Teisipäev, 31. märts 2009

Vikerkaarevärviliste vihmavarjudega stiilipidu Gorokas

Tiiviku ülihelikiirusest vibreeriva õhuga hotellitoas

+100 ºC

Ega mina Port Moresbyt sisuliselt ei näinud – autoga toodi lennujaamast kodumüüride vahele ning järgmisel hommikul vastupidi lennujaama tagasi. Tom oli kogu reisi ära orgunninud ning mina saabusin lennujaama justkui lilleke, teadmata kuhu läheme ja mis saama hakkab.

Aga kohe varsti selgus, et lendame Highlandsi piirkonda, Goroka linna. Olgu mainitud, et Highlands on kolmandiku võrra suurem territoorium kui Eesti, kus elab 1,9 miljonit elanikku. Kõige hullumeelsem on aga fakt, et kogu see piirkond oli kuni 1930ndateni täiesti avastamata – ehk siin elavad inimesed ei olnud näinud elektrit, teed, valgeid inimesi, lennukeid ega muud tsivilisatsiooniga kaasnevat. Tsiviliseeritud maailma elanikud lihtsalt arvasid, et Highlands on piirkond, kus ei ole elamiseks võimalikke tingimusi, seetõttu siinsetel inimestel rahulikult olla lastigi. Ühel hetkel tekkis aga kullajanulistel idee tulla siia piirkonda kulda otsima ja lisaks kullale avastasid nad ka kogemata kusagilt võsast ligi 1 miljon inimest. Isegi pärast tsivilisatsiooni tutvustamist elasid paljud kogukonnad rohuseelikuid kandes metsas täielikus kiviajas kuni 50ndate ja 60ndateni. Nüüdseks on Coca-Cola ja Maggie kiirnuudlid jõudnud igasse külakesse, kuid siin ringi liikudes on aru saada küll, et tegu on arengumaaga ning maapiirkond ei ole tänasenigi väga palju arenenud. Endiselt raske on aga uskuda, et umbes 50 aastat tagasi siin veel inimesi söödi ning valitses täielik džunglielu. Huvitav, kui palju veel kusagil maailma võsades võib avastamata hõime olla?

Aga tagasi Gorokasse, mis on minu esimene päris Paapua Uus-Guinea kogemus. Lennujaam oli armsalt kodukootud, jalutasime lennukist katusealusesse, kus meie kotid tõsteti letile ning läbi suure keti ja tabaga lukustatud raudvärava sai välja linna. Mul tuleb lennukis kinnisidee, et mina olen nõrk ja võin end oma 22+12 kiloste kottidega ära venitada, pealegi on siin eluohtlik ning teen Tomile ettepaneku: „Võetagu takso meie külalistemajja”. Lennujaama väravatest välja pääsenuna seisab meil vastas sadakond tumedate ja kergelt tätoveeritud nägudega punast veresarnast vedelikku (vt tagantpoolt, mis see on) sülgavat paapualast. Neil ei näi erinevalt teiste aasia maade vendadest mõttessegi tulevat meile midagi müüa, rääkimata transpordi pakkumisest. Seepeale hakkame Tomiga justkui vaikival kokkuleppel hotelli poole kõndima. Kuna Port Moresbys ehmatasid sealsed valged meid riigi kriminogeensusega niivõrd ära, et juba esimest pilgust tunduvad kohalikud kahtlased ning ma ei tunne end kuigi turvaliselt. Aga külmalt kaalutledes leian, et kurjuse vastu on ilmselt kõige võimsam relv headus. Peale esimest toibumist manan näole oma kõige laiema ja sõbralikuma naeratuse ning püüan võimalikult paljudele kohalikele otsa vaadata ja tere öelda. Uskumatu, aga juba kohe mõne aja pärast hakkabki kuidagi kindlam, sest üldjuhul ehmunud-uudistavate pilkudega kohalike inimeste hing ei suuda naeratusele vastu panna ning nii saan enamuselt vastu lõputu hulga „Aftanun” (tähendab pidgini keeles tere, mida öeldakse alates pärastlõunast) ning punaste ja mustade kirjude hammasteridadega naeratusi.

Seame end sisse Mendikwae (hiljem saame teada, et see on omaniku vanaema nimi) külalistemajas, kus oleme ainukesteks külalisteks (kahtlustan, et esimesed ka alates eelmise aasta detsembrist). Linad on küll pesemata ja duširuumis ummistab, aga vähemalt on odav. Nimelt PUG-s on üks hämmastavamaid asjaolusid see, et kõik turismiga seonduv on üldjuhul rikkale turistile, sest vaatamata riigi madalale arengutasemele ja mitte väga luksuslikele hotellidele on kõik teenused lihtsalt hingehinnaga (meie mõistes tavaline hotellituba 1 600 krooni, mõnepäevane tuur külades 20 000 krooni, 3-tunnine tuur 1 000 krooni). Ega me backpackereid ei kohta, vähesed valged, kes silma torkavad on kas siin elavad misjonärid või siis paketireisiga okastraataia tagusesse puhkekeskusesse nautlema tulnud rikkad turistid. Gorokas ei kohta me esimestel päevadel ühtegi valget – kui aus olla, on see küll veidi kõhe, aga ma säran õnnetundest, sest peale Singapuri, Kuala Lumpurit, Austraaliat ning Uus-Meremaad on mul taaskord tunne, et olen rännakul!! Hing lausa laulab selle peale, et ometi oleme pääsenud igavast tsivilisatsioonist.

Julgeoleku mõttes otsustan kõik ettevaatusabinõud kasutusele võtta - peidan osa raha kokkukäiva kilejope sisse, teise osa rinnahoidjate sisse, passi ketside sisse ja arvuti voodi alla (ma tean, ei ole just kõige salajasemad kohad, aga midagi geniaalsemat ei ole hetkel võtta). Proovin ka oma välimust veidi sobivamaks kohandada - seon oma blondi paruka värvilise rätiku alla, pakin kogu oma hõbedase riistvara ehk ehted kotti, panen jalga pruunid kottpüksid (valged riided tähendaks siin automaatselt rikkust) ning proovin võimalikult maalähedase hoiaku võtta. Tom ei pea oma välimusega eriti pingutama, sest ta habe on sellel otstarbel juba viimane kuu aega kasvanud ning tema peaaegu et jalga kasvanud ning peaaegu et auklikuks kulunud teab-mille-plekilised püksid sobivad siia konteksti hästi. Ja niiviisi lähemegi otse tulle ehk omapäi Goroka linna elu avastama.

Goroka on umbes 20 000 elanikuga linnake (millele lisanduvad linnas hängimas käivad ümberkaudse 1 000 küla elanikud), mille keskmeks on lennujaam ning lennujaama aia taga olev roheala, kus kohalikud käivad lennukeid vaatamas, chillivad niisama, söövad ja müüvad kõiksugu puuvilju ja looduslikku närimismaterjali. Meie jätkame oma võlustrateegiat – suur lai naeratus ning tere kõigile. Peale esimest 30 minutit on juba tunne, et hakkan kohanema. Jõuame kaubanduskeskuse juurde. Kaubanduskeskus ei ole mitte Viru keskuse moodi suur ja valge maja, vaid räpane majade kompleks, kus leiab peamiselt hiinlaste poolt peetavaid väikeseid toidupoode (kus peamiseks kaubaks on 2-minuti nuudlid ning kõiksugu purgikaup), „kõike-mida-vaja” tööstuskaupade poode, lõputult Maggie nuudlilette, jäätiselette ning lihtsalt tarvilikke asju müüvaid luugitaguseid.

Tunnen end juba nii kindlalt, et otsustan fotoaparaadi välja tirida ning seda tohutut fotomaterjali jäädvustama hakata. Kohe ilmub aga Tomi kõrvale justkui kaitseingel (kiirtoidu söögikohta pidav hõreda habemega hiinlane), kes ütleb Tomile, et hetkel on väga halb aeg fotoaparaadi väljavõtmiseks, sest laupäeva keskpäeval on linna kõige rohkem kahtlasi inimesi kokku tulnud. Panen fotoaparaadi kiiresti kotti, lootes, et keegi ei pannud üldse tähelegi (naiivsus kuubis:), sest oleme pidevalt sadade silmapaaride uudistamisobjekt). Kõnnime kaubanduskeskuse juures uudistades ringi, kui ühtäkki ilmub Tomi kõrvale teine kaitseingel. Nimelt üks mees soovitab meil sellest piirkonnast jalga lasta, enne kui meid röövitakse ning üleüldse mitte mööda tänava ääri kõndida, vaid võimalikult tänava keskel. No asi läheb järjest huvitavamaks!?!?! Otsustame aga julged edasi olla ning minna turule – tee äärde jääb mitme tuhande osavõtjaga 7 päeva adventistide usuüritus – kihav bussijaam, tühjalt seisev teatrimaja, mida loetakse PUG üheks arhitektuurseks vaatamisväärsuseks. Arutame isekeskis, et peamine soovitus, mille Port Moresby valged meile kaasa andsid oli see, et ärge käige liiga rahvarohketes kohtades ega liiga inimtühjades kohtades. Sellele vaatamata ei suuda me vasta panna soovile turule minna ja puuvilju osta.

Turg võtab esmapilgul silme eest kirjuks – palju inimesi, sopp ja muda, mille peale laiali laotatud kõikvõimalikud eksootilised puuviljad ning juurviljad, laudahais, sead jnejne. Kui toibun, siis näen lõputult väga vahvaid inimesi ning ma ei pea enam oma fotokiusatusele vastu ning asun hooga kogu ümbritsevat kirevust klõpsima. Esialgu pildistan tagasihoidlikult porgandeid, kuid peagi mõistan, et kui oma fototoru mõne inimese poole suunan, siis saan vastuseks sooja naeratuse ning tagasihoidliku aitähi! Appi, see on kõigi fotograafide unistuste maa – lõputult värvikaid tegelasi, kes pildi tegemise eest tänavad. Tore on veel see, et kuna paljud kohalikud ei ole ilmselt peeglisse väga tihti oma elus vaadanud, siis puuduvad neil nö eputavad näoilmed nagu meil, eurooplastel, vaid isegi kui nad teavad, et neist pilti tehakse, suudavad nad jääda üliloomulikuks. Ainukeseks mureks on, et keegi sinu fotoaparaati ära ei võtaks.

Kuigi Tomi loos on lühidalt juba paapualasi kirjeldatud, proovin anda edasi ka oma pildi Goroka linna elanikest, sest inimesed on paratamatult minu suurim kirg. Kui proovida kohalikku elanikkonda kirjeldada, siis võiks koondnimetuseks olla „stiilipidu”, sest enda teadmata stiilseid ja omanäolisi tegelasi on lihtsalt lõputult. Saan ka mitmelt poolt teada, et paapualased ei ole oma loomult väga loovad ehk kui üks alustab millegi tegemist, siis teised alati kopeerivad, selle asemel, et ise millegi uue ja lahedaga välja tulla. Nii on linnapilt küll kirju, aga pluusi lõiked, kotid ja muud välimust iseloomustavad faktorid suhteliselt sarnased.

Inimeste näod. Enamus inimesi näeb palju vanemad välja, kui nad tegelikkuses on. Nii ehmatan mitu korda, kui Eesti kontekstis vanaemana tunduv naisterahvas annab beebile rinda, minu hinnangul 30ndates mees selgitab, et ta lõpetab keskkooli jne. Ilmselt teeb oma töö sisuliselt seniidis asuv ere päike ja raske elu. Paljudel naistel on näkku tehtud väikesed tätoveeringud – kas ristid või ringid või täppide rida (ma ei ole veel nende elementide tähendustele jälile saanud). Kohalike juuksed on vallatult krussis või tuustis, nii et need, kes ei ole omale patse pununud või želeega proovinud sirgu ajada, käivad lihtsalt ringi kui Nukitsamehe õed ja vennad. Enamus kohalikke on hästi sõbraliku olemisega – ütlevad ise tere ning naeratavad punaste hammastega naeratust. Nimelt nagu loo alguses mainisin, siis pea et kõigil kohalikel on pidevalt suus punane mass või vedelik. Nimelt kohalikel on beetli pähkli sõltuvus (Indias oli siinsega võrreldes vaid kaduvväike osa närijaid ja veripunaseid lärakaid tänaval), sest see pidavat kergelt pilve ajama. Beetli pähkleid müüakse iga tänavanurga peal – see tuleb suhu panna, ühtlaseks massiks mäluda, välja tatistada ning seejärel veel muudkui tatistada ja tatistada niikaua kuni suuvedelik punasena püsib. Need, kes parasjagu beetlit ei näri, nende puhul saab hammaste järgi beetli sõltuvuse tuvastada. Nimelt äsja näritud beetel teeb hambad üleni punaseks. Tihti beetlit närival inimesel on hammaste küljes punased randid ning pikka aega beetlit närinud inimestel on hambad mustad. See punaste/mustade nüanss lisab kohalike tumedatesse, elunäinud nägudesse piisavalt karmust.

Riided ja jalanõud. Tänavapilt on väga lõbusalt kirju. Enamus naisi kannab meri blausi ehk naiste pluusi, mis on õmmeldud kirevast sitsiriidest ja suhteliselt laia lõikega, et seda saaks kanda ka raseduse ajal. Näha on ka kõiksugu second-hand kaupa ehk laheda sõnumiga t-särke ning hipilikult kulunud seelikuid ja pükse. (Pean aga mainima, et pühapäeval muutub linnapilt oluliselt, sest siis panevad kõik alati kirikusse mineku ajaks selga oma parimad riided). Paljudel inimestel on praegusel aastaajal ka veel kolmas ühine tunnus – nimelt suusamüts. Kuigi meie jaoks keset päeva peaaegu seniidis olev päike lausa kõrvetab, siis kohalikud kannavad igasugu toredaid mütse, kasutades selleks palju erinevaid innovatiivseid viise – küll on suusamütsi nurgad külgedel, küll ees ja taga, küll on mütsi äär üles keeratud, küll on müts lihtsalt lohakalt kuklasse visatud, küll on linnusulgedega mütse, küll on kohaliku opossumi (karvasem kui austraalia opossum) karvadest mütse ja küll kanepi märgiga mütse ning küll on auklike mütse ja vallatult lääpas mütse. Lihtsalt vaata ja imesta. Jalanõudena kannavad naised tavaliselt plätusid ning mehed väga auklikuks kulunud kingi, kuid pooled inimestest käivad siinse muda, tolmu ja prügi sees mööda linnatänavaid lihtsalt paljajalu. Ja mis seal salata, üks pediküürija lihtsalt minestaks selliste jalgade seisukorra peale, mida siin igal teisel näha võib.

Aksessuaarid. Kõigi ühiseks tunnusjooneks tundub olevat kaks elementi – vihmavari ja bilum. Nimelt Goroka niigi kirevale tänavapildile annavad kõvasti värvikust juurde vikerkaarevärvilised suured vihma/päikesevarjud. Neid kasutatakse tõesti usinalt kahel eesmärgil - praegusel aastaajal on iga päev hull päike ja hull vihm. Bilum on kohalike naiste poolt kätega heegeldatud värviline kott, mida ei kanta üle õla, vaid enamus naisi kannab seda üldjuhul otsa ees (nii olevat kergem - proovin, kuid sellepeale ähvardab mu kael murduda). Aga selline kott on kasutusel lastel koolikotina, naistel turukotina, meestel lihtsalt aksessuaarina jne ning tuleb tunnistada, et ka bilumite värvikus lisab omakorda suure annuse värvikust linnapilti. Aga ükski naine ei ole võtnud vaevaks bilumite kuju ja mustreid muuta, vaid ikka ja jälle korduvad samad mustrid ja samad värvid ja samad kujud.

Loomus. Tom mainis juba, et juba Port Moresbys oli linnapildis näha palju ja kõikjal istuvaid inimesi. Mul ei ole küll võrdlusmomenti, kuid Gorokas on terve linn täis inimesi, kes justkui mingit asja ajavad. Terve politseijaoskonna esine on täitunud inimmassiga. Hiljem saan teada, et siin on tavaks, et kui kellelgi on perekonnas jama, siis tuleb terve suguvõsa teda toetama. Saan teada, et linnas on mitu turgu, millest üks konkreetselt beetlinärimise fännidele ehk seal käivad kõik mälumas, isegi kui neil midagi müüa ei ole. Teine turuplats on lihtsalt rohkem suhtlemiseks. Ning siis on igasugu nurgataguseid ja platse, kus lihtsalt inimesed on end sisse seadnud ning jälgivad, mis ümberringi toimub. Külade inimesed pidavat ka lihtsalt linna tulema vaatama, et mis teoksil. Linnavalitsuse ees kükitab terve trobikond heegeldavaid naisi, kes kõik ootavad oma meest õhtule, või siis seda, et kui on palgapäev (mida siin riigis on kaks korda kuus), et äkki toob mees vahepeal väikese rahanutsaku õue. Väga terve õhkkond tundub siin olevat – keegi ei torma lipsu lehvides mööda linnatänavaid, vähesed autod ei tuututa ega seisa ummikus, keegi ei kugista käigu pealt toitu alla – kõik on rahulik – inimesed lihtsalt kükitavad ja jälgivad.

Ehk kõik see kokku on parajalt hipilik värviline ja ükskõikne virrvarr... istume lennujaama lähedal olevale haljasalale ning lihtsalt proovime möödujaid uudistada – kuid kauaks ei saa me sinna jääda, sest peagi oleme meie suurem uudistamise objekt ja otsustame parem heaga lahkuda.

Enne pimedat jõuame oma esimese päeva ringkäigult tagasi hotelli. Istume telekatoas, sööme eksootilist suhkruvilja ja guaavasid ning vaatame ainukest telekanalit, mis sahiseb ja virvendab vahelduva eduga. Ühtäkki liituvad meiega hotelli öine turvamees Rocky (jah, nagu filmist) ja perenaine Joyce. Nende inglise keel ei ole küll kiita, kuid nad hoiatavad meid, et meie kõrge aia ning okastraadiga ümbritsetud hotellist ei ole tark välja minna hommikuti enne kümmet ning tark oleks olla tagasi pärastlõunal umbes kolme ajal ning välismaalastel oleks tark väljas käia koos turvamehega. Ehk meil soovitatakse Rocky igale poole kaasa võtta. Jääme Tomiga üksteisele nõutute pilkudega otsa vaatama – et huvitav, kas tõesti saab järgmised kolm nädalat see meie elu olema? Me ei suuda hästi ette kujutada, et peame enamuse ajast hotellis istuma ning endale igalt poolt turvamehe värbama. Juba jõuab peast läbi käia mõte, et äkki oleks targem siit retsidivistide ja varganägude maalt kohe parem heaga jalga lasta? Aga lepime kokku, et hommik on õhtust targem ja vaatame, mis homme saab.

Marika

Esmaspäev, 30. märts 2009

Miks te tulite Paapua Uus-Guineasse?

Madangis, väikeses koduses külalistemajas (olgugi et okastraadist aed selle ümber...)

+30 ºC ja niiske


Sellise küsimuse esitas mulle piiriametnik, kui Port Moresby lennujaamas püüdsin riiki pääseda. „Eeee.... tulin siia oma puhkust veetma,” vastasin. „Kui kaua Te oma reisi siia planeerisite?” järgnes uus küsimus. „Mmm.... üks kuu,” valetasin vastuseks. „Kuidas Te üldse olite kuulnud Paapua Uus-Guineast?” ei paistnud küsimustel lõppu tulevat. „Aaaa.... ma õppisin sellest riigist koolis, geograafiatunnis, vast oma 20 aastat tagasi.”

Peale seda, kui olen veel mõnele küsimusele pidanud vastama, oma tagasisõidupiletist väljatrüki esitama, Marika poolt kingitud (loomsed) teokarbid ette näitama, lubatakse mind riiki sisse. Hurraa!

Lennujaamas on mul vastas Shannon, 40ndates aastates austraalia päritolu mees, kelle leidsime couchsurfingu abiga. Laiast naeratusest tunnen ta ära ja rõõmustan, et sellises eksootilises riigis on mul kohe esimestest hetkedest olemas oma kohalik. Kui oleme Shannoni jeepi istunud, küsib ta:. „Miks Sa Paapua Uus-Guineasse tulid?”

Tundub, et see küsimus jälitab mind selles riigis. Tõesti, miks me tulime? Paapua Uus-Guinea oli meie potentsiaalsete reisisihtide nimekirjas kohe reisi planeerimise algusest. Miks? Ilmselt selle pärast, et me sellest riigist väga palju ei teadnud ja see salapära tegi ta atraktiivseks. Minu ettekujutus sellest riigist oli kui ühest vähestest paikadest maamuna peal, kus inimesed elavad veel suhteliselt looduslähedast elu, kus on palju erinevaid rahvaid ja keeli, vanu uskumusi ja traditsioone ja kõik see ümbritsetud lopsaka troopilise loodusega. Muidugi lisas vürtsi ka teadmine, et mitmed siinsed rahvad on olnud inimsööjad ja see asjaolu vajas ometi lähemalt uurimist! Hilisema reisi jooksul ei teinud me mingit muud eeltööd Paapua Uus-Guinea osas, kui et muretsesime endale viisad, ostsime lennupiletid ja Lonely Planeti raamatu ning võtsime ühendust paari kohaliku couchsurferiga (nendest vähestest, kes siin üldse olid), et ennast kostile pakkuda ja kohalike inimeste soovitusi kuulda võttes mingi äge marsruut paika panna.

Vastates Shannoni küsimusele toon aga välja veel ühe nüansi: „Viimased poolteist kuud reisisime ringi Austraalias ja Uus-Meremaal. Need on toredad riigid, mis väärivad kindlasti külastamist, aga tead mis, tulles Aasiast, muutuvad need riigid ruttu igavaks. Kõik on liiga lihtne, turvaline, liiga Euroopa. Nii et me tulime Paapua Uus-Guineasse seiklusi otsima! Tahaks uuesti saada kultuurišokki, ehedaid elamusi, näha teistsugust maailma võrreldes sellega, kust me ise tuleme.” Shannon noogutab kavala naeratusega ja kinnitab, et sel juhul olen ma küll õiges kohas.

Sõidame Shannoni juurde kontorisse. Vaatan aknast välja ja see, mida näen, meenutab mulle Aafrikat (ja olgu siinkohal öeldud, et ma pole Aafrikas käinud...). Inimesed oleks nagu negriidsest rassist - seda mitte niivõrd nende nahavärvi tõttu, mis on küll tumepruun, vaid ennekõike näojoonte järgi – etteulatuv lõug, suur nina, tugevad kortsud silmade kohal ja silmad sügavates koobastes. See on muidugi kõigest kiire esmamulje ja niru üldistus. Tegelikult võib üsna peagi märgata, et kohalikud inimesed näevad päris erinevad välja viidates erinevale piirkondadele, kust nad pärit on. Inimeste riietus on väga värviline: sageli on kombineeritud second-hand lääne riideid kohalikus mustris kottide või mütsidega.

Ka tänavapilt on selline, missugusena Aafrikat ette kujutan – autoteede äärde jäävad muruga kaetud teeperved, kus siis jalakäijad käivad, ilma et mingeid kõnniteesid oleks; suurte puude varjus istuvad hulgakesi kohalikud elanikud – mehed-naised-lapsed ja vaatavad ringi; samuti on suurem hulk rahvast kogunenud turgude ja kaubanduskeskuste ümber; majad on vanad ja kulunud, nagu ka igasugused sildid ja tänavareklaamid, mis tänava äärde ei-tea-kuna-juba püsti on pandud; majade vahel laiuavad pealtnäha kasutuseta tühermaad.

Kogu vaatepilt meenutab rohkem mõnda äraunustatud väikest provintsilinna või suurt küla, mitte pealinna. Hiljem näen autoaknast siiski ka teistsugust Port Moresbyt – paari klaasist kontorihoonet ja hotelli keset linna ja hästi ärapeidetud uhkeid puhkekeskusi.

Minu muljed Port Moresbyst piirduvadki sellega, mida autoaknast näen. Shannon teeb mulle ruttu selgeks, et tegu on väga kriminogeense linnaga ja ilma autota ei liigu ta ise kusagil ringi. Isegi autoga valib ta hoolikalt marsruuti, milliseid linnaosasid läbib valges ja milliseid pimedas, sest linnas tegutsevad röövlijõugud (keda siin raskoliteks kutsutakse), kes juhul, kui sul õnne ei ole, peatavad su auto kinni ja relva ähvardusel võtavad selle käest. Mmmmm, tundub tõesti nagu seiklus.... Hiljem Shannoni kontoris võtan lahti Lonely Planeti, mis Port Moresby osas lohutab, et tegelikult ei ole see maailma kõige kriminogeensem linn: lihtsalt käige kesklinnas ringi ainult päevasel ajal, muudes linnaosades on ohutu ringi vaadata päevavalges, kui teil on kohalikust elanikust saatja kaasas, pimedas aga ärge oma nina üldse toast välja pistke! Samuti õpetab Lonely Planet, et tänaval liikudes jätke maha kõik väärisasjad, raha peitke kinga sisse (v.a. väike taskuraha, mis saate ebaõnne korral kiiresti röövlitele ulatada) ja hoidke lihtsalt silmad-kõrvad lahti...

Shannon põhjendab Port Moresby metsiku lääne sarnast tänavaelu sellega, et siia on inimesed elama asunud üle riigi - erinevad rahvad, erinevad kombed ja keeled, kes siin oma kommuuniga reeglina kokku hoiavad. Kuna töökohti või muud õnne, mida linna otsima tuldi, ei jagu kõigile, siis on linna tekkinud terve rida röövlijõuke, kes siis võitlevad oma klanni parema elu eest. Samuti kuulub tänapäevase Paapua Uus-Guinea elu juurde see, et valdav osa inimestest ei käigi kusagil tööl – kogu elusolemiseks vajalik kasvatatakse ise või vahetatakse oma põllumajandussaaduste vastu. Nii võib juhtuda, et linna kolinud maainimesed avastavad siin, et neil polegi kusagilt oma põllulappi võtta, tööd nad ei leia ja selleks, et kõhtu täis saada, pöörduvad kuritegelikule teele. Politsei on korrumpeerunud (nagu kogu riikki) ning ei suuda või ei taha linnas vajalikul tasemel korda luua.

Shannon ise pole mingi ärahellitatud läänlane, kes poolkogemata Paapua Uus-Guineasse elama on sattunud. Ta töötas juba 1990ndate lõpus ja 2000ndate alguses neli aastat Highlands’is (ei tea, kas eestikeelsetes atlastes kutsutakse seda Kõrgemaadeks?), piirkonnas, mis asub geograafiliselt raskesti ligipääsetavates mägedes riigi keskel, on kultuuriliselt üks värvikam ja rahvastiku poolest kõige kirjum. Uuesti tuli Shannon Paapua Uus-Guineasse tööle 2005. aastal ja viimased paar aastat sellest on ta elanud ja töötanud Port Moresbys. Praegu on ta müügidirektor ühes saksa taustaga kontsernis, mis tegutseb ehitussektoris. Shannon ütleb, et elu Paapua Uus-Guineas kas armastatakse või vihatakse, kuna see on nii teistsugune. Tema kuulub nende hulka, kes armastab siin elada. Shannon ei salga, et oluline roll seejuures on kompensatsioonipaketil, mis talle on võimaldatud nendes karmides tingimustes elamise ja töötamise eest. Lisaks on Shannon suur sukeldamisfänn, milleks Paapua Uus-Guinead ümbritsev meri pakub suurepäraseid võimalusi ning on meeldivalt alarahvastatud.

Kogu „rahulik elu” Port Moresbys on koondunud kõrgete okastraadistatud aedade taha, mille väravaid valvavad turvateenistused. Majad, kus elavad siia tööle sõitnud välismaalased või kohalikud jõukamad elanikud, asuvad reeglina kogumina mõnel tarastatud alal. Sageli võib sellel alal lisaks asuda ka mõni hotell või puhkekeskus, koos sinna juurde kuuluva restorani, ööklubi, spordiklubi, tervisekeskuse või muu sarnasega.

Järgneval kahel päeval, mil ma Port Moresbys viibin, sõidamegi ühest valvatud väravast välja ja teise sisse. Koos Shannoni ja tema malaisia päritolu sõbranna Mushiga (kes töötab ühes suures malaisia omanikega puidufirmas juristina), käime järgnevatel päevadel lõunat ja õhtust söömas puhkekeskustes, kus olles mitte miski ei reeda, et tegu on sama linnaga, mille tänavaid mööda sinna sõitsin. Keskused on kaunid, kenade vaadetega linna ümbritsevatele mägedele, teenindus on sõbralik, toidud on maitsvad, õhustik on rahustav. Taoliste puhkekeskuste kliendid on teised valged või kollased, kes siin elavad ja töötavad, jõukad kohalikud elanikud ja turistid.

Annan endale aru, et selline ekspättidega ringiliikumine rikub mind veidi ära. Kuigi mul on väga huvitav kuulda, mida nad arvavad siinsest elust ja inimestest, häirib mind, et võtan osaliselt üle nende hirmud ja teatud üleoleva suhtumise kohalike elanike suhtes. Mingis mõttes hakkan seda riiki nägema läbi nende silmade, aga teatud ettevaatlikkuse mõttes polegi see ehk alustuseks halb. Kuna ekspätid on siin ennekõike töö ja hea raha pärast, siis pole nad kuigi palju ise mööda maad ringi rännanud, mistõttu nad ka näevad seda riiki ja rahvast teise nurga alt. Rahustan ennast teadmisega, et kui sõidame Port Moresbyst ära, peame juba iseseisvalt hakkama saama ja saame nii kohalikke elanikke ja eluolu paremini tundma õppida.

Põgus kokkupuude kohalikega tekib mul aga ka Port Moresbys. Nimelt pean ma minema kohaliku lennundusgigandi, Air Niugini, kontorisse välja ostma lennupileteid, mis Shannoni assistent meile päev varem oli broneerinud. Air Niugini kontor asub Shannoni kontorist umbes 400 meetri kaugusel teisel pool tänavat, kuid Shannon keelab mul kategooriliselt sinna üksi minna. Ta palub oma assistenti leida mulle mõni töötaja, kes minuga kaasa läheks. Peale teatud segadust kontoris leitakse mulle saatjaks Linda, ettevõtte särtsakas müügisekretär. Istume ettevõtte pikap-tüüpi autosse ja sõidame üle tänava:). Linda tuleb minuga ka kontorisse kaasa jälgimaks, et ma oma piletid kenasti kätte saan. Asjad Paapua Uus-Guineas võtavad aega ja nii kulub meilgi Air Niugini kontoris oma tund, enne kui kõik korda saab aetud. Järjekorras ootamise, kassas juhtnööride jagamise ja kaardiga maksmise aja sisustan Lindaga juttu ajades. Linda räägib inglise keelt paremini kui mina ja nagu paljud siinsed elanikud räägib ta lisaks veel kolme keelt: esiteks pidginit, mis on tehiskeel inglise, saksa ja kohalikest keeltest, mida räägitakse suuremas osas riigis, teiseks oma ema hõimu keelt ja kolmandaks oma isa hõimu keelt. Linda näide kirjeldab päris hästi elamist keeleliselt maailma kõige mitmekesisemas riigis, kus tänasel päeval räägitakse kokku üle 800 keele ja kus igal keelel on keskmiselt vaid 7,500 rääkijat. Linda leiab, et tema elu Port Moresbys on suhteliselt turvaline. Igatahes tunneb ta ennast Port Moresbys paremini, kui Laes, teises suuremas Paapua Uus-Guinea linnas, kust ta pärit on. Saan teada, et nädala sees kulub suurem osa Linda ajast töö peale, aga reede ja laupäeva õhtul käib ta tavaliselt sõpradega väljas pidutsemas. Pühapäeva alustab Linda aga alati kirikus käimisega. Lindale meeldib tema töö müügisekretärina ja ta jagab kiidusõnu Shannonist kui oma ülemusest, kuid veel parema meelega oleks ta turistidele giidiks. Kahjuks käib Paapua Uus-Guineas väga vähe turiste, mistõttu jääb see Linda mõte üksnes tema unistuseks. Kontorisse tagasi sõidame sellegipoolest mööda teist teed ja Linda näitab mulle erinevaid kohalikke vaatamisväärsusi ja imestab, et Shannon neist mulle ei rääkinud.

Port Moresby külaskäigule sai joon alla tõmmatud suure peoga. Vahepeal oli läbi Tonga, Uus-Meremaa ja Austraalia Port Moresbysse jõudnud ka Marika ja olime tunnistajaks Shannoni elamurajooni esimesele ühisele peole. Shannon elas nimelt ruumikas majas „elamurajoonis” (ehk siis ühise turvasüsteemiga majadegrupis), kuhu kuulus veel kolm maja ja keegi naabritest käis välja mõtte koos reedeõhtuselt pidutseda. Pidu kutsuti Fidži õhtuks, kuna ühes majadest elas perekond Fidžist, kes oli valmis selleks puhuks Fidži toitu tegema ja Fidži rahvusjooki kavat valmistama (kavast täpsemalt võid lugeda Marika Tonga-seiklustest). Pidu ise toimus meie ehk siis Shannoni majas. Õhtu jooksul saime tuttavaks naabritega, kes kõik olid Paapua Uus-Guineasse tööle või oma äri ajama tulnud ja kellest keegi ei kavatsenud Paapua Uus-Guineasse igaveseks elama jääda. Kuna olime esimesed rändurid, kes Shannoni juures ööbisid, siis pakkus couchsurfingu kontseptsioon jutuainet ja muhedat huumorit kogu seltskonnas. Peamiseks meeleolu loojaks oli aga kava, mida Fidži perekonnapea laiali jagas ja mis keele kergelt tuimaks tegi. Olin ka ise kõva kava-jooja ja võin kinnitada, et polnud see nii jube ühti. Värv meenutas küll pesuvett ja maitse talgist veekokteili, aga ei mingit jubedat haisu ega järelmaitset. Fidžiilased ise joovad seda igasugustel seltskondlikel koosviimistel ja alati siis, kui lähedastega midagi olulist on vaja arutada.

Pidu kestis hiliste õhtutundideni ja järgmisel hommikul viis Shannon meid lennujaama, et saaksime alustada oma iseseisvat rännakut sellel värvikal maal. Omal muhedal moel soovis ta meile head reisi ja rõhutas, et saame talle alati helistada, kui peaksime oma reisil Paapua Uus-Guineas ta abi vajama. Tore oli selle teadmisega uutele seiklustele vastu minna.

Tom

Pühapäev, 29. märts 2009

Tonga naistega kirikupeol

Öösel moskiitovõrgu all

+20 ºC

Kui Tongal ringi sõita, siis on märgata igas külakeses kohe mitu kirikut järjest. Hiljem selgub, et Tongal on vist enamus kristluse alla kuuluvatest usunditest esindatud ning 100% tongalastest on usklikud. Kui esimesel õhtul sai meestega kirikus kogunetud ning kavat joodud, siis teise päeva õhtu veedan ka kirikus aga koos naistega ning seal aetakse võrreldes meeste peoga veidi teistsugusemaid asju.

Nimelt olen end oma elamiskoha perre nii sisse söönud, et palun koha omaniku naine Lonny ja perenaine/kokk Sela võtavad mind nendega koos oma kirikusse kaasa, sest seal on õhtul kogukonna emadele pühendatud üritus. Naised on juba päev enne elevil, käivad kirikus asju seadmas ning samal päeval küpsetatakse pool päeva ning samuti orgunnitakse omale kostüüme. Nimelt kõik peavad tulema veidi totakas vanaaegses talunaise riietuses ning meie väike tiim – majutuskoha kokk Sela, perenaine Lonny ning mina saabume kirikusse teistest varem, et kõik ette valmistada.

Seame kiriku taga olevale korvpalliplatsile üles laua koos liniku ning kunstlillede vaasiga. Toome kirikust toolid ning seame ritta ning Sela seab lauale ritta lauluraamatuid. Varsti saabuvad ka teised naised (kogudusse kuulub umbes 30 naist) ning enamus koos lastega. Tonga naised näevad välja suured ning jõulised ning enamus oma vanuse kohta palju vanemad kui võrrelda näiteks euroopa naistega. Seetõttu on see päris tore ego buusti koht, sest keegi mulle üle 23 eriti ei pakkunud (ehee) ning mina pakuks 40 ja 50stele naistele alati 10 aastat rohkem. Tonga naiste ja ka meeste põhiliseks ehteks on kuldhambad või kullast hamba kroonid, mis ehivad tihtipeale poolenisti hambutut suud ning näitavad jõukust.

Kui kõik on end ilusti sisse seadnud, siis algab programm, nimelt on koguduse naised ise teinud emade auks paaritunnise eeskava (emadepäeva muide tähistatakse ikka nagu meilgi mai alguses, aga see väike üritus on lihtsalt ekstra tähelepanu emadele). Kiriku naisteühenduse esinaine peab algatuseks kõne, aga ta hääl on nii vaikne3, et isegi esimesest reast ei ole midagi kuulda. Üks teine naine – suur kui mägi - peab maha paar laulujuppi, kolmas naine loeb palve, neljas astub ette suure pabertahvli lehega ning loeb maha mormooni kiriku naisteühenduse põhimõtted, mille võtab lühidalt kokku moto „Armastus võidab kõik”. Kohe peale sõnavõtte võetakse taas üle lauluviis, kuid siinkohal peaks mainima, et naiste hele laul kõlab kohati konnakoorina ning see ei ole pooltki nii muljetavaldavat kui eelmise õhtu meeste bassid, aga tore on siiski tonga keeles Tonga rahvuslaule kuulda. Vanem naispere jätkab õhtut väikese draamaetenduse ettekandmisega (taaskord ega keegi ei kuule, sest näitlejad lihtsalt pobisevad omaette) ning seejärel astub üles veidi nooremate ja vallatumate naiste grupp, esitades tantsu Greace muusikalist. Tantsutruppi kuuluvad ka minu sõbrannad Sela ja Lonny, kes mind ka tohutult tantsima lunisid. Mina muudkui vabandan, et ma ei tea ju samme ja rikun nende tantsu ära. Nemad vastu, et ei olegi oluline. Mul õnnestub ära nihverdada ning õnneks, sest ettekanne on üpris koomiline, sest CD ei taha mängima hakata ning trupp ei ole mitte mingeid tantsusamme ühtsustanud, vaid igaüks tantsib nii kuis tuleb. Kõige suurema naise puusad ja jalad käivad kõige kiiremini, teised võtavad ka laulu teises pooles julguse kokku ning hakkavad end hoogsamalt liigutama, kuid viiest kaks kõige nooremat konutavad lihtsalt väljaku äärepeal. Peale tantse teeb koguduse noortekoor veel ühe inglise keelse Jumalat ülistava laulu mida loetakse lõpupalve. Kuigi ma midagi aru ei saa, siis kaks tundi möödub nagu niuhti, sest uudistan pealtvaatajaid – enamus naisi on tulnud oma lastega, kes roomavad mööda asfaldi, üks vaike 2 aastane poiss käib juba teist tundi järjest ühe kingaga, osad naised on end kiriku peo jaoks väga üles löönud, kuid teised on justkui rutanud otse koduste askelduste keskelt ning ikka ja jälle lööb siin-seal publiku seas mõne suus kuldhammas helkima.

Nagu kuskil varem mainisin, siis ülekõige meeldib tongalastele süüa. Nii juhtub ka kirikupeol, nimelt kui eeskava on läbi, ilmuvad korvpalliplatsile lauad ning iga pereema kotist vuhiseb välja pitsist laudlina ning head ja paremat pidupäevasööki. Minu pereema kotist tuleb välja suur hunnik riisi, praekala, sardelle, kookospiima kastmes molluskeid, suur keedetud juur (ma ei mäleta nime), puuviljasalat (eraldi minule tehtud) ning suur alusetäis magustoitu – kõik see on meile kahele, millest ma puuviljasalatit ja kala vaid nokin. Pereema Lonny aga jaotab magustoidu kaussidesse ning viib laiali teiste laudkondade lastele. Samal ajal hakkavad meie lauda ründama teiste laudkondade pereemad oma toiduga – nii on sisuliselt meie väikse laua peal lõpuks kuhi. Mormooni usku naistekamp koos mõne mehe auväärse kohalolekuga vitsutab oma pool tundi ning siis ongi pidu läbi. Hiljem selgub, et homme on sarnane pidu, mingi muu tähtpäeva tähistamiseks. No tundub, et tongalastel käib see lihtsalt see lõbusa olemise ja hea söögi pidude korraldamine.

Jõuan oma ookeaniäärsesse koju ning istun rannas mõnda aega ja imetlen taaskord tähistaevast. Vaatan ja vaatan ning ühtäkki ilmub lõunaristi alla suur smily nägu J. Naeratan vastu, sest tundub, et isegi taevatähed on siin tongalaste heast tujust ja muretust olekust nakatunud.

Marika

Laupäev, 28. märts 2009

Tonga meestega kava peol


Tongal oma hüti trepil, 15 sammu ookeanini

+30 ºC

Kava on Tonga rahvusjook, mis on lihtsalt kohutava maitsega. Kava pulbrit tehakse kava põõsa juurest, segades seda veega saab kava joogi, mis näeb välja nagu mudane vesi, kuid mida kõik mehed pea igal õhtul tohututes kogustes Tongal joovad. „Ei, ega tegelikult kellelegi see kava tegelikult ei maitse, aga kõik lihtsalt joovad seda”, selgitab mulle lennujaama taksojuht. Taksojuht räägib veel, et tema tahab elada „happy life” (õnnelikku elu) ning tema enam ei suitseta ega joo alkoholi, kuid see-eest käib igal õhtul kavat joomas, sest kava annab su meelele erilise seisundi, mis aitab mõelda igapäeva elu üle, teeb kehasse tuima surina ning on lisaks mõnus seltskondlik meelelahutus.

Enne kui arugi saan, et minu esimene Tonga päev on õhtusse jõudnud, istun ühtäkki Kanokupolu külakese kirikus kava peol. Kiriku väljanägemine ega ka sisustus tegelikult ei reeda, et tegu on kirikuga, sest tegu on tavalise suure majaga, kus sees on üks suur tühi ruum mattidega põrandal. Nurgas on raadio/makk, mis üürgab regget. Mattide peal keset tuba on suur kauss, selle sees kulp ning hägune vedelik, ümber väikesed topsikud ning seljatoega ilma jalgadeta tool ning sellel toolil mina ning ümber kausi algatuseks 5 Tonga mehehakatist. Pool juhuslikult on minust saanud kava peo perenaine.

Nimelt minu rannakodu kuurordis ”töötab” päevad läbi poiss Leki, kelle ülesanne on turiste lõbustada. Kuna hetkel selles hütirajoonis eriti kedagi ei ole, siis on ta palju aega minu päralt. Uurin ja puurin elu kohta Tongal ning kui ta mainib, et läheb õhtul kavat jooma, siis palun, et ta mind kaasa võtaks. Nii kõnnimegi oma hüttide juurest läbi kottpimeda metsa külakeskusesse, ainukeseks valgusallikaks triljonitäheline tähistaevas. Mul on hirm nahas, sest ma ei näe kuhu astun, põõsas krabistab keegi ning pealegi olen veidi ehmatanud oma hulljulgusest minna keset ööd kohaliku veidi purjakil tonga mehega kottpimedasse metsa. Äga pärale me jõuame ning kava pidu pannakse püsti.

Leki seletab mulle kava joomise reegleid, et üldiselt on alati kava jagaja naine, kelle ümber koguneb keskmiselt 6 meest kavat jooma. Aga kui kuskilt ei ole naist võtta, siis saavad mehed sellega ka ise hakkama. Mina proovin aru saada, et mis minu roll on. Selgub, et olen ürituse boss ehk aukohal ning võin oma äranägemise järgi kavat meestele jagada. Kui keegi plaksutab kaks korda, siis see tähendab, et nad tahavad tervet kausitäit ning üks plaks tähendab poolt aga samal ajal on mul õigus ise koguaeg kavat topsidesse panna ning mehed ei tohi joomiseset keelduda. Kavat tuleb pidevalt ka segada, et pulber põhja ei vajuks. Proovin ka veidi seda imejooki, mis maitseb tõesti rõvedalt ning keel kisub pärast väikest lonksu kohe kangeks. Ma ei saa aru, miks inimesed midagi nii rõvedat jooma peavad... aga traditsioon on traditsioon ning võtan endale lihtsalt jaotaja rolli.

Poisid õpetavad mind kavat segama, kihistavad järjepidevalt, teevad roppu nalja vahepeal, oigavad kui neile järgmised kava topsid teele panen ning teevad kibedat nägu kui on ühe hingetõmbega oma suure topsi tühjaks joonud. Hiljem näen erinevates külades õhtuti majakestesse sisse piiludes mitmeid kava pidusid, kus enamasti vanemad mehed ning nemad räägivad ilmselt poliitikast. Ilmast ei ole Tongal mõtet rääkida, sest aasta läbi on ühtlane temperatuur, vahest ainult sajab. Kuna kõik poisid ei räägi inglise keelt, siis Leki tõlgib, et poisid kurdavad, et ma tahtvat neid ära tappa, et nii kiiresti uued topsid teele panen. Aga nüüd on minu kord kihistada ning lasen aga kulbil väledalt käia. Ühtäkki avastan, et poisse imbub järjest juurde ning mingil hetkel on ümber kausi juba 15-18 meest, sest külas läks jutt liikvele, et mingi valge naine (kohalikud kutsuvad valgeid palang’ideks!) jaotab täna kavat ning kõik tulevad uudistama.

Makk kiriku nurgas üürgab endiselt reggaet (Tongal armastavad kõik reggae muusikat), kuid ühtäkki poisid räägivad laulmisest ning Ashaka võtab laulunoodi üles. Mul käivad külmavärinad üle keha kui see kamp hakkab RAMi meeskoori tasemel laulma – kõik tunduvad oma häält tundvat ja valdavat ning suudavad mitmehäälselt laulud ette kanda. Panen silmad kinni ja lihtsalt lasen seda võimast heli ja vibratsiooni enda sisse. Laulud on kurva tooniga ning räägivad pea et igakord armastusest. Ühe laulu seest avastan äkki oma nime – teen silmad lahti ning Samiu teeb mulle silma. Hiljem kui soovin veel laule, pean neile ütlema „Hiva, Ashaka” või „Hiva, Pon!”, mis tähendab, et „Laula Ashaka või Pon”..






Ma naudin täielikult olukorda – olen sattunud Tonga inimeste igapäeva rituaali tunnistama, olen ainuke valge inimene ja mitte turist, vaid nende sõber, 20 mehe tähelepanu keskmes. Mehed naeratavad pidevalt, proovivad siit-sealt uurida, et kui vana ma olen, kas mul boyfriendi on ja kauaks ma Tongale jään. Pita toob mulle kolm banaani, Suto küsib, kas tulen homme ka kavat jaotama, Ashaka laulab, Po võtab kuulekalt vastu kõik joogid, mille ma annan, Kilikili seevastu vaidleb alati vastu, kuid siiski kummutab kõik topsitäied ning Samiu saadab järjest magusaimaid naeratusi ning nii edasi ja edasi... Hiljem teel koju (taaskord läbi kottpimeduse jalgade ja kätega teed kompides) selgitab Leki mulle, et tihtipeale kui naine kavat jaotab, siis mehed tahavad tema tähelepanu ning kui ta on vallaline, siis võistlevad tema pärast, et ta omale pruudiks saada. Mm.... oleks ma seda enne teadnud, oleksin võib-olla veidi vähem seal naeratanud ning silma vaadanud, aga õnneks on mul oma kaitseingel Leki kaasas ning pääsesime ilma suuremate sekeldusteta tulema. Hommikul räägib hüttide perenaine mulle, et nad käisid õhtul korra külakeses ning piilusid kiriku akna tagant, et kas minuga on ikka kõik korras. Olen hämmingus - Tonga inimesed on tõesti nii armsad ja sõbralikud ning hoolivad...

Õhtul pimedas oma hütini jõudes, märka eemal merel mingit veealust valgusallikat. Mõtlen, et kas tõesti on kava aurud mulle ka mõjunud nii, et nüüd näen viirastusi. Lähen päris vee äärde ning näen, et veealune valgus liigub – proovin loogiliselt mõelda ning arvan, et äkki mõnede kalade nahal helgib fosfor või midagi. Aga ei, valgusallikaid on mitu ning nad on liiga tugevad. Mõne aja pärast mõistan, millega tegu ning naeran enda naiivsuse üle. Nimelt on need öised kalamehed, kes taskulambi valgel harpuuniga kalasid kütivad.

Marika, tongatar

Reede, 27. märts 2009

Päris vulkaanipurskega geograafiatund Tongal

Peale ujumist rannatoolis vulkaanpurset imetledes
+27 ºC


Olen tegemas oma tavapärast jalutuskäiku mööda rannaäärt. Tavaliselt kui jõuan ranna lõppu, mis tähendab, et kaljud on ees ja edasi minna ei saa, siis olen seal ühe oma kivi (naljakas, et üks kivi võib 3 päevaga nii omaks saada?!) peal istunud ning niisama unistanud. Täna aga näen juba eemalt, et terve kirju seltskond on end „minu rannatükil” sisse seadnud. Silm tuvastab vihmavarjud, mispeale on selge, et tegu on kohalikega, sest ükski turist ennast siin päikese eest küll ei varja.

Kohale jõudes leian eest punase päikesevarju alt lahkete silmadega Tonga naise, kellel terve hunnik õpikuid kaenlas. Sela on 54 aastane geograafiaõpetaja ning ta tuli oma 4 õpilasega randa geograafia tundi pidama, et veidi rannikut uurida. Küsin paar küsimust ning selle peale saan Selalt terve Tongat puudutava geograafiatunni. Et Tonga asub pacificu (ehk vaikse ookeani) platool ning seda saare osa, kus meie asume ääristab korallrahu, mis tekitab ranna lähedal suuri laineid ning eemal merel on näha kohti, kus vesi keeb ehk seal on ka suured korallirahud jnejne.

Minu tähelepanu on eelmise päeva hommikust köitnud merel asuv suur pilv, mis algab merest ning tõuseb kui tuumaplahvatuse seenena kõrgele taeva alla. Ma ei saa jätta kasutamata võimalust küsida geograafia õpetajalt, et mis see küll olla võiks. Nüüd läheb Sela alles elevile. Enne kui ta mulle midagi seletama hakkab, küsib ta mult täpsustavaid küsimusi, et millal ma seda esimest korda nägin ning et ahjaa, et eile, aga kui suur või tugev see siis oli. Vastan nagu korralik koolilaps kõigile küsimustele ning seejärel vaatab Sela mulle tähendusrikkalt otsa ning ütleb, et see on veealune vulkaanipurse. Nimelt oli ta uudistest kuulnud, et eile oli 6,5 palline maavärin Filipiinide ja Indoneesia vahel ning kui see „seen” ilmus eile, siis ilmselt avaldas mõju ka siinsele platoole ning platoode nihke tulemusena hakkaski veealune vulkaan tööle. Oleme päris elevil, sest ka Sela jaoks on elus esimene kord vulkaanipurset tunnistada.

Otsustan uurima minna, et huvitav, mida ta õpilased seal kaljunuki taga teevad. Suman oma seeliku ning plätudega läbi libeda põhjaga ookeani ning leiangi rahnu tagant koolipluusides, aga ilma seelikuteta ehk kohalike mõistes aluspesus keskkooli viimases klassis õppivad neiud – Julie Mila, Dunamis Tafea (hüüame teda Tunaks nagu tuunikalaks), Luisa Veamafahau (teda kutsutakse Isaks) ning Mele Denis Mafi. Nad on kohe nii elevil ja rõõmsad, et ma nende sekka sattusin. Selgitan neile, et olen Eestist ja minu suureks hämmastuseks tüdrukud teavad, kus Eesti asub ning teavad ka Lätit ja et me olime Venemaa poolt okupeeritud – uskumatu!!! Tüdrukud on nii elevil eestlase nägemisest ning võtavad mind kohe kampa aga uurivad igaks juhuks, et ega õpetaja liiga mures ei olnud. Kui selgitan, et ei olnud mures, siis nad teevad mulle ettepaneku minna edasi turnima ning koopaid vaatama. Ronime üles järsust kaljust, sahistame võsas, kõnnime jalga jala ette pannes kaljuserval ning jõuame järgmise lahesopini, kust paistavad kaljud. Nad seletavad mulle, et tugevad ookeani lained uuristavad neid koopaid ning mõne aasta pärast võivad olla siin veelgi suuremad koopad. Ühtäkki Isa kiljatab ja käsib kõigil paigale jääda. Nimelt eemal on madu. Tüdrukud on väga elevil, sest see on väidetavalt esimene madu, keda nad oma elus näinud on... madu on ilus ja triibuline, aga ega me täpselt aru saagi, kas elus või surnud ning otsustame igaks juhuks tagasi minna.

Tahan tüdrukutest pilti teha, aga nad on veidi pabinas, sest Tongal ei tohi üks naine end aluspesus näidata. Ütlen, et ma ei näita pilte nende õpetajale, mispeale nad kihistavad armsalt naerda ning teeme triljon võtet küll nende kaameraga ja küll minu kaameraga ikka nii, et neist kõik saaks igas poosis vähemalt ühe pildi nii, et ka palangi tüdruku ehk mina olen pildi peal. Saan neil teada, et kõik neli tahavad peale keskkooli Austraaliasse ülikooli minna, ning siis paistab, kas Tongale tagasi või miskit muud. Tüdrukud kiidavad minu nende mõistes siniseid (tegelikult hallid) silmi, blonde juukseid ning ütlevad kadestamisväärselt, et nemad ei tohi küll kahjuks selliseid ilma varrukateta toppe kanda nagu mina.

Hakkame tagasi sumpama, aga tõus on vahepeal olnud ning vesi on nii kõrgeks tõusnud, et tüdrukud ei saa oma koolikleite selga panna ning tulevad oma pesus, ise veidi muretsedes, et mis küll õpetaja ütleb. Õpetaja ootab meid oma vihmavarju all suure ja lahke naeratusega ning ei ütle tüdrukutele midagi. Tüdrukud vabandavad oma aluspesu väel olekut ning panevad kiiresti oma koolivormid uuesti selga. Isa paneb oma seeliku peale Tonga rahvusrõiva elemendi – kie (fotol) ning selgitab, et neile osad traditsioonilised asjad väga meeldivad. Pean tunnistama, et tüdrukute inglise keel on parem kui minul ning selgub, et osades perekondades räägitaksegi tonga keele asemel inglise keelt. Koolitöö on aga siiski kõik tonga keeles.

Ühtäkki kostavad kärgatused ning neiud hakkavad kiljuma ja plaksutama. Nimelt meie veealuse vulkaani ehk nö „seene jala” seest tõusevad mustad sambad ning ümber jala ilmub punane rõngas. Nimelt toimuvad uued vulkaanipursked ning lava tõuseb veepinnale. Õpetaja annab kiiresti nii tonga kui inglise keeles pika loengu vulkaanilisest tegevusest ning arvab, et me oleme uue vulkaanilise saare tekke tunnistajateks. Vulkaan tegutseb umbes 10 kilomeetri kaugusel aga mere tõttu on mulje nagu see oleks umbes 1 km kaugusel. Õpetaja räägib, et nii lähedal ei ole viimase saja aasta jooksul ookeanialused vulkaanipursked Tongatapule olnud. Seitsmekümnendatel olevat ühe teise Tonga saare lähedal olnud ning kõik arvasid, et kui tekib uus saar, siis see nimetatakse ühe kohaliku ragbi mängija Lomo nime järgi, aga kahjuks tookord saar ei tekkinud. Aga oleme kõik päris sõnatud – nii õpetaja kui mina kui õpilased, sest vaatepilt on võimas – iga natukese aja tagant tõuseb veest uusi ja uusi musti vee ja lava sambaid ning taevas olev pilv muutub järjest tihedamaks ja tihedamaks. Võimas, naeran, et mida sa veel tahad, kui päris geograafia tunnis vulkaanipurset uurida. (Vulkaan purskab järjest 3 päeva täie auruga, alles 4ndal päeval muutub suitsusammas veidi väiksemaks).

Vabaõhu geograafiatunniks ette nähtud aeg hakkab läbi saama ning hakkame tagasi minema – kallistame tüdrukutega ning nad ütlevad, et nii kahju, et ma juba homme ära lähen, sest neil on tunne nagu tunneks nad mind juba ei tea kui kaua ning neil oleks minu lõbustamiseks terve rida asju välja pakkuda. Luban neile veel homme kooli külla minna ning kurvastan ka ise veidi – sest nii hea inglise keele ning nii intelligentseid noori ei kohta just igapäev.

Eesti meediakanalitest saab infot juurde:
http://www.ilmajaam.ee/?id=95694


Marika, the vulkaaniekspert

Neljapäev, 26. märts 2009

Tongatapu saar Kanokupolu küla Otuhaka rand

Imeliselt värvilise päikeseloojangu ajal rannal
+25 ºC

Kui kapten Cook esimest korda olevat Tonga saart külastanud, siis olevat ta saare nimeks pannud „Friendly Island” ehk sõbralik saar. Olles neli päeva Kanokupolu küla elanik olnud, võin öelda, et kapten Cookil oli täiesti õigus, saare elanikud on kõik väga rahulikud, rõõmsad ja abivalmis, kuid hästi laisad ning kõik voolab omas tempos. Kui Tonga inimestega hüvasti jätta, siis soovivad nad: „Have a happy life!” Maailm kutsub sellist tiksumise elustiili Tonga ajaks (tegelikult on olemas ka veel väljendid Fiji aeg, Samoa aeg ehk tundub, et kõik vaikse ookeani saared elavad sellist rahulikku ning muretut elurütmi ning igal pool on oma aeg).

Mul ei ole vaja kaua mõistatada, mis see Tonga aeg tähendab. Nii kui lennukist maha saan, siis mulle vastu tulnud taksojuht küsib, et kas mul on väga kiire, nimelt võib-olla tuleb veel kaks külalist järgmise lennukiga ning äkki ootame nad ka ära. Ega mul ei ole küll kiiret – nii hakkan kohe Tonga aega harjutama ning istun väikese Nuku Alofa lennujaama ees murul tund või kaks (mul endalgi kaob ajataju ära) ning lihtsalt jälgin kohalikke elanikke. Kui taksojuht lõpuks tagasi tuleb, selgub, et näe, kedagi ei tulnudki!! Kui jõuame Otuhaka resorti (resordiks on seda kohta küll veidi palju nimetada, tegu on liivase rannaga, kus mõned lihtsad hütid) ehk Otuhaka koju, olen näljast nõrkemas, sest ei ole sel päeval veel midagi söönud. Tellin kokk Selalt salati, ta vaatab mulle oma suurte pruunide silmadega otsa, naeratab laialt (suus on küll palju hambaid puudu, aga neilt, mis suus, sillerdab vastu kuld) ning ütleb: „Tead, ma olen nii väsinud praegu, äkki ootad veidi”. Mis mul muud üle jääb, kui kohalikku asjaajamise kultuuriga juba aegsasti kohaneda. Sama olukord juhtub järgmisel õhtul, kui soovin õhtusööki, siis selgub, et perenaine kokk on parasjagu ujumas ning õhtusööki saab kolmveerand tunni pärast. Ja mitte midagi muud ei jää üle, kui ka ujuma minna või lihtsalt oodata. Isegi liiklus kulgeb siin Tonga aja järgi, nimelt enamus autosid sõidab terve saare ulatuses 40-60ga, vaikselt podistades, lastes vahepeal kanu, sigu ning kooli ruttavaid lapsi üle tee.

Asun elama ainukesse resorti, mis internetis tuhnides tundus olevat mõistliku hinnaga. Kui kohale jõuan, on mul tunne nagu oleksin jõudnud mõnda mahajäetud puhkekompleksi. Eemalt sillerdab vastu ilus sinine ookean, valge liivaga rand helendab, rannaääres palmide vahel on reas hütid, kuid kusagil ei ole näha ühtegi hingelist. Mõtlen, et unistasin küll üksikust rannast, aga mõni inimene võiks ju kusagil ikkagi olla. Varsti ilmub kokk/perenaine Sela, kes eraldab mulle kõige rannaäärsema hüti – luugist on vaade otse ookeanile ning askeetliku kõrgetel jalgadel puuvoodiga toale lisab romantilist hõngu suur moskiitovõrk. Olen hästi rõõmus, sest see on täpselt see koht, mida soovisin – pikk rand jalutamiseks, vähe inimesi (jalutuskäigu ajal kohtab võib-olla 2-3 inimest terve ranna ulatuses), päike ja ookean ja lihtne hütike. Kuigi koha menüüs on ainult hamburgerid ja friikartulid, siis tuleb Sela mulle vastu ning hakib mulle igaks lõunaks värsket salatit ning õhtuks puuvilju – elu nagu paradiisis. Õhtupoole ilmuvad välja teised külalised – 3 paari ning minu „Palle tunne” haihtub.

Selast (40ne naine, 7 lapse ema) ja koha eest hoolt kandvast Lekist (fotol.25 a mees, vallaline, kuid kuulujuttude põhjal vähemalt kahele rannas peatunud turisti lapse isa:) saab mulle nagu kohalik pere. Nad räägivad väga head inglise keelt ning viivad mind kurssi Tonga eluga ning traditsioonidega. Kuna ma olen üksik naisterahvas (mul on tunne, et nad neil on minust kahju, sest siinses mõistes on 32 aastane vallaline ikka lootusetu vanatüdruk), siis võtavad nad mind oma hoole alla ning nii satungi juba esimesel õhtul kava peole, teisel õhtul kohalike naistega kiriku üritusele ning kolmandal õhtul kohalikke tantse vaatama – otsejoones kohaliku elu sisse. Kui järgmistel päevadel rannas või külavahel jalutan, siis on mul juba miljon sõpra (alates vanameestest kuni väikeste poisikesteni välja), kes külavahel juba eemalt hõikavad: „Monica!, Mooooniiiiccaa!!, Monica! Nimelt igakord kui end tutvustan, siis kostub kohalike huultelt Marika asemel Monica. Hiljem selgub, et kohalikud ei suuda „r” tähte hääldada ning seetõttu väändub nende suu Marika asemel Monicaks. Ja nii võtan juba esimese päeva õhtul nime omaks.

Muidu mööduvad minu päevad päris rutiinselt, aga samas nautides seda rutiinsust. Käin mööda randa jalutamas, mitu korda päevas ujumas, istun rannatoolil ja unelen, kirjutan oma hüti trepil päevas mõne blogi loo, teen lõunauinaku, söögikordade ajal vestlen resordi töötajatega ning hilisööl istun rannal ja loen lõputuid tähti ja kuulan ookeani müha.


Aga mida ma Tonga ja kohalike elanike kohta teada saan. Tongal on 5 suuremat asustatud saart ning kokku umbes 120 000 elanikku. Tonga on kuningriik ning kuningas on suuresti au sees. Ma ei saa küll täpselt aru, kuidas nii väikese tulubaasiga riik end ära majandab (eriti kui enamus on töötud ja ei teeni mingit tulu), kuid ometigi ta eksisteerib. Ma proovin tongalastele seletada, et Eesti on hästi väike riik, aga kuuldes meie 1,4 miljonist rahvaarvu pööritavad nad silmi ning ütlevad, et see on ju suur riik (päris tore, sellist reaktsiooni ma ei olegi veel mujal maailmas kohanud. Tongal on kool tasuline (peale algkoole), arstiabi ning muud teenused on tasulised. Terve Tongatapu saar on täis uhkeid kirikuid ning 100% tongalastest on usklikud – kõik ristiusu harud on siin ilmselt esindatud ning saare pildis on näha igal pool jumalat ülistavaid loosungeid. Sõidan mööda vanglast, mis tundub olevalt piiratud aiaga, mida tavaliselt kasutatakse karjamaal lehmade tarbeks (ilmselt on vangid nii rahumeelsed?!), koolid on korralikud ning teed enam-vähem jne.

Tonga elanikud üldiselt on hästi laisad ning ega enamus ei võtagi vaevaks tööle minna või midagi teha. Paljude noorte meeste äriplaaniks tundub olevat valge rahakas naine – nii kohtan mitmeid „tonga-mees-valge-naine” paare. Üldjuhul Tonga naised ka tööl ei käi, sest kuidas see olekski võimalik kui sa sisuliselt 20ndast kuni 30nda või 40nda eluaastani igal aastal või üle aasta lapse saad. Igapäeva toidu saamiseks on igal perel maalapike, kus nad kasvatavad omale juurvilju ning teravilja ning saavad sellest söönuks. Vaesemad pered söövad liha ainult pidupäevaks, siis tapetakse ära mõni aias jooksvatest kanadest või siga. Kui aga perel on raha vaja (koolivormi, haigla vms jaoks), siis nad lähevad merele ning püüavad kala. Poest ostavad kohalikud põhiliselt ainult soola, suhkrut jahu ning seda on ka kohalike putkade kaubavalikust näha, et ega eriti millegi järgi nõudlust ei ole. Sela mainib, et kuigi nad on vaesed, siis tegelikult on ta oma eluga rahul, sest vähemalt tal on maja, kus elada ning toit laual. Ta tunnistab, et kuna ta mees on hirmus laisk ning ei viitsi nende põllul töötada, siis on tema ise sunnitud siin kuurordis tööl käima, et perele veidi raha ja toitu teenida. Mul on tunne, et kohalikud võtavad laiskust kui ühte loomulikku omadust, millest keegi ei üritagi lahti saada, vaid oma elu kohandatakse siis vastavalt laiskuse astmele lihtsalt ümber.

Mitu tongalast kinnitavad mulle, et nad tõepoolest elavad selleks, et süüa – ning kohalike aukartustäratavalt suured kehad ei lase mul selles kahelda. Sela selgitab mulle, et kõik toidud tehakse siin kookospiimaga. Nii saan minagi Tongal oleku ajal maitsta toorest kala kookospiimas, puuvilju kookospiimas, veiseliha lõike kookospiima kastmes jne. Kohalikud hõrgutised on veel Taro puu lehed koos merikurgiga (kurk on küll asja nimi, aga tegelikult on tegu mereelukaga, mis maitseb nagu kanapugu), magus kartul, keedetud banaanid (kusjuures keedetud banaan maitseb ka nagu kartul), veel mingid lehed ja molluskid. Minust ei saa ühegi toidu suur fänn, kuid toores kala kookospiimas saab esikoha kõigist asjadest.

Minule suure üllatusena selgub, et paljud tongalased peavad oma vanadest traditsioonidest hästi hoolega kinni. Vanasti olid Tongal enamus abieludest korraldatud, Sela on 40 aastane ning näiteks nii on tema abielu korraldatud ning noored neiud, kellega tuttavaks saanud kinnitavad, et üldjuhul peab ikkagi boyfriend või siis mehe kandidaat ikkagi vanematele meeldima. Tonga traditsioonis tehakse hästi suurt vahet perekonna sisesel hierarhial, vanusel ning ka rikkusel. Nii näiteks peavad pulmas vaesemad või hierarhias madalamal asuvad sugulased istuma pruudi jalgade juures ning pruudi jalgu seisuse tunnustamise märgiks terve pulmatseremoonia aja üleval hoidma (ehk pruut istub toolil ning sugulased hoiavad tema sääri paralleelselt reitega – sai keeruline seletusJ). Vastavalt seisusele tuleb ka pere sees erinevatel puhkudel kingitusi teha. Alati pärib maa kõige vanem poeg, kes võib, aga ei pea seda teiste õdede-vendadega jagama.

On lõputult reegleid, kes mida võib ja peab tegema. Nii võivad näiteks meie kuurorti perenaise Lonny lapsed lüüa oma ema nooremat venda näkku ja kuhu iganes, sest see on nende sünnipärane eesõigus. Abielus õde ja vend ei tohi magada samas majas – üks kahest, kas õde kolib mehe majja, või on vend sunnitud välja kolima ning omale uue elamise ehitama. Nii näiteks Lonny vend Leki, kes töötab kuurordis ei tohi minna ja magada oma õe uhkes majas, vaid ta magab alati mõnes vabas hütis või siis rannas, kui kõik hütid on täis. Kui majas on üks tuba, siis on ruum jaotatud meest ja naiste osaks ehk õed ja vennad hoitakse üksteisest hästi kindlalt eraldatuna. Samuti ei või õed koos vendadega telekast filme vaadata ning tüdrukud tohivad küll poistega kohtingul käia, aga mitte oma venna nähes. Kogu Tonga ühiskonnas on tabu teema meeste ja naiste vaheline füüsiline kontakt avalikus kohas. Nii ei näe mehi ja naisi kallistamas ega kätt hoidmas, vaid seda teevad siis naised või mehed vastavalt omavahel. Samuti on riietusele karmid reeglid – nimelt peavad Tonga naiste õlad olema alati kaetud st pluusi varrukad peavad ulatuma pole käevarde ning üldiselt kannavad Tonga naised seeliku all alati retuuse või lühikesi pükse. Keelatud on ka bikiine kanda, ujumas võib käia ainult sisuliselt lühikese spordidressiga ehk t-särgi ning lühikeste pükstega. Heaks tavaks ei peeta naiste puhul jalg üle põlve istumist. Aga see-eest on naistel ilus traditsioon juustes lilli kanda ning lõputult lahkeid naeratusi jagada.

Lugesin mõnda aega tagasi India filosoofi mõtet, et Idamaad on täna oma arengult väga maha jäänud, sest aegade algusest on seal tegeletud oma sisemise poole ehk hinge eest hoolitsemisega ning raha teenimine ning majanduse edendamine on jäänud tahaplaanile. Seetõttu inimesed on hingelt tervemad ja ilusamad ning neil on vähem stressi. Lääneriigid on aegade algusest tegelenud kõige välisega – ehk raha teenimisega, edukusega ning nii jäid lääneinimeste hinged hooleta. Ideaalne oleks kombinatsioon neist kahest ehk tasakaal sisemise ja välise vahel.

Mõtlen, et sama kehtib Tonga ja lääne elustiili kohta. Kui tongalased oma äärmiselt rahuliku ja rõõmsa olemisega veidi rohkem viitsiks tööd teha, oleks nende vaesus kadunud ning nende elud täiuslikumad. Ning samas, kui lääne inimesed oskaksid veidi chillimalt ja rahulikumalt asju võtta ning aeg-ajalt tohutu rabelemise asemel lihtsalt lasta asjadel minna, oleks meie ühiskonnas palju vähem stressi. Paraku on jah sellise tasakaalu tekitamine üks väga raske ülesanne...


Marika alias Tonga Monica

Kolmapäev, 25. märts 2009

Ajast ja ruumis väljas vol 2 ehk nunna päevik

Otuhaka rannal, pilguga purskava vulkaani poole
+28 ºC

Guru Goenka ütleb ühes oma õhtuses teleesinemises, et Vipassana õpilased on nagu mungad ja nunnad – elavad teiste almustest (sest minu kursusel osalemise on juba keegi eelmisest õpilastest kinni maksnud, mul on võimalus kursuse lõpus oma südametunnistuse järgi annetus teha ning sel viisil järgmiste õpilaste eest maksta), elavad kasinat elu (olles andnud vande mitte tappa, mitte valetada, mitte varastada, elada tsölibaadis, mitte tarbida toksikante ning vaikida) ning enamus osa päevast on õpilased süüvinud enda sisse nagu päris kloostris ning kõige tipuks kajab üle keskuse aeg-ajalt kloostrikell. Puuduvad ainult askeetlikud mungarüüd.

Tagantjärele mõeldes möödusid 10 päeva nagu unes ehk ajast ja ruumist väljas, sest kuidas veel selgitada olukorda, kus sa oled enamus aja päevast silmad kinni oma sisemaailmas või siis päris unes ning selle aja jooksul oled silmitsi hämmastavate olukordadega, ootamatute inimestega, hullude ideedega. Sa ei räägi kellegagi ehk sa ei saa tagasisidet oma mõtete ja tunnete kohta, sa ei puuduta kedagi ehk sa ei saagi teada, kas need ülejäänud tõsiste ja emotsioonitute nägudega inimesed sinu ümber on varjud või päris inimesed.. Ehk mina ei suuda enam viimastel päevadel vahet teha, mida nägin unes, mida mõtlesin päriselt ning mis üldse toimus päriselt ning mida ma ette kujutasin. 10 päeva möödusid kiiremini kui ma oleks oodanud, et vaikides st mitte suheldes aeg möödub.

Kui ma ei oleks reegleid rikkunud ning salaja märksõnadega päevikut pidanud, siis oleks vist üsna raske päevade kaupa meenutada, mis toimus, sest nagu eespool mainisin, kõik päevad olid pealtäha väga sarnased ning arusaamatu, mis oli päris ja mis mitte.

Eelõhtu

Olen varvastelt maha nühkinud minu pärisosaks muutunud punase küünelaki, küljest deintegreerinud kõik oma kolisevad ehted, andnud vaikimise vande 10 päevaks – kõike seda vabatahtlikult ning isegi täpselt hoomamata, et miks ma seda teen, mis minuga juhtuma hakkab ning kes on see inimene, kelle juhtnööre ma järgmised 10 päeva järgida proovin. Õhtul minut enne vaikimiskeelu algust sumisevad naisõpilased (mehed on selleks ajaks meist juba eemaldatud) nagu mesilased ning räägivad tõesti viimase-viimase minutini (olen rääkijate hulgasJ). Jõuan tutvuda vaid 2 inimesega ning tundub, et ligi 50 naise seas on veel teisigi toredaid inimesi, aga paraku jääb järgmiseks 10 päevaks vaid toredaks arvamismänguks, keda või mida need inimesed endast kujutavad. Kohe õhtul ilmub teleekraanile suur guru Goenka ning hakkab oma madala vibreeriva häälega meile rääkima Vipassana tehnikast, kui imeline see on ning kuidas see maailmas miljoneid inimesi aidanud on. Oma muheda olekuga võidab ta minu usalduse ning olen valmis 10 päeva tema juhtnööride alusel kõvasti tööd tegema – kõik selleks, et edaspidi paremat elu elada. Julm on ainult õhtul magama minna ilma oma toanaabrile head ööd soovimata.

Esimene päev

Kell 4.00 kumiseb minu peas põmmm-põmm-põmmm gongi kumisev heli, esimese hetkega ma ei saa aru, kus ma olen, aga raudvoodi ägin meenutab mulle kiiresti minu asukoha. Saime eile õhtul kätte tänase päeva ülesande, milleks on sulgeda silmad ning jälgida oma hingamist lihtsalt nii nagu see on, ilma ise midagi muutmata. Kell 4.25 meditatsioonisaali poole minnes tundub veidi masendav, et kuidas on küll võimalik, et ma täna terve päeva ehk sisuliselt 10 tundi vaikselt paigal istun ning lihtsalt oma hingamist jälgin?! Aga pääsu ei ole kuhugi ning olen algajana mõnusalt entusiasmi täis. Võtan esimeseks tunniajaliseks meditatsiooniks sisse rätsepiste, vanade õpilaste eeskujul ajan selja sirgu ning juba 10 minuti pärast nihelen ja kibelen, sest terve keha on justkui noatorkeid täis. Piilun vaikselt ripsmete vahelt, kas ma olen ainuke niheleja, aga õnneks (sry!) paistab ka teistel probleeme olevat. Palju õnne järgmiseks 10 päevaks!!! Aeg ei lähegi väga aeglaselt, sest mul on niipalju tegemist oma peas toimuva tohutu mõtetetulvaga. Mulle meenub varemmainitud eesti mehe artikkel sellest keskusest, kus ta mainis, et esimesed kaks päeva kuulis ta oma peas igasugu telekareklaame ning laule. Ma ei ole ammu telekat näinud ning pesupulbri reklaamide asemel hakkavad minu „pea-prügikastist” esile kerkima kõiksugu kummalised mälestused – 80 hollywoodi filmid, Saaremaa maakodu kardinad, kooliõde, keda ma ei ole 20 aastat näinud ega kordagi ta peale vahepeal mõelnud, piinlikud olukorrad koolipõlvest ning keerulised kliendiolukorrad tööl jne. Lõputu vool – kiiresti ja kaootiliselt ikka vups ja vups hüppavad erinevad näod ja olukorrad minu ette nii, et õhtuks olen täiesti läbi. Õhtuses videos viskab Goenka nalja nii kuis jaksab ning lubab, et olukord läheb veel hullemaks ning need kes on siin, ei tohi enne lõppu lahkuda. (Pärast vaikimise keelu lõppu 10 päeval kuulen, et paljud kusjuures soovisidki sellel päeval põgeneda).

Teine päev

Terve päeva ülesanne on tähelepanelikult jälgida punkti ninas, mida sisse- ja väljahingatav õhk puudutab. Põlved valutavad põrandal istumisest nagu 100 aastasel (jah, mul on piinlik!) Mõtete tulv jätkub ning kõik mõtted ning mälestused tunduvad sada korda huvitavamad kui oma ninasisemus. Nii jooksevad silme eest läbi järjest uued unustatud näod ning olukorrad. Kohati turtsatan vaikselt omaette naerma, et ohoo kõik mis mu ajul meeles on, kuid kohati isegi tuleb mingite vanade olukordade peale pisar silma või jookseb külmajudin üle selja. Nii jooksevad silmade eest läbi vist kõik meesterahvad, kellega üleüldse kunagi deidil olen käinud, üks vana klient, lapsepõlve lemmikkleit ja veel piinlikke olukordi. Õhtuks olen veidi stressis, sest mul on nö halva õpilase tunne, sest terve päev on nii mööda läinud, et ma ei ole suuremalt oma ninasisemust uurinud, vaid kõike muid mõtteid mõelnud. Goenka ei räägi ka midagi uut, vaid korda juba eile õhtul räägitut ning ei viska nalja. Lähen ilma suuremate emotsioonideta lihtsalt vaikides magama.

Kolmas päev

Kolmanda päeva eesmärgiks on oma nina väljas- ja seespool tunda kõiki tekkivad aistinguid- torkeid, kõdi, tukslemist jne. Peale esimest tundi mediteerimist otsustan venitamise ja sirutamise keelust üle astuda ning nii seisangi juba kell 5 süsimusta tähistaeva all, imetlen seda loodusimet ja väänan oma kangeid konte. Mmm, see ninavärk mõjub gruuvilt – ninas pidevalt midagi torgib või vibreerib. Suudan täna paremini kontsentreeruda, aga mõtted lähevad järjest tumedamaks – nimelt ilmub mulle justkui selge ilmutus, et üks inimene on mulle minevikus needuse peale pannud, üksteise järel ilmuvad silme ette vanad olukorrad, mis mind väga kurvaks teevad ning pildid, millega ma praeguses elus rahul ei ole. Pärastlõunal aga juhtub midagi – metsas jalutades läheb ühtäkki kõik korraga selgeks ning mitmele olukorrale, mille üle hommikupoolikul pead murdsin tuleb ühtäkki lahendus. Nii lihtne ja loogiline, et huvitav, kuidas need lahendused ei ole minu pähe enne tulnud. Kuna ma ei ole juba kolmandat päeva naernud ega nalja teinud, siis hakkan ise nalja tegema. Nimelt kui abiõpetajad ruumi ilmuvad, siis võitlen iseendaga, et mitte valjusti naerma pursata. Nimelt meil on kaks abiõpetajat, kes kusagilt ilmuvad ruumi ja taaskord vaikselt haihtuvad peale meditatsiooni, kes kunagi ei ütle midagi (vahepeal teevad ainult õpilastega intervjuusid ning küsivad, et kas sa tunned oma nina sees punkte?). Mulle meenub M-klubi seriaal, kus olid eit ja taat, kes ka alati tulid ja läksid kusagilt ja keegi ei teadnud kes nad on või mis asjatoimetusi nad teevad. Tuju läheb paremaks. Õhtul koguneme taaskord teleri ette ning leian telestaari tegelaskuju ka Goenkale. Nimelt kui ta seal ekraanil haudvaikuses istub ning tõsise näoga ütleb: „Third day is over” (kolmas päev on läbi), siis kangastub mulle Losti seriaal, kus aeg-ajalt punkris keegi mingi video peale pani ning tundmatu mees Dharma Initiativist hakkas samasuguses vaikuses tõsise häälega rääkima. Naeran ning mul on hirmus kiusatus teistele oma nali edasi rääkida ning koos naera. Aga ei, kõigi kivinäod on ekraanile kangastunud. Päevased avastused ning õhtune nali teevad minu olemise nii heaks ja kergeks, et õhtul jään naerulsui magama.

Neljas päev

Terve neljas päev tuleb kulutada oma nina aluse uurimisele (milline absurdne ajaviide?!) – ninasõõrmetest kuni ülahuuleni – tunda kõiki aistinguid, mis seal tekivad. Olin eelmisel õhtul seda neljanda päeva ülesannet kuulates väga pettunud – ma lootsin, et tegu on ikka tõsise mediteerimisega, aga hakkan juba murelikuks muutuma, et mis värk on neli päeva oma hingamist ja nina uurida!? Pärastlõunal on mul tunne, et terve minu nina paistes sellest lõputust mentaalsest puurimisest ja uurimisest. Minu meeli hakkavad valdama kahtlused ja kõhklused ning pool päeva keerlevad peas vanade mälestuste asemel järgmised küsimused: Miks ma siin olen? Mis selle kõige mõte on? Kas ei ole see mitte lihtsalt ajaraiskamine? Jnejne. Aga õhtuses telesaates Goenka täpselt sellest kõigest räägibki, et kõige hullem kui aju hakkavad valdama igasugused kõhklused nii tehnika, õpetaja (tõepoolest, minu peast käis ka see läbi, et miks need kaks tükki siin iga päev vaikimas käivad ja midagi ei seleta?) kui iseenda vastu. Olen nii ärritunud, et sel päeval ei tule mul ühegi meditatsiooni sessiooni ajal isegi und peale. Õhtul kell 4 saabub üllatus - nimelt nagu tavapäraselt iga meditatsiooni alguses hakkab Goenka laulma ning meditatsiooni instruktsioonides lausub ühtäkki, et nüüdsest ei tohi päevas kolmel meditatsiooniseansil end tunni aja jooksul kordagi liigutada!? Jeever! Mul hakkavad paljast mõttest kõik kohad valutama. Aga minna ei ole kuhugi ning kuuletun. Tõesti üritan, aga ei pea vastu – iga 15 minuti tagant muudan asendit – hästi tasa, et keegi ei kuuleks ning ise kuulen, et minu naabrid teevad ka sedasama J. Loodan, et kogu see piin ikkagi lõpuks mingi tulemuseni ka viib, sest õhtustest seanssidest ei ole ma siiamaani aru saanud, et mis sellel ninaalusel ning mitte liigutamisel hinge puhastumisega seost on!? Kordan omaette vaikselt – usalda, usalda, usalda.

Viies päev

Mulle tuleb hommikul meelde, et appi, ma olen tegelikult Uus-Meremaal – kummaline – siin olles puudub ruumil täielikult tähtsus. Kõige olulisem ruum on vaid sinu sees. Avastan, et ka ajal puudub tähtsus, sest mul ei ole õrna aimugi mis nädalapäev on ning kui kaua me siin veel olema peame. Goenka pritsib täna elutarkuseid nagu varrukast: a) Kõik see tarkus, mida loeme ja kuuleme teistelt, ei saa enne oskuseks, kui oled selle ise läbi kogenud. b) Oskus tuleb ainult pika treenimisega. Treenida tuleb jätkuvalt, kannatlikult ja pidevalt. c) Kõik on muutumises – nii hea kui halb, mis on sinu elus hetkel, võib juba järgmisel hetkel muutuda. Meie keha miljardid rakud muutuvad igal hetkel ning et maailmas ei ole midagi püsivat. Seega ei ole mingit mõtet ihaldada asju või proovida mingitest olukordadest vabaneda – sest kõik muutub nagunii koguaeg. d) Kui oled oma elu eest vastutuse andnud kõrgematele vägedele, siis võidki asju ootama jääda. Ise tuleb oma elu eest vastutus võta ning tegutseda e) Meie järgmine elu on täpselt selline, millises meeleolus me oma surmahetkel oleme. Aga ei ole kuidagi võimalik surmahetkel naeratada, kui sa terve ülejäänud elu oled õnnetu olnud. f) Seemnest tulevad sellised viljad, nagu see vili oli, kust seeme pärit on. Ei ole võimalik, et olles vihane kasvab sinu seest armastust. Olles aga hea ja jagades armastust kasvab sinu armastuste seemnest alguses uus 100 viljaga puu, 100 vilja seemnetest järgmised 500 puud ehk jagades armastust, hakkab armastuse hulk sinu ümber iseenesest suurenema. g) Kedagi teist ei ole võimalik muuta – ainult iseennast. Päris diibid tarkuseterad. h) kõige enne ja kõige rohkem tuleb iseend armastada, siis alles teisi. Ahjaa, päeva ülesanne oli oma keha väikeste tükkide kaupa uurida ning märgata kõiki aistinguid, mis kehas tekivad ning neile mitte reageerida.

Kuues päev

Päeva ülesanne on tunnetada osade kaupa oma kehas olevaid aistinguid ning mitte neile reageerida – ükskõik kas need on istumisest valutavad jalad või sügelev selg. Minu meeli hakkab valdama depressioon. Ma olen istunud kuus päeva, tegelenud mingi jaburdusega ehk puurinud oma keha siit ja sealt ja kõige hullem on, et mitte keegi ei ole selgitanud, mis päriselt kõige selle mõte on. Ma kasutan küsimusteks-vastusteks ettenähtud aega ning lähen abiõpetajalt küsima, et ma ei saa aru, mis selle kõige mõte on. Mis seos on keha aistingute ehk erinevate sügeluste ja torgete tundmisel sellega, et sa enam mingites olukordades nö oma hingevalule ei reageeriks?! Õpetaja naeratab maailma lahkeimate silmadega. Ütleb, et tore, sa saad sellest kõigest varsti vabaks ning jätka tegutsemist vastavalt juhtnööridele ning jäta kõik muu loodusseaduste hooleks. Olen vastusest jahmunud (mis vastus see ka on?), pöördes, viha keeb. Tuiskan turris olemisega nagu väike Müü mööda matkarada ning isegi seal on vastik –kõik inimesed on justkui varjud – keegi ei naerata, keegi ei vaata otsa... mis neil inimestel viga on? kas nad eksisteerivad päriselt? Kohutavalt masendav õhkkond ja sajab ka veel!!! Järgmise „mitte-liigutada” meditatsiooniseansi ajal olen ka Goenka peale vihane, et mida ta õige endast arvab, et ei luba meil end liigutada!? Kas ta tõesti tahab, et me siin kõik invaliidistume ning nagu välk selgest taevast käib minu kaelast raks läbi ning jääb tohutu valulaine tulemusena kangeks (sain kohe oma viha eest karistada!!). Õhtuses teleilmutuses seletab aga Goenka lahti, mis selle mitteliigutamise mõte on – see on selleks, et kui me füüsilisel tasandil end ebamugavates olukordades ei liiguta ehk ei reageeri, siis suudame seda ka emotsionaalsel tasandil teha. Piinlik tunnistada, aga kõik see asi on kogu minu tugevuse ära röövinud ning jään segaduses olles ennast haletsedes nuttes magama.

Seitsmes päev

Minu furoor on mõnevõrra eelmise päevaga võrreldes lahtunud – mõistan, et kuna ma siit nagunii ära ei pääse, siis on kaks varianti – kas olla terve ülejäänud aega vihane või lihtsalt selle topakusega kaasa minna. Seitsmenda päeva ülesandeks on tunnetada aistinguid nii paljudes kehaosades korraga kui võimalik ning mitte reageerida. Lisaks kõigisse aistingutesse suhtuda võrdselt (ükskõik kas tegu on valu või naudingu tundega) ning emotsionaalsel tasandil mitte ihaldada omale asju ning mitte soovida millestki/kellestki vabaneda, sest kõik muutub nagunii. Mõtlen, et kui Goenka suudab oma tehnikaga minu elust mõned ebameeldivad olukorrad likvideerida, siis olen nõus kasvõi elulõpuni korra päevas vaikselt istuma ning mediteerima (huvitav, kuidas hädas olles oled nõus kõike lubama). Päeval saabub mingi teine selgusehetk ning minu peas saavad asjad veel selgemaks kui mitte öelda, et täiesti selgeks. Wau! Tunnen sellist vabanemise tunnet, et suudan isegi tund aega ilma probleemideta liigutamata istuda. Naljakas, raske ei ole mitte vait olla, raske ei ole isegi enam ilma liigutamata istuda aga kõige raskem on hakkama saada emotsionaalse värgiga, mis peas keerleb... Emotsionaalne valu on tugevam kui füüsiline. Proovin tunnetada oma aistinguid - uskumatu mu pea ongi täis kõiksugu pulbitsemist, tukslemist, sügelemist, torkimist, kõdi ja selline tunne on, et kohe-kohe kõik lõhkeb valust. Eriti hakkab mul pungitama kahe silma vahelt ning hakkan juba kahtlustama, et appi, kas tõesti nüüd veel kolmas silm ka hakkab avanema!?! Kas tõesti on võimalik, et meie kehas on kõik need aistingud 24 h olemas iga päev, aga me lihtsalt tavaolukorras ei märka neid? Õhtul ma ei pea enam vastu ning naeratan venelannale enne magamaminekut ja saan suure ja sooja slaavi hinge peegelduse vastu – hakkab kergem küll. Õpetajaga konsultatsiooniaegade ajal on ukse taga järjekord. Lohutan end mõttega, et ilmselt on ka teistel raske ning ka nemad segaduses.

Kaheksas päev

Täna tuleb oma keha kammida... jah, mõttes tunnetada keha pealaest varbaotsteni ning varbaotstest pealaeni ning samamoodi aistinguid tunda ning mitte reageerida. Peas on juba oluliselt vähem mõtteid, keha ei valuta enam. Hakka või uskuma, et äkki tõesti see asi siin mõjub ning osa minu peas ja kehas olevast vanast saastast on juba jalga lasknud? Kui senini olin ise endaga vaikselt oma mõtetes rääkinud, siis täna ei pea ma enam vastu ning pean endaga tasasel häälel nõu. Tundub, et ka osad teised osalejad on alla andnud ning nii jagame mitme neiuga matkarajal naeratusi. Näen ka kedagi teist kellegagi sosistamas. Venelanna läheb täna lolliks, hakkab absoluutselt keelatud asja ehk metsajooksu, kõhulihase harjutusi ja joogat tegema. Selline tunne on, et õhkkond hakkab vaikselt sulama. Goenka räägib ihaldamisest ning soovist asjadest lahti saada – seda ei tohiks keegi oma elus teha. Olen segaduses – kui ma millestki ei unista, kuidas minu elus siis toimub areng ning edasiminek? Õpetaja juures konsultatsioonil käies saan vastuse – et meditatsioon on meditatsioon ning päris elu on päris elu ning unistada võib aga ihaldada mitte J. Mmm, päriselt ma aru ei saanud ning jätkan unistamist. Kuna on peaaegu kursuse lõpp ja peas on aina vähem mõtteid, siis on kõige suhtes justkui passiivsus tekkinud.

Üheksas päev

Kammime oma keha usinalt edasi aga miskit imelikku on juhtunud, nimelt minu keha ja meeled on täiesti ärkvel, see on vist üks kahest päevast, kus ma ühegi meditatsiooni ajal ei tuku, vaid tõepoolest kammin oma keha, et tuvastada aistinguid. Pea on ka mõtetest tühi ning nii suudan päris hästi kontsentreeruda. Ülejäänutel tundub olevat motivatsioon kõvasti langenud, sest nö tundidel, kus võib ka oma toas olla, on meditatsiooniruum peaaegu inimtühi. Aeg-ajalt tuleb mulle aga justkui kosmosest mingeid sõnumeid, mida on isegi raske hinnata, et mis või miks need tulevad. A’la, et pean oma juuksed punaseks värvima ning pean Indiasse tagasi minema jne. Nädalajagu olen iga päev käinud metsas üht seent vaatamas ning temaga rääkimas (ärge naerge, pärast kursuse lõppu kuulsin, et ka briti tüdruk käis seenega rääkimasJ ). Täna lõuna ajal metsas kõndides näen aga juba eemalt paistab, et keegi on minu seene pikali toksinud. Tunnen juba jälle kerget viha tekkimas, aga lähedale jõudes selgub, et seene on pikali ajanud uued seened, kes on sambla seest justkui üleöö kerkinud ja vana olija maha murdnud. Naeran vaikselt ning kordan oma suure õpetaja Goenka sõnu: „Everything is changeing, changeing” (kõik muutub). Ja muutubki, sest homme lõunast peaks vaikimise keeld lõppema!?! Märkamatult on kätte jõudnud viimane päev. Proovin õhtusöögi lauas aru saada, et kas äkki keegi on juba valgustatuse saanud või mõnel muul moel õndsuse saavutanud. Kahjuks ei tuvasta ma nägudes mingit muudatust - need kes on terve aeg kivinäod olnud, on kivinäod ning need, kes ringi uudistasid, uudistavad endiselt. Et veidi nagu pettunud tunne, et 9 päeva kõva tööd ja ei miskit peale selle, et nina sisu ja terve oma keha on viimse kui detailini nüüd selge. Mina ei tunne end kuidagi teistmoodi, pigem suuremas segaduses. Tahaks juba õudselt südamest ja valju häälega naerda... Vast homme on võimalik.

Kümnes päev

Ideaalis peaks keha kammima aga kuna Goenka ütles, et kümnes päev ei ole tõsine päev, siis vean end küll kell 4.30 mediteerima aga motivatsioon on nulli viidud (et viimase päevaga ei päästa ikka enam midagi) ja kammimisest ei tule midagi välja. Goenka kuulutab nunnaelule lõpu kell 11 ning uskumatu me võime rääkima hakata!!! Esialgu mul on tunne, et ma ei taha kellegagi rääkida aga juba mõne aja pärast leian ennast söögiruumi rõdult umbes 10 tänulikule kuulajale oma reisist muljetamas. Naljakas on, meid lastakse ka meestega kokku – ooo – see oli vahepeal täiesit unustatud maailm. Nii saangi kohe tuttavaks peale majanduskriisi töötuks jäänud investeerimispankurist juudipoisi, kes tuli New Yorkist ekstra sellele kursusele. Saan teada, et pikk ja sirge poiss, kes kõik need päevad liikumatult esireas mulle eeskujuks oli, on sõjaväelane ning siin juba viiendat korda. Ta vaatab mulle sügavalt silma ning ütleb, et muutuseid ei märka kohe, neid märkad mõne ajapärast ning ta kinnitab, et tema elu on see üritus täielikult muutnud. Kuulen ära ka enamuse naiste lugudest – kõik tunduvad nii toredad ja sõbralikud olevat – leian naistekambast töötu stjuardessi, Lõuna pooluselt tulnud lennukilaadija, maoori vanaema, palju rändureid sh ühe soomlanna, matusetalitaja, jne. Ma olen nii elevil, sest terve ruum on naeru ja suminat ja kilkeid täis – kogu see keskus saab justkui täiesti teise näo – oleksime nagu pioneerilaagris – matuse meeleolu asendus ühe hetkega eluga!!! Tore on lõpuks teada saada, mis teised mõtlesid ja tundsid need 10 päeva, kellel millal nõrkushetk oli. On neid, kes on kursusest täiesti vaimustuses, on minusuguseid segaduses olijaid, on pettunuid jne. Selgus, et kõik elasid enam-vähem sarnase emotsionaalse ralli läbi nagu mina - britt lõpetas mediteerimise 7ndal päeval ja mõtles hoopis oma elu üle järele, korealanna nuttis igal õhtul depressioonist ning öökis hommikuse kaerahelbe pudru peale, uruguailanna oli nii õnnetu, sest ta ei saanud laulda 10 päeva, soomlanna ei suutnud istuda, sakslanna keskenduda, uus-meremaalanna nägi sarnaselt minuga vanu klassikaaslaseid... ning selgus, et kellegagi siiski mingit imet ei juhtunud. Olen nii õnnelik, et meile inimestele on antud võime rääkida ning emotsioone välja elada. Kuigi vaikida ei olnud raske, saan aga alles nüüd aru, kuidas ma elust ja emotsioonidest puudust tundsin. Elu tundub nii ilus. Õhtul annab Goenka kokkuvõtliku loengu tehnikast. Tavaliselt ma teen oma elus asju nii, et ma kõigepealt proovin aru saada suurest pildist ning alles siis võin detailide kallal pusida. Siin oli aga vastupidi – kõigepealt pidi detailide kallal töötama ning viimasel päeval antakse lõpuks terviklik pilt. Oleks ma selle ülevaatliku loengu kohe esimesel päeval saanud, huvitav mis tasandile ma ennast siis oleksin mediteerinud?!? Kui veel hommikul mõtlesin, et see oli esimene ja viimane kord sellist hullust läbi teha, siis pealelõunat saan universumilt järjest uusi sõnumeid, et nüüd peale suure pildi mõistmist võiksin ühe kursuse uuesti korralikult läbi teha kas Indias või Kambodžas. Elame näeme!

Lahkumise päev

Kursusele ei ole tasu – minu eest on juba maksnud varasemad tudengid ning meil kõigil on võimalus ka oma annetus teha, et järjest uued õpilased saaksid Goenka sõnu kasutades sellest imelisest tehnikast kasu. Tasun enda eest ning nii, et lisaks veel üks õpilane saaks osa võtma tulla. Naljakas, olen nende inimestega koos olnud 10 päeva, neid tundnud vaevalt päeva ning ometi on lahkumise hetkel tunne, et lahkuksin kauaaegsetest sõpradest. Venelannaga suutsime peale rääkimise keelu lõppu üksteisele kogu oma elu- ja armastuselood ära rääkida, kallistame end ribadeks ning lubame et hoiame ühendust ja minu kõrval kõik need 10 päeva mediteerinud soomlannaga unustame end jutustama tundideks ning ühel lainel oleva juudipoisiga saame veel samal päeval Aucklandis kokku, et muljeid vahetada.

Ehk kokkuvõttes oli tegu mitte vaikimise, vaid kõva tööga iseenda sees, mille tagajärg loodetavasti hakkab nüüd vaikselt ajapikku pinnale kerkima. Ei oskagi seda kursust kellelegi soovitada või mitte soovitada, sest tegu on kindlasti väga erinevate kogemustega, olenevalt, mis hingeseisundis keegi parasjagu oma elus on. Usun aga, et kellel on aeg jõudnud seda tehnikat õppida, sellele jõuab see äratundmine kohale ning üht või teistpidi ta selleni jõuab. Muuseas, selline keskus on olemas ka päris meie kodu lähedal Soomes ja mujal Euroopas, ei ole vaja Uus-Meremaale sõita.

Kolm päeva hiljem

Täna, 3 päeva pärast kursuse lõppu Tongal seda lugu kirjutades on aga hinges tasane voolamine, suur rahu ning vabaduse tunne. Ja see iseenesest on juba suur muutus või kingitus.

Marika, kellel kolmas silm siiski ei avanenud