Kolmapäev, 21. aprill 2010

Mudapidu Indiaanlase Silmas

Pärast kunstiannust La Pazis

Nõiaturul on õhk kirbe

„Ei, sinna ärge küll minge!“ hoiatab kohalik hotelli perenaine mind ning minu ajutist reisikaaslast Kolumbia-Hollandi verd Natashat. „Indiaanlase Silma on inimesed müstiliselt ära kadunud ning ka uppunud“, loeb naine meile emalikult sõnu peale. Mida rohkem meid hoiatatakse, seda enam meil salapärase koha vastu huvi tekib. „No olgu, kui lähete, ärge siis vähemalt ujuma minge!“ annab ta lõpuks järele.

Kuna ohtlik võrdub huvitav, siis leiame end Natashaga peagi Potosi bussijaamast bussijuhile instruktsioone andmas, et ta meile kindlasti märku annaks, kui on Ojo del Inca ehk Indiaanlase Silma teeotsa jõuame. Ojo del Inca on perfektse ringi kujuline vana vulkaani kraater, mille sisu on tänaseks täitunud veega. See väidetavalt põhjatu väike järv ei ole aga mingi suvaline mudaauk, vaid 30 kraadise veega ning ohtralt mineraalidega rikastatud tervendamise allikas. Vanasti olevad inkad ka end selles pühas vees end ravimas käinud.

Koha valvur väidab kindlameelselt: „Ei-ei, see küll ei ole mingi ohtlik koht! Loomulikult inimesed, kes ei ole Potosi 4000 meetrise kõrgusega harjunud ning ei oska ujuda, ikka võivad ära uppuda!“ Mm.... Otsustame Natashaga esialgu võtta vaatleja rolli. Järve keskel keeb ja mulksub. Järvekeses elavad haned millegipärast hoiavad kraatri äärde ning ei uju otse üle. Mõne aja pärast lükkab üks hullumeelne kübaraga naisterahvas end kaldast lahti ning ujub kindlameelselt mullikeste poole?! Hoiame hinge kinni – kuid ei midagi – tädi pöörab otsa ringi ning ujub elusa ja tervena kalda poole tagasi. Järgmiseks üritavad Taani uljad noormehed kraatri keskosa ületada. Natasha haarab potentsiaalse ajaloolise hetke jäädvustamiseks kaamera... Kuid ei midagi – noormehed läbivad keeva katlasuu elusa ja tervena.


Otsustatud – läheme ka! Kui olen end kraatri vette heitnud, siis ei välju ma sealt enam järgmise 2 tunni jooksul kordagi. Nimelt on pärast 3 kuud Andide külmas veedetud aega 30 kraadine ning mineraalidega rikastatud vesi nagu parim päev spas. Ujun ja ujun ja ujun ning unustan kõik hotellitädi räägitud hirmulood. Kohe löövad meiega kampa ka kohaliku ülikooli tudengitest noortekamp. Mulistame vees ning räägime maast ning ilmast. Noormehed ei ole siinsetest imevetes aga esimest korda ning järve saladused on neil ammu avastatud. Nii toovad nad mõne aja pärast järve põhjast kamaluga musta muda ning hakkavad end sellega sisse määrima. Geoloogist noormees kiidab mineraalirikka muda ravi omadusi ning pakuvad meilegi lahkesti seda tasuta ime iluprotseduuri.


Kogu meie kamp kilkab peagi nagu mudilaste parv ning itsitab üksteise veidrate välimuste üle. Meie läheduses peesitavad uljad taani noormehed saavad ka meist inspiratsiooni ning peagi on kogu meie poolne kaldapealne mustad ning mudased nagu mudakoll Shreki lähisugulased. Kohalikud punupatsides ning värvilistes seelikutes memmed itsitavad meie fotosessiooni vaadates häbelikult pihku, veidi moodsamad kohalikud noorukid proovivad meie mudakambast oma mobiiltelefoniga pilte teha ning veidi julgemad paluvad otse ka nende kaamerasse poseerida.


Ainuke häda on selles, et muda ei kipu eriti kehalt ning üldse mitte riietelt enam maha tulema. Päeva lõpus, küll beebipehme nahaga, kuid veidi mudastena ning haisvatena istume Natashaga põlledega memmede vahele bussi ning naeratame mõlemad totakat naeratust.

Marika - mudakoll

Esmaspäev, 19. aprill 2010

Rikka mäe sees Kuradil külas

Pärast petturist taksojuhi üle võidu saamist

Poliitilised tuuled

Vasilio on 19 aastane Boliivia poiss. Poiss nagu poiss ikka – teksadega ning nokamütsiga ning läbi huule on torgatud popp rõngas. Vasilio räägib loomulikult hispaania keelt, Boliivia lõunaosa teist rahvuskeelt ketšuat ning juba kaks kuud ka mõned laused inglise keelt. Vasilio viskab turistidega nalja, proovib hoolikalt kõigi poole hoolikalt pähe õpitud nimepidi pöörduda ning laseb oma telefonist uusimaid hitte. Alles kolm kuud tagasi möödus selle noormehe elu aga suures osas sõna otseses mõttes pimeduses – mäe sees mürgiseid aure hingates ning kuradiga kokkuleppeid sõlmides.



Olen väikeses Boliivia linnas Potosis, üle mille kõrgub 4200 meetri kõrgune Cierro Rico ehk tõlkes Rikas Mägi. See mägi on Potosi linna õnn ja õnnetus üheaegselt. Nimelt peetakse vaesusest õhkuvast Potosid üheks maailma kõige rikkamaks linnaks, sest see suur mäemürakas peidab endas tohutuid mineraalide varusid. Nii on selle mäe seest kulda, hõbedat, tsinki ja teisi väärismetalle kaevandatud juba alates 1550ndatest aastatest. Vanasti olevat Potosi koguni nii rikas olnud, et tänavad olevat olnud hõbedaga kaetud. Täna linnas ringikõndides annavad endistest hiilgeaegadest võib-olla õrna aimu vaid koloniaalstiilis majad, kuid mitte kohalikud inimesed ning nende elustiil. Rikast mäge võib aga õnnetuseks pidada seetõttu, et töö mäe sees olevates kaevandustes on ränkraske ning eluohtlik. Enamusel linna tööealisest elanikkonnast, kes kaevandustes tööl käib, on kaevanduste õhk kinkinud silikoosi (kopsuhaigus mürgistest õhust) ning garanteerib ka üldjuhul varase surma. Õnnetus seisneb ka veel selles, et üldise vaesuse tõttu, on ka teismelised poisid sunnitud kooli hülgama ning oma kopsud mürgitama ning noore elu pimedusse matma. See on aga asja kergem külg, sest tegelikkus on see, et lisaks haigustele sureb kaevanduses igal aastal tuhandeid mehi ka õnnetuste tagajärjel.


(fotol mehed ühiselt koka lehti järamas enne kaevandusse sisenemist)

Veel kolm kuud tagasi võis öelda, et Vasilo lugu on sarnane teiste siinkandi noorukite lugudele. Nimelt Vasilio alustas kaevanduses töötamist, kui ta oli 10 aastane ehk tänaseks on ta maasügavuses on tervist rikkunud 9 aastat. Vasilio isa suri kaevanduses. Vasilio emale kui lesele makstakse küll 14,50 USDi pensioni kuus, kuid sellest ei piisa äraelamiseks. Nii töötab ka Vasilio ema täna kaevanduse prügi sorteerides ning väikest lisa teenides. Vasilio 12 aastane õde müüb kaevanduse sissekäikude ees turistidele väärismetallide näol suveniire. Vasilio pere elu möödubki kaevanduses, sest nende väike mudablokkidest ning ilm akendeta hütt asub otse kaevanduse sissekäikude ääres. Vasilio käsitleb dünamiiti nagu mänguautot. Küsin, et kui vana ta oli, kui ta oma esimese dünamiidiplahvatuse tegi. „Kümme“, vastab Vasilio. 3 kuud tagasi, kui üks südikas Boliivia naine tegi oma uue turismifirma, aga muutus Vasilio elu tundmatuseni. Nimelt päästis too naine Vasilio kaevanduse pimedusest, võttes ta vaatamata turismi hariduse puudumisele tööle kaevanduse giidina. Vasilio väidab, et on nii õnnelik, et kaevandusest pääses. See oli raske töö. Ta enda sõnul on ta tervis täna enam-vähem korras. Ka ta käekiri on täiesti loetav, mis enamuse kaevanduse töötajate puhul on võimatu, sest raske töö purustab käe närvid ning liikuvuse. Vasilio räägib, et nüüd, giidina pääseb ta linna. Varem ta ema teda linna ei lubanud ning kogu tema elu oligi muserdav kaevandus.... Nüüd teeb Vasilio hommikuti turistidele tuure, pärastlõunal proovib koolis järele jõuda ning õhtuti käib inglise keelt õppimas. Täna julgeb Vasilio unistada juba ka helgemast tulevikust ning karjäärist turisminduses..

Sel päeval, kui kaevandust külastan, väidab Vasilio, et suure mäe kõhus on umbes 8000 meest. Koopa suudmete poole liigub või nende eest kükitab koka lehti närides nii vanamehi kui ka teismelisi poisikesi. Kaevuri elu on raske – nimelt on vahetused üldjuhul 24 tunnised. Kuna õhk on kaevanduses mürgine, siis selle aja jooksul kaevurid üldjuhul ei söö. Näritakse vaid koka-lehti. Nagu siin blogis ka varem juttu on olnud, siis koka-lehed annavad super-vastupidavuse. Lehtede närimisel kaob nälja-, janu-, väsimustunne. Nii topib üks kaevur korraga suhu kuni 500 lehte ning pea iga kivi toksiva mehe põsk on kokalehtedest punnis. Kaevanduse ees põlvitavad tolmu sees vanad pealtnäha põdurad naised, kuid kes minu suureks üllatuseks suudavad suure haamriga kive toksida – need on, on kaevurite lesed. Naised üldjuhul kaevanduse sees töötada ei tohi, kuid kaevurite leskedele tehakse erand ning nad võivad nö kaevanduse prügi sorteerida ning sellest õnne korral väärismetalle leida.


Kaevanduste omanikeks on väikesed kooperatiivid. Igas kooperatiivis on kolme tüüpi töötajad - partnerid või omanikud, esimese klassi kaevurid ning assistendid. Partneri või osaniku sissetulek sõltub suuresti õnnest – kas satud kaevanduses väärismetalli soone peale või mitte. Vahest on paremad ajad ning siis jälle kehvemad ajad. Kõik töötajad peavad kogu varustuse ise ostma – alates riietest kuni lõhkamiseks vajaliku dünamiidini välja. Keskmiselt on partneri teenistus järgmine. Leitud metalli müügi pealt teenitakse 1200 Bol nädalas (EEki saamiseks korruta 1, 7-ga), kulutatakse 700 Bol ning puhastulu on 500 Bol. Esimese astme kaevur teenib umbes 50% sellest, mis partner. Ehk ta peab oma leitud metalli tulust 50% partnerile andma. Assistent teenib umbes 50-70 Boli nädalas. Assistent saab oma palga igaljuhul, isegi kui metalli ei leita, nimelt siis on partneri kohustuseks assistendile omast taskust maksta. Teenimine sõltub loomulikult metalli hinnast turul. 90ndatel oli aeg, mil metalli hind väga kõrge ning paljud poisid ostsid omale peale kuu aega kaevanduses töötamist autod... (Võrdluseks boliivia miinimumpalk on 1400 boli kuus).


Naisi ei lubata aga kaevandustesse mitte aga soolise võrdõiguslikkuse või võrdsusetuse tõttu, vaid palju müstilisemal põhjusel. Nimelt usub iga Potosi elanik, et mäe valitsejaks on Kurat ehk Tio (hisp. keeles Onu). Tiol on Pacha Mamaga ehk Emakese maaga väidetavalt armusuhe ning nende armuviljadeks ongi kaevandatavad mineraalid. Kui aga kaevandusse tuleb teine naine, siis Pacha Mama võib kergesti armukadedaks muutuda ning enam mitte mäge mineraalidega varustada. (alates 70ndatest lubatakse kaevandusse nais-turiste, sest kaevurid otsustasid, et 1-2 tunniga ei jõua Tio armumänge veel naisturistidega mängima hakata).


Tiost rääkides muutuvad aga kaevanduses töötavate meeste näod tõsiseks. Kaks nooremat poissi kinnitavad, et Tio eksisteerib tõepoolest ning et kõik kaevurid kardavad ja austavad teda. Erinevaid lugusid tõestamaks, et Tio tõepoolest mäe sees elab, tuleb poistelt nagu varrukast. Esimene lugu on mehest, kes töötas kaevanduses ülemusena ehk partnerina. Kuulduste järgi sõlminud see mees 90ndatel Tioga oma hinge müümise pakti. Kokkulepe seisnes selles, et mees ohverdab iga nädal kuradile ühe inimhinge ning vastutasuks saadab teda kaevanduses alati õnn ehk ta leiab palju väärismetalle. Teistele kaevurite jaoks tuli asi päevavalgele siis, kui äkki hakkas igal nädalal mõni noor uus poiss kaevanduses surma saama (iga nädal tuli kaevandusse palju uusi õnneotsijaid tööd proovima) - küll õnnetusjuhtum või mõni haigus. Iga kord korraldanud see mees ehk ülemus üllatuslikult noorele lahkunule suured matused ning nutnud peietel nagu oma poja pärast, kuigi ta surma saanud poisse isegi mitte ei tundnud. Kahtlasena tundus teistele kaevuritele ka see, et sellel mehel hakkas äkki tohutult metalliga vedama. Tänaseks on see mees Boliivia üks rikkamaid inimesi. Väidetavalt olevat tal lisaks mitmetele majadele ning tohutule rahale ka hoovi peal üheksa Hummerit!!!


Olen suure mäe sees, kaevurite versiooni kohaselt Kuradi maailmas ning istun kitsukeses koopas, punase, karvase ning sarvedega mehe ees. Selline Tio on igas kaevanduses ning iga sissepääsu juures. Vasilio paneb Tio suhu põlema kolm suitsu ning kallab ta sülle kanget alkoholi. Tio on küll kivist, kuid talle sügavalt silma vaadates, tekib minus kõhedus. Silmad on klaasjad ning punased ning külmad! Prr... See kõle pilk elustab minu jaoks Vasilio poolt räägitavad lood, kes väidab, et on Tio hinge kohalolekut ise tajunud. Nimelt kord läinud ta üksi Tiole ohverdusi viima ning nägi, kuidas kuju seest tõusis üks inimese kujuline vari ning lahkus kaevanduses suunda, kus tavaline inimene läbi ei pääse. Vasilio lisab tasasel häälel, et Tio soovib paljude kaevuritega pakte teha. Need mehed (peamiselt partnerid), kes ei soovi oma hinge Tiole müüa, pidavat aeg-ajalt oma keha Tio kujule pakkuma, kuid sellest valjusti omavahel ei räägita. Vaatan suurt punast ja karvast kivist raiutud Tio kuju, mille üle-elu suurune meheau on millegipärast purunenud.... Kas tõesti?! Kõhedusest pimeda kaevanduse ees ning austusest Tio vastu võtan tema auks ka lonksu 96%list alkoholi. Uhh..


On nende kaevurite sala-lugudega kuidas on, aga igal aastal juuni viimastel nädalatel ning augusti esimesel nädalal toimuvad Rikka Mäe ümber suured ohverdus-pidustused. Kõik kaevurid kogunevad kaevanduste sissepääsude juurde, et Pacha Mamale hea õnne nimel ohver tuua. Selleks puhuks ostavad kaevurid maameestelt parimad laamad ning jalutavad nad kaevandusse. Laamale joodetakse 96%list alkoholi, antakse sigarette suitsetada ning söödetakse koka-lehti. Aga see ei ole veel kõige hullem, sest kohe peale seda lõigatakse vaestel loomadel lihtsalt kõri läbi. Laamade verega pritsitakse üle kaevanduste sissepääsud ning loomad maetakse sinnasamasse kaevanduse sissepääsude juurde. Samal ajal kaevurid pidutsevad ning söövad selle pidupäeva erirooga (valmistatud ka laamast) ning joovad kanget alkoholi. Vahest ei ole aga mäe sees elav Tio ohverdatud laamadega rahul. Ehk aeg-ajalt pidavat juhtuma, et üks pidutsevatest kaevuritest langeb transsi ning tal tekib vastupandamatu kihk kaevandusse siseneda. Kuigi tavaliselt tema sõbrad pidavat teda takistama, siis tihtipeale siiski mõni mees pääseb kaevandusse sisse ning enam kunagi sealt elusalt ei naase. Küsin, et, mis diagnoosi arstid kadunukesele panevad. Vasilio väidab, et ühel tema tuttaval, kellega selline asi juhtus, temal tuvastasid arstid lahkamisel lihtsalt loomuliku surma. Aeg-ajalt juhtuvat ka „õnnetusi“.


Neile, kellel eelolevatelegendide müstilisusest pea huugama hakkas, võib huvi pakkuda alternatiivne selgitus Tio loole. Nimelt 16 sajandil võtsid hispaanlased kogu väärismetalli kaevandamise kohalikelt üle. Lisaks sellele, et nad tõid Aafrika orjad kaevandustesse tööle, kes kõrgusehaiguse ning külma tõttu kuidagi vastu ei pidanud, värbasid nad ka kohalikud tööd tegema. Esialgu meelitasid nad rahaga, et mees, mine tööta 6 kuud kaevanduses, maksame sulle 38 raha ning hoolitseme su perekonna eest. Kui mees 6 kuu pärast tagasi tuli, siis selgus, et hoopis tema võlgneb hispaanlasele 38 raha, sest hispaanlane hoidis tema pere ju terve see 6 kuud üleval! Ega mehel muud üle ei jäänud, kui võla tasumiseks järgmiseks 6 kuuks kaevandusse tagasi minna. Ühel hetkel aga tabasid kohalikud ära, et neid kasutatakse orjadena. Niisiis elasid ning magasid ning sõid nad 6 kuud kaevanduses, kuid tööd ei teinud. Üks mees, kes oli aga pugeja, läks hispaanlastele kituma, et kohalikud sugugi mäe sees tööd ei tee. Hispaanlased kratsisid kukalt ning tulid lagedale ideega... Nimelt, on kohalikud põlisrahvad alati uskunud maa sees olevasse jumalasse. Kuna kohalaikud aga maa sees olevat jumalat kunagi näinud ei olnud, siis ei olnud neil ka õrna aimu, milline see jumal välja võiks näha. Hispaanlaste geniaalne idee seisneski selles, et nad personaliseerisid selle maasisese jumala. Nii nad meisterdanudki kuradi kuju, viinud selle koopasse ning öelnud põlisrahvastele, et kui te tööd ei tee, siis see jumal – kurat, karistab teid. Kohalikud uskunudki, te see ongi see maasisene jumal ning hakkasid teda kartma.


Vasilio aga sellesse loosse ei usu. Ta väidab, et Tio on tegelikult kaevurite sõber ning aitab paljusid. Seepärast teevad kaevurid ka igal teisipäeval ja reedel suure ohverdus-tseremoonia Tio juures, mil nad panevad Tio suhu sigarid tossama, piserdavad ta kange alkoholiga ning puistavad koka-lehtedega üle. On oluline olla Tioga heades suhetes, sest see tagab õnne ja edu metalli leidmisel ning hoiab õnnetuste eest.


Marika

p.s Vasiliost on tehtud ka päris muserdav film „Devils Mine“. Kes Potosisse satub, soovitan võtta Vasilio tehtav tuur kavandusse. Agentuur, kes poisse kaevandusest päästab ning kus ka Vasilio oma uuele ja lihtsamale elule alust paneb on: „Amigos de Boliva“, aadress: Ayachucho 20 või e-mail: amigos-boliviapt@hotmail.com

Reede, 16. aprill 2010

Veidi seiklusi ehk maameeste streigi keskel

Nüüdsks peale 22 tundi seiklusi turvaliselt La Pazis

Küünlavalguses

(pilte ei ole v@imalik rohkem panna, sest Boliivia internet on yliaeglane)


Ärkan Boliivia kahe pealinna vahelises ehk Sucre ning La Pazi ööbussis poolunest, sest hambad plõgisevad külmast. Naljakas, buss seisab juba vist mõne tunni ühe koha peal ning vaatamata sellele, et öösel on väljas miinuskraadid, on seisma pandud ka bussi mootor?! Kell on 3 hommikul. Mmm, mõtlen, et äkki on kahe linna vaheline tee lühem kui öötunnid ning nüüd teeme seistes aega parajaks, et päikesetõusuga koos La Pazi siseneda. Tunnen kuidas minu kõrvalpingil kägarasse tõmbunud Natasha lõdiseb, keegi norskab ning väike laps hakkab karjuma. Aknast välja vaadates paistavad mõned eemalt justkui vastutulevad autotuled ning keegi teeb teeääres suurt lõket. Tõmban end uuesti oma suure salli alla veelgi rohkem kägarasse, panen pähe norskamise elimineerimiseks ipodi ning proovin magada.


Kell on 5. Näen kuidas Natasha äkki otsejoones bussijuhi juurde marsib ning nõuab aru, et miks on külm, miks me seisame ning miks WC suletud on? Saabub selgus, et me seisame siin alates kella 1st, sest kohalikud uljad talumehed on tee ära blokeerinud?! Buss jäätub üha enam ning bussijuht ei hellita meid kohe mitte kuidagi soojaga, hoides bensiini paremateks päevadeks. Äkki kostab plahvatus ja teine ja kolmas. Mis toimub?

Hangime tohutu pika busside- ja autoderivi kõrval külmast kössitavate inimeste käest kildhaaval kokku infot, et mis toimub. Ühe variandi kohaselt blokeeriti siin tee, sest talumehed soovivad ka oma külani asfaltteed ning elektrit. Nii nad siis nüüd loobivad dünamiiti ning rakette ning teevad lõkkeid. Hiljem ringikõndides on näha, et dünamiidi plahvatused toimusid mitte kaugel kütuseveokitest. Mmm.. meil vist vedas?! Kohe kuuleme uudiseid, et mõned inimesed olevat pantvangi võetud. Need ei olnud küll turistid, vaid kohaliku omavalitsuse esindajad.

Aga kus on politsei?! Miks keegi midagi ei tee? Kas keegi üldse teabki, et mitusada autot siin lõksus on, sest oleme mägede vahel, kus puudub igasugune mobiililevi ning asustus. Kaua see kesta võib? Tund? Päeva? Nädalaid?

Hakkame sõbrunema ka meie bussis olevate ränduritega ning koos päikesetõusuga sagenevad ühised unistused soojast bussist, kohvist ning hommikusöögist... Kuna plaanipäraselt pidime La Pazi jõudma kell 6 hommikul, siis ei ole kellelgi mingeid söögi- ja joogivarusid ka kaasas. Natasha hangib kotist koka-lehed. On ju ammu teada tõde, et koka lehtedega kaob ära nälja-, janu- ning väsimustunne. Kohalikud topelt plisseerseelikutegaa memmed tulevad ka meilt kokalehti nuruma. Tõepoolest koka aitab, sest nälg leeveneb.

Kui plahvatusi ei ole ammu enam kostnud, otsustame ise oma bussikambaga asja uurima ning toitu hankima minna. Jõuame kohani, kus tee suletud on – kivid on väiksemad kui üks austusväärne teeblokeering omale lubada võiks. Tee ning lähedaloleva mäeveere on vallutanud kohalikud mehed. Paljud on endale „pidupäeva“ puhul selga pannud tikanditega rahvusrõivad ning vallatud värvilised mütsid. Mehed jõllitavad meid, gringosid ning üks teeb käega püssist tulistamise liigutust. „Gringod, te peate maksma“, hõikab üks meile. „Mille eest ning kui palju?“ küsime vastu. „Noh, et siit läbi minna ja pildistamise eest“, lisab teine. „Aga meil ei ole raha!“ ütleb Natasha, kellel taskus tõepoolest viimased 6 BOLi, sest ta kaotas pangakaardi ära. „Noh, aga andke siis dollareid või eurosid“, hiilgavad mehed geniaalsusega. „Meil ei ole dollareid ja eurosid“, ütleb Natasha. „No müü siis oma kaamera maha!“ ei taha üks meestest järgi anda. Nii üks mees tulebki meie poole, käsi ettesirutatud ning Natasha annab talle oma viimased 6 BOLi. Ülejäänud mehed lähevad hasarti ning nõuavad oma osa veelgi valjuhäälsemalt. Surun oma kaamera ruttu taskupõhja ning kaon ohutusse kaugusesse.

Järgmine eesmärk on kusagilt süüa või vähemalt mingit sooja jooki leida. Lagendikul oleva ainsa mudahüti ümber tungleb tohutu rahvamass. Kõik vibutavad taldrikute ning lusikatega ning soovivad end kisa saatel väikesest uksest sisse pressida. Otsustame, et seda supi ning prae üritust me isegi mitte ei proovi kaasa teha. Üks mees väljub samast august õnnelikult kahe küpsisepakiga. Proovin end ühest pilust sisse suruda ning küsin, et kas küpsist saaks osta, et supist pole asjagi. Suure seelikuga tädi hüüab, et küpsised on otsas. Surun end nõutult prao vahelt taaskord õue. Kuid mõne hetke pärast väljub samast praost kohalik neiu küpsistega?! Niisiis – mulle vaatab vastu minuni seni vaid kuulujuttude vormis teada olnud tõde – kohalikud on alati kohalike poolt ning gringosid eriti sallita. Niisiis – küpsised ning joogid on vaid kohalikele. Kuna blond kihar ja kaamera tõmbab tõsiste ning altkulmu põrnitsevate külameeste tähelepanu justkui magnetiga ning teepervel on veel tossamas plahvatuste hunnikud, siis otsustame igaks juhuks meie veidi eemal seisvasse varjupaika ehk bussi tagasi minna.

Täiesti arusaamatu on aga, et külamehed lihtsalt seisavad, omavalitsuse mehed on ikka veel pantvangis ning politseid ei ole ning ei tulegi ning justkui mitte ühtegi märki ei ole, et asi võiks kunagi mingi lahenduse poole liikuda?! Kas see on Lõuna-Ameerika viis läbirääkimisi pidada? Müstika. Tukastan, et aeg kiiremini läheks. Kui tõusen on laekunud uus info, et peame niikaua ootama, kuni kõrgemad ametnikud 1,5 tunni kaugusel asuvast suuremast linnast kohale jõuavad. Päike on taevasse tõusnud ning buss hakkab sulama. Vähemalt soe hakkab. Surume aga rohkem kokalehti niigi punnis põskedesse ning ootame.

Kell 11.13, ehk peale 10 tundi ühe koha peal seismist juhtub ime – bussid hakkavad liikuma!! Kui telefoni levialasse jõuame, siis kuuleme kohalikelt uudiseid, et blokeeringud on igal pool Boliivias, sealhulgas ka La Pazi sisenemisel, sest viimased valimised läinud tõeliselt aia taha ning kohalikud maamehed ei taha tulemustega leppida. Õnneks meie teele siiski rohkem talumehi ei tule ning nii maandume 11 tundi planeeritust hiljem, kuid tervetena ning selleks korraks seiklustest tüdinenutena La Pazis.


Marika

Teisipäev, 13. aprill 2010

Pildid Uyuni kõrbest ehk Alice’i imedemaa

Kaevurite linnas

Jälle on villaseid sokke vaja

Kas me sattusime Marsile? Või on see Kuu maastik?! Äkki hoopiski on see osa mõnest suurest kosmose-muinasjutust? On see miraaž või siiski reaalsus?! Ei, see on Uyuni kõrb, mis laiub Boliivia lõunaosas Eestimaa suurusel alal. See on imedemaa...


Valgus soolatoosis


Kõik on valge. Lausa silmipimestavalt valge. Seda valgust tundub olevat kilomeetreid, sellel valgusel ei ole lõppu. On tunne, et kui nüüd ükskõik mis suunas minema hakata, siis jõuaks lõpmatusse või pigem muutuks ise lõpmatuseks.

Meenub Matrixi film, kus Morfius üleni valges ruumitus ruumis/olekus selgitab Neole, et tegelik reaalsus on tühjus ning meie mõistes reaalsus on tegelikult illusioon. Matrixi filmi stsenaariumist rebib mind välja ebareaalselt kriiskavalt sinine taevas, mis on selles lõputuses ainuke side reaalsusega või siis pigem illusiooniga. Jalge all olev valgus krõmpsub nagu Saaremaa jäätee. Surun keele vastu tühjust, kuid see ei naksata külmast, vaid tekib tunne nagu limpsiks soolatoosi.


Soolast maailm


Ühel kaugel-kaugel maal, ühes kauges-kauges külas on kõik tehtud soolast – majad on soolast ning põrandad on soolast ja seinad on soolast. Söögilauad on soolast ning toolid on soolast. Isegi laes rippuvad lambid on soolast. Õhtul tuleb magama heita soolast voodisse ning näha soolaseid unenägusid. Soolaga ümbritsetud akendest välja vaadates avaneb vaade soolaväljadele ning toa nurgas on soolakuhi. Ka hinnad on selles hotellis soolased – eraldi tuleb maksta mitte-soolase duši eest kui ka soolapeldiku paberi eest. Hotelli õhtusöögilt on aga soola pealt kõvasti kokku hoitud – ei kildugi. Toit on mage ja soolatoose soolalaual ei ole?! Aga milleks, kui soola võib kraapida seinaküljest või siis kamaluga kahmata põrandalt.


Kaktuseinimesed


Seitsme maa ja mere taga asub keset kuivanud soolamerd üks saar. Selle saare elanikud on nagu ühe saare elanikud ikka, vahest ehk veidi karvasemad ning torkivama iseloomuga kui näiteks saarlased või hiidlased. Teretan 900 aastast kepiga kaktuse-vanaisa, proovin mitte välja teha armunud miilustavast kaktuse-paarist, kiidan krunniga kaktuse-tädi maja vaadet, ehmatan kaljuveerel kõõluva kaktuse-poisi trikkide peale, teen silma 12 meetrisele sihvakale kaktuse-noormehele ning lehvitan suurte rindadega kaktuse-ema seelikusabas tolknevale kaktuse-beebile. Saarel elavad veel patsidega pontsakas kaktuse-koolitüdruk ning alatasa tülitsev kaktuse-abielupaar. Ühe koopa varjus on oma viimasel puhkehetkel isegi 1200 aastane kaktusemuumia. Ülejäänud kaktusest saareelanikud on tegemas tavalisi igapäevaseid tegemisi – kes on tantsimas, kes kummardamas, kes istumas, kes tikksirgena teisi tervitamas ning kes päikese käes mõnulemas ... Ja nii nad siin elavad – päevast-päeva, ikka ja jälle unistavalt soolakõrbesse vaadates...

1759 realine sõidutee


Kuidas oleks, kui ei oleks tänavaid ning sõiduteid, vaid kõik autod lihtsalt sõidaksid seal kus meeldib ning kasvõi tuhande-seitsmesaja-viiekümne-üheksakesi kõrvuti ja nii kiiresti kui meeldib...? Kes üldse otsustab, et üks tee peab sealt minema, kui võiks ka hoopis teisest kohast minna..? Siinses tühjuses ei ole ette määratud sõiduteid, ise võib valida, kas lähed otse või ringiga või üle mäe või läbi oru. Ei ole „tee“ või „ära tee“ liiklusreegleid ja kiirusepiiranguid. Silmapiirini tühjas kõrbes jookseb kõrvuti sadu ja sadu sõiduteid. Ainult, et... autod on kuhugi kadunud?!

Nii nagu maa peal, nii ka maa all


Kas te olete kunagi maa alla näinud? Mis oleks kui maakoor oleks läbipaistev ning kõik maa sees toimuv ka siit maa pealt jälgitav?! Siin imedemaal, Uyunis, parempoolse mäe taga oleva kolmanda ning seitsmenda mäe vahel, endiselt tühjuses, on läbi klaasist maakoore aimatav maailma sümmeetrilisus. Mäed, mis kõrguvad maapeal, ulatuvad täpselt sama palju maa sisse. Isegi kõik pilved, mis on taevas, on ka maa sees. Kõigil flamingodel on teisikud – igal kahe jalaga flamingol on maa all kahe jalaga paariline ning ilma peadeta flamingodel on maa all ilma peadeta teisikud. Selles lõputus vaikuses ning tühjuses kostab aeg-ajalt flamingode „kriik-kriik“, millele järgneb alumisest peegel-maailmast vastukajana samuti „kriik-kriik“.

Nõiutud elu


Sool muutub kivideks, kivid muutuvad liivaks ja liiv muutub tühjuseks – nii sadu kilomeetreid, ilma ühegi hingeliseta, saatjaks vaid üksikud kuivanud rohutuustid. Kolm päeva järjest on ümberringi jätkuv lõputus - hingetus. Ei, hoopiski on tegu hingestatud hingetusega, sest lähemal vaatlemisel selgub, et see tühjus ei olegi tegelikult tühi, vaid on täis – täis veidi teistsugust elu – kivielu. Nii on puud muutunud kivideks, nii on ümberringi sadasid kivinägusid ja nii on tordid kivistunud ning kellegi mänguklotsidest samuti saanud kivid. Osad kivid on üksi rändama läinud, kuid teised see-eest kollektiivi koondunud. Kui mõnda aega jälgida, siis saab vaatlejale selgeks, et kivide vahel toimub märgikeeles suhtlus – kes näitab teisele südame kuju, kes jällegi oma kivikätega ideaalse ringi moodustanud või linnukuju võtnud. Kes need tegelased kiviks muutis? Kivinõid!?! Sest kedagi teist siin ju ei ela, kui välja arvata ühe kivi all kükitav pika sabaga jänes ning tema läheduses toimetav väike hiir. Või ehk on nemadki nõiutud?!

Seitsme-peaga draakon


„Puhhhh!“, „Pahhhh“, „Siihhhh“ kostab päikesetõusupunasel maastikul. Koduhämaruses on näha, kuidas siit-sealt väikeste küngaste vahelt tõuseb tossupilvi. Kohati on tunne, et maa-all on suur katel, mis täisvõimsusel keeb, sest kõik mulksub ja aurab ja keeb. Või on see hoopiski maa-alla lõksu jäänud suur seitsme peaga draakon, kes nüüd erinevatest avaustest proovib oma viha välja valada ning tuld ja auru purskab?! Julgemad printsid käivad draakonit narritamas ning hüppavad hommikujaheduses läbi kuuma ning susiseva aurupilve.

Millega värvitakse maasikaid ning tomateid?


Kust võtab loodus värvid, et sellega imelisust meie ümber maalida? Kuidas on apelsinid kollased ning tomatid punased? Loomulikult on loodusel omad värvipotid, kuhu sisse aeg ajalt oma pintsel kasta, et meid ümbritsevat ilu kirgaste värvidega turgutada. Rohelise ning punase värvi tünnid on peidetud Uyuni sügavustesse. Kui looduse meister nõude esitab, siis tõuseb tuul ning segab järvevett nii, et selles olev punane planktoni kiiresti punase värvi teeb. Rohelise värviga on hetkel veidi keerulisem, sest Uyunis ei ole oma 2 aastat sadanud ning värvimaterjali napib. Loodan, et Eestimaa kevade jaoks ikkagi piisavalt jätkub.

Kas ma käisin Marsil?!

Kolm päeva Uyuni soola-, kivi- ja liivakõrbe avarustes oli nagu reis Marsile – kummalised maastikud, kummalised olendid, kummalised nägemused ning kummaline tühjus. Kas ma äkki käisingi Marsil?! Ei, Marsil ei saa olla nii imeliselt ilus.. See Alice’i imedemaa on just siin ja praegu igapäev meie oma planeedil. Või siis täpsemalt Uyunis.


Vaata kõiki fotosid siit.

Marika alias Alice Imedemaalt

Teisipäev, 6. aprill 2010

Mehelik vaaatenurk Peruu elule

Copacabanas

soe-soe

Nagu blogi rubriist „Kus me oleme?“ on lugeda saanud, siis on mulle nädalaks külla saabunud järjekordne külalisesineja – seekord Lauri. Enne minuga kokkusaamist, veetis Lauri nädal aega Limas koos oma Peruu sõbraga. Siit siis tulemas mehelik vaatenurk Peruu elule ehk jalgpall ja liiklus ja politsei...

Marika

----

Peruusse tulekule sai nurgakivi pandud aastaid tagasi, kui ma rahvusvahelises Lions’ite laagris Jaapanis tutvusin Alejandroga Peruust. Alejoga oli meil algusest peale klapp hea ning kuigi tema inglise keele sõnavara piirdus kahekohalise arvu sõnadega (sh side-, ase- ja küsisõnad), saime sõpradeks ning laagri viimasel päeval andsin talle lubaduse Peruusse külla minna. Nüüd, üheksa aastat hiljem, maandusin Limas. Siin on lühike ülevaade Peruust, peruulastest läbi selle, mis mulle siin seni veedetud kahe nädala jooksul silma on hakanud. Fotol Lauri vasakul ning Alejandro paremal.


Inimesed

Inimesed Peruus on oma olemuselt mõnevõrra teistsugused kui meie, eestlased, harjunud oleme. Inimeste omavahelised suhted on hoopis siiramad ja osavõtlikumad. Kui tuttavad mees ja naine sellel päeval esimest korda teineteist kohtavad, suudlevad nad põsele ning sama toimub ka laiali minnakse. Inimesed puudutavad teineteist tihti. Kogu suhtlemine on hoopis vahetum ning see kandub ka ärielusse, kus ametnikud tihti katsuvad sinu probleemist aru saada ja sellele lahendust leida. Ka siis, kui lahendus hõlmab endast mõningatest reeglitest üleastumist.

Peruulaste jaoks on olulised ka juba loodud sidemed. Perekond on selles kultuuris väga tähtis. Ilmselt see on ka üks põhjuseid, miks mind Alejandro kodus nii hästi vastu võeti – tema hea sõbra ja külalisena olin automaatselt nagu pereliige. Nii sai „tutvustame Laurile Limat“ projekti kaasatud ka Alejandro 3 õde, ema ning kaksikvend. Ema on tema peres ainus, kes üldse inglise keelt ei rääkinud, kuid ta ei andnud alla ka siis, kui nägi, et ma kohe ikka üldse aru ei saa. Olen talle selle eest tänulik. J

Samuti tunnevad siinsed elanikud tugevat kokkukuuluvust oma rahvuse ja etnilise grupi liikmetega. Lääneriikidest pärit inimesi nimetatakse gringo’deks. Kuigi see on üldnimetus kõigi inimeste kohta, kellel ei ole süsimustad juuksed, pruunid silmad ja tõmmu nahk, võib sellest kohati välja lugeda (tõsi küll, vaevumärgatavat) negatiivset alatooni. Praktiliselt kõikides turiste teenindavates kohtades on eraldi hinnad kohalikele ja turistidele ning seda samuti poodides, kus kaupadel hinnasilti küljes ei ole. Ka taksoga sõites, on hinnad erinevad. Sellise diskrimineerimise põhjuseks pole siiski mitte ainult asjaolu, et turistidelt on võimalik rohkem raha kätte saada, vaid osaliselt ka see, et kohalikud tunnevad teineteise suhtes suuremat kokkukuuluvust ning on seetõttu ka nõus oluliselt rohkem hinnas alla tulema.

Veel üks asi, mis mulle peruulaste puhul silma on hakanud, on nende nimed. Kasutusel on väga erinevate sugemetega nimesid – lisaks hispaaniapärastele nimedele kohtab ka mitmeid inglise- või ameerikapäraseid. Mõnedele inimestele on pandud ka ajalooliste karakterite nimed. Nii kohtasime abivalmis ametnikku nimega Caesar. Ühe kohaliku peruulase venna nimi on Washington. Lisaks on mul siinviibitud kümne päeva jooksul õnnestunud näha kahte Elvist ja ühte Edissoni. Edisson oli ettekandjaks ühes kohalikus kohvikus. Vanemate unistus ei ole ilmselgelt täitnunud.

Jalgpall


Jalgpall on osa Lõuna-Ameerika, sealhulgas Peruu, kultuurist. Tänavatel on mitmel pool näha lapsi jalgpalli mängimas, igal sammul kohtab jalgpallistaadioneid. Hetkel näiteks ehitatakse Lima kesklinna lähesusse suurt, kümneid tuhandeid pealtvaatajaid mahutavat staadioni. Staadionid on enamasti suhteliselt lihtsad, betoonkattega, mis lisaboonusena tagab korraliku tööpõllu ortopeedidele ja traumatoloogidele.

Alejandro ja tema vend armastavad sporti teha. Kuna ka mul sport just külmavärinaid esile ei kutsu, siis käisime korra nende sõpradega võrkpalli ja korra ka jalgpalli mängimas.

Kuigi ma ise pean ennast märgatavalt paremaks jalgpalluriks kui võrkpalluriks, oli seekordne kogemus vastupidine: võrkpalliväljakul olin üle keskmise, aga jalgpallimängu ajal üks kehvemaid mehi platsil. Jäin väikesel väljakul kiirete ja väga tehniliste Peruulaste vastu kohati hätta. Eks oma osa andis ka kolmeaastane mängupaus, aga peab siiski mainima, et põhimõtteliselt suvaliste kohalike poiste tase oli ikka väga hea, Eestis võiksid nad edukalt mängida vähemalt esiliigat. Pärast mängu tögas Alejandro korduvalt minu jalgpallimängu oskust: „ Lauri, you are a really good volleyball player“.:)

Liiklus


Peruus puuduvad liiklusmärgid ning ristmikule jõudes sa lihtsalt pead teadma, et kas sul on peatee või mitte ning loota, et vaevalt teine autojuht TAHAB sulle sisse sõita. Just sellele tuginebki kogu kohalik liikluskultuur. Tipptund Peruu liikluses meenutab oma olemuselt Tartu Maratoni viimase stardigrupi lähet, kus sissepressitud kaheksa sõidujälje ulatuses on kõrvuti 15 suusatajat. Kolmerealine tee muudetakse automaatselt viierealiseks. Ridade vahetamine käib vahelepressimise meetodil. Kui teisest reast tulev autojuht jõuab enne sinu reavahetust törtsu signaali lasta, siis sa enne tema möödumist rida ei vaheta. Eesõigus ongi sellel, kes jõuab kas enne lasta signaali või siis end vahele pressida. Suunda ei näidata, sest sellel puudub mõte. Peale- ja mahasõidurajad muutuvad tipptunni ajal samuti kaherealisteks. Minu jaoks oli hämmastav, kuidas kitsal betoonseintega pealesõidurajal kaks autot kõrvuti ära mahuvad. Tipptunni ajal näeb väga sageli seda, kuidas teisest reast vasakpööret (või ka parempööret) sooritatakse. Taaskord määrab ära see, et kui sa jõudsid oma auto nina ette keerata enne kui esimese rea autojuht reageerida suutis, õnnestub sul oma pööre sooritada.

Tipptunnivälisel ajal on kolmerealine tee küll kolmerealine, aga mitmed autojuhid sõidavad poolenisti ühes sõidureas, poolenisti teises. See võimaldab neil reavaliku otsuse langetada hiljem, seega valida rida, mis kiiremini edasi liigub. Pärast keskööd on lubatud punase tule alt läbi sõita.

Muide. Eestis on väga korralik liikluskultuur.

Politsei

Alejandro mainib, et Peruus on kõige korrumpeerunum politsei kogu maailmas. Juba teisel öösel kontserdilt koju sõites veendusin, et tema jutus on iva.

Sõitsime kella kolme ajal öösel klubist kodu poole, kui meie taha ilmus liikluspolitsei ja pani vilkurid tööle. Pidasime auto kinni ja tuleb tunnistada, et mina olin sutsu murelik. Alejandro oli klubis olles kaks õlut ära joonud ning kuigi viimasest oli mõnda aega möödas, võisid tal olla jääknähud (Peruus on nulltolerants, nagu Eestiski). Alejandro oli samas vana rahu ise ning ütles mulle kohe: „The only reason they stopped us is because you are in the car“ (ainus põhjus, miks nad auto kinni pidasid, oli see, et mina, gringo, olin autos.) Politseinik kõndis Alejandro juurde, Alejandro avas akna ning siis hakkas kiire hispaaniakeelne jutuvadin mõlemalt poolt. Mingi hetke pärast tuli teine politseinik, esimene lahkus ning jutt jätkus. Ja siis läks Alejandro välja ning nad rääkisid kolmekesi. Umbes pool tundi pärast meie kinnipidamist sõitis politseiauto minema ja ka meie saime koju sõita.

Alejandro selgitas mulle hiljem, et politseinikud peavad kinni autosid, kus istuvad sees välismaalased, kiire altkäemaksu saamise eesmärgil. Nende taktikaks on üritada leida probleeme ning tekitada autojuhis tunne, et lihtsam on 50 Sol-i (1 SOL = 4 EEK) altkäemaksu maksta ja ruttu minema saada. Talle näiteks oli pakutud variante, et äkki ta on purjus, äkki tal ei ole auto tehniliselt korras jne. Alejandro sõnade järgi paljud maksavadki altkäemaksu, sest ei viitsi jännata ning kardavad, et neid viiakse jaoskonda, kus läheb mitu tundi aega. Tema ise aga ei ole mitte kordagi altkäemaksu maksnud ning juba põhimõtte pärast ei plaani seda ka mitte kunagi teha. Ja tõenäoliselt ei viida kedagi jaoskonda – politseinik kaotaks sellega oma potentsiaalselt „tootlikku“ aega.


Lauri