laupäev, 28. märts 2009

Tonga meestega kava peol


Tongal oma hüti trepil, 15 sammu ookeanini

+30 ºC

Kava on Tonga rahvusjook, mis on lihtsalt kohutava maitsega. Kava pulbrit tehakse kava põõsa juurest, segades seda veega saab kava joogi, mis näeb välja nagu mudane vesi, kuid mida kõik mehed pea igal õhtul tohututes kogustes Tongal joovad. „Ei, ega tegelikult kellelegi see kava tegelikult ei maitse, aga kõik lihtsalt joovad seda”, selgitab mulle lennujaama taksojuht. Taksojuht räägib veel, et tema tahab elada „happy life” (õnnelikku elu) ning tema enam ei suitseta ega joo alkoholi, kuid see-eest käib igal õhtul kavat joomas, sest kava annab su meelele erilise seisundi, mis aitab mõelda igapäeva elu üle, teeb kehasse tuima surina ning on lisaks mõnus seltskondlik meelelahutus.

Enne kui arugi saan, et minu esimene Tonga päev on õhtusse jõudnud, istun ühtäkki Kanokupolu külakese kirikus kava peol. Kiriku väljanägemine ega ka sisustus tegelikult ei reeda, et tegu on kirikuga, sest tegu on tavalise suure majaga, kus sees on üks suur tühi ruum mattidega põrandal. Nurgas on raadio/makk, mis üürgab regget. Mattide peal keset tuba on suur kauss, selle sees kulp ning hägune vedelik, ümber väikesed topsikud ning seljatoega ilma jalgadeta tool ning sellel toolil mina ning ümber kausi algatuseks 5 Tonga mehehakatist. Pool juhuslikult on minust saanud kava peo perenaine.

Nimelt minu rannakodu kuurordis ”töötab” päevad läbi poiss Leki, kelle ülesanne on turiste lõbustada. Kuna hetkel selles hütirajoonis eriti kedagi ei ole, siis on ta palju aega minu päralt. Uurin ja puurin elu kohta Tongal ning kui ta mainib, et läheb õhtul kavat jooma, siis palun, et ta mind kaasa võtaks. Nii kõnnimegi oma hüttide juurest läbi kottpimeda metsa külakeskusesse, ainukeseks valgusallikaks triljonitäheline tähistaevas. Mul on hirm nahas, sest ma ei näe kuhu astun, põõsas krabistab keegi ning pealegi olen veidi ehmatanud oma hulljulgusest minna keset ööd kohaliku veidi purjakil tonga mehega kottpimedasse metsa. Äga pärale me jõuame ning kava pidu pannakse püsti.

Leki seletab mulle kava joomise reegleid, et üldiselt on alati kava jagaja naine, kelle ümber koguneb keskmiselt 6 meest kavat jooma. Aga kui kuskilt ei ole naist võtta, siis saavad mehed sellega ka ise hakkama. Mina proovin aru saada, et mis minu roll on. Selgub, et olen ürituse boss ehk aukohal ning võin oma äranägemise järgi kavat meestele jagada. Kui keegi plaksutab kaks korda, siis see tähendab, et nad tahavad tervet kausitäit ning üks plaks tähendab poolt aga samal ajal on mul õigus ise koguaeg kavat topsidesse panna ning mehed ei tohi joomiseset keelduda. Kavat tuleb pidevalt ka segada, et pulber põhja ei vajuks. Proovin ka veidi seda imejooki, mis maitseb tõesti rõvedalt ning keel kisub pärast väikest lonksu kohe kangeks. Ma ei saa aru, miks inimesed midagi nii rõvedat jooma peavad... aga traditsioon on traditsioon ning võtan endale lihtsalt jaotaja rolli.

Poisid õpetavad mind kavat segama, kihistavad järjepidevalt, teevad roppu nalja vahepeal, oigavad kui neile järgmised kava topsid teele panen ning teevad kibedat nägu kui on ühe hingetõmbega oma suure topsi tühjaks joonud. Hiljem näen erinevates külades õhtuti majakestesse sisse piiludes mitmeid kava pidusid, kus enamasti vanemad mehed ning nemad räägivad ilmselt poliitikast. Ilmast ei ole Tongal mõtet rääkida, sest aasta läbi on ühtlane temperatuur, vahest ainult sajab. Kuna kõik poisid ei räägi inglise keelt, siis Leki tõlgib, et poisid kurdavad, et ma tahtvat neid ära tappa, et nii kiiresti uued topsid teele panen. Aga nüüd on minu kord kihistada ning lasen aga kulbil väledalt käia. Ühtäkki avastan, et poisse imbub järjest juurde ning mingil hetkel on ümber kausi juba 15-18 meest, sest külas läks jutt liikvele, et mingi valge naine (kohalikud kutsuvad valgeid palang’ideks!) jaotab täna kavat ning kõik tulevad uudistama.

Makk kiriku nurgas üürgab endiselt reggaet (Tongal armastavad kõik reggae muusikat), kuid ühtäkki poisid räägivad laulmisest ning Ashaka võtab laulunoodi üles. Mul käivad külmavärinad üle keha kui see kamp hakkab RAMi meeskoori tasemel laulma – kõik tunduvad oma häält tundvat ja valdavat ning suudavad mitmehäälselt laulud ette kanda. Panen silmad kinni ja lihtsalt lasen seda võimast heli ja vibratsiooni enda sisse. Laulud on kurva tooniga ning räägivad pea et igakord armastusest. Ühe laulu seest avastan äkki oma nime – teen silmad lahti ning Samiu teeb mulle silma. Hiljem kui soovin veel laule, pean neile ütlema „Hiva, Ashaka” või „Hiva, Pon!”, mis tähendab, et „Laula Ashaka või Pon”..






Ma naudin täielikult olukorda – olen sattunud Tonga inimeste igapäeva rituaali tunnistama, olen ainuke valge inimene ja mitte turist, vaid nende sõber, 20 mehe tähelepanu keskmes. Mehed naeratavad pidevalt, proovivad siit-sealt uurida, et kui vana ma olen, kas mul boyfriendi on ja kauaks ma Tongale jään. Pita toob mulle kolm banaani, Suto küsib, kas tulen homme ka kavat jaotama, Ashaka laulab, Po võtab kuulekalt vastu kõik joogid, mille ma annan, Kilikili seevastu vaidleb alati vastu, kuid siiski kummutab kõik topsitäied ning Samiu saadab järjest magusaimaid naeratusi ning nii edasi ja edasi... Hiljem teel koju (taaskord läbi kottpimeduse jalgade ja kätega teed kompides) selgitab Leki mulle, et tihtipeale kui naine kavat jaotab, siis mehed tahavad tema tähelepanu ning kui ta on vallaline, siis võistlevad tema pärast, et ta omale pruudiks saada. Mm.... oleks ma seda enne teadnud, oleksin võib-olla veidi vähem seal naeratanud ning silma vaadanud, aga õnneks on mul oma kaitseingel Leki kaasas ning pääsesime ilma suuremate sekeldusteta tulema. Hommikul räägib hüttide perenaine mulle, et nad käisid õhtul korra külakeses ning piilusid kiriku akna tagant, et kas minuga on ikka kõik korras. Olen hämmingus - Tonga inimesed on tõesti nii armsad ja sõbralikud ning hoolivad...

Õhtul pimedas oma hütini jõudes, märka eemal merel mingit veealust valgusallikat. Mõtlen, et kas tõesti on kava aurud mulle ka mõjunud nii, et nüüd näen viirastusi. Lähen päris vee äärde ning näen, et veealune valgus liigub – proovin loogiliselt mõelda ning arvan, et äkki mõnede kalade nahal helgib fosfor või midagi. Aga ei, valgusallikaid on mitu ning nad on liiga tugevad. Mõne aja pärast mõistan, millega tegu ning naeran enda naiivsuse üle. Nimelt on need öised kalamehed, kes taskulambi valgel harpuuniga kalasid kütivad.

Marika, tongatar

Kommentaare ei ole: