laupäev, 14. märts 2009

Elu võimalikkusest Cooki saartel

Aucklandis, oma 4*2 meetrises hostelitoas
+21 ºC, vahelduva pilvisusega ilm



Kuulsa briti meresõitja James Cooki järgi omale nime saanud saartele jõudsin ma täiesti juhuslikult. Kui ühel hetkel oli selge, et Marika sulgeb ennast kümneks päevaks kloostrisse vaikima, siis asusin ka endale samaks ajaks tegevust otsima. Oli selge, et minusugusele lihtsale maapoisile käivad taolised inimkatsetused üle jõu ja ilmselt oleksin pärast sellist katsumust kogu elu sõnatu olnud:). Niisiis võtsin ette kohalike (odav)lennufirmade kodulehed ja asusin mängima erinevate lõbusate nimedega sihtkohtadega.

Kuigi Vaikse ookeani saared olid aastaid mu unistustereiside nimekirja tipus, siis seda rännakut planeerima hakates jõudsin arusaamisele, et need väga raskesti ligipääsetavad saared näevad eemalt vaadates küll atraktiivsed välja, aga looduse ja olustiku mõttes ei tohiks olla suurt vahet, kas viibida mõnel kaunil saarel või kenas rannas kusagil Vaikses ookeanis või Kagu-Aasias. Viimased on aga oluliselt kergemini kättesaadavad ja samas pole nii ühehinnatud. Nüüd kukkus see idee mulle aga uuesti "sülle", sest Kagu-Aasia oli kaugel ja Vaikne ookean nii kutsuvalt lähedal.

Nii juhtuski, et väljavalituks osutusid Cooki saared, paljuski just seetõttu, et Air New Zealandi lennupilet Rarotongale oli parim, mida hetkel Vaikse ookeani saartele pakuti. Võimalik, et ma natuke valetan ka. Cooki saared olid mulle varasemast elust reisikirjasid lugedes meelde jäänud kui „paradiisisaared keset suurt vett” ja eks see mõjutas mingil määral ka mu lõplikku valikut.

Cooki saared koosnevad 15-st suuremast saarest, mis on laiali – pange nüüd tähele! – 2,2 miljonil ruutkilomeetril Vaikses ookeanis. Maismaad on Cooki saartel aga ainult 240 ruutkilomeetrit, mis annaks välja ühe Muhu mõõtu saare. Mina lendasin Rarotongale, suurimale Cooki saartest, kus asub riigi pealinn ja ainuke rahvusvaheline lennujaam.

Cooki saartel elab kokku ligi 20,000 elanikku, neist 14,000 elab Rarotonga saarel. Kõige suurem Cooki saarte elanike kogukond on end sisse seadnud aga hoopis Uus-Meremaal, Aucklandis, kus neid on rohkem kui 58,000.

Olgugi, et Cooki saared iseseisvusid 1965. aastal, on ta senini Uus-Meremaaga assotsieerunud riik. Kõigil Cooki saarte elanikel on ka Uus-Meremaa kodakondsus ja nad saavad vabalt Uus-Meremaale nii elama kui tööle asuda. Peamine erinevus, mis Cooki saartest „päris riigi” teeks, on see, et Cooki saartel puudub oma kaitsevägi ja kaitsepoliitika on juhitud Uus-Meremaa poolt.

Seotus Uus-Meremaa ja Cooki saarte vahel on aga veel huvitavam, kui ma seda varem arvata oskasin. Nimelt sain juba Wellingtonis Te Papa muuseumis teada tõsiasja, et Uus-Meremaa põliselanikud maoorid rändasid Uus-Meremaale just Cooki saartelt. Ehk siis oli see minu jaoks suur avastus, et Uus-Meremaa vaatamata oma suurusele, on hoopis hiljem inimese poolt asustatud kui paljud väikesaared kaugel Vaikses ookeanis.

Maoorid moodustavad ka tänasel päeval Cooki saarte elanikkonnast rohkem kui 87% ja maoori keel on inglise keele kõrval ametlikuks riigikeeleks. Saareelanikud räägivad aga ka inglise keelt väga hästi. Nad rääkisid sageli lausa kahes keeles korraga – osad jutud räägiti omavahel maoori keeles ja siis mindi inglise keele peale üle või tehti näiteks repliike inglise keeles. Midagi sarnast kogesin varem Indias. Kui eestlasi oleks järel vaid 20,000, siis kahtlustan, et sarnase keelekasutusega läheks vast veel üks põlvkond, kui eesti keel olekski väljasurnud. Cooki saartel aga paistis, et nende identiteet on vaatamata nende väiksele arvule väga tugev ja kaks keelt saavad samaaegselt toimida küll. Eks nende saarte tohutu isolatsioon on oma keele ja kultuuri hoidmisele ka abiks.

Polüneeslastele omaselt näevad kohalikud elanikud välja väga jõulised – õlakad ja suure kondiga ning seda nii meeste kui naiste osas. Samas leidis saarelt ka saledaid ja väga kaunite näojoontega kohalikke naisi. Kohaliku naise juukseid ehtis tavaliselt lill. Kohalikud mehed olid aga valdavalt tätoveeritud.

Turism on riigi kõige olulisem majandusharu. ja aastas külastab Cooki saari ligi 100,000 turisti. Ajal, mil mina saarel viibisin, oli Cooki saartel „talv”, mis tähendas, et sooja oli 26-29 kraadi ja aeg-ajalt sadas vihma. Turismi mõttes kõrghooaeg on aprillist novembrini, mil vihma ei saja ja keskmised temperatuurid on hoopistükkis madalamad, kusagil 20-25 kraadi ringis. Kui praegu paistis, et saarele saabunud turistid jagunesid ühtlaselt Euroopa, USA, Austraalia ja Uus-Meremaa vahel, siis suvel olevat jämedam ots selgelt austraallaste ja kiwide käes, kes põgenevad oma talve eest end Vaikse ookeani saartele soojendama. Huvitav oli ka tähele panna, et paljud rändurid Euroopast olid Cooki saartele jõudnud seoses ümbermaailmareisi lennupiletiga, mis viis neid siis kas Cooki saartelt USA-sse või USA-st Cooki saartele, et hiljem edasi sõita Uus-Meremaale.

Kuna Cooki saared asuvad tõesti seitsme maa ja mere taga, on siinne elu suhteliselt kallis. Toidupoes võis mõne elementaarse toidukauba hinda nähes lausa pikali kukkuda, eriti teades, mis sama asi Uus-Meremaal maksis. Kohalike inimestega suheldes tunnistasid nad samuti, et paljud asjad on poest ostes väga kallid. Sain teada, et paljud saareelanikud kasvatavad oma toidulaua tarbeks kõik vajaliku ise. Seega ei olnud siin midagi imestada, et paljudest toidupoodidest võiski laias laastus leida vaid coca-colat, Maggie kiirnuudleid ja konserve. Need rändurid, kes olid Cooki saartele jõudnud läbi Prantsuse Polüneesia (Tahiiti, Moorea jms saared), lohutasid aga, et sealne elu oli olnud veel kallim.

Kohalike puu- ja aedviljade ostmiseks ja kokanduslike šedöövritega tutvumiseks oli tark kord nädalas minna saare ainsasse „linna”, Avaruasse, kus iga laupäeva hommikul oli suur turg. Turg oli sellise väikese laada mõõtmetega, kus lisaks banaanidele, mangodele, papayadele, kookospiimale, köögiviljadele, küpsetistele ja kalatoitudele sai osta ka kohalikke riideid, suveniire, vaadata tantsutrupi etteastet või teha endale tätoveering.

Minu „puhkus” Cooki saartel kestis 10 päeva ja kogu selle aja viibisin ma Rarotonga saarel. Samas on üpris tavaline, et Rarotongalt tehakse väljalende teistele saartele (regulaarset laevaliiklust saarte vahel ei ole). Peamiseks sihtkohaks on Aitutaki saar, mille kohta võib lugeda väga imelisi kirjeldusi ja näha imekauneid fotosid. Peamiselt on Aitutaki tuntud just saart ümbritseva laguuni tõttu, mida kohalikus kirjanduses loetakse maailma kõige ilusamaks.

Mina otsustasin võtta oma saarepuhkust rahulikult ja ei hakanud erinevate saarte vahel nõeluma. Kogesin elus esimest korda just Rarotongal, mida mõeldakse, kui räägitakse paradiisisaartest, sest just selline ta minu jaoks oligi: päike, rohekasssinine meri, palmid kooldumas üle kuldse rannaliiva, lopsakas loodus, soe. Aeg saarel möödus mööda randa jalutades, ujudes, võrkkiiges raamatut lugedes, logeledes. Paradiisielu kirjeldab päris tabavalt tõsiasi, et vaatamata ümbritsevale ilule muutub sealne elu varem või hiljem igavaks... Sellest, kuidas ma oma igavat paradiisielu vürtsitada püüdsin, aga juba järgmises sissekandes.

Tom

3 kommentaari:

Kaie ütles ...

väga põnev on tõesti lugeda sinu vapustavast elust paradiisis,millest sa paari päevaga ära tüdinesid...

näedsasiis...inimene ei ole kunagi rahul:)

marika ja tom ütles ...

Mis seal salata, et see kipub nii olema, et raske on antud hetkes elada. See, et paradiisis igav hakkab, pole aga mingi saladus - kõik head sõbrad-tuttavad lustivad ju samal ajal põrgus:)
Tom

Anonüümne ütles ...

Kusjuures kahjuks on küll Rarotongal ka kõrgemaid maju- sealsamas Muri rannas on 4-korruseline hotellilahmakas otse rannas.