Esmaspäev, 4. oktoober 2010

Tagasi paradiisis...

Eksootiliste häälte taustal

Lõputu veevulin


(häid fotosid ei ole, sest fotokas ikka katki. Varsti peaks uue saama, siis uued fotod)


Kaks kuud tagasi, kui lennukist maha astusin tõmbusid keha ning plätud hetkega higiseks. Troopika või ärevus?! Olen tagasi Balil Pea aasta on möödas sellest kui siit peale 5 kuud elamist lahkusin ning Kambodžasse jõudes tundsin, et mind on muinasjutust välja visatud. Nüüd tagasi olles olen elevil, et kas on võimalik, et kõik see, millesse siin eelmisel aastal armusin, see muinasjutt ja lendlemine, mida kogesin, on olemas siin ka sel aastal? Mu tuttavad ju küsisid ükshaaval, kas ei karda ma mitte tagasi minna, sest nende kohadega on juba kord nii, et tagasi minnes on lihtne pettuda... Tõepoolest? Kuidas ma sel aastal end siin tunnen?!

Esimesed kaks tundi saarel panevad mind äratundmisrõõmust ning ümbritsevast ilust naeratama. Lahtisest autoaknast tuleb koos sooja troopilise õhuga sisse pahvak kookosõli praadimise lõhna – mu süda naeratab. Vaatan sinisesse taevasse, kus hõljub parasjagu oma kümmekond tuulelohet – mu süda naeratab. Vaatan auto kõrval kihutava ühe rolleri selga mahutatud nelja üksteise vastu pressitud noormeest, teeääres olevates külakestes ohverdusi tegevaid sarongides naisi ning kraavipervel kükitavaid hambutuid mehi, kes oma võitluskukki silitavad... Mu süda tahab uuesti naeratada, kuid see ei ole võimalik, sest eelmine naeratus lihtsalt ei ole veel mitte kuhugi kadunud..


Ubudile lähemale jõudes pimestab minu silmi erkroheline lõpmatus - rohetavad riisiterrassid. Mmm, kuidas olin ma neid igatsenud. Minu külatänaval kostub igavikuline veevulin, veekanalites paterdavad pardid ning teeääres ootavad kliente väikesed kärukesed, millest võimalik osta Bali kuulsat, kuid kahtlase sisuga kalapalli suppi Baksot. Ema jala külge klammerdunud väike patsidega tüdruk lehvitab ja hüüab kõigest hingest „Helllllõõuuu“, arvukad külakoerad teenivad oma igapäevast toiduportsu end pea hääletuks haukudes.

Kohalikku rütmi on end lihtne sisse elada, sest kell kuus hommikul hakkab päike silmalauge paitama ning kuked lasevad kuuldavale oma võimsaima kaanoni, nii et äratuskellal hakkab piinlik.... Kõnnin igal hommikul imekaunil kahe oru vahelisel mäel lookleval Champuani trekil ning ma ei suuda ära imestada selle troopilise looduse imelisust! Varahommikul on Ubudis mõnusalt jahe, pilvetupsud on kahe mäekünka vahele orgu kinni jäänud, riisipõllul värskelt istutatud riisivõrsetel on kastepiisad, taamal kõrguvad kogu ilus kolm vulkaani ning üks imelik lind laulab häält puhtaks: „ähähäähäh, ähähäääääääh, ähähääääääääääääh!!!“ Kogu päevane ja õhtune elu toimub õues, sest koguaeg on soe ning ümberringi on igapäevaselt sada väikest kunstiteost – taimed ja vanad templid, majade rohkete detailidega puitnikerdised, tantsijate maskid, riisipõllud, voogavas rütmis tuksuv liiklus ning iga kodu ukse ees olevad ohverdused Jumalatele. Mul löövad silmad äratundmisrõõmust särama - Bali on ikka endine! Ma jõudsin koju!?!

Kõndides läbi oma vana küla (kus eelmisel aastal elasin), jäävad külatädid kordamööda seisma, vaatavad mulle segaduses olevana pikalt otsa ning küsivad ehmunult: „Oih, millal sa tulid?! Aga kus sa siis nüüd elad?! Miks sa (jälle) üksi oled?!“ Minu endine perenaine surub mulle hommikuti pihku papaya ning banaani kuhila ning teepeale jääva hotelli töötaja teeb kommentaari minu aastaga muutunud välimuse aadressil. Ubudis tarvitseb vaid kahte teatud kohvikusse minna, kui ongi mängleva kergusega üles leitud kadumaläinud kontaktid ning lisaks vanadele sõpradele trobikond uusigi hangitud. Viimane tegevus tagab selle, et päevad saavad kiiresti täis igasugu üritusi ning minu kohalik elu läheb samasuguse hooga käima, kus ta eelmisel aastal pooleli jäi.

Nukker on vaid see, et registreerin linnatänava majademüüris varem aukude kohale ehitatud uued restoranid, osade riisipõldude asemele kerkinud majad ning linna on minu suureks šokiks ilmunud esimene lääne keti-toitlustuskoht – Starbucks! Aga ma proovin Ubudi järjest läänelikumaks muutumisest mitte välja teha ning sean end sisse tavalise Bali pere koduhoovis ja kohandun kohaliku elurütmiga, tantsin end tantsutunnis ogaraks, väänlen oma kinnikiilunud kondid joogatunnis lahti ja lasen massaažis väsinud lihased sirgeks triikida.

Seekord on Bali tõesti teistsugune, sest mina olen teistsugune ja ma teen teistsuguseid asju. Aga ma tean, et mul on ükskõik, mis minuga siin jumalatesaarel sel korral või igal järgmisel korral juhtub või ei juhtu või keda ma kohtan ning keda mitte, sest tänu sellele imekaunile saarele ja siinsele õhustikule ei ole ühtegi varianti, et ma võiksin pettuda, sest siin on lihtne õnnelik olla.


(fotol minu koduhoovi meditatsiooni-hütt)

Marika, potentsiaalne kahepaikne


Kommentaare ei ole: