Kolmapäev, 23. detsember 2015

Häid jõule!

Kui Marikaga „pikal reisil“ käisime, siis tähistasime jõule Indias muuhulgas sissekandega blogisse (vt: http://marikatom.blogspot.com.ar/2008/12/hid-jule.html).  Päkapikumütsid peas ja teeistandus meie ümber laiumas. Kurtsime muuhulgas jõulutunde puudumise üle. Heheh:).

Sedakorda jõulude ajal Argentiinas olles on tunne sama: El Bolsoni väikelinnas valitseb praegu kevad, roosid õitsevad ja päike paistab. Viiteid talvepühadele teevad vaid lumised mäetipud, mis siit kohvikuaknast kenasti kätte paistavad.

Kuna kõikidele sõpradele eraldi ei jõua oma jõulusoove edastada, siis läkitan ka sedakorda omad tervitused blogi kaudu.

Arvan, et parim kingitus lähedastele on ühiselt veedetud aeg ja koos saadud emotsioon. Mõnus on mõelda tagasi kõigile neile aasta jooksul toimunud toredatele istumistele, maailmaparandusjuttudele, trillile-trallile, ühistele väljasõitudele, läbielatud kultuurisündmustele, mitmele vingele sutsakast reisile.

Suured tänud Teile kõigile selle eest! Kummardan sügavalt ja südamest, et olite olemas.

Panen Teile ühe käegakatsutamatu jõulupaki ka kaasa. Põimisin nimelt kokku youtube playlisti oma 2015. aasta muusikalistest lemmikleidudest:

Youtube playlist: 2015

On tuntud tõsiasi, et muusikamaitse ei kuulu vaidlemisele - selle nimel tuleb kakelda! Ja ma ei oska seda seletada, kuidas muusikal on sedavõrd suur vägi minu üle. Ma vaevu suudan viisi pidada, ma ei mängi mingit instrumenti, aga jah, muusika võib mu katuse ikka päris lendu viia. See, et minu puhul on tegemist lüürikuga, iseloomustab ilmselgelt ka lisatud valik muusikast. Lood ise pole kaugeltki kõik 2015. aastast, aga sellesse nimekirja said nad seetõttu, et avastasin nad just mööduva aasta jooksul. Nii mitmegi loo juurde juhatas mind „kättpidi“ mõni mu sõpradest (loodan, et tunnete end ära!), teised lood leidsin ise mööda muusikalisi otsirännakuid. Mõned lood olid aga aasta jooksul nii nähtavad-kuuldavad, et mingist otsimisest ei saa siin rääkida.

Minu viimased kolm kuud reisimist on küll väga muusikavaeselt möödunud, kuna mu tähelepanu on olnud hoopis muudel asjadel. Sellel ajal muusikamaailmas toimunu pakub mulle avastamist ilmselt alles siis, kui olen tagasi Eestis. Siiski nimekirja tehes vaatasin üle kehtiva UK Billboard edetabeli ja avastasin, et Adele’l on uus lugu. Oktoobrist juba:D. Kuulasin korra läbi ja tundus, et rsk, meeldib. Seega panin väikse avansina sellegi sisse. Nimekiri pole muuseas juhuslikus järjekorras, vaid tuleb selle järgi, kuidas lood on youtube jõudnud, varasemad ees.

Eesti mehe kohta on mul silmad suhteliselt märja koha peal. Mitte et ma nüüd ohjeldamatult nutta tihuksin (arvan, et enamik sõpru pole mind nutmas näinudki!?), aga hingeliigutavad kaunid hetked on üks peamistest põhjustest, kui ma nutta tahan (ja võimalusel nutangi:P). Ka muusika pakub mulle selleks rohkesti ainest. Lõpetuseks tahakski soovida kõigile uueks aastaks, et neid hetki ikka jaguks kamaluga, mil saame ilu pärast pisaraid valada. See vabastab ja puhastab, ei ole vaja end tagasi hoida.


(foto tehtud Torres del Paine rahvuspargis Tšiilis - ehk siis sügaval lõunas kontinendi lõpus - mõni nädal tagasi ja tõsi, tegu on karikakardega)

Emban,
Tom

Reede, 18. detsember 2015

Üheteistkümnes päev. 4. detsember 2015

Ärkan 6.30 äratuse peale laevaraadiost. Mnjah, neli pool tundi pole just mingi magamise rekord, aga tean, et poole tunni pärast algab hommikusöök ja kaheksast peame juba laevast lahkuma. Ajan end püsti, naudin viimast korda tõeliselt kuuma dušši (mis pole just seljakotiränduri argipäev) ja lähen laevatekile Ushuaiasse randumist vaatama.


Vesi on peegelsile ja Ushuaia linn näeb nii värske ja rohelisena. Olen vaid kampsuni väel ja vaatamata varasele tunnile (kell just sai seitse) pole väljas külm. Hiljem vaatan termomeetri pealt, et oli vaid viis kraadi sooja, aga kuna pole tuulepoegagi, ja ilmselt on Antarktikas ka veidi külmatrenni tehtud:P, siis tõesti tundub mõnus. Tekil on palju inimesi ja vaikides jälgitakse maalilist randumist.

Kaheksa midagi algavad viimased kallistused reisikaaslastega, lubadused kontakti hoida, külla tulla ja nii edasi. Sadamakail ootavad meid teejuhid, keda saame veel viimast korda tänada ja kõnnimegi juba tuttavate väravateni, mis meid sadama-alalt Ushuaia linna lubavad.

Sama kambaga, kellega siia 11 päeva tagasi Antarctica hostelist laevale tulime, vantsime hostelisse tagasi. Mina ja Anil jääme siia veel kaheks ööks, Mark sõidab täna õhtul edasi Buenos Airesesse. Rännakud jätkuvad, igal ühel omal moel. Selline kergelt tühi tunne on, samas ootab mind mõne päeva pärast juba ees sõit Tšiili ja see näib nagu täiesti uue reisina, mis ootamatult on sülle kukkunud. Tore on Ushuaias järjest perele ja sõpradele teada anda, et ekspeditsioon on edukalt lõpule viidud ja jagada oma elevust nendega, kes vahepealsetel päevadel on endast märku andnud. E-mailidest ja whatsapp sõnumitest läbinärimine võtabki kogu mu järgmised kaks päeva, lisaks asun internetti üles laadima oma lühivideosid, mis sõpru lõbustab, ja valikut fotodest, mida tõesti on palju. Ja blogipostitused, mida olen osati juba ekspeditsiooni käigus päevikuvormis kirjutanud, ootavad ülelugemist ja lihvimist.

Kuigi kaalusin võimalust, et olles tagasi Ushuaias, oleks tore ka mõnes siinses rahvuspargis ringi vaadata, jõuan päeva jooksul selgusele, et Antarktika reisi kokkuvõtmine ja oma järgneva elu korraldamine võtab mul need paar päeva siin rahulikult nii ära, et rahvuspargid jäävad järgmiseks korraks. Ei ole vaja kuhugi kiirustada, ei ole vaja karta, et ma millestki ilma jään – see teadmine teeb reisimise mõnusaks.

Antarktiliste kallistustega,

Tom

Neljapäev, 17. detsember 2015

Kümnes päev. 3. detsember 2015

Hommikul ärkan ja saan aru, et oleme juba rahulikemas vetes. Tegu on küll veel Drake väinaga, aga Beagle kanal ei ole enam kaugel ja paistab, et meri on siin ka juba rahulikum.

Öö oli aga päris pöörane. Kuna olin öö varem vaid mingi viis tundi maganud ja päevased suigatused olid ka sellised üürikesed, siis lahkun eelmisel õhtul baarist juba kell 22.30 ajal. Baar oli praktiliselt inimtühi juba tund aega varem. Toanaaber Mark, Julia, austraallane John ja hispaanlane Antonio arutavad veel maailma asju. Laev kõigub normaalselt, aga ei midagi erakordset. Kogunenud väsimus ja ilmselt ka merehaiguse tableti mõju panevad mind praktiliselt kohe magama, kui voodit näen.

Järgnevad momendid on aga nagu unesegase ja merehaige mälestus toimunust. Kusagil kella 1 ajal laev kõigub ühelt küljelt teisele nii kõvasti, et hoian peatsi äärest kahe käega kinni ja varbad olen surunud samuti voodiserva vastu. Kord tundub, et pea on suhtes kehaga nagu vastu maad, samas kui jalad on taevas ja siis jälle vastupidi. Õnneks meie kajutis on voodid sedasi, et kõikumine toimub pea-jalgade suunal, seega otseselt sellist tunnet ei ole, et järgmise lainega voodist välja veereks. Samuti ei aja sellised seljalihaste harjutusi meenutavad asendid südant pahaks.

Ühe sügavama kalde peale käib meie kajutis selline mürtsatus, mis paneb mind arvama, et mu toanaaber kukkus voodist välja. Unesegasena vaatan toas ringi, näengi, et tema voodi on tühi, aga teda ennast ei paista kusagilt!? Mingid asjad on põrandal maas, ei saagi aru, kas toanaaber on nüüd nende all või kukkus ta  lausa kajuti uksest välja, kuigi tehniliselt peaks see võimatu olema. Unesegadus ja pimedus teevad asja segaseks, jõuan juba kergelt muretsema hakata, kui korraga astub kajutiuksest sisse toanaaber. Selgus, et ta oli nende suurte lainete ajal veel baaris olnud. Tohutu mürtsatuse põhjustas aga ümberkukkunud metalltool. Uinun uuesti.

Hommikusöögi lauas võib jälle näha inimesi, kes mitu päeva oma kajutitesse varjunud olid. Paljud neist pole ka kogu eelmise päeva söönud. Tore tunne, kui toit jälle rõõmu pakub. Mul endal oli ka eelmisel õhtul just söögilauas praadi oodates tunne, et kas ma ikka pean üldse sööma. Aga ootasin oma kana riisiga ära, sest uskusin, et vähemasti riis peaks küll üks turvalisemaid asju olema kergelt läikiva südamega süüa.

Kokkuvõttes mööduski Drake väina ületamine minu jaoks lihtsalt veidi unisena olemise ja pideva istumise tähe all. Eks taoline ootamine oli oma olemuselt igav, aga suureks kannatuseks oleks seda nüüd ka liig nimetada.

Jason, reisiagent Austraaliast (30ndates sell, tagasiteel merehaige), provotseeris meid samal ennelõunal küsimusega, et teades, mida tähendab Drake väina ületamine, kas me oleksime valmis uuesti Antarktikasse minema. Mõne reisija jaoks oli Drake väin tõesti suur katsumus ja kui neil oleks võimalus olnud, siis juba tagasi oleksid nad  lennanud, hoolimata soolasest piletihinnast. Küsimus polnudki mitte rahas, lihtsalt enda organiseerimine Tšiili baasi, kust regulaarlennud Antarktika ja Tšiili vahel toimuvad, oleks logistiliselt olnud keeruline ja keegi meie laevalt reaalselt seda ette ei võtnud. Ehk siis enamik meist arvas, et kohe tagasi tõesti ei tahaks sõita. Ma ise olin ka nõus mõttega, et selline 11-päevane kruiis on tegelikult päris paras: ühtpidi kulub ca 5 päeva nagunii Drake väina ületuseks ära, samas on need 6 kuus päeva, mil normaalsete ilmaolude korral maale saab, just paras aeg, et erinevates oludes erinevaid asju näha ja kogeda, kuid ühel hetkel tekib juba kerge korduse tunne. Kui esimestel päevadel tormasime kõik iga jäämäge nähes tekile, siis viimastel päevadel mängisime samal ajal kaarte... Inimene harjub kõigega, ka loodusimedega.

Jason torkis edasi ja uuris nüüd, et arvestades, mida me tegime ja mida nägime, kas me arvame, et see ekspeditsioon oli oma hinda väärt. Mina jäin seisukohale, et ratsionaalses plaanis on selline reis ilmselgelt liiga kallis. Mõeldes, mida maailmas põnevat ja kui pika aja vältel teha saaks – ka reisida! – siis on Antarktika ekspeditsioon oma 10-12 päevaga kindlasti  pöörase hinna eest. Või võtame näiteks autogi, millega sõidan - see maksab vaid poole selle reisi hinnast. Aga ma arvan, et nii ongi normaalne. Minu puhul vähemalt. Me kõik oleme valmis maksma selle eest, mis meid õnnelikuks teeb. Keda teeb auto, keda tunne jäämägede vahel maailma lõpus olemisest. Ehk siis otsus reisida Antarktikasse saab olla ainult emotsionaalne. Ja see emotsioon, mida mina siin tundsin, ei pane mind taga nutma ühelegi makstud eurole. Arvan, et valdav enamus reisijatest olid ekspeditsiooni lõpus sama meelt.

_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _

Keskpäeval oleme juba Beagle kanali suudmes ja siia me end ka ankurdame. Antarktika kruiisid varuvad tagasitulekuks alati veidi lisaaega, sest Drake väina ei tea kunagi ette, samuti soovitakse, et inimesed saaksid pärast suuremat raputamist end viimasel õhtul jälle normaalselt tunda, uuesti sööma hakata ja suudavad nii ehk viimast õhtutki tähistada, enne kui järgmisel hommikul Ushuaias jalad jälle maad puudutavad. Lisaks tuleb me laevale siia keskööks vastu loots, et see siis mööda Beagle kanalit Ushuaiasse juhatada.

Õhtul oli meil viimane olulisem kogunemine: teejuhid tegid kokkuvõtte reisist, seda nii pildimaterjali kui faktide mõistes ja tore, et kogu see info pandi ka kõigi reisijate jaoks CD-na kaasa. Samuti saime veelkord näha meid teenindanud personali, kes kõik pälvisid meilt suure-suure aplausi. Tõesti, meeskond oli väga tore ja me tundsime end igas mõttes heas kätes olevat. Oma tööd tehti sõbralikult ja muhedalt. Naeratus ja nali käis iga asja juurde, oli siis tegu teejuhi, tubade teenindaja, restorani personali, arstiga.

Lisaks anti meile igaühele tunnistus selle kohta, et panime oma jala Antarktika kontinendile.  Laevakapteni ja ekspeditsioonijuhi allkirjad ning pitserid all puha! Kõik 87 reisijat kutsuti nimelisele kätlustseremooniale ja see võttis omajagu aega. Aga samas oli südamlik ja tore. Muuhulgas polnud paha veelkord üle vaadata, kellega sellist erakordset kogemust jagatud sai.

Nagu juba varem kirjutasin, oli reisijate seltskond kindlasti midagi, mis ületas mu ootuseid. Ei arvanud, et nii lahe punt kokku tuleb. Viimasel päeval oli ka palju kontaktide vahetust ja olen päris kindel, et nii mõnigi neist kaasteelistest jõuab ühel päeval mulle Eestisse külla. Ja  vastupidi – mitu uut reisiideed said seemne, et ühendada huvitavate paikade külastus taaskohtumisega toredate inimestega.

Tunnistuste üleandmisele ja vahuveinile järgnes kapteni õhtusöök. Kapten, vanem tüürimees ja teejuhid olid sedakorda meiega samas laevarestoranis (varem sõid nad eraldi meeskonnale määratud söögiruumides), pearoana sõime Argentiina steiki, võtsime kokku oma muljeid.

Õhtust sai märkamatult öö ja pole mingi ime, et nii palju rahvast polnud baari tantsu lööma või lihtsalt sumisema tulnud ühelgi varasemal õhtul. Lõpupidu ju! Tooni andis küll selgelt noorem seltskond. Aga ka teejuhid, laevaarstist rääkimata, keda mina nimetasin juba varem ümber DJ-ks, sest arstina ma tema teenuseid ei kasutanud, aga tema playlist oli üle laeva parim. Jagatud rõõm ühisest seiklusest.


Tom

Kolmapäev, 16. detsember 2015

Üheksas päev. 2. detsember 2015

Ületame Drake väina. Kuigi meri on rahulikum kui Antarktikasse minnes, siis on laeva üldruumid taas inimestest suhteliselt tühjad. Kõik tegelevad eluspüsimisega.

Ka mina söön oma viimased merehaigust leevendavad tabletid ja õhtul küsin laevaarstilt ühe tableti juurde. Homme oleme ka veel avamerel ja ilma ei julge ma siin läbi ajada. Üldiselt tunnen end hästi, aga kui hakkan pikemalt lugema või arvutiga tegelema, siis läheb süda pahaks. Pean selle peale lihtsalt mõnda aega silmapiiri jälgima ja rahulikult hingama. Aga veits nõme on selline süda-halb-piiri-peal olemine.

Kuigi jah, julgust on veidi juurde tulnud. Eile õhtu lõppes sellega, et meie teejuhid pidasid väikest pidu ja kusagil kella üheteistkümne kandis ühinesin nendega. 1. detsember on muuseas Antarktika päev, aga südaööst asuti tähistama juba teejuht Alejandro sünnipäeva. Minu kaasavõetud rumm, koola ja sidrunid leiavad tänuliku publiku, sest teejuhtide enda joogid on otsakorral ja baaridaam pani ka poe kinni, kuna kedagi lihtsalt polnud enam. Ehk siis praegu pole oma jookidega pidutsemine patt, rääkimata veel meeskonna seltsis.

Saan veelkord kinnitust, et meie teejuhid on väga äge seltskond. Kõik jäävad pärast seda ekspeditsiooni maale, osad teevad hooaja peale kokku 3-6 sarnast reisi, teised lähevad edasi järgmiste projektidega. Bioloogidest teejuhtidel on mandril rida teaduslikke projekte pidevalt pooleli.


_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _

Neile, kes suudavad laeval ringi käia, tehakse päeva jooksul mitu presentatsiooni teejuhtide poolt: Lida võtab kokku pingviinide elu, Alejandro käest kuuleme ülevaadet vaalade ja hüljeste elust.

Fred räägib oma 2005. ja 2012. aastal toimunud kahest pikast projektist, mille käigus ta Antarktikas talvitus, et teha teaduslikku tööd ja samas filmida BBC-le dokumentaalfilmi pingviinide elust. Dokumentaali nimi oli „Spy in the Huddle“ ja youtube’st leiab sellest palju imelisi kaadreid. Tegelikult lausa kogu filmi, aga see pole BBC poolt sinna pandud. Viitan BBC poolt üles riputatud treilerile (ühele paljudest) - https://www.youtube.com/watch?v=-NO8eMXVqlk - et mitte muretseda selle pärast, et kellegi teise poolt lisatud link kogu filmile mõne kuu pärast youtube’st maha võetakse ja link lakkab töötamast. Aga kui viidatud link avada, siis jõuab läbi youtube soovituste paljudele teistele klippidele samast filmist, seega jagub lustimist pingviinidega kogu õhtuks!

Tom

Teisipäev, 15. detsember 2015

Kaheksas päev. 1. detsember 2015

Hommikul püütakse meid läbi laevaraadio juba 6.30 tekile meelitada. Alates eilsest õhtust oleme võtnud suuna uuesti põhja ja meie viimaseks peatuspaigaks sel ekspeditsioonil on Deceptioni saar. Tegu on endise vulkaaniga, mille kraatris on nüüd merelaht ja mis avaneb merele vaid ühest kitsast vahest. Pealtnäha oleks tegu justkui atolliga. Kuna ilm on pilves ja hall, siis jätan vulkaanilahte sissesõidule kaasaelamise ära ja magan edasi.


Kella 8-st alustame zodiaakidega randumist Deceptioni saare sisemisele kaldale. Vaalapüüdjate lahes Port Fosteris asub terve rida siia vaalapüüdjate poolt ehitatud maju, tsisterne ja muud kola, mis vaalapüügi või uurimisjaamaga seotud. Norra vaalapüüdjad kasutasid neid ruume alates 1911 järgmised 20 aastat. Baas suleti 1931, kuna vaalarasva maailmaturu hinnad olid oluliselt langenud. Alates 1940ndatest võtsid britid vana vaalepüüdjate baasi kasutusele teadusliku uurimisjaamana. Ka viimane jäeti maha, kui 1967 saare moodustav vulkaan paugutama hakkas.

Väljas ulub tohutu tuul, sajab veidi lund ja ringiliikumine meenutab nüüd küll päris talve juba. Praegu tundub, et isegi lumi ei hakka kokku, seega peaksid väiksed miinuskraadid väljas olema. Mõned üksikud pingviinid komberdavad mööda randa ringi ja mõnigi neist otsib tuulevarju randa jäetud erinevate rajatiste taga. Rand on lumest vaba, kuid kauni rannaliiva asemel leiab siit musta laavatolmu, mõned väiksemad kivid pealekauba.



Ranna kvaliteedist ei jahvata ma siin niisama. Nimelt on meil siin võimalus Antarktika vetesse suplema hüpata! Kuna ilm on niru, tuul külm ja eks neid mahajäetud jaamasid on juba siin nähtud ka, siis kaupleme teejuhtidelt ujumise tunni võrra varem välja. Meie kambast on neli talisuplemisjanulist, kellega me end siis külmakarjatuste saatel riidest lahti koorime, paksudesse talveriietesse mässitud ja saarele väljasõidule tulnud kaasreisijad pealtvaatajateks, filmijateks ja kaasaergutajateks.

Kui oleme ujumisriided oma tohutute riidekihtide alt välja kaevanud, tormame vette. Hüppan pea ees puusadekõrgusesse jääkülma vette ja sööstan möirates veest välja. Kaldal tabab mind aga nagu mingi kuumarabandus – õhk tundub nii soe ja kuigi meie laevaarst on meil otse kaldal saunalinadega vastas, siis käterätti ma esmalt üldse ei võtagi. Adrenaliin on ilmselt nii üleval, et külm ei tule meeldegi. Ehk siis tegevuste kategoorias oli tegu kindlasti ühe kõrghetkega siin. Parim Antarktiline lõbustus, kahtlemata!


Kui kõik reisijad elusalt tagasi laeval:P, jätkame sõitu põhja. Pärastlõunal möödume uuesti Lõuna-Shetlandi saartest ja kuna meil on aega, siis tehakse meile väike üllatus ja antakse teada, et meid ootab ees veel üks maaleminek, sedakorda Greenwichi saarele, Yankee sadamasse. Oleme harjunud mõttega, et Deceptioni saar jäi meie viimaseks maabumiseks, mistõttu täiendav peatus tekitab reisiseltskonnas vastakaid tundeid – osad reisijad ei viitsi enam uuesti maalemineku riideid selga panna, osad otsustavad mitte minna, kui kuulevad, et saaksime jälle näha eeselpingviine ja lonthülgeid, osad kardavad külma või halba ilma jne.


Ise võtan süllekukkunud lisapeatust hea võimalusena Antarktikaga hüvasti jätta. See ujumisjärgne ärasõit oli nagunii selline ülepeakaela ja emotsioonidest tulvil, et mul ei tulnud siis kordagi pähegi, et ilmselt jääb see mul viimaseks korraks siin. Niisiis veedan järgmised paar tundi mööda Yankee sadama rannikut ringi luusides teadlikult kõike püüdes veel tähele panna ja oma reisi mõtetes kokku võtta. Väljas on vahepeal soe päike paistma hakanud ja sellest väljasõidust saab tõesti tore hüvastijätmine selle väga erilise kontinendiga.


Õhtusöögi ajaks oleme jõudnud Drake väina ja laev asub taaskord hoogsamalt kõikuma. Osad sõbrad loobuvad söögi ajal toidust ja varjuvad oma kajutitesse. Mina tunnen end jätkuvalt hästi, kuid alustan siiski Dramamine tablettide kuuriga. Kõik loodame, et Drake väin on seekord rahulikum. Järgneb...

Tom

Esmaspäev, 14. detsember 2015

Seitsmes päev. 30. november 2015

Ärkan laevaraadio teadaande peale kell 6.30, mis tuletab meile meelde, et täna on meie hommikusöök juba kell seitse ja esimene väljasõit kella kaheksa. Olen maganud 5 tundi ja tunne on vähesest unest veidi hõre. Eile õhtul tegime meie kajutis väikese „kodupeo“. Kuna pool ekspeditsioonist sai eilsega läbi, rääkimata sellest, et tähistada tuli maailmarekordi püstitamist, oli pidu igati omal kohal:). Lisaks oli meil kõigil kaasas teatud kogus alkoholi, mille tarbimine baaris oleks lõhnanud halvasti ja rumal oleks see kõik ka tagasi maale tassida. Oma alkoholi kaasavõtmine ei olnud meie instruktsioonides otseselt keelatud - sellest polnud lihtsalt juttu - samas saime mõistagi aru, et nagu koduski ei lähe baari oma joogiga, siis sama siin. Kodupidu kujunes hoogsaks maailma parandamiseks ja juttu jagus poole kaheni. Uljamad jätkasid veel pärast tantsupeol baaris.
_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _

Tänane ilm on pilves, sajab lund. Nagu ikka on väljas kerged plusskraadid ja lumi hakkab kenasti kokku (mõne jaoks lumi lausa pakkis:P).

Meie esimene maaleminek on Argentiina baasi Brown. Asub see Antarktika mandril (meie kolmas kontinendi külastus!) Paradiisi lahe kallastel. Browni baas on kasutuses üksnes suvel ja meie külaskäigu ajal pole seal kedagi. Või noh, see pole päris õige, sest eeselpingviinid on baasi ümber ennast kenasti sisse seadnud. Pingviinid juba tunnevad asja ja taipavad, et Antarktika keskkonnakaitse reeglite kohaselt peavad nad siin kartma ainult merileopardi, sest inimene neile juba liiga teha ei tohi.


Kõik on paksu valge lume all, nii majad kui pingviinide koloonia, selline ideaalne jõululaupäeva meeleolu valitseb siin. Kui maalemineku alguses saame alati väga ranged reeglid, kus me tohime kõndida, kellele teed anda ja mida mitte teha, siis sedakorda lubavad teejuhid meil veidi ulakamad olla. Nimelt ronime teejuht Lida järel mäele, mille jalamile baas on rajatud ja Lida eeskujul lasevad esimesed reisilised oma selja peal nagu kelguga alla (olgu öeldud, et hiljem näeme juba väga erinevaid tehnikaid – ka pingviinide moodi kõhu peal mäest alla sööstmisi). Värske lume tõttu peavad esimesed laskujad omajagu jalgadega lisatööd tegema, aga ajapikku hakkab rada juba väiksemat sorti liumäe mõõtmeid võtma. Minu vihmakilekas on päris hea alusmaterjal kiiremaks sõiduks ja teen ühest oma lõbusõidust ka hoogsa video:


Baasist asume zodiaakide peale ja teeme ringsõidu mööda Paradiisi lahte. Ilm pole kaugeltki kuigi soodne pildistamiseks – sajab lörtsi ja taevas on täiesti hall. Püüan seega rohkem silmadega pildistada, aga nagu ikka Antarktikas, hakkavad ühel hetkel käed sügelema ja teen video läbi jääsupi liustiku juurde sõitmisest:


Lisaks jäämägedele näeme dramaatilisi liustikke ja möödume kaljuseina varju rajatud kormoranide kolooniast. Kõik on ilus, aga tuule ja märja olemise tõttu hakkab külm. Õnneks lumesadu saab peagi otsa ja taevas hakkab märgatava kiirusega selginema. Viimasel pooltunnil saame võimsast liustikust ja lahest juba paremad vaated.


Tagasi laeva jõudes ootab meid kuum kakao ja see on külmunud kätele tõeline palsam. Võtan järjekordse kuuma dušši ja mälestus külmast kaob nagu vits vette.

Lõunasöögi järgselt asume teele Wilhelmina lahe suunas. Istun baaris ja vaatan üle hommikuse maalemineku fotosid. See tähendab omajagu peamurdmist, millised fotod jätta, millised kustutada, kuna jooksvalt saab kaugelt liiga palju fotosid tehtud. Korraga teatab laevaraadio meile, et laevast vasakul on näha mõõkvaalu! Keerame seltskonnaga ka oma pead aknast välja ja mida me näeme – mõõkvaal teeb veepinnal toreda hüppe! Selgelt on eristatavad vaala mustad ja valged laigud. Ja siis näeme veel uimesid siin ja seal ja mõne hetke pärast tekib veepinnale küürvaala seljauim. Vaatan, et siin läheb veits suuremaks vaalasupiks, seega tõttan tuppa fotoka ja väliriiete järele, et tekile asja lähemalt uudistama minna. Tekile jõudes on vaalad koha sisse võtnud  meie laevaninast paarisaja meetri kaugusel. Jääb mulje, et mõõkvaalade ja küürvaalade vahel käib mingi võitlus, kuna kord on veepinnal ühed, siis teised, uimed risti-rästi, omajagu veevahtu jne. Loomad on siiski aga veidi liiga kaugel, et sellest möllust (millest suurem osa vee alla jääb) korralikult pilti saada.

Õhtuse briifingu ajal saame teada, et see, mida nägime, tähendas, et mõõkvaalad pidasid jahti pingviinidele, kes neile ohutute küürvaalade ümber ujusid. Mõõkvaalad püüdsid pingviine püüda, küürvaalad omakorda olid häiritud, et mõõkvaalad nende ümber sõeluvad, pingviinid ilmselt rabasid lihtsalt elu eest, et sellest supist eluga välja tulla.


Pärastlõunane tegevus on zodiaagisõit mööda Wilhelmina lahte Foyni sadama lähistel. Foyni sadam oli 20. sajandi alguses üks vaalapüüdjate baaslaagritest. Tänasel päeval on siin rannas paksu lume all mõned puust kalapaadid, samuti seisab siin madalikule jooksnud Norra vaalapüügilaev Governoren. Esimest korda näeme siinse väljasõidu jooksul ka seda, et Antarktika vetesse on tuldud purjepaadiga. Viimane on end ankurdanud vana laevavraki külge ja meie teejuhid on sellest väga häiritud. Selgub, et tegu on purjetajatega Prantsusmaalt ja neile loetakse sõnad peale, et nad ajaloolisi objektidega väärikalt ringi käiks (kuna neid nähti laevavrakil ringi turnimas). 

Näeme ühtteist veel, aga üldiselt hakkab tunne tekkima, et asjad hakkavad vaikselt korduma. Tagasiteel laeva satume mööduva küürvaala peale. Isegi see ei suuda meid enam rabada. Fotoka järele haaraks, kui vaal üle paadi hüppaks:D. Tunnen, et oleme selles võluriigis juba veits rikutud.

Tom

Pühapäev, 13. detsember 2015

Kuues päev. 29. november 2015

Silmad lähevad varahommikul ise lahti, no minuga juba kord on lood nii. Kuna illuminaatori ees on kate, siis haaran kella järele ja saan teada, et see on täpselt 6. Kogu eilne päev oli pilves, sadas vihma ja lund läbisegi, seega ei julge väga ilusat ilma oodata. Kergitan aknakatet ja näen – paistab päike! Ma ei kõhkle hetkegi, kui juba riietun, kraban kaasa fotoaparaadi ja olen juba laeva baariruumis. Näen seal paari teistki varajast ärkajat, kellega saame jagada hasarti ilusa päeva alguse üle.

Oleme Dallmanni lahes Brabanti ja Melchiori saarte vahel (just-just, seesama Hargla raamatute kangelane!). Vees on palju merejääd - selliseid lamedaid jääkamakaid - mis saabuva suve jooksul vaikselt vees ära sulavad. Kuna külastame Antarktikat suvehooaja alguses, siis on merejääd veel päris palju näha. Selle taustal kõrguvad aga lumised mäed ja liustikud. Päikest on just täpselt niipalju kui vaja suurepärasteks fotodeks – taevasse jagub nii päikesekiiri kui pilvi, varjusid on just parajas koguses. Hommikune päike on alati värskust täis ja selline on ka mu meeleolu. Ülev.




Korraga näen suhteliselt meie laeva lähistel mingit kummalist kogu vees. Tean, et siinsetes vetes võib olla vaalasid, aga no nii väikse veepealse tüki järgi on raske aru saada, on „see“ vaal või mitte. Esimesed reisijad nägid vaalasid juba kolmandal ekspeditsioonipäeval, aga need olid suhteliselt kaugel laevast, jäämägede vahel. Ka mina käisin tookord tekil silmi pingutamas, aga vaalad jäid siis nägemata.

Peagi tormab tekile veel rahvast ja kõik on kindlad, et tegu on vaalaga. Tõsi, aeg-ajalt purskab veepinnal hulpivast „tükist“ väiksemat sorti veejuga üles, aga kõik näeb välja oluliselt suvalisem kui „filmis“:). Jõuan juba vahepeal uuesti pildistada jäämägesid ja lumiseid mägesid, kui märkan, et „tundmatu tükk veepinnal“ on edasi liikunud ja veepinnale kerkib imeline vaalasaba! Nagu fotodel! Just sel hetkel vajutan ka mina fotonuppu ja saan oma esimese tõelise vaalasaba foto (ja muuhulgas enda jaoks kinnituse, et tegemist on tõesti vaalaga). Tunnen, et misiganes ka täna juhtuks või ei juhtuks, päev on juba läinud korda!

Reisiseltskond on tänasel hommikupoolikul jagatud kahte gruppi. Mõlemad kannavad uhkeid vaalade nimesid: Orcas (mõõkvaalad) ja Humpbacks whales (küürvaalad). Mõlemaid vaalasid peaks hea õnne korral olema võimalik selles lahes kohata, kuigi praegu pole siin veel päris vaalahooaeg. Saan tekil teejuht Alejandro käest teada, et ka minu hommikune vaalakohtumine oli küürvaalaga.

Meil on siin eilsest tekkinud kindel grupp, kellega enamasti koos ühte paati end smuugeldame. Mõistagi oleme otsustanud kõik mõõkvaalad olla. Orcas paatkonnad (ehk siis esimesed 5 zodiaaki, igas ca 8 inimest) asuvad teele 8.30 hommikul ja kavas on zodiaagisõit mööda lahte. Meie paadi teejuhiks on Lida, minu lemmik, mõnusa arrogantse huumori ja vahetu olekuga.


Väljasõidu eesmärgiks on kohata vee-elukaid ja üllatus on suur, et vaalad ei lasegi end kaua oodata. Tegu on kahe  küürvaalaga, mõlema suuruseks pakutakse 15-16 meetrit. Meile nad end küll täismõõdus näha ei paku, aga piisab juba uimest, mis veepinnale kerkib ja veejoast, mis õhku paiskub, kui nad pinnale hingama tulevad. Vaalad ujuvad kõrvuti, tulevad pinnale ja kaovad, nagu jumal juhatab. Suured elukad on meile nii lähedal, et kohati on tunne, et järgmise pinnaletõusuga võivad nad õhku paisata ükskõik millise meie zodiaakidest... Selline filmilik vaatemäng jääb aga nägemata, sest vaalad hoiavad meiega väärikat distantsi. Vaala kõige efektsemat osa, saba, saame näha ainult siis, kui suured elukad otsustavad sügavamale sukelduda ja siis sulpsab ka saba veest välja. Sedakorda saan uue ja efektsema foto vaalasabast jäämägede taustal. Olen oma fotograafiõnne üle veel uhkem kui hommikul.




Kogu väljasõit on pööraselt ilus. Vesi lahes on peegelsile, isegi veidi piimjas, lumiste mägede vahelt tõuseb lahele uduloor ja siis veel paitab kogu seda vaatepilti hommikune päike. Ümberringi valitseb lõpmatu tühjus. Antarktika on üks neist erilistest paikadest maailmas, kus tühjust on võimalik nii intensiivselt tunda ja see tunne on võimas. Elan läbi oma teise kõrghetke Antarktikas. Samal õhtul omi fotosid vaadates ei usu enam ise ka, et olime sellise maagilise hommiku tunnistajaks.





Võtame suuna jäämägede vahele ja näeme peagi, et ühel suuremal jääkamakal on kohad sisse võtnud hülged - krabihülged (ingl.k: Crabeaters Seals) saame Lidalt teada. Sellid on mõnusalt end lamedale jäätükile päiksevanni võtma seadnud. Meist nad välja ei tee, kuigi Lida kamandab meid madalat profiili hoidma, sest tegu olevat suhteliselt häbelike loomadega.


Meile antud 1,5 tundi saab märkamatult otsa. Laht on korraga täiesti udusse mattunud ja meie laev, mis asub lahe keskel, on nüüd täiesti nähtamatu. Me ei varja oma rõõmu, et saime olla varasemas vahetuses, kuna järgmiseks vahetuseks on nähtavus lahel praktiliselt kadunud. Teen Lidale nalja, et teine grupp kaebab reisikorraldaja ilmselgelt kohtusse sellise ebavõrdsuse eest (õnneks ei kaevanud, kuigi ilma vahe oli nii ilmne, et viisakaks peeti hiljem muljeid mitte väga vahetada:P).

Lõunaks teevad meie toredad laevakokad meile laevatekil asado ehk liha ja vorstide grillimise. 


Söögist polegi veel rääkinud. No teeme seda siis nüüd siin. Pole vist mingi üllatus, et kui oled juba korra nii kalli kruiisi ostnud, siis reisikorraldaja tõesti hoolitseb selle eest, et toitu oleks alati rohkem kui tarvis ja ka selle kvaliteet oleks keskmist kõrgem. Eks ma muidugi mõõdan kõike oma seljakotiränduri mõõtskaala järgi, kes enamasti sööb tänavatoitu ja otsib üles kohalikud urkasööklad. Samas kiunusid siin mõnust ka need reisijad, kes laeva kõrgematel korrustel elasid, järelikult ei saanud söögid tõesti halvad olla. Hommikusöögiks oli meil reeglina rootsi laud, mis sisaldas nii inglise hommikusöögi koostisosi (munapuder, peekon, vorstid jne), erinevad müslisid ja helbeid pähklite, kuivatud ja värskete puuviljadega, võileiva materjali, sarvesaiu (medialunas Argentiinas), muid saiakesi. Lõuna- ja õhtusöök tähendas alati eelrooga (salat või supp), pearooga ja magustoitu. Kui soovisid söögi kõrvale midagi muud kui vett juua, siis see oli eraldi tasu eest. Kogu päeva oli baaris saadaval värsked puuviljad, kohv, tee, mate. Kella 17 ajal serveeriti lisaks veel baari õhtuoode, mis tähendas enamasti saiakesi ja küpsetisi. Seega tõesti, minu selle reisi söögiorgia toimus kahtlemata Antarktika ekspeditsiooni käigus.

Pärastlõunane väljasõit toimub Neko sadamasse. See on meie teine Antarktika kontinendi külastus. Neko sadam asub Advordi lahe kaldal.

Meie seltskonna jaoks on see maabumine veel üheks omapäraseks sündmuseks – nimelt kavatsevad meie ameeriklastest sõbrad, Ryan and Chelsea, siin püstitada maailmarekordi olles kõige noorem abielupaar (mõlemad 29-aastased), kes on pidanud avalikke kõnesid kõigil seitsmel kontinendil. Pole vist mingi üllatus, et Antarktika on viimane järjekorras. Kuna avalik loeng nõuab ka kuulajaid, siis meie kuus oleme selles tähtsas rollis. Guinessi rekordite püstitamisel on terve rida reegleid, nii nõuab seegi rekordi püstitamine, et maksame ka tasu koolituse eest. Käime igaüks välja sümboolsed summad (mul on näiteks Paraguai raha üle; infoks Mortenile ja teistele kollektsionääridele:P) ja see saab kenasti kõik fotodega dokumenteeritud.

Maabume ühise paadiga ja praktiliselt kaldal asuvad Ryan and Chelsea rääkima meile eesmärkidest ja nende saavutamisest. Hea suhtlemis- ja eneseväljandusoskusega sõbrad ei jää ka Antarktikas kõnepidamisega jänni. Jutt on sorav ja kergesti jälgitav, jutul on selge iva sees. Kõik on edasi antud ameerikaliku enesekindlusega:


Koolitus kestab vähem kui 10 minutit, kõik saab salvestatud ja jagame ühist rõõmu, et oleme sellise rekordi püstitamise juures olnud. Ryanil and Chelseal on kaasa võetud pingviinikostüümid (milline valmisolek!) ja teen lõbusa fotosessiooni nende pingviinideks moondumisest:


Seejärel läheme uudistame maabumispaika. Nagu juba tavaks on saanud, elavad ka selles rannas eeselpingviinid. Lisaks saame näha ka lonthüljeste poegi, kes on koloonia kõrvale end magama seadnud. Lonthüljes pole pingviinidele ohtlik, seega on tegu sõbraliku kooseluga.


Koloonia kõrvalt mäetipust avaneb suurepärane vaade Advordi lahele ja liustikule selle ääres. Tagasiteel paadile oleme tunnistajaks ka vaatepildile, kuidas tükk liustikust vette langeb. Mingit tsunamit ei järgne, aga efektne punkt väljasõidule.


Tom

Laupäev, 12. detsember 2015

Viies päev. 28. november 2015

Hommikune äratus on kusagil 5.30 ajal. Peaksime läbima vaatemängulist Lemaire kanalit ja meeskond on eelmisel õhtul soovitanud kõigil seda tekile vaatama minna. Nagu ikka reisimisel Antarktikas, seda kõike juhul, kui ilmaolud lubavad. Sedakorda tähendabki teade meie laevaraadios, et „Tere hommikust, aga magage edasi! Lemaire kanal on jäämägesid ja jääd täis ja meil pole võimalik seda läbida.“ Seega muutub kogu päevaplaan.

Pärast hommikusööki toimub maabumine hoopis Cuverville saarele. Sellel asub suur eeselpingviinide koloonia. Hommikusöögilauas kuulen, et ilm on täna tavalisest külmem ja tuulisem ja valmistan end veidi karmimaks Antarktikaks riiete valikul ette. Vaatan üle oma seljakoti ja otsustan kihtidena lisada ühe T-särgi ja ühe pusa (no mõlemad on küll puhtalt suveriided, aga loodan, et äkki midagi nad ikka kinni peavad). Jalga panen seekord ka viienda paari sokke – sinise ja musta triibuga spordisokid, puhas klassika ja loodan, et need päästavad mind varvaste jäätumisest!


Paadisõit maale jätab mulje, et ilmahoiatusega on liiale mindud – tegelik olukord tundub oluliselt parem. Maabume suhteliselt märjalt, sumpame kaldale jõudmiseks ka veidi vees, aga no ikka nii, et põlvini ulatuvatest kummikutest jääb vesi madalamale.

Saar ise on tõeline eeselpingviinide paradiis. Koloonias olevat üle 4 tuhande linnu ja tõesti, kuhu ka ei vaata, näed tuterdavaid pingvintšikuid. Saame jälle karmid juhised jätta kaldariba vabaks pingviinidele, samas mitte läheneda kaljunukkidele, kus linnud pesitsevad. Esimest korda näen siin, et pingviinid tõesti ka ujuvad. Grupikaupa minnakse vette või tullakse sealt välja. Neil, kes veest väljuvad, on kõhud kenasti valged, pesitsuspaikades elutsevad loomad on oma valge kõhupealse korraliku sõnnikukihi alla ära kaotanud.  Vees ei käi pingviinid lõbu pärast või end pesemas, vaid vette ajab neid tühi kõht. Meie teejuhtidelt kuulen, et pesitsusajal on pingviinide toidukord nii umbes nädal kuni 10 päeva, kusjuures oma paarilisega käiakse vaheldumisei siis kas pesal istumas või söömas.

Lisaks pingviinidele kohtab siin ka änne ehk peamisi röövleid, kes pingviinidele peavalu valmistavad. Ännid ise on kenad olendid ja erinevalt pingviinidest oskavad nad ka lennata:D.

Torm tõuseb ja peagi hakkab sadama midagi vihma ja lume vahepealset. Ehk siis algne hasart soodsamast ilmast saab peagi otsa ja fotokaga pole sellistes tingimustes enam midagi teha. Või noh, veidi annab kaalu juurde, et tuul ära ei viiks.

Jõudes meie randumispaika tagasi saan toreda video sellest, kuidas grupp toidujahil käinud pingviine tagasi kolooniasse saabuvad:


Paadis saan aru, et seekord oli tõesti külm. Ega miinus polegi nii suur, aga segu vihmast, lumest ja tuulest teeb asja hullemaks. Paadisõit teeb veel korralikult märjaks ka, sest lahes on tuul tõusnud ja hüppame kummipaadiga mööda laineid. Kuum tee rummiga (viimane oma salavarudest) ja kuum dušš sinna otsa pärast jäist jalutuskäiku on parim. Jätan oma „ekspeditsiooniriided“ tuppa kuivama ja riietun end jälle normaalse inimese moodi.

Pärastlõunane maaleminek tähendab esimese baasi külastust. Selleks on brittidele kuulunud baas nimega Port Lockroy. Algselt oli siin vaalaküttimise baaslaager (1910ndest 1930ndateni), mõnda aega toimis siin brittide uurimisjaam, siis jäeti aga ka see maha, kui 1990ndate keskpaigas otsustasid britid lagunenud baasi täielikult renoveerida, avasid seal muuseumi, postkontori ja poe ning tänaseks on see kõige külastatum baas terves Antarktikas. Pole vist ühtki kruiisi, mis siia ei tuleks, kuna pakub see ju täiesti unikaalse võimaluse saata oma kirjasõpradele postkaart Antarktikast!


Kuna tegu on briti baasiga, siis liiguvad postkaardid siit laevaga edasi Falklandi saartele, kust edasi lendavad nad Londonisse ja alles seal jagatakse saadetised kogu maailma vahel laiali. Meie teejuhtide sõnul võib kaardi saatmisest selle kättesaamiseni kuluda mitu kuud aega, aga ma arvan, et see oli meeleoluka briifingu käigus tehtud hoogne liialdus.



Enne aga kui saame Antarktikasse shoppama või kirju kirjutama minna, külastame vastaskaldal olevat eeselpingviinide ja kormoranide kolooniat (Jougla Point). Ei saa salata, et neid pingviine on juba mõnevõrra nähtud, aga selle külastuse teeb eriliseks see, et vahepeal on maha sadanud terve ports värsket lund ja kogu ümbruskond näeb välja nagu klassikalise jõulukaardi peal. Kuusk ja ehted on vaid puudu.


Õhtul on baaris tavapärane päeva kokkuvõte teejuhtide poolt ja uue päeva plaanide tutvustamine. Mu toanaaber pole mitte ainult oma jope paljudele kaasreisijatele, vaid on ka teejuhtidega semulikes suhetes. See väljendub muuhulgas naljana, et Mark on korduvalt rikkunud reegleid ja õnneks meil täna teda korrale kutsuda ei tulnud (või siis tuli). Kuna olen Margi toanaaber, siis vaikimisi loetakse ka mind nende hulka, keda eraldi jälgima peab. Teejuhtide huumorisoon meeldib mulle:).

Tom

Neljapäev, 10. detsember 2015

Neljas päev. 27. november 2015

Olengi järgmisel hommikul vara ärkvel. Mitte küll kella neljast nagu uinudes mõtlesin, aga siiski. Kella 5.30 paiku müttan mööda laevatekki, sedakorda küll täiesti üksi. Teised paistavad magavat. Päike on juba tõusnud, tingimused on suurepärased nii imelisteks vaadeteks kui nende jäädvustamiseks.

Väljas puhub vali tuul, möödume paljudest suurematest ja väiksematest jäämägedest ja -tükkidest, mõlemal pool laeva kõrguvad lumised mäed.





Vali tuul paneb mind varju otsima laevakorstna tagant, kust puhub ka mõnusamat sooja õhku. Laevalael on mõnus kondiitriäri lõhn, kuna kokad on juba tööle asunud, et meile maitsev hommikusöök  valmistada. Hommikusöögid on siin üldse väga head, ütleks lausa, et parimad.
_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _

Täna on meil kavas kaks maaleminekut: hommikupoolikul üks saar ja pärastlõunal esimene kontinendi külastus. Siinkohal oleks viimane aeg ka meie teekonda kaardi abil visualiseerida. Laias laastus näevad enamikud Antarktika 10-12-päevased kruiisid välja järgmised:


Oma ekspeditsiooni lõpus saime kokkuvõtliku kaardi meie laeva teekonnast, kuna kõike algselt plaanitut ei olnud ilmaolude tõttu võimalik läbi teha. Antarktika poolsaare lähistel olid meie peatuskohad järgmised:


Pärast hommikusööki ootab meid väljasõit Hydrurga Rocks’i saarele. See asub otse Two Hummock saare ehk Kahe võrkkiige saare kõrval. Saare nimi on tuletatud kahest küüruga mäest saarel, mille vahele oleks tõesti mõnus üks lahmakas võrkkiik - või miks mitte lausa kaks! – sobitada.


Hydrurga Rocks ise on üks suurem kaljurahnude kogum, kus  me kohtume eesel- ja valjaspingviinidega, samuti vedelevad siin-seal mõned laisad Weddelli hülged. Kaljupealsel künkal jagavad pingviinid paremaid positsioone läbisegi kormoranidega. Nende kahe liigi vahel mingit vaenu pole, erinevalt ännidest (ingl.k: Skuas), kes end sageli ka pingviinide lähedusse elama sokutavad, aga oma vaba aega sisustavad sellega, et pesale unarusse jäetud pingviinimunad ära varastavad ja sisud nahka panevad; või mis veel hullem, kui pingviinipojad veel piisavalt väikesed on, siis ka need armsad karvakerad võivad omapäi jäetuna jõuda ännide toidulauale. Praegu on pingviinidel veel munade haudumise aeg, mis tähendab, et pingviiniisa ja -ema veedavad päevi ja nädalaid pesal lamades ja käivad kordamööda vees endale toitu hankimas.

Samuti näeme seda, et pingviinid tegelevad pidevalt pesa hooldusremondiga, kandes noka vahel pessa kive. Sealjuures leiab aset ka pesakivide rööve nende laiskade pingviinide poolt, kes passivad peale, kui agar pingviin on pesalt lahkunud uute kivide järele ja selle asemel, et ise pikka ja tülikat teekonda ette võtta, pistetakse nokk lihtsalt naabrimehe pessa. Nagu päris elus.


Pojad sünnivad sõltuvalt koloonia asukohast ja pingviiniliigist kusagil detsembri teises pooles või jaanuaris. Seega õnnestub järgnevatel päevadel näha vaid üksikuid ännide poolt tühjaks imetud pingviinimunade koori.

Väljas on küll sula, aga mingil hetkel hakkab puhuma kõva tuul ja tegelikult läheb olemine veits külmaks. Mõistan, et kolme paari sokkide asemel võtan juba õhtul kasutusse neljanda paari.

Pärastlõunal ootab meid ees esimene Antarktika kontinendi külastus. Mõistagi oleme seda kõik väga oodanud ja rõõmustame juba ette selle võrra rohkem, et satub olema ka väga ilus ilm. Oma ajaloolise sammu Antarktika mandrile teeme Portal Point juures. Loomulikult pean vajalikuks ka selle väikse sammu maailma mõistes, kuid suure sammu minu enda jaoks filmilindile võtta:


Portal Point pole rand, kus meid loomad või linnud ees ootaks (kuigi üks Weddelli hüljes ja mõned eeselpingviinid eksivad ka siia ära), aga selle võrra enam avaldab muljet siinne imeline maastik. Või kas me saame triivivate ja sulavate jäämägede ning kaduva ja lisanduva lume puhul üldse maastikust rääkida. Pigem on see vaade, mis siin Portal Point’is avaneb, just nüüd ja praegu, äärmiselt kaunis.


Meie külaskäik mandrile tipneb zodiaagisõiduga lahesopis triivivate jäämägede vahel. Väljas valitseb õhtune rahu, päike on osati kusagil pilve taga, aga annab siiski värvi, tuul vaikne. Ka me ise istume paadis valdavalt vaikides. Suud ammuli. Kõik on nii ilus. Tean, et misiganes loodusime suudab rabada vaid loetud arv kordi ja tunnen, et just praegu on üks sellistest hetkedest.





Kuigi jäämäed pole mingi action-film – vastupidi, nad triivivad siin aastaid sügavas rahus - teen siiski ka video:


Tunnen, et olen tänulik nii paljude asjade eest. Ja luban endale edasi unistada.

Tom

Kolmapäev, 9. detsember 2015

Kolmas päev. 26. november 2015


Hommikusöögiks on kusagilt koobastest välja tulnud rohkem inimesi. Ilmselt ollakse kas laeva kõikumisega juba harjunud või on puhas nälg inimesed välja ajanud. Tänane päev ei tähenda midagi muud kui laevas passimist ja nende kannatuste lõpu ootamist. See pole siin mingi lõbusõit. Õnneks saadab meid teadmine, et see kõik on väärt Antarktikaga kohtumist. Samas taban end ka mõtlemast, et sarnane kaks päeva tagasisõitu võib suhteliselt igavaks osutuda. Sellele mõeldes loodan, et tagasiteel on Drake väinast saanud Drake järv ja saan need kaks päeva mõnusasti fotode sorteerimise ja tuunimisega täita ning oma reisimuljed enne maalejõudmist kirja panna.

Kuigi mulle ei tundu, et ilm oleks palju erinevam eilsest, serveeritakse meile lõuna laevarestorani. Ja lõunaks saame pärissööki, mitte võileiba. Pärast lõunat toimuvad ka esimesed loengud. Need oleks pidanud juba eile toimuma, aga kuna eile laeval teist inimest kohates võis kergema ehmatuse saada, siis ei hakatud neid ka tegema.

Meile räägitakse Antarktika lepingust, mis sõlmiti 1959. aastal ja millega külmutati tähtajatult kõik riikidevahelised territoriaalsed nõudmised Antarktikale ning millega Antarktika kuulutati rahvusvahelise teadusliku koostöö objektiks. Muuhulgas on Antarktika lepingu järgi keelatud seal igasugune militaarse suunitlusega tegevus. 1991. aastal lisandus sellele lepingule Keskkonnakaitse protokoll, mis kehtestas Antarktikas üliranged keskkonnakaitse reeglid. Antarktika lepinguga on ühinenud kõik riigid, kel on Antarktika osas huvisid, on need siis territoriaalsed või teaduslikud. Tore oli slaidil näha, et Antarktika lepinguga on ühinenud ka Eesti (aastal 2001).

Lisaks ootab meid ees instruktaaž maaleminekute kohta, samuti reeglite kohta, millega Antarktikas reisijatena arvestama peame.

Antarktika vetesse jõudes lubatakse meile maaleminekuid kaks korda päevas. Seda küll alati eeldusel, et ilmaolud lubavad. Maale viiakse meid laevast mootoriga varustatud kummipaatides (siinses kõnepruugis zodiaagid). Mõnel korral tähendab maaleminek ka lihtsalt mõnetunnist sõitu zodiaagil laeva ümbruskonnas. Sellistel puhkudel on paadimeesteks meie teejuhid, kes meile ümbritseva kohta infot jagavad, teele jäävad loomad ja linnud kätte näitavad, jne. Tualetti üheski peatuspaigas ei ole, vajadusel tuleb paluda end paadimeestel laevale tagasi viia. Maaleminekud on enamasti 2-3 tunni pikkused.


Enne iga maaleminekut ja pärast laevale tulekut peame oma kummikutega käima läbi mingi desinfitseerimislahuse, et  me ei viiks loodusesse mingeid võõrliike ega sealt ka midagi kaasa tooks. Samuti on rangelt keelatud igasugu suveniire kaasa noppida, nagu näiteks linnusulgi, kive, jne. Ainsa nö suveniirina on lubatud kaasavõetud pudelisse Antarktika lund korjata, et see siis hiljem veena kaasa viia. Mnjah, ei ole vist vaja lisada, et mina trofeena jääd koguma ei hakanud.

Maal ringi käies peame alati loomadele ja lindudele teed andma. Pingviinidest tuleb meil vähemalt 5 meetri kaugusele hoida, hüljeste puhul kehtib 20 meetrit. Päris elu tegi siin siiski korrektuure, kuna pingviinid olid sageli piisavalt uljad ja astusid ise meile lähemale. See oli neile lubatud.

Loomade süllevõtmisest või kõrvataguste sügamisest võime muidugi ainult und näha. Meie teejuhid olid nende reeglite puhul üpris ranged ja kutsusid meid ka pidevalt korrale, kui nägid, et keegi midagi valesti tegi. Arvan, et selline karm kord oli iseenesest õige. Lisaks toimus igal randumisel eraldi instrueerimine, kus me käia tohime või mida peame seekord silmas pidama. Raja peal olid omakorda meil vastas teejuhid, kes siis meie küsimustele vastasid ja muuhulgas jälgisid, et me ikka kokkulepitud trajektooril püsiksime.
_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _

Kella viiest hakkame nägema esimesi jäämägesid. Kuna parajasti käib koolitus sellest, kuidas me igal paadisõidul peame ka päästeveste kandma, kuidas paadis käituda ja millise haardega peame paadimehest kinni haarama, siis ei saa välja pildistama minna. Loodan, et neid jäämägesid näeb varsti veel kõvasti ja millestki olulisest ilma ei jää.


Kell 17.44 näen esimest korda uuesti maad. Tegu on erinevate kaljurahnudega, mis on osa Lõuna-Shetlandi saarestikust.

Meile antakse koolituse lõpus õhkõrn lootus, et võib juhtuda, et saame oma esimese maalemineku juba täna õhtul. Meeskond tutvub jääoludega ühes võimalikus randumiskohas ja lubab meile poole tunni jooksul teada anda.

Uudis – saame maale! 18.30 oleme kõik end kubujussideks riietanud, sumanud läbi lahuse, kinnitanud zodiaakide kõrval valvet pidavale laevaarstile, et väljusime laevast (hiljem laeva tagasi jõudes veendub arst, et kõik, kes laevast väljusid sinna ka tagasi jõuaksid). Peagi leian end juba zodiaagist ja loetud minutite pärast paistab kaldal esimene pingviinide koloonia. Taevas on pilves, aga väljas on sula. Lumele jõudes võiks siin ühe korraliku lumememme teha või lumesõja maha pidada, aga kuna oleme värskelt läbinud koolituse, mida me kõike teha ei tohi, siis ei söanda ma isegi mitte mõnda oma kaaslast lumepalliga visata, pingviinist rääkimata. Saadetakse veel jäämäe teisele servale või jäetakse maha, mine sa tea.


Pingviine on tõesti palju. No  ütleks, et tuhat võiks kohe kokku lugeda, kui peaks. Osad otse vee lähedal lumisel rannal, teised veidi kõrgemal mäe nõlval. Samas käib ka tihe liiklus erinevate kogumite vahel, selleks tuleb ületada meie teejuhtide poolt ettenäidatud rada, kus meil on lubatud käia.

Selles koloonias elab kaht liiki pingviine: eeselpingviinid (ingl.k: Gentoo Penguins) ja valjaspingviinid (ingl.k: Chinstrap Penguins). Kui loengus jäi juba mulje, et me võime pingviinide närvikavale väga halvasti, et mitte öelda fataalselt mõjuda, siis kohapeal saab ruttu selgeks, et pingviinid meie olemasolust end kuigivõrd segada ei lase:


Samuti saab selgeks, et mu riietuse kõige nõrgemad kohad on sõrmed ja varbad.

Riietusest võiks siinkohal veidi pikemalt kirjutada, kuna see on Antarktika külastamisel üks praktilistest asjadest, millega tegeleda tuleb.

Enamike Antarktika kruiiside puhul on suurem osa vajalikest riietest reisipaketi hinna sees, st et jalanõud ja veekindlad püksid saadakse laevast, parkad ehk soojad sulejoped samuti ja need jäetakse veel „suveniirina“ reisijatele. Kuna meie valisime nn “ töölisklassi ekspeditsiooni“, siis saame arvestada vaid kummikutega reisikorraldaja poolt. Ja need on mõistagi kasutatud varasemate kruiiside jooksul. Samas pole keelatud omadega tulla, lihtsalt peab olema valmis maabumisteks põlvekõrgusesse jääkülma vette, seega mingitest sandaalidest siin rääkida ei saa. Kuna olen enne ja pärast kruiisi seljakotireisil, siis minu puhul ei tule kõne allagi, et tassiksin sulejopet ja suusapükse kogu ülejäänud reisi oma seljakotis, seega on mu plaan puuduvad riided rentida. Mu reisiagent Chimu Adventures’ist kinnitab, et selleks on võimalused Ushuaias olemas, seega pikemalt ma oma pead riiete pärast ma ei murra. 

Ushuaias reisiks ettevalmistusi tehes saab aga selgeks, et odav lõbu riiete rent ei ole. No pole siin ka midagi imestada – kui oled juba praktiliselt maailma lõppu tulnud, siis saab sinult küsida ükskõik mis hinda. Siiski, Ushuaia väikelinna peatänav koosneb peamiselt matka-, spordi- ja suveniiripoodidest ja ka viimastes on veerand kaubast seotud tegevustega vabas õhus. Seega ei maksa rentimisega kiirustada. Mina ja Mark lööme käed veekindlate suusapükste osas rendifirmaga, kellelt saame need 800 peeso eest (50 eurot) meie reisi ajaks. Parkat otsustan aga mitte rentida, kuna see oleks teine samasugune summa. Selle asemel kavatsen kombineerida talveriided oma kilejopest, fliisist ja täiendavast dressipluusist. Lisaks on mul kaasas pikk soe spordipesu. Mütsiks olen kaasa võtnud Lääne-Hiinas külma kätte jäädes ostetud Kappa suusamütsi, mis on tõesti soe. Kinnastena on mul kaasas tavalised sügisesed nahkkindad, seega siin on mul vaja soojemat lahendust. Küsin rendihindasid, aga need näivad absurdsed (10 päevaks 400 peesot ehk 25 eurot), mistõttu loobun. Selle asemel leian spordipoe, kust ostan korralikud suusakindad 330 peeso eest (20 eurot). Kaupluseid läbi kammides jäävad mulle silma buffid ehk sallid, millest saab kerge vaevaga tekitada ka näomaski. Salli mul pole ja buffi hankimine näib mulle ka muidu praktiline. Selle ostan suveniiripoest.

Kokkuvõttes võikski soovitada, et kui midagi on puudu, siis pigem osta, kui rentida. Ushuaia peatänava lõpust leiab muuhulgas ka mitme matkapoe outletid, kus hinnad on mõistlikud. Ja mis veel üllatas, oli see, et mitmed spordirõivad või matkatarbed olid kõige odavamad suveniiripoodides.


Esimeseks maaleminekuks riietasin end järgmiselt: mul oli seljas pikk spordipesu, jalas veel ühed tavalised matkapüksid, nende peal renditud vetthülgavad püksid (mis nagu selgus, olid kaugel vee hülgamisest), seljas fliis, dressipluus ja tuulekindel kilekas. Tagantjärele võin kinnitada, et neljast kihist seljas piisas täiesti ja eraldi sulejopet pole Antarktika reisiks vaja kaasa tassida. Tavariided täidavad oma eesmärgi kenasti ära, kui vähemalt kaks kihti koosnevad soojast pesust ja fliisist. No ja kilekas võiks ikka ka kõige peal olla.

Omaette küsimus on varvastega. Jalga panin kruiisikorraldaja poolt saadud kõrge säärega kummikud. Need paistavad täiesti uued, kuigi lubati kasutatuid. Taas üks ületatud ootus reisikorraldaja poolt. Jalga panin esimesel korral kaks paari sokke: ühed olid sellised suve-spordisokid, teised villased sokid Suva toodangust. On selge, et järgmistel päevadel pean panema vähemalt 3 või 4 paari sokke jalga, et poleks külm. Mõistlik oleks kasutada sooje sisetaldu kummikupõhja panemiseks, aga merel olles on see vaid tagantjärele tarkus.
_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ 

Tagasi laeva jõudes on reisijate elevus suur. Inimesed hõiskavad, huilgavad, üksteisele jagatakse õlapatsutusi, justkui oleksime millegi suurega hakkama saadud. Tundub, et see veidi raske laevareis, mille käigus tuli ka kannatada, andis palju kaasa praegusele tundetulvale. Kohati tekkis ülesõidul tunne, et Drake väin ei lõppegi kunagi ära ja nüüd, kui ollakse taas rahulikes vetes, suudetakse uuesti elevil olla.

Õhtusöögi ajal on kõik lauad inimesi täis. Inimesed on elule ärganud. Õhtusööki saadab selline melu, et raske on kuulda juttu, mida laua teises otsas räägitakse. Üldine meeleolu on laes.

Pärast õhtusööki oma muljeid kirja pannes hakkab taevas selginema. Sätin end arvutiga istuma baari akna äärde, sellele küljele, kuhu päike loojub. Kell on 22:53, aga väljas on ikka veel valge. Taevasse on pilvede vahele tekkinud valgus ja jäämäed hulbivad minust mööda.

Luban endale, et tulen kindlasti kella 4 ajal luurele, kas päikesetõus on ilus. Oleks pööraselt kena kogemus saada fotod jäämägedest päikesetõusu valguses. Peagi näen sellest juba und.


Tom

Teisipäev, 8. detsember 2015

Teine päev. 25. november 2015

Hommikul olen 4.30 juba tekil, sest tulemas on väga ilus päikesetõus ja täiskuu loojang ning mingi elevus mu sees ei luba mul seda maha magada. Laevatekil avastan, et ma pole ainus, kes sellise tundega varavalges on end voodist välja ajanud – enne mind on seal juba John Austraaliast ja Julia New Yorgist.  Mõlemaga jõuan hilisema reisi käigus headeks sõpradeks saada.


Idülliline hommik saab aga sootuks marulisema järje. Oleme praktiliselt kogu öö olnud Beagle kanalis varjus ja oodanud, et suuremat sorti torm Drake väinas lõppeks. Meeskonna sõnul ongi see lõppenud, aga meile reisijatele tähendab see siiski jõudmist tormisele merele. Lained on 5-6 meetri kõrgused ja moodsad äppid nutitelefonides ütlevad, et laev kõigub erinevate intervallidega 10 kraadise kalde all, kohati on kalle aga lausa 25 kraadi. Selline kalle nõuab meilt, reisijatelt, meremehe kõndimise oskusi laevas. Väike stiilinäide, kuidas see välja nägi:


Pärastlõuna ja õhtu möödub poolenisti inimtühjas laevas. Nii lõuna kui õhtusöök „jäetakse ära“, mis tähendab, et laevarestorani kutsumise asemel pakutakse meile baaris puuvilju ja võileibu. Aga ka neid tuleb sööma ehk vaid veerand kogu reisiseltskonnast. On selge, et lainetel kepsutav laev on paljud inimesed nõrgaks muutnud, et mitte öelda merehaigeks teinud. Pean ka end merehaiguse suhtes üpriski tundlikuks ja olen vaimus valmis end kaheks päevaks vannituppa sulgema, et seal järjepanu oksendada. Seega on mu üllatus suur, et mu ümber toimuv mind sugugi rivist välja ei vii. Päris ilma dopinguta ma sellist seisundit aga ei saavuta – olen Ushuaiast ostnud merehaigusevastaseid tablette nimega Dramamine ja iga kuue tunni tagant söön ära ühe tableti.

Tagantjärele võin öelda, et mul õnnestus Drake väin mõlemal korral ületada nii, et süda pahaks ei läinudki, aga kogu sõidu saatis mind siiski tunne, et ÄKKI läheb meri hullemaks, ÄKKI hakkab paha, ÄKKI ei peaks sööma, ÄKKI ei ole mõistlik praegu lugeda, ÄKKI ei tasuks arvutit üldse avada, jne. Ehk siis olin teadlikult ettevaatlik ja valvel. Kui tekkis veidi kahtlasem tunne, siis püüdsin keskenduda, jälgisin silmapiiri ja ümbritsesin end värske õhuga. Näiteks eelistasin kajutis olemisele baari avaramat ruumi, kust avanesid vaated silmapiirile. Tõsi, kuna laev kõikus päris suure kaldega, siis olenevalt sellest, millisele küljele laev parajasti kaldu oli, siis silmapiir kas paistis või mitte...

Horisondi mõistes oli kõige parem olla kaptenisillal, mis oli meile päevasel ajal pidevalt avatud. See oli küll oluliselt kõrgem koht, kust laeva kaldumised paremale-vasakule veel enam tunda olid, aga silmapiir oli pidevalt paista ja püsis paigal.


Paljud teised reisijad, eriti need, kes tulid USAst või Austraaliast, kandsid kõrva taga plaastreid.  Nägin esimest korda sellist merehaigusevastast lahendust. Hiljem ka meeskonnaga rääkides tuleb välja, et erinevad merehaiguse vastased meetmed võivad mõjuda suhteliselt individuaalselt. Kelle puhul töötab paremini plaaster, kelle puhul Dramamine, kelle puhul miski muu. Kõigil neil vahenditel on aga üks kõrvalmõju, mis väljendub selles, et need muudavad uniseks. Nii magas mõni reisija praktiliselt kogu Drake väina ületuse maha (mitte, et selle üle kurvastanud oleks:P). Ka ma ise olin selline suhteliselt uimane, sellises poolunelevas seisundis osa päevast.


Mitu korda päevas käin tekilt läbi, et veidi värskemat õhku hingata, aga suure tuule tõttu pole seal just kõige turvalisem tunne. Siiski, värske õhk mõjub hästi ja eks ka sõidu käigus enesekindlus kasvab. Nii veedan pärastlõunal umbes tunnikese laevatekil linde pildistades. Terve ports tiivulisi on laevale sappa haakinud ja ajan neid nüüd oma fotoaparaadiga mööda tekki taga. Üllatab, et väljas pole sugugi külm. Kaptenisilla lähistel paikev kraadiklaas näitab lausa 7 pügalat sooja ja olen juba üldse unustanud, et sõidame Antarktikasse.

_ _ _ _ _ _ _  _ _  _ _  _

Öösel näib mulle, et torm on ikka väga suureks läinud juba. Eks väike mõte tuleb ka ikka pähe, et mis siis küll saab, kui meie väike armas laevake tormile vastu ei pea... Samas on meeskond kaptenisillal päeval kinnitanud, et Drake väina mõistes pole tegemist mingi tormiga – nii lained kui tuul on väga keskmised, seega mingi erakordse sõiduga tegu ei ole. Hirmuga mõtlen, mida küll torm Drake väinal tähendama peaks. Siiski, öö on pime, laev kõigub ja uni on läinud. Kella 4 ajal otsustan end riidesse panna ja minna vaatama, milline see tohutu torm baarist vaadates välja näeb. Suur on aga minu pettumus, kui baariakendel kõõludes saan aru, et meri on tegelikult sama rahulik või siis tormine, kui ta oli seda päeval. Lihtsalt võrreldes päevaga sajab nüüd ka väljas vihma ja kõik on üldse väga pilves ja hall. Veidi nõutuna istun kümmekond minutit üksi baari tugitoolidel ja otsustan siis uuesti kajutisse magama minna. Uinun teadmisega, et tormine Drake väin jäi nägemata.

Tom