Teisipäev, 6. aprill 2010

Mehelik vaaatenurk Peruu elule

Copacabanas

soe-soe

Nagu blogi rubriist „Kus me oleme?“ on lugeda saanud, siis on mulle nädalaks külla saabunud järjekordne külalisesineja – seekord Lauri. Enne minuga kokkusaamist, veetis Lauri nädal aega Limas koos oma Peruu sõbraga. Siit siis tulemas mehelik vaatenurk Peruu elule ehk jalgpall ja liiklus ja politsei...

Marika

----

Peruusse tulekule sai nurgakivi pandud aastaid tagasi, kui ma rahvusvahelises Lions’ite laagris Jaapanis tutvusin Alejandroga Peruust. Alejoga oli meil algusest peale klapp hea ning kuigi tema inglise keele sõnavara piirdus kahekohalise arvu sõnadega (sh side-, ase- ja küsisõnad), saime sõpradeks ning laagri viimasel päeval andsin talle lubaduse Peruusse külla minna. Nüüd, üheksa aastat hiljem, maandusin Limas. Siin on lühike ülevaade Peruust, peruulastest läbi selle, mis mulle siin seni veedetud kahe nädala jooksul silma on hakanud. Fotol Lauri vasakul ning Alejandro paremal.


Inimesed

Inimesed Peruus on oma olemuselt mõnevõrra teistsugused kui meie, eestlased, harjunud oleme. Inimeste omavahelised suhted on hoopis siiramad ja osavõtlikumad. Kui tuttavad mees ja naine sellel päeval esimest korda teineteist kohtavad, suudlevad nad põsele ning sama toimub ka laiali minnakse. Inimesed puudutavad teineteist tihti. Kogu suhtlemine on hoopis vahetum ning see kandub ka ärielusse, kus ametnikud tihti katsuvad sinu probleemist aru saada ja sellele lahendust leida. Ka siis, kui lahendus hõlmab endast mõningatest reeglitest üleastumist.

Peruulaste jaoks on olulised ka juba loodud sidemed. Perekond on selles kultuuris väga tähtis. Ilmselt see on ka üks põhjuseid, miks mind Alejandro kodus nii hästi vastu võeti – tema hea sõbra ja külalisena olin automaatselt nagu pereliige. Nii sai „tutvustame Laurile Limat“ projekti kaasatud ka Alejandro 3 õde, ema ning kaksikvend. Ema on tema peres ainus, kes üldse inglise keelt ei rääkinud, kuid ta ei andnud alla ka siis, kui nägi, et ma kohe ikka üldse aru ei saa. Olen talle selle eest tänulik. J

Samuti tunnevad siinsed elanikud tugevat kokkukuuluvust oma rahvuse ja etnilise grupi liikmetega. Lääneriikidest pärit inimesi nimetatakse gringo’deks. Kuigi see on üldnimetus kõigi inimeste kohta, kellel ei ole süsimustad juuksed, pruunid silmad ja tõmmu nahk, võib sellest kohati välja lugeda (tõsi küll, vaevumärgatavat) negatiivset alatooni. Praktiliselt kõikides turiste teenindavates kohtades on eraldi hinnad kohalikele ja turistidele ning seda samuti poodides, kus kaupadel hinnasilti küljes ei ole. Ka taksoga sõites, on hinnad erinevad. Sellise diskrimineerimise põhjuseks pole siiski mitte ainult asjaolu, et turistidelt on võimalik rohkem raha kätte saada, vaid osaliselt ka see, et kohalikud tunnevad teineteise suhtes suuremat kokkukuuluvust ning on seetõttu ka nõus oluliselt rohkem hinnas alla tulema.

Veel üks asi, mis mulle peruulaste puhul silma on hakanud, on nende nimed. Kasutusel on väga erinevate sugemetega nimesid – lisaks hispaaniapärastele nimedele kohtab ka mitmeid inglise- või ameerikapäraseid. Mõnedele inimestele on pandud ka ajalooliste karakterite nimed. Nii kohtasime abivalmis ametnikku nimega Caesar. Ühe kohaliku peruulase venna nimi on Washington. Lisaks on mul siinviibitud kümne päeva jooksul õnnestunud näha kahte Elvist ja ühte Edissoni. Edisson oli ettekandjaks ühes kohalikus kohvikus. Vanemate unistus ei ole ilmselgelt täitnunud.

Jalgpall


Jalgpall on osa Lõuna-Ameerika, sealhulgas Peruu, kultuurist. Tänavatel on mitmel pool näha lapsi jalgpalli mängimas, igal sammul kohtab jalgpallistaadioneid. Hetkel näiteks ehitatakse Lima kesklinna lähesusse suurt, kümneid tuhandeid pealtvaatajaid mahutavat staadioni. Staadionid on enamasti suhteliselt lihtsad, betoonkattega, mis lisaboonusena tagab korraliku tööpõllu ortopeedidele ja traumatoloogidele.

Alejandro ja tema vend armastavad sporti teha. Kuna ka mul sport just külmavärinaid esile ei kutsu, siis käisime korra nende sõpradega võrkpalli ja korra ka jalgpalli mängimas.

Kuigi ma ise pean ennast märgatavalt paremaks jalgpalluriks kui võrkpalluriks, oli seekordne kogemus vastupidine: võrkpalliväljakul olin üle keskmise, aga jalgpallimängu ajal üks kehvemaid mehi platsil. Jäin väikesel väljakul kiirete ja väga tehniliste Peruulaste vastu kohati hätta. Eks oma osa andis ka kolmeaastane mängupaus, aga peab siiski mainima, et põhimõtteliselt suvaliste kohalike poiste tase oli ikka väga hea, Eestis võiksid nad edukalt mängida vähemalt esiliigat. Pärast mängu tögas Alejandro korduvalt minu jalgpallimängu oskust: „ Lauri, you are a really good volleyball player“.:)

Liiklus


Peruus puuduvad liiklusmärgid ning ristmikule jõudes sa lihtsalt pead teadma, et kas sul on peatee või mitte ning loota, et vaevalt teine autojuht TAHAB sulle sisse sõita. Just sellele tuginebki kogu kohalik liikluskultuur. Tipptund Peruu liikluses meenutab oma olemuselt Tartu Maratoni viimase stardigrupi lähet, kus sissepressitud kaheksa sõidujälje ulatuses on kõrvuti 15 suusatajat. Kolmerealine tee muudetakse automaatselt viierealiseks. Ridade vahetamine käib vahelepressimise meetodil. Kui teisest reast tulev autojuht jõuab enne sinu reavahetust törtsu signaali lasta, siis sa enne tema möödumist rida ei vaheta. Eesõigus ongi sellel, kes jõuab kas enne lasta signaali või siis end vahele pressida. Suunda ei näidata, sest sellel puudub mõte. Peale- ja mahasõidurajad muutuvad tipptunni ajal samuti kaherealisteks. Minu jaoks oli hämmastav, kuidas kitsal betoonseintega pealesõidurajal kaks autot kõrvuti ära mahuvad. Tipptunni ajal näeb väga sageli seda, kuidas teisest reast vasakpööret (või ka parempööret) sooritatakse. Taaskord määrab ära see, et kui sa jõudsid oma auto nina ette keerata enne kui esimese rea autojuht reageerida suutis, õnnestub sul oma pööre sooritada.

Tipptunnivälisel ajal on kolmerealine tee küll kolmerealine, aga mitmed autojuhid sõidavad poolenisti ühes sõidureas, poolenisti teises. See võimaldab neil reavaliku otsuse langetada hiljem, seega valida rida, mis kiiremini edasi liigub. Pärast keskööd on lubatud punase tule alt läbi sõita.

Muide. Eestis on väga korralik liikluskultuur.

Politsei

Alejandro mainib, et Peruus on kõige korrumpeerunum politsei kogu maailmas. Juba teisel öösel kontserdilt koju sõites veendusin, et tema jutus on iva.

Sõitsime kella kolme ajal öösel klubist kodu poole, kui meie taha ilmus liikluspolitsei ja pani vilkurid tööle. Pidasime auto kinni ja tuleb tunnistada, et mina olin sutsu murelik. Alejandro oli klubis olles kaks õlut ära joonud ning kuigi viimasest oli mõnda aega möödas, võisid tal olla jääknähud (Peruus on nulltolerants, nagu Eestiski). Alejandro oli samas vana rahu ise ning ütles mulle kohe: „The only reason they stopped us is because you are in the car“ (ainus põhjus, miks nad auto kinni pidasid, oli see, et mina, gringo, olin autos.) Politseinik kõndis Alejandro juurde, Alejandro avas akna ning siis hakkas kiire hispaaniakeelne jutuvadin mõlemalt poolt. Mingi hetke pärast tuli teine politseinik, esimene lahkus ning jutt jätkus. Ja siis läks Alejandro välja ning nad rääkisid kolmekesi. Umbes pool tundi pärast meie kinnipidamist sõitis politseiauto minema ja ka meie saime koju sõita.

Alejandro selgitas mulle hiljem, et politseinikud peavad kinni autosid, kus istuvad sees välismaalased, kiire altkäemaksu saamise eesmärgil. Nende taktikaks on üritada leida probleeme ning tekitada autojuhis tunne, et lihtsam on 50 Sol-i (1 SOL = 4 EEK) altkäemaksu maksta ja ruttu minema saada. Talle näiteks oli pakutud variante, et äkki ta on purjus, äkki tal ei ole auto tehniliselt korras jne. Alejandro sõnade järgi paljud maksavadki altkäemaksu, sest ei viitsi jännata ning kardavad, et neid viiakse jaoskonda, kus läheb mitu tundi aega. Tema ise aga ei ole mitte kordagi altkäemaksu maksnud ning juba põhimõtte pärast ei plaani seda ka mitte kunagi teha. Ja tõenäoliselt ei viida kedagi jaoskonda – politseinik kaotaks sellega oma potentsiaalselt „tootlikku“ aega.


Lauri

Kommentaare ei ole: