Esmaspäev, 7. detsember 2015

Esimene päev. 24. november 2015


Kruiisi mõistes esimene päev tähendab seda, et selle päeva pärastlõunal toimub reisijate kogunemine Ushuaia kruiisilaevade sadamas ja asume sel päeval mööda Beagle kanalit Antarktika poole teele. Juba hommikul linna peal viimaseid ostusid tehes näen sadamas meie laeva – MV Ushuaiat ja lõbusa kontrastina seisab tema kõrval Quark Expeditioni kruiisilaev, mis samuti Antarktika vahet sõidab, kuid mis paistab vähemalt kolm korda suurema ja uhkemana.

Sama päeva hommikul olen hostelis tuttavaks saanud Aniliga Indiast, kes nagu selgub, on samuti teel samale Antarktika kruiisile. Seega ühendame kolmekesi väed ja vantsime pärastlõunal koos sadamasse, suured seljakotid seljas, väiksed kõhul. Ei mingeid shuttle’id hotellidest või taksosid lennujaamadest, ränduri versioon Antarktika kruiisist, äge!


Läbime Antarktika kruiiside terminaliprotseduurid (mis tähendab põhimõtteliselt vaid voucheri ja passi esitamist) ja viimased 400 meetrit praktiliselt lendleme laeva suunas. Äge koolilapselik elevus on sees! Teeme pilte endast, laevast, Beagle kanalist, linnast. Meie laev, MV Ushuaia ehitati 1970. aastal USAs teaduslikeks ekspeditsioonideks. Alates 2003 on laev kasutuses Antarktika kruiisideks ja reisijate hulgas on ta hinnatud just mitte lõbusõidulaeva, vaid ekspeditsioonilaevaga. Hilisematel päevadel ei kasutagi keegi meeskonnast sõna „kruiis“ meie reisi kohta, vaid ikka ja ainult „ekspeditsioon“.  Ja tõsi, see mitte ainult ei kõla ägedamalt, vaid annab ka teistsuguse häälestuse kogu reisile.


Siinkohal panen kirja mõned üldisemad faktid oma reisi kohta.

Minu kruiisikorraldaja on Antarpply (http://www.antarpply.com/). Antarktikasse korraldab kruiise ca 50 erinevat operaatorit, ja suurem osa reisidest algavad ja lõppevad Ushuaia linnast, kuna see asub lihtsalt Antarktika mandrile kõige lähemal. Valdav enamus operaatoritest kuulub Rahvusvahelisse Antarktika Reisikorraldajate Assotsiatsiooni (ingl.k. IAATO) ja nende koduleht on üks parimatest, millest alustada oma Antarktika reisi planeerimist: http://iaato.org/frequently-asked-questions.

Oma operaatoriga, Antarpply’ga, ei olnud mul aga mingit kontakti reisi korraldamisel, kuna kogu suhtlus selle reisi osas käis läbi reisiagendi, Chimu Adventures, mis on hoopiski Austraalia ettevõte (http://www.chimuadventures.com/country/antarctica). Chimu Adventures’t soovitas mulle reisiblogimisega tuntust kogunud rännusell Johnny Ward, kes sellest oma blogis kirjutas (vt mu varasem sissekanne). Reisiagendi kiituseks (Susan Reynolds Kanadast) pean ütlema, et temast oli palju abi ja ta vastas mu küsimustele operatiivselt ja näitas üles suurt kannatlikkust minuga:).

Valiku tegemisel MV Ushuaia ekspeditsiooni kasuks oli peamiseks argumendiks (lisaks hinnale, mõistagi:P), et laev oleks võimalikult väike. Nimelt kehtib Antarktika kruiisidel reegel, et igal maabumisel saab korraga maale vaid 100 reisijat. See tähendab, et kuigi suuremad laevad on uhkemad ja tormisel Drake väinal kõigutavad vähem ning ületavad seda kiiremini kui väiksed laevad, siis tuleb nende puhul oluliselt rohkem niisama laevas passida. Aga Antarktika pole kindlasti koht, kuhu minna lihtsalt laevaga sõitma! Sellele reisile annab peamise võlu ikka võimalikult palju maabumisi.

Seda reeglit ei ole reisikorraldajad mitte ise välja mõelnud, vaid selle mõtteks on võimalikult väikse jalajälje jätmine Antarktika loodusele. Kuigi aastas külastab Antarktikat vaid ca 50,000 inimest, näitab reisijate huvi püsivat kasvu Antarktika vastu ja ilma omavaheliste kokkulepete ja koostööta võiksid reisid Antarktikasse hoopis teistsuguse vormi võtta. Ka meie 11-päevase ekspeditsiooni maabumised olid kooskõlastatud teiste samal ajal piirkonnas olevate laevadega nii, et me vaid ühel korral nägime teist kruiisilaeva ja seda ka mitte maabumisel vaid õhtul ühest peatuspaigast teise sõites. Antarktika reis kaotaks päris suure osa oma võlust, kui igas lahes seisaks ankrus veel üks või mitu laeva ja maabumisel oleks lumistel või jäistel väljadel veel mitu laevatäit reisijaid...


Sadamakail saame kokku oma teejuhtidega, vahetame esimesed suured naeratused ja tugevad käepigistused, saame teada oma toanumbrid. Selgub, et olen hostelist tuttava Markiga samas toas ja me mõlemad oleme saanud „upgrade“ ehk ostetust parema toa: kolmese toa asemel jagame ruumi vaid kahe peale. Ja meil on isiklik vannituba!


Kajutid näevad üldse palju paremad välja, kui reklaammaterjalis, mille järgi kruiisi ostsin. Arvan algselt, et talvel (st meie suve) on laev läbinud teatud sorti parenduskuuri ja nii pole üheski kajutis enam narisid, kuigi teadsin, et magan järgnevad 10 ööd just ühes sellises. Hiljem, kui mul tekivad sõbrad, kes samasuguse nari ja jagatud vannitoaga paketi ostsid, saan neid külastades teada, et sellised on laevas täiesti olemas. Alles siis mõistan, milline vedamine oli parema klassi kajut saada, sest meie kodu näeb nii voodite kui vannitoa osas ikka hoopis teine tase välja.

Kui ekspeditsiooni jooksul omavahel paketi ostmise aegu võrdleme, saame kinnitust, et paketi võimalikult varajane ost oli peamiseks eelduseks upgrade saada. Meie kõrvalkajutis elavad hollandlastest paar, Thijs ja Stephanie, kellega ekspeditsiooni jooksul headeks sõpradeks saame, ja nemad on samuti kõrgemasse kajutiklassi ümber tõstetud. Nemad ostsid oma paketi juba möödunud aasta oktoobris ära. Muuhulgas said nad nii varase ostu puhul ka hinna veidi alla 5,000 USD inimese kohta, mis oli parim hind, mida kuulsin.


Ok, tagasi laeva.

Kella 17-st on baari lounges kõigi reisijate kogunemine. Saame teada, et meid on laeval kokku 87, keda teenindab 38 meeskonnaliiget. Meie peamised kantseldajad on viis teejuhti, kellest neli on argentiinlased, üks prantslannast-austraallane. Kõik teejuhtidest on bioloogi, keskkonnakaitsja või turismikorralduse haridusega, kaks neist on talvitunud Antarktika teadusjaamades, kaks neist on doktorikraadiga. Kõik nad on vanused 35-42. Aga kõige olulisem on see, et kõik viis jätavad endast väga sümpaatse ja muheda mulje.

Kogu info jagatakse meile kahes keeles: inglise ja hispaania ja mul on hea meel, et Antarktika ekspeditsioon jätkub hispaaniakeelses ruumis ja emotsioonis.

Seltskond laevas on põnevalt kirju: arvan, et olen suhteliselt keskmine vanus, no või siis veits alla keskmise. Laeval pole ühtki last, arvatavalt kõige noorem reisija sai ekspeditsiooni käigus 24-aastaseks, samas on siin mõned üpris eakad vanapaarid. Silma hakkab päris palju selliseid 30ndates aastates paare. Keskmisest suurem on ameeriklaste, austraallaste ja hollandlaste osakaal. Samuti on terve ports inimesi Ida-Aasiast, kust täpselt, jääbki mul välja selgitamata.


Kruiisilt tulnuna võin kinnitada, et reisiseltskond oli midagi, mis kindlasti ületas mu ootuseid. Paljud inimesed ja nende lood olid väga põnevad ja inspireerivad. Ma muidugi ei saanud tuttavaks kõigi ülejäänud 86 kaasreisijaga, aga siiski mõned põnevad näited, et saada aimu, millises seltskonnas need päevad veetsin.

Endine Hollandi riikliku lennufirma piloot, kes pärast erruminekut asus tööle diplomaadina. Tegu oli 84-aastase vanahärraga, kes oli sel reisil oma aasta noorema prouaga. Proua huuled olid alati laitmatult punaseks värvitud:P. Usun, et nemad olid ka kruiisi kõige vanemad reisijad.

Arvutimüüja Anil Ugandast (33), sündinud Indias. Kolm aastat tagasi kolis Indiast Ugandasse, et osaleda venna poolt asutatud arvutiäris Kampalas, sealses pealinnas. Tahtis aasta tagasi tulla Argentiinasse, et vallutada Lõuna-Ameerika kõige kõrgem mägi, Aconcagua , aga India passiga reisides on bürokraatia suur ja tal jäid kõik vajalikud viisad õigeks ajaks saamata. Nii oli tal lennupilet Buenos Airesesse, mida ta sai kasutada järgneva aasta jooksul. Vahepeal kohtas Anil mägironijatest paari, kes rääkisid talle, et nad käisid Antarktikas. Varem polnud Anil teadlikki, et Antarktikasse üldse reisida saab. Hingelt rändurina otsustas Anil, et kasutab selle lennupileti selleks, et Antarktika avastada ja pardal ta oligi.

Tony, vannutatud audiitor Iirimaalt (59). Sattus reisile oma sõbraga (63), kui ühise peo käigus viskit juues (iirlased ikkagi!) neli aastat tagasi arutati, et kui ta teha veel ainult üks reis kuhuiganes maailmas, siis kuhu see viia võiks. Mees vastas, et tema läheks Antarktikasse ja sama sõber küsis - kas tõesti, lähme koos! - ning peagi asutigi ühiselt reisi planeerima. Neli aastat tagasi polnud tal sellist raha võtta, kuna tema neli last vajasid koolitamist. Kui aasta tagasi lõpetas ka kõige noorem lastest ülikooli, pani pereisa „allesjäänud“ vahendid reisifondi. Tony oli väga muhe mees pardal, kes muuhulgas küsitles kaasreisijaid (ja muuhulgas korralikult dokumenteeris selle oma märkmikusse!), mis on nende nimed, vanused, varasemad reisikogemused ja põhjused, miks tuldi Antarktikasse. Lisaks fotografeeris kõik oma „patsiendid“ ühekaupa ära ka. Tema oli ka reisija, kes selgitas ekspeditsiooni käigus välja, kas mõni reisijatest läheb juba mitmendat korda Antarktikasse. Selgus, et selline reisija oli laevas täiesti olemas – Poola grupi (neist veidi hiljem) grupijuht, kelle jaoks oli juba teine kord külmale kontinendile sõita.

Kolm austraallasest venda (vanuses 26 kuni 33) koos oma isaga (60), Melbourne’st. Isa sai sel aastal 60 aastaseks ja seda otsustati tähistada ühise väljasõiduga Antarktikasse. Vennad esindasid kõik sellist lohakat-boheem-hipster kultuuri ja olid ühed suuremad stiiliikoonid laevas, isa ei jäänud poegadest ses osas maha. Aga olemuselt olid kõik väga laadnad, peamised baari sponsorid ja elasid ühel ülemistest korrustest, mis ütleb nii mõndagi.

Pensionärist Havail elav hindu Jaggie (78). Sündis Tamil Nadu provintsis, aga pärast keskkooli läks edasi õppima USAsse ja sinna jäigi. Töötas insenerina, praegu pensionär ja reisib palju. Reisil koos oma samavõrra palju reisinud ja umbes sama vana sõbrannaga (kes juba oma 20ndatel aastatel risti-põiki Lõuna-Ameerika läbi reisis). Ühestki maabumisest Jaggie kõrvale ei jäänud, kuigi kleenukese mehena pidi tuul teda korduvalt jäämägede vahele kandma.

John Austraaliast (54), kes oli reisil oma naise Jeannega (umbes sama vana). John on pärit tegelikult Šotimaalt, aga 80ndate lõpus sattus rännates Melbourne, kus kohtas oma naist. Järgnevatel aastatel elasid nad vaheldumisi Inglismaal, Hollandis, Gibraltaril, Singapuris ja umbes 15 aastat tagasi seadsid end uuesti sisse Austraalias. John töötab Austraalias puuraidurina ja kannab hoolt Nimbini lähistele vihmametsa ehitatud suure majapidamise eest, kus palju toiduks vajalikku kasvatatakse ise. Tema naine töötab tarkvaraarendajana Austraalia riigi heaks, arendades ühte maailma suurimat ülikoolidele mõeldud tarkvara. Oma panuse eest õnnestus Jeannel välja kaubelda 3-kuuline tasuline puhkus pluss täiendavad kolm kuud palgata puhkust  ja selle aja sisustavad John ja Jeanne pikema reisiga Lõuna-Ameerikas ja mõistagi jäi ka Antarktika teele ette (Jeanne peab selle reisi kohta toredat blogi: http://adventuroushermit.com). John on väga äge tegelane oma meremehe olekuga, piipu popsutav, heasüdamlik sell. Meie noorema seltskonna suur lemmik.

Üldse oli reisil päris palju rahvast, kes olid sel ekspeditsioonil „tegemas“ oma viimast, seitsmendat kontinenti. Pole ka mingi ime, sest paljud reisijatest olid ka muidu paljureisinud inimesed.

Reisijate hulgast eristus üks ligi kümneliikmeline turismigrupp Poolast. Tõepoolest, seltskond nägi otseses mõttes välja nagu turistid, seda nii oma välimuse kui oleku tõttu. Seda kuvandit toetas tõsiasi, et enamik neist ei rääkinud inglise keelt või vähemalt ei suhelnud väljaspool oma gruppi mitte kellegagi. Seda seltskonda ohjas nende grupijuht Marius, kes rääkis nii inglise kui hispaania keelt ja oli neile mitte ainult grupijuhiks, vaid ka tõlgiks. Marius paistis ilmselgelt kõige mõistlikum sell kogu seltskonnast ja hiljem ta ka avameelselt tunnistas, et tema arstidest ja advokaatidest kliendid ei olnud väga vaimustuses ekspeditsioonist: kellele ei meeldinud toit, kes pidas meeskonnaliikmeid liiga järskudeks ja keda häiris see, et laevaaknad ei olnud piisavalt puhtad, et  maale minemata lihtsalt jäämägesid nautida... Ilmselgelt jätsid maksejõulised poolakad kodutöö tegemata, et aru saada, et nende jaoks oli sõiduks Antarktikasse mõeldud teistsugused laevad teistsuguste mugavustega. Selline mentaliteet oli aga selge erand.

Minu peamise sõpruskonna laeval moodustas grupp nooremasse vanusegruppi kuuluvaid reisilisi. Kuidagi vaikselt tekkis see ekspeditsiooni käigus, et hakkasime end samasse söögilauda sättima või siis samale kummipaadile, et maale minna. 


Peamiseks „süüdlaseks“ selles, et ma end sellest toredast pundist leidsin, oli mu toanaaber Mark Hollandist (25). Mark oli minu jaoks peaaegu nagu lõuna-ameeriklane. Mitte üksnes välimuselt, vaid ta oli nimelt Lõuna-Ameerikas rännanud juba septembrist 2014, sealhulgas viimased kuus kuud Tšiilis San Pedro de Atacamas käima tõmmanud iseloomuga vagunelamute renti (Wicked Campers: http://www.wickedsouthamerica.com), sealjuures omandanud kenasti hispaania keele ja ka oma mentaliteedilt oli ta väga vahetu suhtleja, selline naabripoisi tüüp. Mark tundis mõne esimese päevaga juba enamikke põnevamaid inimesi laevas ja kohati tema tuules sain paljusid neist tundma minagi.

Aasta tagasi oma reisi alustades oli Marki plaan külastada kõiki seitset kontinenti, siin-seal aeg-ajalt töötada ja sedasi aastaid reisida. Mõistagi oli osa sellest plaanist ka Antarktikal ära käia. Aga nagu ikka elu plaanidesse korrektuure teeb, sattus Marki teele üks tüdruk Inglismaalt, kellega ta Kolumbias rännates tuttavaks sai ja kes teda nüüd juba jaanuaris Londonis ees ootab. Seega lõppeb see reis plaanitust veidi varem, et Austraalia ja Aasia mõni järgmine kord ette võtta. Muuhulgas tegi Marki tüdruksõber kaasa MV Ushuaia laevaga eelmise hooaja viimase reisi Antarktikasse (märts 2015) ja tüdruksõbralt saadud ülivõrdes tagasiside pani Marki just seda ekspeditsiooni Antarktika külastuseks valima.

Peagi lisandusid seltskonda Julia Venemaalt Moskvast (32), kes viimased 10 aastat on elanud New Yorgis. Töötab seal riskiportfelli haldavas investeerimisfirmas raamatupidajana (CPI litsentsiga muide). Venemaal pole pärast sealt lahkumist enam käinud, ei tunne vajadust minna ja ei toeta ka sealset režiimi. Käis aasta tagasi oma aastase pojaga Ushuaias, nägi kuidas kruiisid Antarktika poole suundusid ja lahkus sealt kindla teadmisega, et tuleb peagi siia tagasi Antarktikat avastama.

Ameeriklased Ryan ja Chelsea (mõlemad 29), elavad Portlandis, Oregoni osariigis ja omavad kahepeale ettevõtet. Ryan võitis 3 aastat tagasi ülemaailmse kõnepidamise võistluse (olles selle võistluse noorim võitja läbi aegade) ja seepeale alustas tööd professionaalse kõnepidajana ja coach’ina (www.ryanavery.com). Kõnepidamine on viinud neid paljudesse paikadesse maailmas ja Ryan eristub paljudest oma ala proffidest oma noore vanuse poolest. Ka Antarktikasse tuldi mõnes mõttes tööd tegema – nimelt plaanitakse salvestada veebikoolitus Antarktikas, olles sellega koolitusi pidanud kõigil kontinentidel. Chelsea on lisaks aktiivne blogija, kirjutab enamasti suhetest, emantsipeerunud naistest ja naiste rollist muutuvas ühiskonnas ning tema blogil on üle 12 tuhande jälgija (www.thenewwifestyle.com).

Hollandlased Stephanie ja Thijs (vanuses 28 ja 31), töötavad mõlemad suurkorporatsioonides, Stephanie Hollandi suuruselt teises jäätmekäitlusfirmas müügi osakonnas ja Thijs Hollandi versioonis Eesti Energiast olles vahemeheks energeetikute majandusinimeste vahel. Nemad said Antarktikas hakkama sellega, et ekspeditsiooni viiendal päeval palus Thijs Stephanie kätt. Selleks korraldas ta kokkuleppel teejuhtidega privaatse paadisõidu jäämägede vahele ja tagasi tuli Stephanie juba kihlasõrmusega. Laeva peal tekitas see suuri ovatsioone mõistagi! Antarktika oli nende reisinimekirjas juba päris ammu ja 2014. aasta lõpus tegid nad ammuse mõtte teoks ja ostsid piletid ära.

Sakslane Fabian (29), Berliinist. Töötab seal arstina ja hakkas umbes aasta tagasi uurima reisimise kohta Costa Ricasse, kui avastas, et on olemas ka kruiisid Antarktikasse. Nii et Costa Ricast ei tulnud enam midagi välja ja selle asemel kruiisis ta nüüd Antarktika vetes.


_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _

Tervitusjutule järgneb tervitusšampanja, meile tehakse kiire päästevestide kasutamise ja päästeparvadesse jagunemise koolitus, räägitakse järgneva 10 päeva plaanidest üldiselt, tutvustatakse kaptenit, laevaarsti, teenindavat personali laevarestoranis ja baaris. Kõike seda mõnusal muhedal moel.

Kusagil kella seitsme kandis õhtul asub meie laev mööda Beagle kanalit Drake väina poole teele. Suurem osa reisiseltskonnast on kogunenud tekile, et teha oma esimesed sada fotot eemalduvast Ushuaia linnast, kanalist, kanali äärde jäävatest mägedest, jne. On väga ilus päikeseline õhtu, millele järgneb imeilus värviline päikseloojang. Lisaks teeb õhtu veel eriliseks see, et taevasse on kerkinud täiskuu ja nagu täiskuude puhul ikka, näib kõik kuidagi maagiline. Suur seiklus ootab ees!


Tom

Kommentaare ei ole: