Teisipäev, 3. märts 2009

Lõkkevann

Oma katusealuses toas põhjasaarel
Akna taga lihtsalt kallab alla


„Kas sa lõkkevanni (inglise keeles fire bath) tahad minna?”, küsib Hera. Minule kui vannihullule, ei ole mõtet kaks korda sõna vann mainida, ning nii vastan ilma mõtlemata: „Jaaa”. Igaks juhuks täpsustan: „Ää, mmm, eee, aga mis see on?”. Vastus on loomulikult loogiline – lõkkevann on loomulikult vann, mille vesi on soojendatud lõkkega. Rohkem küsimusi ei ole ning mõne minuti pärast on Tom kui ainuke majas viibiv meesterahvas saadetud puukuuri suure kirvega väikeseid puulaastusid meisterdama.

Lõkkevanni konstruktsioon on lihtne: niisiis õues on tavaline jalgadega malmvann, mille keskkoha alla on kaevatud süvend, sinna alla tehtud piiratud tulease – ja kõik. Vann lastakse vett täis, kaetakse vineerist või mõnest muust materjalist plaatidega (kaane otstarbel), vanni alla tehakse väikestest laastudest lõke ning lõket hoitakse üleval niikaua kuni vanni vesi soojaks läheb. Soovitav on protseduuri alustada siis, kui hämardub, nii et vannivesi saaks soojaks ajaks, mil õues on pime. Soovitav on ilmataadilt tellida selge tähistaevas ning ümberkaudsed tuled ära kustutada, et tähed võimalikult selgelt paistaksid.

Õues hämardub ning Tom käib suitsupeekoni haisusena mitmeid kordi tuppa ja välja ning lõpuks teatab pidulikult, et vann on valmis ehk vesi on kuumaks läinud ning vanniõhtu kõrghetk on saabunud. Õues on jahe ning kaon poolpaljana lõdisedes rohtunud aia pimedusse, kobamisi leian vanni, lisan mitu peotäit vannisoola ja sulpsan sisse. Prrr... kuum on ja tagumik saab kõrvetada!?!!? Mõtlen, et huvitav, mis materjalist tagumikud küll neil kiwidel on?!?! Kuna end vastu vannipõhja lasta ei saa, kuid ma ei ole ka mitte mingi hinna eest nõus vannist loobuma, siis panen pea kiiresti tööle. Haaran sealtsamast maast vanni katteks olnud vineeri ning surun vannipõhja. See ajab asja ära, sest nüüd saab rahulikult end vannipõhja toetada. Hetk hiljem tuleb minu vannimõnusid uudistama Hera, hõigates: „Kuidas on? Ega sa end ära ei kõrvetanud, ma unustasin öelda, et võiksid puutüki istumise alla panna!” Olen rahul, et ise nii nutikas olin:).

Väljas on lihtsalt imeline – ümberringi on sume suveöö (meie ajaarvamise järgi on siin augusti lõpp), ritsikad siristavad, ümberringi on kerge lõkkelõhn ja suits, taevas on veidi pilvine, kuid siit-sealt kumavad läbi kuldsed tähed... õhk on jahe, kuid vann on kuum,... mmmm – kõik on lihtsalt nii imeline, et kui minu ette ilmuks džinn või vanake Hotapõts ja küsiks mult ühe soovi, siis ma vist ei oskaks hetkel midagi tahtagi, sest kõik see, mida hing veel ihaldada võiks, tundub olemas olevat...

Umbes viieteistkümne minuti pärast aga rikub minu rahu järjest kuumenev vesi. Osade lähedalseisvate isikute hinnangul käin ma tavaliselt peaaegu keeva veega vannis, kuid see vesi on isegi minu jaoks liiga kuum... mõne ajapärast ma lihtsalt enam ei kannata ning põgenen veest. Toas kõik uurivad, et kuidas oli ning tunnistan, et imeline, aga liiga kuum. Kohe selgub, et Tom oli nii agar lõkkemeister, et selleks ajaks kui ma vanni läksin, oleksid pidanud alles olema ainult söed, aga mina istusin suure lõkke otsas ehk sisuliselt tahtis Tom mind elusalt ära keeta:).

Vaatamata keevale veele, oli aga kogu protseduur lihtsalt nii imeline, et tekkis küsimus, et huvitav, mis eestlased midagi sellist ei harrasta oma maakodudes. Loomulikult on olemas tünnisaunad ning sooja veega mullivannid, kuid see on justkui kõigile kättesaadav ning minu hinnangul kordades autentsem ning eksootilisem protseduur.

Marika, the vannifänn

2 kommentaari:

Marikai ütles ...

Proovin suvel Topul järgi- tõesti lihtne ja hea mõte!!

Krissu ütles ...

Naeran õudsa häälega nagu kaevu kukkunud põder - see vanniskäik oli siis midagi põrgukatas keemise sarnast :) Tom, liiga innukas ei tohi siiski olla!