on toimumas (ikka ja jälle seespidiselt)... Aga nendest lugudest mõne aja pärast.


Kallid blogi fännid, tänan teid, kes te kaks aastat vastu pidanud olete! Tänan teid, kes te lugude ootuses truult siia leheküljele ikka ja jälle piilute. Ma tänan teid juba ette kannatuse ja usalduse eest, et oodata, et siia leheküljele kohe varsti jälle midagi ilmuma hakkab. Luban, et ilmub!


Marika

igavikuline rändur

teisipäev, 10. august 2010

American Dream ehk USA lühilood vol 2

Tagasi kodus ehk oma väikeses Bali hütis
Troopilises vihmas
Elustiil – edevus...?!?
Minu jalad käivad parasjagu mööda New Yorki tänavat, pea uitab kusagil pilvedes, kui koperdan inim-ussi otsa. Inimesed järjekorras. Kõnnin edasi, kuid uss-järjekord ei lõpe. Oii – mis see küll olla võib?! Eks-sovieti aju loob automaatse seose – defitsiitkaup – kohvi, import aluspesu? Järjekord jätkub oma pool kilomeetrit. Eiii, mõtlen edasi, olen ju Ameerikas – siin on ju kõike. Immigratsiooni ameti saba? Ei, inimesed tunduvad selleks liiga korralikud ja ameeriklased olevat. Uudishimu kasvab. Jõuan suure kauni klaasist hoone ette, millel ilutseb tuttav staatusesümbol – näritud õun. See on suur ja ilus ja moodsalt klaasine Apple’i pood. Minuga kaasas olev Noam ei suuda uudishimule vastu panna ning teeb ettepaneku poodi sisse minna, et uurida, mis seal antakse. Kohe selgub, et ei anta midagi, vaid täna tuli müügile uus iPhone 4. Aaa! Oih? Ahaa! Aga...?! Miks..?! Kas siis..?! Ei suuda ma isegi õiget küsimust formuleerida, et mõista.....
Kolmkümmend seitse sorti rohelist salatit...

Ökolinna Austini orgaanilise toidu poeketi üks moodsatest ning konditsioneeritud poodidest. Olen vaevu jõudnud esimesse sektsiooni ehk puuvilja-juurvilja osakonda, kui mul vajub lõug põrandani ning pea hakkab tiiviku kombel ringi käima... Ma ei suuda uskuda seda küllust - kahtekümmet erinevat sorti õunad - punased, rohelised, triibulised, mis piinliku täpsusega püramiidi lapitud nii, et on tunne, kui ühe võtan, kukub kõik kokku. Liiga ilusti eksponeeritud eksootiliste puuviljade valik, mis isegi Aasia turgudele silmad ette teeb... Värskete veepiiskadega rohelise salati lett - ma isegi ei teadnud, et nii palju erinevaid sorti rohelist salatit olemas on...eriti pärast Lõuna-Ameerikat, kus salatiks nimetati ühte viilu tomatit ning kahte viilu kurki.... Juustu lett. Oiii – ma olin unustanud, et lisaks „naeratava-lehma-sulajuustule“ on maailmas olemas sadu imelisi gurmee juuste.... Palun juustu – aga millist küll?! Kaheksakümmend seitset sorti imelist krõbedat leiba... ja veinid... ooohoooo – milline valik – 200 meetrit!!! Kõike ja kõikjalt!!! Kosmeetika- kuidas ma ometi ilma kõigi nende ilutoodeteta olen vahepeal hakkama saanud...?! Tiivik minu peas keeratakse number kolme peale, nii et on tunne, et minestan - ahmin õhku ning olen sõnatu.. Kas tõesti on kõik see valik läänemaailmas iga päev olemas?! Kes selle kõik ära tarbib? Kas meil on kõike seda vaja?! Kas me suudame igapäevaselt seda hinnata, mis meil on ning mis 2/3ndikul maailmainimestest puudub?!
Punane nupp ja kolm kirssi ehk Las Vegas

Kõigepealt olid indiaanlased ja siis raudtee ning siis üks tänav ning siis terve linn. Ja keegi alustas sellega, et ehitas ühe maja sisse terve teise riigi, linna... Nüüd võib keset kõrbe olevast Las Vegasest leida Veneetsia, Pariisi, Egiptuse. Hullumeelne?! Veelgi hullumeelsem on vast see, et nüüd ei ole kogu kesklinnas vist ühtegi maja, millest ei oleks sadu mänguautomaate.
„24 tundi avatud“ mänguautomaatide tagant võib leida sigarit popsutava rahaka härrasmehe, printsessi tiaaraga ning laiali valgunud silmavärviga 70 aastase vanadaami, meeleheitel koduperenaised, arglikult ringi vaatavad pilusilmsed korealannad, magamatusest punaste silmaalustega hipi, ööklubi riietes kaunitarid jne. Õhus on ootus, lootus, pettumus..... Mõned masinad on helded ning lubavad sul mõelda – oma õnnele kaasa rääkida, kuid enamus inimesi istub nende masinate taga, mis mõtlevad nende eest ja otsustavad, kas neil täna veab või mitte. Ma olen hämmingus - kas ei ole mitte hullumeelne toppida oma raha musta kasti, mille küljes ÜKS punane nupp ning siis loota, et kui seda vajutad, et siis kukub õnn õuele?! Kas on midagi, mida ma selle kõige juures ei taipa?! Inimesed istuvad tunde, oodates, et must kast oleks helde ning viskaks ekraanile kõrvuti kolm kirsikest. Milleks üldse nuppu vajutada?! Kas masin võiks ju ka selle meie eest ära teha, sest ei ole isegi valikuvariante, et KUIDAS nuppu vajutada. Otsustan järgi proovida, et kas hasart suudab mind haarata. Panen 5 dollarit masinasse, vajutan... ja masin otsustab. Esimest korda ilmub ekraanile 1 kirsikene koos banaanikesega, siis õunake koos kahe kirsikesega. Ei miskit. 2 minutiga on masin 5 dollarit oma õhtuooteks matsutanud. Kui õunad-kirsid-banaanid ära tüütavad, siis võib masinat vahetada ning loota, et kõrvuti satuks kolm stripparit või kolm merineitsit või kolm millimallikat jne. Oluline on ainult, et kolm ühesugust reas oleks, et masinast hakkaks kostuma metalset tshk-tshk-tshk-thsk võidukat häält!!! Kratsin taaskord kukalt – kas seda nimetataksegi meelelahutuseks?!
Teistsugune american dream ehk kõhedus, kodutus ning loovus

Istun maailma ühe innovatiivsema keskuse Silicon Valley linnas San Joses ning ootan Greyhoundi bussi. Buss jääb 2 tundi hiljaks. Ei mina teadnud varem, et „tavalised-endast-lugupidavad-ameerika-inimesed“ greyhoundiga ei sõida. Peale minu on ootesaalis veel 3 inimest - must räppar, kes sai 3 kuud tagasi vanglast välja, kus istus vägivalla eest ning küsib meie sõbraliku, kuid lühikese tutvuse jätkuks või pigem algatuseks, et kas ma oleks nõus temaga ühe kiire seksi tegema?! Närviliselt mööda väikest ruumi ringi tormav häguse pilguga naine, kes sai TÄNA vanglast välja ning kellel ei ole ei raha ega sõpru ning nüüd taob närviliselt ootesaali seina ning pinke. Aasia päritoluga naine, kes seisab keset ootesaali ning deklareerib arusaamatu aktsendiga inglise keeles valjusti üle ruumi, mida kõike halba ta Obamast arvab ning kuidas Ameerikas on halb elada, sest siin on liiga palju lõuna-ameeriklasi. Tõmban oma koti lähemale ning tõmbun toolil kössi, et veidi vähem silma paista, sest kõhe on.
Kõnnin San Fransisco tänavatel – kallite poodide eest istuvad suurte riidekuhjade otsas veidi haisvad noored-vanad naised-mehed plasttopsidega, kuhu raha kerjata... Nii palju kodutuid?! Kas see on heaoluühiskond Ameerika?!
Noortehostelid on Ameerikas kallid. Ma ei saa endale lubada tavapärast privaat-tuba, vaid elan ühikatoas ning veedan palju aega ühiskondlikes ruumides. Kuna jäin oma reserveeringuga hilja peale, siis on head hostelid kinni ning lõpetan ühes väga imelikus kohas. Seda kohta peavad 3 meest, kes ise elavad hosteli ühikatubades ja voodites, mis parasjagu vabad ning öösel sõidavad taksot ning näevad välja nagu oleks elurataste vahele jäänud ning neil kõigil on pidevalt halb tuju. Selleks, et ma omale voodi saaksin, peab üks hosteli omanik teise omaniku minu voodist välja ajama. Ilmselt kerges pohmellis omanik tõuseb sajatuste saatel voodist, et mulle ehk kliendile plats vabaks teha?! Kõhe on...
Tõesti, kõhe on, kohe mitu päeva järjest. Ma ei mäleta, et end pea, et kogu reisi jooksul end nii ebaturvaliselt tundnud oleksin, võib-olla Paapua Uus-Guineaas, kuid kindlasti mitte näiteks meedias kuritegevuse keskuseks nimetatud Kolumbias... Kuidas siis nüüd siin keset unistustemaad?! Nii palju kodutuid?! Nii palju vaesust?! Nii palju imelikke inimesi, et tundub, et lihtsam on imelik olla kui normaalne?! Ma tahan siit ära... tahan koju!!! Mind valdab suurim koduigatsus terve reisi jooksul...
Ühel hetkel aga kõik muutub... Kõnnin parasjagu oma kaitstud olekus tänaval, kui ükshetk hakkab tänava ääres olev põõsas hüppama ning sealt kostab hirmuäratav „Uhhhh“. Esimese hooga ehmun, kuid siis hakkan laginal naerma. Nimelt oli hirmutajaks üks kodutu, kes võtnud kaks suurt puuoksa (eemalt on mulje nagu tegu oleks päris põõsaga), istub nende taga ning ehmatab lihtsalt möödakäijad. Nagu varjatud kaamera. Naljakas on! Mees ei ürita raha teenida, vaid ta lahutab oma meelt. See on meelelahutus - olen selle mehe loovusest rabatud! Sel hetkel muutub minu oma perspektiiv - kaitsekilp langeb ning silmad avanevad. Vaesus on välja toonud nende inimeste loovuse. Nii märkan, et ühel tänavanurgal seisavad neli musta meest ning laulavad. See ei ole aga niisama laul. See on nelja imeilusa kumiseva ning madala meeshääle kooskõla, mida ilmestab meeste kokkuharjutatud lihtne koreograafia. Seisan ja kuulan neid oma pool tundi ning tegu on südant liigutava akapella kontserdiga. Eemal seisab liikumatult mees. Tavaliselt on need liikumatud mehed end riietanud kas vabadussambaks, Michael Jacksonis või paavstiks. See mees on aga eriti loov – ta on lihtsalt ta ise... liikumatult. Möödakäijad naeratavad ning viskavad tema topsi raha.... Ühe põõsa all on orkester – potid, pannid, pesunöörid, summuti. Tänavatel on deklamaatorid, maalikunstnikud, moekunstnikud ning elukunstnikud... American dream, kuid sootuks erinev...
Marika, endiselt hämmingus erinevatest perspektiividest elu elada ning näha

reede, 30. juuli 2010

American Dream ehk USA lühilood vol 1

San Fransisco "kodutute" noortehotellis
Oii kui jahe on!!

Kultuurišokk, kohaandumine, kultuurišokk ning lõpuks omaksvõtt, et see ongi normaalne – see on minu emotsionaalne rännak olnud viimased 1, 5 aastat. Tulles korralikust põhjamaa keskkonnast oli esialgu vaja harjuda Aasia/Lõuna-Ameerika suminaga, kerge lohakuse ning ükskõiksusega, ajast mitte kinnipidamisega, sellega, et homme on asjade ajamiseks sama hea päev kui täna..., sellega, et poes ei ole müügil muud kui ketšup, kiirkeedumakaronid ning küpsised, et inimesed ei käi tööl, vaid müüvad auto varuosasid ja telefoni SIM kaarte oma elutoast või kuurist... Kes oleks osanud aga arvata, et vaatamata sellele, et olen nö „normaalses“ lääne ühiskonnas elanud üle 30 aasta, et siis 1,5 aastaga nii ümber harjun, et „tavalisse“ lääne-keskkonda tagasi minnes saan algatuseks kultuurishoki, seejärel hirmsa peavalu mitmeks päevaks ning lõpetuseks kergemat sorti stressi... Nimelt olen tänaseks USAs olnud veidi rohkem kui kuu aega ning kui aus olla, siis ma ei ole selle „normaalse lääneühiskonnaga“ (nõus, et käisin ka väga ekstreemsetes kohtades) ikka veel harjuda suutnud ning hing ihkab tagasi „turvalisse-kaootilisse“ keskkonda. Otsustasin kirja panna mõned emotsioonid, mis mind šokeerisid ja mitte kirja panna lugusid, mis mind ei-šokeerinud, sellest tulenevalt kõlab allolev lugu võib-olla veidi ülepaisutatult negatiivselt, mis aga kindlasti ei olnud minu ameerika kogemuse peamine toon. Aga positiivsed asjad oleksid liiga igavad, et neist siin heietada.
Millest on tehtud Manhattan?!

New Yorki 25. korruse katuseterrassilt paistab Ameerika sümbol - vabadussammas ning filmidest tuttav vaade – klaasist pilvelõhkujate tuledes aknad lillakas „maagilse tunni“ valguses pärast päikeseloojangut. Mõlgutan mõtet, et kas ei ole see meist inimestest kummaline, et me koguneme väikesele maalapile ning ronime üksteise kukile elama...?!
Tunne, et ruumi ei ole, läheb aga hullemaks järgmisel hommikul, kui 70ndalt korruselt avaneb vaade kogu Manhattanile... Maja, teine, kolmas, sajaseitsmekümnes, tuhandekolmas... Ei, need ei ole majad, need on akna-ruutude-süsteemid – ikka üks hoolikalt teise kõrvale paigutatuna. Jaa, just, Manhattan ongi tehtud akendest?! Mitu akent Manhattanil on?! Vaatan neid aknaid, millest enamus tunduvad olevat kontoriaknad... Ning äkki tunnen kuidas ma vaatamata 70 korruse pilvepiiril olemisest hakkan kahanema... kahanen väikeseks nagu sipelgas...ning Manhattan muutub sipelgapesaks. Jõllitan justkui nõiutult neid aknaid ning piilun osadest neist sisse... Iga selle väikese ruudu taga on kellegi lugu.. kellegi elu.. kellegi karjäär.. Iga selle akna taga on keegi oma unistustega, rõõmude ning probleemidega – püüdes ikka rohkem ja paremini, võib-olla isegi enam mäletamata, et kuhu või miks. Igas üksikus loos on keegi kas kellegi boss või kellegi alluv. Kõik on sarnased inimesed, aga üldjuhul boss on otsustanud, et ta teab-kõigeparemini-kuidas-asjad-käivad ning alluva enesehinnang sõltub bossu väärtushinnagu-süsteemist. Ja nii mõnigi kord mõni alluv muudab oma süsteemi vastavalt sellele, kuidas boss maailma näeb... Selleks, et raha teenida!? Selleks, et karjääri teha!? Kes oskab öelda, mitu lugu siin Manhattanil on?! Kes teab, mitu unistust siin Manhattanil on... Mul jooksevad sipelgad mööda selga... , sest kuna kõik „lood“ on kokku kuhjatud, siis tundub iga üksik lugu kuidagi õõnestavalt vähem tähtis.... Suur sipelgapesa... või siis akna-tsemendi-džungel koos džungliseadustega – nõrgem või aeglasem lihtsalt süüakse ära...
...ja hommikul liftiga sõites ei ütle mitte keegi teisele „tere hommikust“?! Kas sipelgad „terehommikutavad“ teisi?!
Rallikäigul... Aga kuhu?!

New York. Laupäeva õhtu. Manhattani lõunaosa finantsdistrikti tänavad on imelikul kombel tühjenenud hordidest tormavatest lehvivate kalliste lipsudega meestest ning piinlikult stiilsetest kostüümitatud naistest. Wall street on võtnud hingetõmbe pausi – hetkeks on peatunud lõputu võidujooks raha ja edu järgi. Aga kas sellesse maailma kuuluvad inimesed ise taipavad hingetõmbepausi võtta?!
(fotol minu kostitaja Noam oma maja katuseterrassil)
Noam on sõber. Noam töötab rahamaailmas ja elab imekauni vaatega korteris Manhattanil. Seisame ülekülluses vaevleva supermarketi järjekorras, et maksta kiirelt korvi kuhjatud kauba eest. Noam peatab meie vaikse ning mõnusa jutuvadina korraldusega: „Mine sina sinna teise järjekorda seisma, äkki see läheb kiiremini!“ See kõlab minu jaoks nagu: „Seisa veidi aega pea peal!“ Jään teda täiesti arusaamatult silmitsema, ilma et ükski sõna esialgu suust välja pääseb.. Kui olen end kogunud ütlen küsivate ja segaduses silmadega: „Aga... mul on ju siin sinuga juttu ajades väga hea olla?!“ Noam vaatab omakorda mind mõistmatult, kuid peagi hakkab ta naerma... Ei, tõepoolest, kuhu meil kiire on?!
Vaikne mõnus õhtupoolik. Noam ja mina liikuvas metroos, suunaga kodupoole. Noami konstuktiivne meel laseb suu kaudu kuuldavale ettepaneku: „Nii. Läheme järgmises peatuses maha, sealt saame ekspressmetroo peale hüpata!!“ Olen endiselt lõuna-ameerika hajameelses tempos ning küsin naiivselt: „Kas see metroo siis ei lähe sinna, kuhu me minna tahame?“ Vastuseks saan, et läheb küll, aga... ja Noam vaatab mulle pikalt otsa ning hakkab laginal naerma, mõistes ka ise oma kiirkäigul-kihutava-aju-autopiloodi-trikke....
Tõepoolest – meil ju ei ole kiire.. aga elades kiires elutempos muutub kiire vajalikuks osaks elust... ja siis imestame, kuidas elu nii kiiresti möödub...
Petmine, aga ametlikult....

Aasias ja lõuna-Ameerikas rändajad kaeblevad, et kohalikud petavad hindadega!! Et kuskil ei ole kirjas, kui palju midagi maksab...
Ameerikas on igal pool sh kohvikutes ilusti kirjas, palju kõik maksab. Imetlusväärsel kombel töötavad kõigil taksodel taksomeetrid ning hinnad on selged. Kui aga maksmiseks läheb, siis olen mina veel rohkem segaduses kui lõunamaade elukunstnikega kaubeldes, sest mitte kunagi ei ole lõplik hind see, mis kirjas!? Justtäpselt! Vabatahtlik jootraha ei ole vabatahtlik, vaid suisa kohustuslik. Hindadele lisanduvad kõiksugu kummalised maksud. Olukorraga mitte harjunud inimesele on see täpselt sama segane hinnapoliitika kui Aasias või Lõuna-Ameerikas. Siin ei ole justkui aga õigust ärrituda müüjate peale, sest kõik on ju ametlikus kastmes..
(jätkub...)

Marika, tõlkes kaduma läinud...