Vaatamata kuumusele jonnakusest teksapükse kandes
Kõnnin mööda oma igahommikust kõndimisrada Bangkiam Sidami külas ning tavapäratult on sel varajasel hommikutunnil küla mehed liikvel. Ning mitte lihtsalt liikvel, vaid suisa sätitud ning kammitud ning piduriides. Minust vuhiseb koledasti koliseval rolleril mööda minu endine peremees, ratas korvidega ülekoormatud. „Hommikust, Made, mis teoksil“ saan mehel veel rollerisabast kinni. Made naeratab kavalalt ning ütleb, et kohe algab kukevõitlus. Veel lisab ta, et viib küll oma kuked, kuid ta ei ole kindel, kas ta kuked võitlevad, sest tema peab võimaliku politsei reidi üle külatänava nurga peal valvet pidama.
Juba eemalt kostub elevil hüüdeid ning kiremist. Saabun surnuaia kõrvalisele platsile, kuhu hommikuse lausvihma tõttu tekkinud mudas seisab oma sadakond mootorratast. Tegu on korraliku üritusega, sest parkimist korraldavad sauadega mehed ning uksel küsitakse 10,000 ruupiat, mis teeb umbes 14 krooni. Ühte katusealusesse on kogutud lõpmatu arv punutud korvikesi, mis liiguvad ning kikeriitavad. Igale korvikesele on ilusti kinnitatud nimesilt, mis määrab, millisele inimkukele vaene loomake kuulub.
Platsile on üles seatud laat koos teksapüksi sektsiooni ning röstitud sea sektsiooniga, kus toimetavad usinad perenaised. Kui jõuan edasi võitluse alale, siis on ühe pilgu pärast selge, et olen ainuke naine selles „isaste-kukkede“ maailmas. Ronin kõige ülemisele bambusest valmistatud tribüüni äärele ning vaatan, mis toimub. Platsil on sebimine, sest üks kukk on just teise ära tapnud ning uued kuked teevad ringi ääres „sooja“. Suurte rahapakkidega mehed käivad mööda võitlusplatsi ringi ning jaotavad eelmiste panuste eest tulu. Õhus on raha ja ärevuse ja surma lõhn. Hingan oma naiseliku kaastunde ning inimliku tülgastuse selle ürituse vastu maha ning proovin manada näole kultuurihuvilise entusiasmi.
Võtan sõbralike nägudega meeste kõrval istet ning küsin: „Kuidas tänane päev läheb ka? Kas on hea mänguõnn?“ Mehed noogutavad muheledes ja sügavad taskuid.
„Eee.. aga milline on hea võidupotentsiaaliga kukk!?“ proovin meeste rahaõnne saladustele jälile saada.
Shlehviga mees vaatab mind nagu lolli naist ning ütleb käega lüües: „Ähh, kui me teaksime, siis oleks ju lihtne igakord võita!“
„ Köhm, köhm“ vaatan maha ning valmistun järgmiseks rumalaks küsimuseks: „Kui suuri panuseid te tavaliselt panete?“
Hästi inglise keel vuristav mees vastab: „Sõltub, palju sul raha on. Võib panna 50 000 ruupiat või 100 000 ruupiat või võib ka mitu miljonit panna“.
„Kas ma võin ka panuse panna?!“ pärin võiduärevalt.
„Siiiinaaaa!? Sina tahad panust panna?!“ ei suuda mees oma kõrvu uskuda.
„Nojah, mängiks ka. Panen algatuseks 50 000 ruupiat!“ ütlen häälega, mis ei lase mehel enam minu otsusekindluses kõhelda.
Mees muutub osavõtlikuks: „Niisiis, parem on panustada siin meie juures ehk ringist väljaspool „mustalt“. Kui sinna ringi sisse raha annad, siis pead 10% maksudeks maksma!“
„Mis maksu“, ei suuda ma selle ebaseadusliku ürituse ametlikkuses piisavalt üllatunud olla.
„Noh, see mees, kes seda siin korraldab, võtab maksu!“ selgitab mu uus kukevõitluse –sõber.
„Ja siin väljaspool maksu ei ole?!“ tahan täpselt teada, mis süsteemiga tegu.
„Ei, siin maksuta! Kumma kukepeale panuse paned, musta või valge?“ küsib mees.
Ilma sekundikski kõhklemata tean, et must võidab! „Mustale“ vastan kiiremini kui mees oodata jõuab.
Mees koputab teisele mehele õlale ning räägib mingi pika jutu, mis näoilme järgi võiks tähendada, et mingi-lääne-naine-läks-segaseks-ning-paneb-mustale-kukele-50000.
vaata videot siit.
videol olevad kuked ei ole need, kelle peale mängisin
Niipea kui kaks kukke ringist üksteise poole lahti lastakse, siis on selge, et mustal kukel on närvid läbi. Ta tormab valge poole, hüppab sellele selga nagu kanale ning uhmerdab teda nii kuis jaksab. Ilmselt võitleksid need kuked kuni järgmise hommiku varaste tundideni, aga külameestel tahab riis kasvatamist, mistõttu on nad igale kukele ettenägelikult noa ühe jala külge sidunud ning seetõttu on nõrgema poole lõpp päris kiire. 2 minutit, valge kukk saab punased püksid ning mina olen läbi selle vägivaldse teo võitnud 68,50 krooni ning minu sõber kukevõitlus-ekspert pistab 50 000 ruupiat mulle pihku.
Minust teisel pool istuv noormees ehk kukevõitluse-sõber-number-kaks alustab minuga juttu ning küsib sissejuhatuseks väga baliliku küsimuse: „Miks sa siin üksi oled?“
„Mm... sest mul pole sõpru“, ei oska ma millegi vaimukamaga algatuseks kohe välja tulla, sest tean, et nagunii on tal minu vastu kaastunne juba tekkinud, et mul meest ja kolme last ei ole. Noormees vaatab mind nagu kosmose elukat ning ütleb: „Ehee, ma ei usu!“ Võtan aga vestluse ohjad oma kätte ning valan nooremehe küsimusterahega üle veel enne kui ta kohalike gigolode kombel mind seebitama jõuab hakata.
(fotol minu peremees oma lemmikut vannitamas, mis väidetavalt kukekesele meeldib)
Selgub, et kukevõitlus on Bali meestele samaväärne nagu lääne meestele tööl käimine. Enamasti igal mehel on kodus mitu võitluskukke. Ühe kuke võitluseks ettevalmistamine võtab ligikaudu 9 kuud kuni 1 aasta. Selleks on vaja iga päev palju tööd teha – kukke tuleb treenida - teda masseerida, vannitada, paitada ning vannitada. Kukki söödetakse erilise toiteseguga – riis, mais, maapähkel ning muud toitvad teraained. Minu uus sõber ütleb mulle, et kukkede toit on turul kallim kui inimeste toit. Nimelt maksab 600 g toitesegu 11 000 ruupiat, aga 1 kg riisi vaid 6000 ruupiat. Poiss kihistab naerda ning ütleb, et mehed hoolitsevad kukkede eest vahest isegi rohkem kui oma pere eest. Tõepoolest kui Balil ringi sõita, siis on tihtipeale pärastlõunane külapilt see, et kamp mehi istub teeääres ning patsutab ja silitab oma kukki. Ja olen ma ju isegi aidanud oma peremehel tema kukke vannitadaJ Või on see asendusaine sellele, et Balil ei ole kombeks avalikus kohas intiimsust üles näidata ehk isegi oma naist ei suudelda ega kallistata avalikult.
„Kui palju sa kõige rohkem võitnud ning kaotanud oled?“ ei jäta mind Bali meeste teenistuse pool külmaks. 
Noormees räägib, et kõige rohkem on ta võitnud ligikaudu 20 000 eesti krooni ning kaotanud 11 000 eesti krooni. Minu silmad pööritavad mitu ringi, sest ma ei suuda Bali kontekstis summade kosmilisuse üle piisavalt imestunud olla, sest näiteks Bali keskmine kuupalk on ligikaudu 1000 krooni. Selgub, et mehed kaotavad vahest terve mootorratta, vahest auto. Üldiselt majade ning naisteni ei mängita aga suures mänguhoos võib ka seda juhtuda. Noormees näpib oma käes olevat raha ning selgub, et ta võitis täna 500 krooni.
„Mis sa sellega teed?!“ uurin ta käest.
„Ma arvan, et kasutan järgmisel kukevõitlusel panustamiseks“, vastab noormees häbelikult.
„Ee.. aga mis te surnud kukkedega teete?“ küsin kadunukeste saatuse üle.
„Õhtul tehakse suppi!“ seletab noormees maailma kõige loomulikumal ilmel.
Otsustan oma algaja õnne mitte rohkem proovile panna, jätan rahapakkidega mehed ning noad jalgade küljes olevad kuked sinnamaale. Kui aga ülejärgmine hommik taaskord mööda sama külateed jalutan, siis on rolleri seljas vuravad mehed sama pidulikult riides, kui eelmine kord, vahest ehk veidi väsinuma ilmega, kuid katusealuses olevate korvide ning kiremiste arv tunduvalt väiksem.
Marika
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar