Kolmapäev, 27. mai 2009

Islami mitu nägu

Dumaguetes, akendeta karptoas
Palav on. Tiivik vuriseb seinal, aga selg on ikkagi märg



Viimased kolm nädalat reisisin ringi Kagu-Aasia islamiriikides - Indoneesias, Malaisias ja Bruneis. Kuna minu esimene vahetu kokkupuude islamiga pärineb Lähis-Idast, siis leidsin siinse islami olevat veidi teist nägu võrreldes sellega, mida varem kogesin.

Erinevused hakkavad silma juba tänavapildis. Üheski Kagu-Aasia moslemiriigis pole naistel rätikandmise kohustust ega pole ka paljudel siinsetel naistel endal nii suurt sisemist soovi avalikus kohas kaetud peaga ringi käia. Päikese kaitseks kantakse siin sageli hoopis kirevaid vihmavarje. Java saarel tekkis mul kohalikke naisi vaadates üldse kahtlus, kas nad on üldse moslemid, aga selle lükkas ümber saklasest rändur, kellega seal lähemalt tuttavaks sain ja kes oli Indoneesias pikemalt elanud. Ta kinnitas, et rätikandmine on Indoneesias naiste vaba valik. Need, kes on konservatiivsematest perekondadest, kannavad rätti igapäevaselt, teised mitte. Samas ei pruugi räti mittekandmine tähendada, et taoline kohalik tüdruk/naine on siis sellevõrra jumalakartmatum. Need naised, kes rätti kandsid, nägid aga muu riietuse osas sageli välja igati läänelikud. Mingi haruldus polnud kohata naist rätiga, kes kandis sinna juurde liibuvaid teksaseid või kitsamaid toppe. Mingit naiselike kehavormide organiseeritud varjamist siin ei kohanud ja riietus sõltus ennekõike ikka naise oma soovist ja võimalustest end riietumise kaudu väljendada. Samuti nägi kõikides neis riikides kohalikke mehi kandmas lühikesi pükse. Lähis-Idas, kus ilm läheb kohati palavamakski, oleks lühikestes pükstes kohalik mees olnud tõeline keigar. Hoolimata ilmast oli Lähis-Idas meestel seljas alati kas kohalik pikk rüü või jalas pikad püksid.

Indoneesia oma ligi 250 miljoni elanikuga on maailma suurim islamiriik. Lonely Planeti andmete kohaselt on riigi elanikest 88% moslemid. Siinne islam on aga oluliselt liberaalsem võrreldes sellega, mida võib kohata Araabia riikides. Kui veetsin aega Yogyakarta lähistel Parangtritise rannas, olin üllatunud, nähes nii palju noori mürgeldamas ülemeelikult rannavees, poisid-tüdrukud läbisegi. Kus on nüüd siis imaamide silmad!? Samuti võis näha noori rannaliival kallistamas, üksteiselt ümber kinni hoidmas, käest kinni pikki randa jalutamas. Taoline käitumine vallaliste noorte puhul oli Lähis-Idas täiesti ennekuulmatu! Isegi abielus mees ja naine ei lubanud seal avalikus kohas endale selliseid "vallatusi". Käest kinni kõndimas võis mitmes Lähis-Ida riigis näha ainult mehi, ja see ei olnud märk nende homoseksuaalsusest, vaid lihtsalt lähedastest sõprussuhetest ja tugevast meie-tundest, mis ühendas samasoolisi (ja lahutas vastassoolisi).

Juhtusin Indoneesia islamist rääkima Manilas, Filipiinidel oma couchsurfingu sõpradega. Üks tüdrukutest seltskonnas oli käinud keskkoolis Jakartas, Indoneesia pealinnas. Ta ütles, et oma esimesed peod elus ja tormilise nooruse elas ta läbi just Jakartas, kus tema indoneeslastest (moslemitest) klassiõed ta kodust välja pidutsema meelitasid. Ta küll tunnistas, et ainuke vahe tema (kes ta oli katoliku taustaga perekonnast) ja ta indoneeslastest sõbrannade pidutsemise vahel oli see, et tema pruukis sinna juurde ka alkoholi, mida tema moslemistest sõbrannad endale ei lubanud.

Kui olin Indoneesias Merapi vulkaanile matkamas, siis möödudes mošeest uurisin meie teejuhi Seby käest, mis keeles nad oma palvuseid loevad. Sain kinnitust, et ka siin on usutalituse keeleks araabia keel. Olgugi, et araabia keelt siin keegi ei räägi, on Seby sõnul neile juba maast madalast selgeks õpetatud, mida need laused tähendavad, mida nad oma palves kordavad. Seby ütles, et ta palvetab keskpäeval ja õhtu saabudes ja tunnistas, et varahommikune palvus (see peab olema tehtud enne päikesetõusu) on tavaliselt hästi kiire, sest uni on lihtsalt liiga magus sellisel varajasel tunnil. Sageli palvetab ta kodus, aga reedeti käib reeglina mošees palvetamas.



Malaisia oma 25 miljoni elanikuga ja oluliselt kõrgema majandusarenguga on religioosses plaanis Indoneesiast konservatiivsem. Seda kinnitas ka Paapua Uus-Guineas kohatud couchsurfer, 28-aastane vallaline tüdruk Malaisiast. Tema sõnul on islamistlikel usujuhtidel Malaisia ühiskonnas oluline roll. Lisaks on Malasias olemas ka usupolitsei (sellist väljendit kohtas ka mitmes Lähis-Ida riigis), kelle ülesandeks on jälgida, et igapäevased käitumisnormid riigis ei eemalduks liigselt islamistlikest tõekspidamisteks (loe: nende tõlgendustest). Ta kinnitas, et usupolitsei võib aeg-ajalt päris tüütu olla, näiteks tehes reide ööklubidesse, kus siis vallalistel moslemi naistel ei ole lubatud viibida. Kuna Malaisia elanike päritolu ja religioosne taust on väga kirju - ca 40% elanikkonnast on hiina ja india päritolu või erinevad kohalikud hõimud Borneol, kes üldjuhul ei ole moslemid - siis tuleb oma usu tõestamiseks seal kohalikel elanikel kaasas kanda ID kaarti, kus muude oluliste isiklike andmete kõrval ka religioosne kuuluvus kenasti kirjas on.

Tänavapildis taoline jälitustegevus küll silma ei hakanud:). Inimesed linnades näevad läänelikud välja ja igaüks paistab käituvat oma sisemiste tõekspidamiste järgi. Borneo Malaisia (kus mina käisin) olevat kohalike sõnul ka vähem fundamentalistlik-islamistlik erinevalt Malaisia poolsaare idarannikust, kus võib kohata kõige konservatiivsemat osa riigi islamistlikust kogukonnast.

Põhja-Borneol Kudati piirkonnas ringi rännates ajasin pikemalt juttu oma staabis logelevate politseinikega. Nende sõnul on Malaisia perekonnas küll mehel olulisem sõna öelda (olgu öeldud, et kõik minu vestluspartnerid olid ise mehed), samas on aga väga tavaline, et kohalikud naised sarnaselt meestele käivad igapäevaselt tööl. Samuti ei jää naised pikaks koju ka peale laste sünnitust. Meeste sõnade kohaselt jätkavad karjäärinaised tööd sageli kohe pärast sünnitust ning teised lähevad tööle tagasi peale 6-kuulist lapsepuhkust. Väga tavaline olevat, et töötava noore ema asemel vaatab väikeste laste järgi palgatud hoidja. Nii nagu paljudes islamistlikes riikides, võib ka Malaisias olla mees abielus samaaegselt nelja naisega, eeldusel, et ta suudab tagada kõikidele oma naistele sarnased elustandardid. Samas tõdesid politseinikud, et praktikas pole see neil sugugi nii kergesti teostatav, kuna sellele teele on ehitatud rida tõkkeid. Nimelt tuleb teiste naistega abiellumiseks saada alustuseks kirjalik nõusolek esimeselt naiselt. Kui see õnnestub välja kaubelda, siis peab politseinikust mees järgmise kinnituse saama oma tööandjalt, tõendamaks, et mehe sissetulekud on piisavalt suured, et ta suudab korraga rohkem kui üht naist üleval pidada. Praktikas ei olevat see tänapäeva Malaisias kuigi tavaline, et ühel mehel on mitu naist, aga seda tulevat siiski ette. Ja loomulikult peab mitme naise pidamiseks sinu usutunnistus kinnitama, et oled moslem. Meestele teistest religioonidest pole sellist võimalust ette nähtud.

Brunei paistis kolmest Kagu-Aasia moslemiriigist kõige konservatiivsem olevat. Väljendus see selles, et siin nägi rohkem naisi rättidega ja rohkeim inimesi palvuse ajaks mošeesse minemas. Samuti valitseb riigis täielik alkoholimüügikeeld. Teel Bruneisse peatus meie laev paar tundi Labuani saarel, Malaisias, mis on tuntud kui maksuvaba piirkond. Muuhulgas tähendas see seda, et osa kangest alkoholist oli seal uskumatult odava hinnaga. Nii ei suutnud ma sealt ostmata jätta (normaalmõõdus) Bacardi rummi pudelit, makstes selle eest vähem kui 80 krooni. Bruneisse sisenemisel tähendas see minu jaoks aga, et pidin kaasasoleva alkoholi deklareerima (turistil on lubatud Bruneisse sisse tuua kuni 2 liitrit kanget alkoholi) ja sain tollitöötajatelt uhke pitsatiga dokumendi kaasa, mille tohtisin ära visata alles pärast seda, kui olin alkoholi ära tarbinud (ehk siis pidin valmis olema selleks, et tõestada, kust ma selle alkoholi sain). Kohaliku giidi sõnul tähendab riigi kuiv seadus aga seda, et siinsed (peamiselt) hiina päritolu elanikud (kes pole moslemid) teevad alkoholiga salaäri ja ebatavalised polevad juhtumid, kui piirivalvurid avastavad riiki sisenevatest autodest salapeidikuid suure koguse alkoholiga. Kõlab nagu lugu nõukaajast!?


Nii uhkeid mošeesid ei õnnestunud mul üheski teises Kagu-Aasia moslemiriigis näha kui Bruneis. Näha oli, et islam ei tähenda siin vaid religiooni, vaid on ka sultanivõimu üheks oluliseks sümboliks. Bruneis lubati turistid ka mošeedesse sisse, kuid erinevalt näiteks Türgist ja Süüriast, ei olnud siin võimalik osaleda kohalikel palvustel - siis oli mošee uksed avatud üksnes moslemitele.

Yogyakartas, Indoneesias kuulsin üle hulga aja taaskord mošeede minarettidest kutset palvusele. Sageli on läänlased üle linna kõlavast kutsest häiritud ja peavad seda mingiks mõttetuks müraks, aga... ma ei saa neist aru. Minu jaoks kõlab kutse palvusele nagu mingi loits, kui see sünkroonis erinevatest linna mošeedest kostub. Müstiline ja märgiline. Kutses palvusele oli minu jaoks ka omajagu nostalgiat, kuna reisi alguses oli see heli meie igapäevaseks saatjaks (kui mitte öelda äratajaks esimesel nädalal:).

Lõpetuseks tahan rõhutada, et ma kindlasti ei jaga seda lääne meedia poolt külvatud arvamust, et islam on üks kole ja hirmuäratav religioon. Ma arvan, et inimesed üle maailma usuvad ikka suhteliselt sarnastesse väärtustesse, olenemata sellest, mis on nende usutunnistusele kirjutatud või kas nad end üldse usklikuks peavad. Samas ei saa ma salata, et liberaalne islam, nii nagu seda Kagu-Aasias näha saab, on mulle kindlasti sümpaatsem Lähis-Ida konservatiivsest versioonist. Minu pealiskaudsel vaatlusel tundub Kagu-Aasia islam lihtsalt palju vähem reguleerivat inimeste igapäevaelu ja lubab inimestel palju enam oma emotsioone ja isikupära välja näidata. Ons seepärast Indoneesia moslem vähem usklik kui moslem Süürias? Ei usu. Lihtsalt erinevates maailma otstes on religiooni külge poogitud rida muid käitumisnorme, millel pole konkreetse usuga aga mingit pistmist.

Tom

Reede, 22. mai 2009

Blogi suvepuhkus

Minu vapper arvuti ytles yles. Viisin ta Bali pealinna IBM/Lenovo ametlikku esindusse. Seal ruumis ei paistnud rohkem yhtegi teist arvutit olevat ning keegi inglise keelt ei raakinud, kuid nad vaitsid, et nad teevad arvutile rahvusvalise garantiikorras remondi. Selleks otstarbeks tuuakse kohale mees Java saarelt. Tana helistasin sellele mehele, kes arvutit parandab ning selle asemel, et raakida emaplaadist, mis toenaoliselt katki laks, hakkas ta mulle raakima, et arvuti temperatuur on korge. Ehk... ma ei kujuta ette, millal ma oma arvuti katte saan... ja mis sellega tehakse. See tahendab aga seda, et blogi lugude kirjutamine on veidi rohkem komplitseeritud ning uute lugude intensiivsus harvem. Ehk mina votan blogi mottes vaikese suvepuhkuse. Loodan, et lugejad moistavad ning koigele vaatamata jaavad lojaalseks:).

Tervitused,
Marika

Kolmapäev, 20. mai 2009

Bali - aeg on kunst

Ubudi internetikohvikus värsket mahla luristades

+30

Juba enne, kui „ajakunstnike” filosoofiaga tutvusin (vt eelmine blogi sissekanne), kostus siit ja sealt lauseid, et Balil on aeg kunst!! Olen peale kuud aega siin viibimist ja Balil ringi tuuritamist selles täiesti veendunud. Ei tea, kas see on sellest, et nad järgivad „häid päevi” riisi istutamiseks, juuste lõikamiseks, reisimiseks või on Bali sellises asukohas maamunal, et siin kõik lihtsalt vibreerib õigete rütmide järgi. Nimelt eelmises sissekandes sai lahti defineeritud, et mis tähendab kui aeg on kunst – see on looduse rütmide harmoonia kõiges – ja see on Balil täiesti olemas. Esialgu olin Bali kui turismimeka suhtes skeptiline – mida sa ootad kohast, kuhu pidevalt liiguvad tohutud hordid paarinädalasi puhklejaid Austraaliast ja Euroopast ja USAst. Lennujaam ehmatabki oma räuskavate turistidega alguses ära ning tänavatel peentes kohvikutes mojitot limpsivate inimeste arv on ka hirmuäratavalt suur. Bali ei ole koht, kus sa saad loodusesse omaette ära kaduda, sest turiste jagub peaaegu kõikjale. Aga mõnda aega Balil olnud, võin väita, et vaatamata suurele turistide arvule, on siin siiski olemas ka see, mis täidab mitte paketi-turisti ootusi. Nimelt Bali on saar, kus on vaatamata turismile ja ühiskonna kiirele arengule, kuid tänu vanade traditsioonide au sees hoidmisele suudetud säilitada oma nägu, kultuur ning see eksootiline „miski”. Proovin teha väikese kokkuvõtte sellest paradiisisaarest, kus minu arvates leidub igaühele midagi.


Loodus kui kunstiteos

Balil ringi sõites on näha, et loodus on siinseid asju meisterdades olnud oma tippvormis ning kasutanud julgelt oma loovust. Bali maastik on mitmekülgne - nii vahelduvad lauskmaa, orud, mäed, järved, vulkaanid ja rannad lopsaka taimestikuga. Vanade vulkaanikraatrite servadele on rajatud teed ja külad, kus sõites on tunne, et sõidad pilvede vahel taevas. Sealt taevapiirilt alla vaadates paistavad kummaltki poolt tikutopsikülad, riisipõllud ja järved. (Eriti ilusad vaated on Munduki ümbruses ning Baturi ümbruses). Mägede servadele on rajatud terrassid, kus kasvab kevad-roheline riis. Ma võin neid riisipõlde lausa lõputult imetleda, sest terrassid moodustavad kauneid mustreid ja riisitaimed tantsivad tuules. Balil kasvatatakse märga riisi, mistõttu riisipõllud on alati kaetud veega, mille peegeldus oma roheliste riisitaimede tupsudega on ebamaiselt ilus. Riisipõldude niisutamiseks on ehitatud niisutussüsteemide võrgustik, kus vee voolamisest tekkiv vulin laseb unustada kõik muu... Kõik on pidevas muutumises – nii toimub samaaegselt riisi istutamine, koristamine kui põllu ettevalmistamine järgmiseks hooajaks. Riisipõlde võib olla kilomeetrite kaupa, mis vahelduvad tavaliselt lõputuna looklevate küladega. Külades ringi sõites on tunne, et oled sattunud templite labürinti, sest enamus majadele on ümber ehitatud kõrge aed, mis on mõnusalt sammaldunud, ning üle aia paistavad katustega tornid, mistõttu enamus maju näeb välja kui templid. Jõed on peitunud sügav-sügavatesse orgudesse, mille kohal ja ümber on end sättinud lopsakas ja mitmekülgne mürkroheline taimestik. Puuviljad – papaya, mango, kookospähkel, banaan jnejne ripuvad puuotsas aastaringselt ning kohalikes kodudes tavalised iluaiad on pidevas lilleõies. See kõik on justkui suur ja ilus kunstiteos.

Inimesed kui elukunstnikud

Ei tea kas sellest, et Bali inimestel on oma Bali kalender (neil on ka muide kõik kuud ühepikkused nagu „ajakunstnikud” soovitavad), mille järgi elu käib või on see midagi muud, aga igatahes on Bali inimesed silmnähtavalt õnnelikud. Nad naeratavad kõigile lahkelt, on abivalmis ja nende enda sõnul oma eluga väga rahul. Bali inimestel on palju aega – ma ei ole näinud neid kuhugi kiirustamas. Neil on aega, et päevade kaupa rahulikult templis istuda, neil on aega, et igapäevaseid ohverdamise rituaale läbi viia, neil on aega, et sulle lõputult lihtsaid sms-e saata, neil on aega, et tundide kaupa ohverdusteks vajalikke vidinaid nikerdada. Neil on aega, et head bali toitu valmistada, küsida, kuhu sa lähed, oma sugulastega suhelda ja naabrite eest hoolitseda. Nad lihtsalt voolavad oma eluga kaasa ja on õnnelikud.

Kunstihõnguline elustiil

Balil elatakse väga erinevat elu – kuulsad rannapiirkonnad hingavad ööelu rütmis, Ubud tiksub kunsti- ning hipielu ning üle saare võib leida sportlikke turismi-aktiviste vaheldumisi põllutöölistega. Vaatamata tohutult suurele turistide arvule, teevad kohalikud siiski oma igapäevatoimetusi ning Balil on ka kohti, kuhu turistid tihti ei satu ning kus elatakse suhteliselt primitiivset elu. Nii näiteks on võimalik rolleriga sõita Ubudist tund või kaks näiteks põhja või ida suunas ning leida end totaalsetest urgastest, mis elavad suhteliselt vaest elu, mis oma räpasuselt ei jää ala maailma vaestele riikidele, kus ennast ja pesu pestakse jões, kus turiste käib harva, nii et kohalikud lapsed on nõus mööda külatänavat sulle sadu meetreid järgi jooksma. Sellise koha avastasin Baturi mäe tagant. Ubudi ümber on vaid mõne minutilise sõidu kaugusel kümneid ja kümneid väikeseid külasid, kus mehed peavad õhtuti kukevõitlust. Laiuvatel riisipõldudel toimetavad kolmnurksete mütsidega mehed ei ole seal mitte turistide lõbustamiseks, vaid nad istutavad ja hooldavad riisipõldu selleks, et nende perel midagi süüa oleks. Naised teevad igal hommikul ja õhtul viirukilõhnalisi ja lillevärvilisi ohverduse rituaale oma maja ees. Niisutuskanalites kogunevad paljaste rindadega naised, et kuulujutte rääkida ning külateel sõidab sulle vastu roller, mida juhib 7 aastane poiss ning kus peale tema istub veel 4 mõneaastast kamraadi. Külamehed kogunevad igal õhtul mõnda külapoekesse, et arakki juua ja päikeseloojangul mööduvad sinust külateel jooksujalul ühtäkki 100 kluugutavat hane, kes on parasjagu teel koju. See kõik on väga ilus...

Kunst kunstis

Bali inimesed armastavad nikerdada. Nad ei nikerda mitte turistide tarbeks, vaid ka iseenda lõbuks. Nii teevad nad lõputult käsitööd kõigi templi tseremooniate ja koduste tseremooniate jaoks – bambuse ja banaanilehtedes korvikesed, suured tornid ohvriandidega. Ka Bali inimeste kodud on nikerdustega – nii võib leida 1000 detailiga ukse või aknaluugid tavalisest maamajast. Templite jaoks tehtavast sai alguse ka kunst müügiks, mis nüüdseks on siia sisserännanud lääne kunstnike tehnikatega, materjalidega ning stiilidega segatud. Bali on kuulus puu- ja metallitöö poolest. Galeriisid, kust osta maale, kivi- ja puuskulptuure, 1000 aastase kogemusega hoolikalt lihvitud ehteid, on lihtsalt lõputult. Käsitööpoode võib leida igalt poolt – Kutast ja Sanurist, Lovinast, kuid Ubudis väidetakse olevat valik, mida mujalt ei leia. Kõigis neis kohtades on lõputult kunsti muuseumeid, kus saab tutvuda nö originaal Bali kunstiga – ehk enne shoppamist tasub neid külastada ning saada aimu, mis on originaal ja mis mitte. Kellel on kodu sisustamine pooleli, siis Balilt on võimalik osta antiiki, mööblit, punutisi, lampe, sisekujunduse detaile (aknad, uksed, paneelid jne), tekstiile, keraamikat. Kui oleksin siin mõnenädalasel puhkusel, siis vist läheksin shoppamisega hulluks, sest ilusad ja unikaalseid kunstiteoseid on lihtsalt lõputult.

Magamis- ja nautlemiskunst

Balil leiab majutust igale maitsele – askeetlikku lihtsust ning ülimat luksust. Hotellitoa hinnad algavad umbes 100 kroonist öö kohta ja lõpevad viietärni luksuse või armsate butiik hotellide tasemele vastava rahakoti kergendusega. Hotellid on siin imeilusad – enamusel on suur ja imeilus aed, bassein ning miljon ja üks detaili, millele tähelepanu pöörata. Lisaks majutusele pakub iga hotell ja ka tänaval asuvad väikesed spa-d palju nautlemise võimalusi – massaaž, kõiksugu hoolduse ja mõnulemise protseduurid. Sain ühelt oma sõbralt kingituseks mõnulemise eriti luksuslikus spas – kiljusin lausa mõnust, sest sellist luksust ei ole ma endale rändurina lubanud ning olin isegi ära unustanud, kui jumalik võib spa kogemus olla. Balilastest teenijad on lausa loodud hea teeninduse auhinna kandidaatideks. Nad on sõbralikud, abivalmid, tagasihoidlikud, hoolitsevad ja liiguvad vaikselt nagu öö. Balilased ise kirjeldavad siin pakutavaid võimalusi kui unistuste mesinädalate kohta... Tõepoolest, mõnda siinsesse hotelli võiks end lausa nädalateks nautlema unustada.

Kunstlik turism

Turistina ei ole lihtsalt võimalik, et Balil igav hakkaks. Turismifirmasid ning isehakanud giide on lihtsalt lõputult, kes kõik pakuvad lõputuid variante Bali avastamiseks. Siin on võimalik jõgedel raftida, delfiinidega ujuda, päikesetõusuks aktiivse vulkaani otsa matkata ja seal omale muna keeta või rahulikumalt looduspargis jalutada, hindu-budismi templitseremooniatel käia, riisipõldude vahel matkata, ujuda, kohalikku kokakunsti õppida, külaeluga tutvuda, tantsushowdel jalaga takti lüüa või harjutada kohalike kombel silmade pööritamist, kohalikku käsitööd õppida, tegeleda iseendaga jooga ja muu müstilise näol, kihutada rolleril mööda väikseid külatänavaid ja lihtsalt Bali rütmiga kaasa kulgeda...

Marika, soovitab soojalt puhkust Balil

Esmaspäev, 18. mai 2009

Kuri kalender versus aeg kui kunst

Kartulipudru keetmise vahepeal

Enne vihma tuuleiiline


Nojah, sel nädalal juhtus minuga jälle nii, et sattusin mitmele üritusele, kus arutlusel olevad teemad väljusid tavamaailmakäsitluse piiridest. Hakkan ise sellega juba harjuma, et Balil on imelike inimeste kontsentratsioon väga kõrge ning ei ole mingi ime, et siin ka ise veidi veidrikuks muutud - iseeneselegi üllatusena lõpetad kummalistel üritustel ning tahes-tahtmata hakkavad mõtted käima müstilisi radu. Esmaspäeviti koguneb Ubudi kohalik hipikogukond tavaliselt YogaBarni, kus jagatakse popcorni ja näidatakse diipe filme. Sel esmaspäeval oli kavas 3 tunnine videosalvestis ettekandest (unustasin mehe nime üles kirjutada) teemal Kalender ning aasta 2012. Kokkusattumusena toimub kohe järgmisel päeval sisuliselt samateemaline väiksema mastaabiline veidrike kogunemine. Vazumi (eelmistest sissekannetest tundud maya-kosmoloogia-tädi, kes ei olegi soolapuhuja, vaid väga hea õpetaja) viib läbi maya kosmoloogia praktilise kursuse. Kuna meie blogi keskmisel lugejal ehk tavalisel tööl käival inimesel ilmselt ei ole aega kooserdada mööda selliseid veidi metsapoole seminare ning kammida internetiavarustes leiduvaid konspiratsiooniteooriaid, siis otsustasin, et teen teile siia lühikokkuvõtte kuuldud teooriast: miks meie poolt kasutuses olev kalender meis stressi tekitab, milline on õige harmooniline kalender ja mis juhtub peale aastat 2012, kui Mayade kalender lõpeb. (Hoiatus: Jäta lugemine julgesti pooleli, kui töökoosoleku ja tähtsa raporti kirjutamise vahele seda lugu lugedes katus sõitma hakkab! :)

Meie kalendri vastu!

Kinolinale ilmuv mees teeb kohe algatuseks selgeks, et inimkonna kõigi hädade allikaks on meie poolt igapäevaselt kasutuses olev Gregoriuse kalender?! Kogu maailmas terve trobikond inimesi, kutsun neid edaspidi omaalgatuslikult „Ajakunstnike koolkonnaks”, kes usuvad, et kogu maailmas kasutuses olev Gregoriuse kalender on koostatud vägivaldselt ehk ta ei põhine looduslikele nähtustele/rütmidele ning seetõttu on temasse kodeeritud disharmoonia, mis mõjutab negatiivselt kõiki ta järgijaid ja on sealhulgas meie maakera looduskatastroofi põhjuseks. Olen imestunud, sest kes seda oleks osanud kahtlustada, et süütu ilusate fotodega maatriks toaseinal või igapäevane abimees kontorilaual võib näiteks mumpsi võis siis maailma finantskriisi põhjustada?! Elades oma igapäeva elu ei ole ju midagi loomulikumat ning vettpidavamat sellest, et tund on 60 minutit ja minut 60 sekundit, kuu 28 või 29, 30 või 31 päeva ja meil on 12 kuud?! Täna on esmaspäev, 18. mai ja mul ei ole isegi mitte pähe tulnud küsida, et miks on just nimelt esmaspäev ja mitte reede? Ainuke keda ma tean, kellele kalender korda ei läinud oli Karupoeg Puhh, kelle arvates oli alati „lihtsalt üks ilus päev”.


Gregoriuse kalendri vastaste üks esimestest vastuargumentidest on: mõõdupuu ehk antud juhul kalender, mille üksikud ühikud ehk kuud on ebavõrdse pikkusega, ei saa olla korrektne või harmooniline. Tõsi see ju on, sest mis siis juhtuks, kui iga sentimeeter joonlaual oleks isemoodi pikkusega?! Aga nii just meie kalender koostatud ongi – 12 kuud on erineva pikkusega. Teise vastuargumendi aluseks on uskumus, et universumis funktsioneerib aja seadus (law of time), mille kohaselt saab maailm harmooniliselt toimida vaid loodusega kooskõlas. Gregoriuse kalender on aga disharmooniline, sest ta ei järgi looduse rütme, vaid on kunstlik. Meie poolt kasutatav 60 minutit, 60 sekundit ei ole looduse rütm, vaid kellegi poolt välja mõeldud mehhaaniline aeg. Inimesed on ainukesed olendid maamunal, kes ei eksisteeri looduse, vaid oma loodud kunstliku aja järgi (kas olete ühegi teise elusolendi randmel näinud käekella?!) ja on seetõttu eemaldunud loodusest. Selle kunstlikult loodud aja motoks on: aeg on raha. „Ajakunstnike” sõnul ei ole 12:60 ajal looduse rütmidega mingit kooskõla, mistõttu toob selline ajaarvamine meis esile ahnuse, hirmu, üksildustunde, konkurentsi, stressi, materialismi, jne. Ehk kui me ei ela harmoonilise aja järgi, siis meie mõtted ja teod ei funktsioneeri universumi muude rütmidega kooskõlas ja nii tekivadki pinged, konfliktid, õnnetused ja haigused. Viimastel aastakümnetel on kalender saanud ka kommerts-kuulutaja ülesande - sest kas ei ütle ta meile mitte, millal shoppama peab (jõulud ja munadepühad). Kolmanda vastuargumendina tuuakse välja, et Gregoriuse kalender on loodud Rooma katoliku kiriku ning Vatikani poolt (autor paavst Greogorius) ehk see esindab vaid 18% maailma elanikest. Oluline fakt on see, et kogu kalendrit muudeti, et seda katoliku kiriku pühadega sünkroniseerida. Nimelt 1582 jäeti 10 päeva vahele selleks, et paastu aeg langeks kokku ülestõusmispühadega. Mees kinolinal küsib, et kas see ongi see, mille järgi me oma tänapäeva elu korraldame?!


Huvitav, ma ei ole kunagi selle peale tulnud, et kalender kui nö maailma inimeste aegu sünkroniseeriv süsteem võib stressi allikas olla?! Kalender tundub olevalt lihtsalt ühiskondlik kokkulepe ja ma ei oleks arvanud, et ta minu siseprotsessidele mõju avaldab?! Aga kui mõtlema hakata, et aeg on mentaalne (tal ei ole peale kunstliku kella ja kalendri muud väljundit) siis ei ole ime, et ajal on mõju meie psüühikale – proovime alati jõuda õigeks ajaks, koguaeg on just viimane aeg millegi tegemiseks, alati magame millegi alguse maha jnejne. Pidevalt on vaja kuhugi jõuda, pidevalt on oht hiljaks jääda...pidevalt on stress.


Milline on ideaalne aja arvestamise süsteem?

Ideaalis ei ole aeg aga raha, vaid aeg on hoopis kunst – see juhtub siis, kui järgime universumi aja seadust ehk järgime loodusliku aja kulgemist ning ühendame selle meie ümber vibreeriva energiaga.


Kõigepealt, mis on loomulik aja kulg? Õige aja mõõde peegeldab loomulikke looduse tsükleid. Ajakunstnike arvates peaks loomuliku aja mõõtmed olema 13:28 või 13:20, mis võtavad universumi rütme. Esimene oluline aspekt on, et igas kuus peab olema sama arv päevi ehk 28 (mis on sama, mis keskmine naise igakuine tsükkel) või siis Mayade teooria kohaselt 20 päeva (niipalju kui meil on kokku varbaid ja sõrmi). Võrdne päevade arv tagab selle, te kõik kuupäevad alati samadel nädalapäevadel. Kokku on 13 kuud (liikmekohtade arv meie kehas), mis teeb päevade arvuks vastavalt kas 364+1 (liidetud üks on Päev Ajast Väljaspool) või siis 260 (see peegeldab aega, mille jooksul lootest areneb sünnivalmis väike inimene).


Teine oluline komponent ajast kunsti tegemisel on meid ümbritseva looduse energia tunnetamine. Just sellega tegelebki Vazumi oma Mayade kosmoloogia seminaril. Nimelt kogu universumil meie ümber ning igal elusolendil sh meil endil on teatav vibratsioon või rütm. Kui taasühendume loodusega läbi looduslike rütmide omaksvõtmise ning enda ümber olevate energiate tunnetamisega, siis meie südamed, mõtted ja tegevused sünkroniseeruvad meie enda ja kogu universumi loomulike rütmidega ja nii eksisteerimegi kooskõlas. Mainisin juba ühes oma eelmises sissekandes, et Mayade kosmoloogial on see tugev eelis, et ta mitte ei ütle sulle, mida teha, vaid ta selgitab sind ennast sulle lahti – kes sa oled ja miks sa oled. Nimelt uskusid Mayad, et kõik me ise valime endale sündimiseks sobiva aja – sobiva vibratsiooni. Vazumi sätib workshopis olevad inimesed nende märkide ja toonide järgi istuma ning ta selgitab meile nende inimeste energiaid – ning nii naljakas kui see ka ei ole, siis tõepoolest on näha ja tunda, mis sagedusel need inimesed toimetavad – kellest õhkub armastust, kes tundub vaba kui tuul, kellest säriseb elektrit, kes tundub kosmilise uitajana... Ehk me kõik oleme jaotunud 20 märgiks, kellest iga märk võib nö vibreerida 13 toonis. Nii olen mina näiteks Sinine spektraalne ahv, keda juhib kotkas ning kellel on parasjagu pooleli kosmiline aasta, kuid kohe algamas kuu-aasta. Teades, mis nende sümbolite taga peitub, suudame me paremini aru saada, mis ja miks meiega toimub ning end paremini kohandada kogu ümbritsevaga. Tundes iseennast, tajudes enda ja ümbritseva energiat, saab elu põhiväärtuseks ja –aluseks harmoonia. Harmooniline aja standard aitab meil jõuda suuremale teadvuse tasandile ning teadlikule spirituaalsele evolutsioonile, mis tagab lõputu õnne ja rahu ja armastuse. Teooriaas lihtne, kas pole? Harmoonilise aja järgimiseks on välja töötatud ka kalendrid (kombinatsioon Gregoriuse kalendrist ning harmoonilisest ajast) ning igasugu abimehed.


Suurim erinevus kahe aja arvestamise vahel seisnebki selles, et üht aega ehk „aeg kui kunst” tunnetame eelkõige oma sees, teist aja süsteemi ehk „aeg on raha” meist pigem väljaspool! Kes aga sooviks, et keegi teine tema aja kulgu kontrolliks? Aga seda me just igapäevaselt teemegi.


Miks 2012 ja mis peale seda saab?

Ettekandes selgitatakse ajalises plaanis lahti kogu planeedi Maa arengu - suurest paugust alates kuni 2011 aasta lõpuni. Nimelt evolutsioon kogu maailmas on käinud kindla ajalise rütmi järgi, mille iga perioodi lõpus on olnud mingi suurem evolutsiooniline sündmus – a’la esimesed roomajad maal, jääaeg, ahvist sai inimene, tööstusrevolutsioon jne. Planeedi maa tekkimisel toimusid kõik protsessid väga aeglaselt – nimelt elu tekkimine maal võttis aega miljardeid aastaid. Mayade kalendri järgi on kõik protsessid kiiremini hakanud toimuma, nimelt see, mis nüüd ehk aastal 2011 toimub 1 aastaga, võttis maailma loomise aegadel aega näiteks viis miljardit aastat. See on tänu meie loodud masinatele ning info töötlemise võimele – kõik lihtsalt toimubki kiiremini. Selline kunstlik aeg on teinud selle, et meie aeg on kiireks muutunud... Loomulikult, kui maailm areneb tohutu kiirusega – inimese aju ei suuda sellist info hulka analüüsida nagu arvutid. Kuna info hulk ning töötlemise kiirus meie ümber on niivõrd palju suurenenud, siis pole mingi ime, et meie sisemus tunneb, et ta ei saa sellega hakkama ning läheb stressi. Kui aga loodusrütmidega kooskõlla saame, siis tekitab see tasakaalu, rahu ja harmooniat. Seni on Maal arengu eesmärgiks olnud majanduslik areng ning kogu loodus ja planeet on sellele ohvriks toodud – nii ei ole meil puhast õhku, veereservid vähenevad jne. Tegelikult peaks olema eesmärk inimese enda hingeline areng.


Mayade kalender lõpeb 2012 aastaga. Lihtsalt on lõpp ja kõik. Mis siis saab? Keegi ei tea. Arvatakse, et see ei tähenda mitte maailmalõppu, vaid hoopis seda, et hakkab maakera teadvuses uus ajajärk ehk uus aeg, mil inimesed on palju teadlikumad iseendast ja oma tegudest. Peale 2012 peaks tekkima ka uus sotsiaalmajanduslik mudel - rahu saavutamine läbi koostöö, mitte enam läbi konkurentsi. Vanamaailma mudeliks oli isiklik rikkuse saavutamine keskkonna ja jätkusuutlikku inimkonna arvelt, ehk mis oli juba oma loomult isehävituslik. Uus visioon peaks olema, et elame kooskõlas loodusega, kõik toimub võrdses valguses, ning hoiame oma maakera, inimkonda ja taevast kui püha elu väljendust.


Ajakunstnike koolkond koos oma fännidega tegelevad nö uue ajaarvamise süsteemi ehk kalendri tutvustamise, reklaamimise ning kasutusele võtmise lobbyga. Edu neile, kuid usun, et hetkel on see lihtsalt lootusetu katsetus, võib-olla kui aasta 2012 oma uue energiaga saabub, et äkki siis...:):) Aga ma pigem usun sellesse, et kes ise väga tahab, sellel ei ole keeruline tekitada täna ja iseendale seisundit, kus tal on olemas kogu vajalik aeg maailmas. Kas me ei tee oma aega mitte ise? Proovige näiteks keset kiiret päeva kusagil vaikses kohas 10 minutiks silmad kinni panna, mitte midagi mõelda ning ise ennast tunnetada - see aeg tundub tundidena.... Või olles igal hetkel kohal selle tegevuse juures, mida me teeme, ka siis ei tundu aeg lippavat... Nii oleme võimelised ka oma päevi pikemaks tegema ja omale vajalikku aega hankima. Aga ei tasu muretseda, kui see välja ei tule, sest 2012 peaks ju nagunii harmoonilise aja periood saabuma ja stress kaduma :) :).

Keda teema huvitama hakkas ja tahab teooriat edasi arendada, siis soovitan külastada lehekülgi:

www.lawoftime.org

www.timeisart.net

www.13moon.com

www.wavespell.net

Marika, Mayade kalendri järgi sinise kosmilise kotka päeval

Reede, 15. mai 2009

Üks asine lugu ka:)

Kota Kinabalus, trendikohvikus tiiviku all, vastasmajaks Hyatti 5-tärni hotell, mille sportlikum osa külastajatest pärastlõunaselt stepib või hantleid tõstab

Ruumis jahe, väljas püsib temperatuur stabiilselt üle +30ºC


Püüan siis Marika palvel vürtsitada meie blogi veidi asisemate teemadega, samal ajal kui ta ise Balil narkot laksab ja spirituaalsetel keerdkäikudel eksleb:). Muuhulgas on ka mõni mu kallis tuttav e-posti kaudu kurtnud, et minust pole blogis ammu midagi kuulda olnud. Eks kõik sedasorti ette- ja tähelepanekud sunnivad mind ennast parandama. Mulle lihtsalt paistis juba, et mu internetikohvikus veedetud aeg pole enam mõistlikus proportsioonis rändamise või kohaliku eluoluga tutvumise ajaga. Nii et saadagu ka ränduri igapäevaelu raskustest ja dilemmadest aru. Lisaks olgu öeldud, et mingit salaelu pole ma siin vahepeal elanud ja kogu huvitava, mida tegin ja nägin olen üles riputanud oma Flickri kontole, kuhu olen ka meie blogist kenad viited teinud. Boonusena olen pildiseeriate juurde lisanud ka kiired kokkuvõtted, millised imed mu kaamerasilma ette jäid. Nii et head lisalugemist ja –vaatamist sealt!

Muidu olen ma oma reisiga Malaisiasse, Borneosse jõudnud. Ma ei väsi kiitmast siinseid odavlennufirmasid (
www.airasia.com; www.jetstar.com; www.tigerairways.com), kes siinpool maakera lendamise meeldivalt odavaks muudavad. Maksad 300-400 krooni ja oled peale 2-3 tunnist sõitu ühest riigist teise jõudnud. Malaisia võttis mind vastu maskides lennujaama- ja tollitöötajatega ja lisaks tuli kõigil lennureisijatel enne lennujaama terminali sisenemist täita lisaankeet oma tervisliku seisukorra kohta. Gripp A (H1N1) ehk Swine Influenza, mida Eestis seagripiks kutsutakse, oli kogu sellise tavatu sissejuhatuse nimeks. Malaisia oli niisiis esimene riikidest, kuhu sattusin, kus taolised preventiivsed meetmed riigi Tervishoiuministeeriumi Haiguste Kontrolli Divisjoni poolt on kasutusele võetud. Vähe sellest, mõni päev tagasi külastasin väikest mägiküla osariigi pealinnast mõnisada kilomeetrit eemal ja sealse käsitöömaja seinalt leidsin plakati, mis hoiatas viiruse eest ja kutsus kõiki inimesi (sihtgrupiks küll selgelt turistid) kohe arsti poole pöörduma, kui mingid viiruse tundemärgid peaksid ilmnema. Ei tea, kas seetõttu, aga senini olevat Malaisia sellest viirusest vaba. Kuuldavasti pole uus ehmatav haigus ka Eestisse jõudnud, samas ei kujuta ma ise ette, et sarnaseid flaiereid Setomaal või Kihnus jagatakse. Igatahes elatakse Malaisias viiruse levikule tähelepanelikult kaasa ja ajalehtedest võib leida riikide lõikes statistikat selle leviku kohta. Kohalike valvsust kirjeldab seegi, et kui ma ühel päeval kohalikus ilus-poes müüjate vahel köhima hakkasin, astusid need arglikult minust oma mitu meetrit eemale...


Muidu on Malaisia mind taaskord üllatanud oma modernsusega (see nelja kuu tagune Kuala Lumpuri kogemus on ju tänaseks praktiliselt unustatud ja pealinna järgi ei saa kunagi ka suuri üldistusi kogu riigi kohta teha). Esimesel õhtul Kota Kinabalu tänavatel jalutades tundus nagu oleksin pärast nõuka aega esimest korda Helsingisse sõitnud. Teen vist sellise võrdlusega Indoneesiale veidi liiga, aga selge on see, Malaisia on majanduslikult oma suurest naabrist kaugel ees. Aga eks selle võrra ole siin muidugi jälle vähem ka, mille üle imestada. Noored hängivad siin trendikate riiete ja soengutega linna peal ringi nagu Tallinnas Viru keskuse ümber ja igasugused rahvusvahelised brändid on end kenasti sisse seadnud kaasaegsetes kaubanduskeskustes. Starbucks ja The Coffee Bean & Tea Leaf kohvikuketid on siia igatahes varem jõudnud kui Eestisse. Traadivaba internet levib tasuta igas enesest lugupidavas toidukohas ja inglise keelt räägivad siin inimesed keskmisest sagedamini kui mitmes teises Kagu-Aasia riigis.

Üllatusena tuli mulle tähelepanek, et Malaisia Borneos on sedavõrd olulised hiina mõjud. Hiinlased moodustavad siin olulise rahvusgrupi, mistõttu hiina keelt kohtab tänaval nii kõnes kui kirjas. Samuti jääb silma terve hulk hiinlaste ärisid ja toidukohti, kui KK-s (oh nad siin armastavad igasugu lühendeid, ehk siis Kota Kinabalu lühendatakse mugavalt KK-ks) ringi jalutada. Tagatippu leiab siit ka palju turiste Hiinast ja Singapurist. Mõnusad otselennud KK-sse teevad neile siia reisimise väga mugavaks.


Kuna maikuud on läbi ajaloo Malaisia Borneo põlishõimude poolt tähistatud kui olulist (riisi) saagikoristuskuud, siis leiab siin praegu igasuguseid selleteemalisi üritusi: kohalikes vabaõhumuuseumites tehakse igasugu etteasteid (ehk siis Eesti mõistes on Värska memmed Rocca al Maresse toodud), mängitakse läbi traditsioonilisi pulmapidusid, lauldakse traditsioonilisi laule, kantakse traditsioonilisi riideid, ja kõik see peaks tipnema kuu viimastel päevadel suure festivaliga. Olulisuse mõttes võrreldav meie jaanipäevaga. Ise olen püüdnud siin ennekõike tabada Malaisia tänase päeva elu, mistõttu olen nendest üritustest teadlikult eemale jäänud (Eh-hee, olles selle pärastlõunal kirja pannud sattusin õhtusel linnatänaval KK saagikoristusfestivali avapidustusele kaasa elama:).

Peamiseks põhjuseks, miks turistid Sabahisse tulevad, pole aga ei riis ega tasuta internet, vaid et vallutada Kinabalu mägi (oma 4,095 meetriga on see kõrgeim tipp Himaalaja mäestiku ja Uus Guinea mägede vahel) ja imetleda siinset loodust. Kinabalu mägi on atraktsioon omaette. Elan KK-s hostelis, kus igal päeval keegi on valmistumas mäkke minekut või on just tulnud mäe otsast, kõik mõnusasti elevil. Mäkke ronimisest on siin saanud selline suur äri, et paljude kohalike elanike jaoks pole see finantsiliselt enam kättesaadav. Nii tuleb kahepäevase ekspeditsiooni tarbeks arvestada minimaalselt 1,800 krooniga (tasu ronimise loa eest, tasu giidile, majutus ja toitlustamine poolel mäel), samas kui kohtasin ka rändureid, kes maksid oma matkakorraldajatele sama asja eest kuni 3,000 krooni. Vilunud matkajad on siin nördinud, et mäkke ronimise eest selline tasu välja tuleb käia, samas kui nädalaks-paariks kohalesõitnud puhkajate jaoks pole see suurem asi teema. Olgu kuidas on, ühiselt rõõmsad on kõik, kes tipu vallutasid. Ise mäkkeronimise plaane ei pea – nii riietuse kui jalatsite osas oleks tarvis midagi natuke toekamat kui minu fliis ja tavalised spordisussid. Merapi vulkaan Indoneesias oli ka piisavalt värske kogemus, et Kinabalu mägi mu hinge kriipima ei jää.

Siinne loodus pakub rida “imesid”, mida kohalike reklaammaterjalide järgi kusagil mujal maailmas näha ei saa (mis on küll väike vale): olgu see siis väljasuremise ohus orangutanid, ninaahvid või maailma suurim lill rafleesia. Kuna turism on Malaisia kõige olulisem majandusharu, siis on siin olemas ka kõikvõimalik infrastruktuur, mis toetab igasuguste loodusimedega tutvumist. Kohati on tegu üpris eksklusiivsete tuuridega, kuid leiab ka selliseid, kuhu lihtne rändur ligi pääseb. Nii et jätangi sedakorda blogikirjutamise katki ja sõidan kohtumisele ninaahviga.

Tom

Neljapäev, 14. mai 2009

Kuujumalanna sünnipäev ehk sürrealismiralli

Külast kostva laulu saatel

Vihma-värske

Wayan räägib mulle Bali vanarahva loo ehk madara giri „Must kuu ning kuidas madu omale harali keele sai”. Olevat kord hea ja halb vaim kakelnud, et kes saab omale karika igavese elu veega. Halb vaim kaotanud ning hea vaim draakon-Garuda saanud vee oma valdusesse ning viinud selle taevasse. Taevasse lennates aga kukkunud paar tilka eluvett maa peale ning madu limpsanud seda. Kogemata riivanud mao keel aga teravat rohukõrt ning sellest ajast peale olevatki mao keel harali otsaga. Taevas võtnud jumal Vishnu Garudalt igavese elu vee oma kätte ning jaotanud seda kõigile teistele jumalatele. Jumalate keskele oli end aga salaja istuma sättinud deemon Kalarahu, kes soovinud ka igavese elu osaliseks saada. Sriratih ehk kuu-jumalanna tundnud aga Kalarahu ära ning andnud Vishnule sellest märku. Jumal Vishnu haaranud siis mõõga ning löönud Kalarahu pea maha. Kalarahu olevat aga enne seda jõudnud paar tilka eluvett siiski oma suhu krahmata ning nii surnud ainult ta keha, kuid pea jäänud ellu. Kalarahu olevat olnud marus ning lubanud, et ta jahib oma ülesandjat Sriratihit oma elu lõpuni ning tapab ta. Sellest ajast saadik olevatki nii, et igakord peale täiskuu ööd saavat Kalarahu Sriratihi kätte ning hakkavat teda alla neelama, mis võtvat aega 15 päeva. Seepärast kuu kahanevatki. Kui lõpuks terve kuu-jumalanna on alla neelatud, siis ilmuvatki must kuu (meie mõistes on tegu kuu loomisega, mil kuud ei ole näha). Siis hakkavat kuu-jumalanna taaskord kasvama, kuni ta täiskuuööl oma täiuslikku ilu taaskord saavutab.

Täna ongi kuu-jumalanna sünnipäev ehk täiskuuöö ning ta särab oma täies ilus. Istun selles müstilises kuuvalguses kusagil keset Balit, täiesti tundmatus külas ühe suvalise poe trepil, kust saab osta coca-colat ja bensiini. Minu ümber istuvad tundmatut kolm naist, kellega sain niipalju inglise keeles jutule, et nad tuvastasid minu nime ja kodumaa ning nüüd kordavad seda peaaegu kooris ning riimuvalt: „Marika-Estonia; Marika-Estonia; Marika-Estonia”. Naeratan totakalt ning mõtlen, et miks ma ometi siin istun?!

Nimelt õhtu hakkas ju rahulikult. Kuna hinduismis toimuvad igal täiskuuööl templites tseremooniad, siis haarasin kapist oma sarongi (kohaliku naise seelik) ning seadsin sammud ühe suure templi poole, et tseremoonia ilust osa saada. Istusin templis ning lihtsalt imetlesin Bali hindude visadust ning pühendumust taolisi tseremooniaid mitmeid kordi kuus läbi viia. Nimelt ei leia ma, et täiskuu öö oluliselt erineks teistest minu poolt nähtud tseremooniatest. Peale templi külastamist seadsin end Bali Buddhasse õhtusöögile. See on seda tüüpi kohvik, kus alati mõnda tuttavat näed. Nii on seal seekord Peter, kellega jooga festivalil tuttavaks saime. Peter on Kanadast pärit, Austrias elav massöör, kes põgenes kodust oma igapäeva elu rutiini eest Balile iseennast otsima. Mõtlen, et see on inspireeriv, et 56-selt (mis sest, et ta näeb välja justkui 40-45 ja hing on 25se oma) alustada eneseotsinguid – kunagi ei ole hilja! Peter on kummaline mees - tal on alati kaasas kaks riidekotti kõiksugu huvitava träniga, hea huumorisoon ning väga avatud ja uudishimulik olemine kõige uue vastu, lisaks on tal alati mõni huvitav lugu rääkida. Ta mainib, et täna õhtul toimub täiskuuöö trance tantsu festival kusagil Põhja-Balis vulkaani sees. Ma ei tea kas täiskuu mõjust või millestki muust ärkab minu sees tohutu seiklusjanu ning teen ettepaneku Peteri rolleriga (sest ma endiselt pelgan oma rolleriga sõita) nüüd kohe sinna festivalile minna. Kuigi ei mina ega Peter ei ole ilmselgelt mingid ööklubi loomad ning veel vähem trance’i austajad, leiame end siiski juba 15 minuti pärast miskipärast rolleriga Ubudist välja kihutamas peole, mille asukohast meil aimugi ei ole.

Ma olen absoluutselt mitte peo riietes, mul on kaasas peo jaoks mitte tarvilik laptop ning mägedes oleva külma õhu tarbeks seevastu mitte midagi. Nii kui Ubudist välja saame ja mäkke hakkame sõitma, muutub õhk väga jahedaks. Peter hakkab rolleri roolis jäätuma ning nii laob ta endale selga kõik riideesemed, mis tema Mary-Poppinsi riidekotist välja ilmuvad – 3 t-särki (ei tea miks ta neid kaasas kannab?!) ning käterätt, mis peagi leiab end salli rollis. Sõit on imeline – täiskuuöös siravad palmisalud, kuu joonistab välja vulkaanide siluetid ning kusagil helgib järvevesi. Sõidame rolleriga läbi külade, kust imbub lõkkelõhna, sõnnikuhaisu, kostab kukkede kiremist ning sigade ruigamist. Kõik on lausa jumalik kuni põrkume tees oleva tohutu augu põhja ning seejärel sealt välja – asi lõpeb katkise rattakummiga. Peter arvab, et meie täiskuu öö trance tantsu festival lõppes just nüüd. Ma ei taha kuidagi nõus olla ning nii sean sammud lähimasse valgustatud punkti ning räägin inimestega, kes minust midagi aru ei saa, et meil on vaja kohe rolleri kumm ära parandada. Midagi toimub, roller ja Peter ja külamehed lähevad kuhugi ning nii ma seal tundmatus külas suvalise poe trepi peal keset täiskuuööd istungi ja mõlgutan mõtet, et miks ma ometigi siia kippusin.

Õnneks ei saa minu sisedialoog kaua kesta, sest ratta kumm saab umbes 15 minutiga korda (uskumatu, arvestades Bali muud asjaajamist) ning peagi oleme minu suureks rõõmuks uuesti teel selleks, et leida trance pidu. Õhk on külm. Mul hambad plagisevad ning õlal olev käekott laptopiga soonib kaela. Kuuvalguses on kõik müstiline ning tundmatu. Tee läheb mitmel korral kaheks. Paar korda valib Peter sisetunde järgi kummale poole sõita ning paar korda peatume ja küsime teed vulkaanini. Umbes peale poolteist tundi sõitmist, kihutab meie roller nagu pöörane umbes 45 kraadise nurga all kraatri põhja. Vulkaani-külla jõudnud uurime, et kas keegi teab midagi peost. Esimene inimene, kelle leiame on ülemeelikus tujus ning ta silmad ei fokusseeri ning ta väidab, et tema just ongi see turismigiid, kes viib inimesi sellele peole. Mm... otsustame ilma giidi abita peo leida. Tiirutame mööda Baturi linna, aga kohalikud väidavad, et siin küll mingit pidu ei ole. Niipea kui hakkame juba veidi nõutud välja nägema, ilmub justkui maa-alt välja mees tsikliga, kes lubab meid raha eest kohale viia. Peole viib olematu tee. Ilmselt seda teed ei ole kunagi isegi mitte olnudki, sest sisuliselt sõidame üle vulkaanikivimiga kaetud väljaku, mis meenutab hirmsasti kuumaastikku. Kuna tee on nii ohtlik ja läbimatu, siis istun hea meelega kohaliku mehe tsikli peale, et justkui turvalisem... aga isegi tema pillab mind mitmel korral tsikli seljast maha. Vaatan seljataha ning pimeduses sirav Peteri rolleri tuli kargab temperamentselt üles ja alla ja paremale ja vasakule. Minu kohalik sõber Ketut ütleks selle peale „see on üks massaaži tee”. Vannun ning juba teist korda sel õhtul mõtlen, et huvitav, miks ma küll siin olen?! Aga pimeduses hakkab ühtäkki valgus paistma ning ilmub heli nagu keegi lõhuks puid... Oleme lähedal.

Sisuliselt on tegu kunagise vulkaani kraatriga, mis on aga nii suur, et selle sisse mahuvad järv, mõned külad ja uus beebi-vulkaan. Ükshetk ilmuvad seal keset „eimidagit” justkui maa seest meie ette autod ning piletiputka. Piletiputka laua taga istub Vazumi (eelmisest loost tuttav Maya astroloogia tädi). Miks Vazumi on tranci peo piletimüüja?!?! Mul on tunne, et näen und. Laua ümber on veel inimesi, kes kõik räägivad vene keelt. Miks siin suvalises kohas vulkaani sees on niipalju venelasi?! Liigume edasi laserkiirte ja kolkiva muusika poole, maapind on üli-eba-tasane ning seda kattev vulkaaniline kivim annab endast tunda isegi läbi kingatalla... Vahepeal muutub vulkaaniline kivim vulkaaniliseks mullaks ning sompan oma plätudega läbi musta pehme ainese. Muusika on kohutav. Inimestel on kummalised ilmed. Kuhugi ei ole istuda ega astuda. Otsustan veidi eemale minna ning seda kõike distantsilt vaadata. Seisan beebi-vulkaani jalamil ning täiskuu valgustab kõike ümbritsevat justkui tänavalaternaga. Paremale vaadates on näha selle mägise maastikku võlu – kuukuma taustal on mägede kontuurid ning sillerdav järv. Ritsikad sirisevad ning kõik on sume-sume-sume. Vasakule vaadates, on keset seda loodust ja tühjust mingi valge moodustis – telk, mille ümber sähvivad laserkiired ning kostab müra. Ma ei saa aru, kas see kõik on unes või ilmsi – kontrast on lihtsalt liiga suur.

Uudistan edasi, mis seal peol ja tühermaal veel huvitavat on. Leian ühe suure kaeviku, mille põhjas on valged kardinad?!?! Laskun mööda järsakut kaevikusse. Kukun. Olen tolmune kui tont. Leian eest veel rohkem venelasi. Nimelt selgub, et see pidu on venelaste korraldatud, kes elavad juba pikemat aega Balil. Venelased on ehitanud ka chill-out-lounge muldvallide vahele. Tellin pliine, mis võtavad aega terve igaviku ja joon imehead ingveri-sidruni-mee teed. Istun prantsuse mehe kõrvale, kellel on iirlase juuksed, ilus pruut, kuri pilk ning linnusulgedest pikad naiselikud kõrvarõngad. Ta hakkab rääkima ja jätkab ilma pausideta järgmised mitu tundi. Nimelt on tal konspiratsiooniteooria, et pangad valitsevad maailma ning oma rahaahnusega põhjustavad kohe peagi maailmalõpu (selleteemalist huvitavat ainest pakub kodulehekülg www.zeitgeistonline.com). Tunnen, et mul hakkab sellest jutust katus sõitma ning andku ta mulle andeks, ma lihtsalt naeran ennastunustavalt.

Sellele unenäole lõikab vahele aga äkki reibas Peteri hääl: „Kas me võiksime koos mediteerida, et minu eneseotsingute teekond viiks eneseleidmiseni!” Olen nõus, sest sel hetkel tundub see palve kõige loomulikuma asjana maailmas ning nii me läheme istumegi mustale vulkaanilisele kivimile rohupuhmaste vahele ning mediteerime oma pool tundi. Teen silmad lahti ja äkki näen selle olukorra sürreaalsust - istun keset kuumaastikku tümaka saatel trance peol ning mediteerin ja minu kõrval istub ülimalt süvenenud teine mediteerija. Naeran, naeran ja ei saa pidama.

Kõik on selles täiskuuvalguses ebareaalne – valgete kardinatega kaeviku-lounge, hullunud prantslane, 3 t-särgiga itsitav Peter, meditatsioon, venelased ja ma ise oma plõgisevate hammastega ning süsimustaks määrdunud varvastega. See kõik on justkui mingi film. Tahan koju. Tahan magada. Kell on öösel 3. Hakkan minema ja kukun vulkaanilise kivi otsa. Tõusen, kõnnin ning maapind on nii künklik ja jalad on nagu makaronid ning kukun jälle. Peter arvab, et ei ole mingit varianti, et sellest 45 kraadisest teest tema rolleriga praegu öösel üles saame. Naeran lakkamatult ja otsustan leida kohaliku öömaja. Linnas on hotelle, aga kõigi väravad on suletud. Keegi ei taha öiseid külalisi ja nii ei jää muud üle, kui ühe aia taga hullu müra teha.

See on kõige koledam hotell maailmas. Leban selili oma voodis, pea käib ringi ning naeran jälle – seekord üksi ja valju häälega. Akna ees olevad roosad atlass-siid kardinad on võrreldes toa muude dekoratsioonidega justkui teiselt planeedilt, voodilinad ei ole ammu enam seepi näinud, toolil on põhi kadunud, voodis on kirbud, dušš on installeeritud wc-poti kohale. Ärkan. Hommikuks kadunud täiskuu ei ole mind ümbritsevat sürreaalsust omaga kaasa võtnud. Naeran jälle, lakkamatult, sest minu hotellituba on nii naljakas. Imelik on olla. Väsinud olen. Pea käib ringi ning aju jätab lünki vahele. Nagu oleks pohmell, aga ma ei joonud eelmine õhtu midagi peale tee!!?!

Hommikusöögi lauas ühineb meiega Nyoman, kes on väidetavalt giid. Ka tema pilk ei fokusseeri – ja seda juba hommikul. Väidetavalt oli ta ka eile peol. Väidetavalt on see piirkond, mis on kuulus maagiliste (ehk narkootiliste) seente poolest. Väidetavalt sööb Nyoman iga päev seeni hommikuks, lõunaks ja õhtuks (tema ringiuitav pilk ei lasekski midagi muud arvata). Väidetavalt teevad seened keha ning elu ilusaks. Väidetavalt andis ta ema talle juba titena seeni, et ta rahulikum oleks. Ta randmel on tätoveering: Elu on liiga lühike, et tõsine olla. Naeran, sest minumeelest on ta üks tõsisemaid kohalikke, keda kunagi kohanud olen. Mina ei ole nõus temaga vulkaani otsa ronima.

Ühtäkki mõistan, et see mis minuga toimub, et ei ole normaalne. Jõuan järeldusele, et minu enesetundele ja lõputule itsitamisele ja öisele sürrealismifilmile saab olla üks kahest põhjusest – kas see, et lahked ja sõbralikud venelased panid mullegi seeni tee sisse või muutusin ma kuu-jumalanna sünnipäeval lihtsalt kuutõbiseks. Sama pidu jätkub veel järgmised 48 tundi, kuid ma ei taha sinna tagasi, tahan tagasi reaalsesse ellu.

Marika, oma reaalses kodus tagantjärgi selle "filmi" üle naerdes

Teisipäev, 12. mai 2009

Mayade astroloogia, kristallvoodi ning taro kaardid

Geko ehk suure sisaliku laulu saatel

Mõnusalt vaheldusrikas vihmasadude ilm

Kõik maadeavastamise janulised blogi lugejad annavad mulle loodetavasti andeks, et siit Ubudi-Ummakuta rindelt tuleb neil päevil vähem geograafilis-kultuurilist ainest ja rohkem igasugust spirituaalset materjali. Esimene põhjus on see, et Ubud on müstika avastamiseks ideaalne keskkond ning teiseks selgus eelmisel nädalal, et minu sünnikuupäeva järgi tehtud astroloogilise kaardi järgi olen ma sel aastal eriti igasuguste spirituaalsete kogemuste januline. Lohutuseks võin öelda, kui täheteadus ei valetanud, siis see hullumeelne periood peaks lõppema juuni lõpus, mil ma peaks veidi maisemaks taaskord muutuma :). Loodan, et Tom päästab meie blogi ning vürtsitab seda veidi asisemate teemadega.

Aga teema juurde, nimelt „Bali spirit festivalile” olid lisaks joogidele kokku tulnud ka kõik muud veidrikud ning müstikud, kellelt sai igasugust huvitavat infot või kogemust osta. Mina jätsin hea meelega mõned joogatunnid vahele ning suundusin vabatahtlikuna inimkatsetele.

Mayade astroloogia/kosmoloogia.

Istun eemal põõsa all ja ootan oma järjekorda, et teada saada, mis Mehhiko mayade iidsetel aegadel välja töötatud astroloogial mulle öelda on. Naisel, kes seda teadust valdab on hallid juuksed, mis on pealaele krunni veetud, ta näo mustrites on palju elukogemust ja rõõmukurde, emotsioonid ta ilmes vahelduvad sekunditega ning temast lausa kiirgab headust, rahu ja rõõmu. See on Vazumi. Ta on nii kõva guru, et ta käib Mehhikos sealsele rahvale nende eelkäijate kunsti ja teadust õpetamas. Vazumi tervitab mind rõõmuga, võtab oma astroloogia ketta, keerutab selle peal erinevaid paneele, uurib minu täpset sünniaega, kortsutab külmu, siis kohe lööb särama, mõõdab mind uudishimuliku pilguga, tõstab ühe kulmu, toksib kalkulaatoril midagi, vaatab kaugusesse. Ühtäkki tõstab ta kaks kätt laialt oma õlgade kõrgusele, ta näole tekib maailma kõige õnnelikuma inimese lai naeratus ning ta langeb mulle kaela... Nimelt on tal hea meel, sest me oleme selle süsteemi järgi üks ja sama märk. Ma ei oska muud kosta, kui koos temaga rõõmustada, sest olin just eemal istudes ja oma järjekorda oodates tema väljendusrikkust, siiraid emotsioone ja temast õhkuvat armastust imetlenud.

Selgub, et mayade astroloogia järgi on aastas 260 päeva, mis on välja töötatud inimese keha järgides. Ehk kuna meil on 20 varvast ja sõrme, siis on ühes kuus 20 päeva ning kokku on 13 kuud, sest niipalju on meie kehas liikmekohti. Kui 20 ja 13 korrutada, siis saamegi 260 päevalise aasta. Inimese elu on omakorda jaotatud 13 aastasteks tsükliteks, kus igal aastal on oma kindel eesmärk ning nö teema. Aasta teema võib olla näiteks spirituaalne, nagu minul äsja, aga ka mentaalne, füüsiline jne.

Joogafestivali erinevates workshopides rõhutasid erinevad gurud, et inimese ülesanne siin elus on teada saada, kes sa oled ning miks sa siin ilmas oled ehk mõista oma elu eesmärki. Ponnistasin ka selle eesmärgi nimel festivalil mitmetes töögruppides, et saada selge pilt ja sõnastus oma eluülesandele, kuid ilma tervikliku ja usutava tulemuseta. Ning nüüd, istudes selle maya astroloogia guru laua taga, vuristab ta mulle minu elu ülesande ilma vaevata ning selgelt ette! Olen jahmunud – esiteks on see täpselt see, mida ma oma viimase 10 tööaasta jooksul teinud olen ning teiseks on see tervikpilt fragmentidest, mida ma mediteerides tükk tüki haaval kokku korjanud olin. Olen õnnelik ja sõnatu, et see nüüd nii lihtsalt käis ning on nii reaalne ja usutav minu jaoks. Vazumil ei ole mingit kunsti ette lugeda minu tugevused ning mulle eluks vajalikud komponendid. See on vist esimene kord ennustaja juures, kui mulle ei räägita, mis juhtus ja mis saama hakkab, aga kus astroloogia ütleb mulle kes ja miks ma olen ning selles ei ole midagi uut ja üllatavat, vaid see on süstemaatiline ja loogiline tervikpilt sellest, mida ma ise igapäevaselt koguaeg tajunud olen. Maya-tädi räägib mulle minu järgmise 13 aasta rollist, mis tundub veidi hirmuäratava väljakutsena, kuid ta lohutab mind: „Sa ei pea ise midagi tegema, ega kellekski saama – loodus ja universum teevad sind. Vaata loodust – kas puud ja rohi teevad midagi selleks, et olla? Ei, nad lihtsalt on, sest universum tegi nad. Nii on ka inimesega, tuleb tajuda ennast ja end ümbritsevat ning usaldada, et kõik juhtub, mis juhtuma peab.” Hingan selle peale kohe vabamalt ja luban lihtsalt olla nii nagu loodus.

Ta lisab, et ma olen hea õpetaja ning peaksin kindlasti midagi õpetama ning pakub mulle kohe välja, et ma võiks omale ka selle mayade värgi selgeks teha ning hakata maailma sellega aitama!! Luban, et mõtlen ja registreerin end päevasele kursusele tema juures:) :). Kas keegi mulle kliendiks tuleks!??! J Igatahes kui keegi trehvab mõnd mayade astroloogia kuulutajat, siis soovitan läbi astuda – maailm läheb palju selgemaks.

Kristallvoodi.

Festivalil on võimalus käia veel ayurvedas, reiki sessioonil, võtta massaaži ja muid kehamõnusid, kuid mulle tundmatu ning huvitav tundub kristallvoodi. Näen üht näost punast ning pahupidi silmadega naist registreerimislaua juures ning ta väidab, et tuli just sellest kristallvoodist ning see oli nii kosmiline ja suurepärane, et ta on veel siiani selle mõju all. Mulle ei ole vaja seda hullust rohkem müüa, sest tahan ka kosmosesse :). Tehtud-mõeldud ning minu nimi on järgmise vaba kellaaja juures kirjas.

Kui kohale lähen, siis uurib naisterahvas kõigepealt, et mida ma kristallidega ravitsemisest tean. Minu „mittemidagi” vastuse peale räägib ta mulle, et see meetod on välja töötatud John of God’i (tõlkes: Jumala-John) poolt, kes elab Brasiilias ning on hetkel suurima väega elus meedium, kes viib imesid korda. Kristallvoodi seansse pakkuv naine koos oma mehega veetsid Jumala-Johni juures üle aasta ning võtsid ise ravikuure ning õppisid kristallidega ravitsemise teadust. Nimelt seisneb tehnika selles, et võetakse mäekristallid, need lihvitakse nii, et iga kristall kiirgab erinevat värvi, kui valgust peale lasta. Kristallid asetatakse sinu keha tšakrate (ernergia keskuste) kohale ning sinna kiirgab siis igale tšakrale sobiv valgus, mis puhastab tšakrad, viib nad ühele joonele ning aktiveerib nende tegevuse. Tšakrate aktiviseerimise nimel viskan end põrandale pikali, mulle pannakse pähe iPod ilusa muusikaga, silmadele pannakse rätik ning minu kohale lükatakse justkui mingi haigla aparaat 7 kristalliga, millest tõepoolest on igaüks erinevat värvi ja paikneb minu erinevate kehaosade kohal. Pean seal niiviisi viibima järgmised 30 minutit. Mulle meenub registreerimislaua juures nähtud naise nägu ning haaran igaks juhuks madratsi äärtest, et olla valmis karuselli kiirusel kosmosesse lendamiseks. Ootan, ootan veel..., veel natuke ning ei miskit... silme ees on tühjus. Minu tavapäraselt nii elava kujutlusvõime pistik oleks justkui seinast välja tõmmatud. Ühtäkki hakkab aga minu keha kontrollimatult hüppama ning värisema – justkui oleks elektrilöögi saanud ning selgroog läheb kuumaks. Tukslen seal kuni seansi lõpuni. Vahepeal on tunne nagu istuksin ma mingil lainel ning võnguksin selle lainega kaasa. Miski surub minu diafragmale ning ma ei tunne oma jalgu. Tunnen oma keha muteeruvat ei tea milleks, aga silme ees on ikka tühjus – ei mingeid pilte, värve...

Äkki jääb muusika iPodis vait, tasakesi võetakse rätik minu silmadelt ning selgub, et sessioon on läbi. Naine uurib põlevate silmadega, et noh, kuidas oli... Selgitan talle, et mingit kosmost ei olnud, hoopis midagi toimus füüsiliselt. Naine tundub ise ka veidi pettunud olevat minu igava kogemuse peale, kuid lohutab mind, et see ongi väga individuaalne ning et mul oli ilmselt midagi vaja füüsilisel tasemel korda ajada. Mmm... lepin selgitusega ning raha tagasi ei küsi.

Taro kaardid ja pendel.

Katiat tunnen ma tegelikult läbi Tom’i, kes sai temaga tuttavaks Ubudi tänavatel. Katia ise nimetab end nõiaks, sest ta on nõidumisega tegelenud juba 15 aastat. Tänaval vastu tulles teda välimuse järgi nõiaks vast ei tituleeriks, kuid temaga üle laua istudes, võib ta näost ja pilgust siiski midagi sellist välja lugeda, mis laseb aimata, et päris tavaline inimene ta ei ole. Katia räägib, et enamus inimesi, kes hakkavad nõidusega tegelema, proovivad muuta välist maailma oma ümber selleks, et nende elu paremaks läheks – näiteks, et kellegi mees või naine teda rohkem armastaks, et kellgi boss rohkem raha maksaks - ehk oma õnne muutmiseks proovitakse teisi muuta. Tegelikult jõuavad enamus nõidusega tegelevad inimesed selleni, et välise maailma muutmisest ei ole kasu, vaid muuta tuleb iseennast. Ja see on nii seetõttu, et kogu jõud soovide ja unelmate täitmiseks asub meie enda sees, mitte väljaspool meid.

Katia räägib oma nõidumise kogemustest. Armastuse nõidumisega ta enam ei tegele, sest sellega läheb alati midagi untsu. Katia sõnul oleme me kui väikesed tähekesed taevas, kellel igaühel on oma kindel teekond. Kui nõidusega seda teekonda vägivaldselt muuta, siis ei saagi muud juhtuda, kui kindlapeale midagi tuksi keerata. Armastuses juhtuvad asjad nii nagu nad juhtuma peavad ning kui proovid midagi muuta, siis keegi saab kusagil igatahes haiget. Raha asjadega on aga teisiti – nõiakunsti abil jõujooni muutes ei tee sa üldjuhul kellelegi haiget, vaid pigem eemaldad takistused, mis nö sinu seisavad raha ja sinu vahel. Katia pakub omaalgatuslikult välja, et ta võib vaadata, kas minu teel rahamägede juurde on ka mõni takistus. Selleks on tal aga pendlit vaja. Me ei leia muud sobivat, kui minu Hansapanga PIN kalkulaator, kuid Katia naerab kelmikalt ning leiab sellel erilise väe olevat, sest PIN kalkulaator on piltlikult uks raha juurde. Pendel ta käes käib hoogsalt ühele ja teisele poole, Katia vaatab mulle vahepeal üllatunult otsa, siis justkui kuuleks midagi ning siis hakkab naerma ning avaldab mulle saladuse, mida ma tegema ja mõtlema pean, et raha tee minuni vaba ja lai oleks. Proovin. Eks me näe, mis saama hakkab!! :)

Kui Katia on nõiakunsti loengu ning pendeldamise lõpetanud, võtab ta oma kotist siidsalli seest välja ilusate piltidega Taro kaardid. Segan kaarte ning tema õpetuse järgi pean oma vaime paluma, et nad läbi kaartide minuga räägiksid. Laual olev küünal tekitab salapärase õhkkonna, see on ilmselt minu kujutlusvõime, aga Katia nägu võtab järjest müstilisema varjundi ning keha võtab nõiduslikke positsioone. Katia lapib mulle erinevaid lauatäisi kaarte, mis peaksid rääkima tänasest ja tulevikust, armastusest ja minu professionaalsest elust. Ja räägivadki... Kohati ei ole kuuldul justkui mingit seost minu eluga, siis tekib aga äratundmisrõõm. Otsustan, et kuulan seda kui toredat muinaslugu ning jätan omale meelde vaid asjad, mis mulle meeldivad. Katia ennustab vahepeal raskemaid aegu, kuid alati lubab õnnelikku lõppu. Ta paneb mulle hingele, et iseend usaldaksin ja oma naiselikku vaistu kasutaksin. Ja see on sõnum, mille ma sellest 5 tunnisest õhtust kaasa võtan - et ükskõik mis tulevikus juhtub ning isegi kui kohati on raske, siis ei ole vaja muretseda, sest kõik ju lõpeb nagunii alati hästi :).

Marika, kellel vähem kui 2 kuu pärast on lootust uuesti normaalseks hakata

Neljapäev, 7. mai 2009

Matused Bali moodi

Küünlavalgel viirukitossu sees

Soe-bali-öö

Rolleril Ubudi poole vihisedes märkan, et ühel platsil on mehed ehitanud bambusest tellingud ning maa ja taeva vahel balansseerides meisterdavad kookospähkli koortest ning paberist ja kes-teab-veel-mis-sodist loomakujutist. Järgmisel päeval märkan, et loom on võtmas pulli kujutist ning on omale saanud nahaks ilusa musta sametkanga, punasest riidest huuled ning kuldsed pärlid. Pärin kohalikelt, et mis toimuma hakkab?! Selgub, et 3. mail toimub suur kuningliku pere kremeerimise tseremoonia, mis leiab aset üks kord 25 aasta jooksul. Kõlab väga huvitavalt ning ma ei suuda naeratust varjata, sest jälle tõden, et on tore olla õigel ajal õiges kohas.

Jään 3. maid ootama ning vahepeal tekib võimalus uurida nö tavaliste inimeste matmise kombeid Balil. Hindudel on kombeks tavaliselt surnukehad põletada. Kui meie India reisipäevikus sai mainitud, et kehad põletatakse sealmaal samal päeval, siis Balil on tegu veidi keerulisema protsessiga. Nimelt kremeerimine on siin kallis tegevus (umbes 10 000 krooni eesti rahas). Tavaliselt kui inimene sureb, siis perekond matab ta kõigepealt, sest sellist raha ei ole ootamatult kusagilt tavalisel perekonnal kohe võtta. Nii lebab kadunuke tavaliselt 2-3 aastat mullas. Kui perekonnal raha tekib, siis kaevatakse surnukeha üles ning põletatakse. Kohalike sõnul toimub väiksemates külades kremeerimise tseremoonia umbes iga 3 aasta järel, siis põletatakse kõik nö „ootel” kehad korraga, sest nii on odavam. Kuninglikus perekonnas, kus on rohkem raha, mumifitseeritakse surnukehad kõigepealt ning nagu varem mainitud, viiakse tseremoonia läbi üks kord 25 aasta jooksul, mis siis seekord on juhtumisi 3. mail sel aastal. Kui keegi kuninglikust perekonnast sureb näiteks 4. mail sel aastal, siis peab ta ootama 25 aastat, enne kui ta keha rahus puhata saab.

Aga 3. mail sean oma sammud templi poole, kus tseremoonia toimuma peab. Tänavad on liiklusele suletud ning ummistatud sarongi (vt varasem blogi sissekanne Bali rahvuslikest rõivastest ehk sarong on seeliku asemel kantav kangas) müüjate poolt. Nimelt toimub tseremoonia templi territooriumil ning sinna ei ole lubatud ilma sarongita minna. Müüjad asuvad minu pärast kaklusesse. Kui olen ühelt vanatädi pea peal olevast sarongi-virnast lilla-kuldse riidetüki välja tirinud, siis läheneb mulle üks teine sarongi müüja ning nõuab käed puusas, et ma ka temalt ühe sarongi ostaksin, sest temal oli minuga kõige esimesena silmside. Kui aus olla, siis nii head müügi argumenti ei ole ma ammu kuulnud, kuid kahjuks pean talle selgitama, et mul on vaid üks keha, kuhu ümber sarong kerida ning jätan ta õnnetuna tänavale seisma.

Templi ümbrus kubiseb kohalikest kaunitest Bali naistest, ruuduliste sarongidega meestest, kellel on maetava kuningliku perekonnaliikme fotoga t-särgid, lillevirnadest naiste pea peal, kilkavatest lastest, tuletõrje komandost. Kõige krooniks on totakad ja naeruväärsed turistid (nende hulgas mina), kes on oma igapäeva riietuse peale kerinud värvilise sarongi, selle sidunud paelaga ning kes proovivad selle kitsa kanga sees tibusammudel edasi siblida. Enamusel on totaalne disharmoonia sarongi värvide ning ülevalpool kantava riietuse osas. Kõige tipuks on enamus omale pähe ostnud suveniirina kohalike riisikasvatajate kolmnurkse mütsi – appii kui piinlikult koomiline see välja näeb. Kujutan end oma indigosinise avatud õlgadega kleidi ning kuldse-lilla sarongiga nähtamatuks ning torman enesekindla näoga oma fotograafi ametisse.

Templi hoovi peal kõrguvad kaks torni, mis on kaetud värviliste nikerdustega ning lipukestega. Paarkümmend meest liigutab ühe nendest ligi 4-5 meetri kõrgustest tornidest mingi bambusest trepi juurde. Selgub, et nendes tornides on surnukehad. Eraldi kõrgub üle templi hoovi suur varjualune, millel olevatel kuldsetel alustel ilutsevad kolm läikivmusta karvaga tehispulli, kelle ümber turnivad kümned mehed midagi teha. Äkki välgatab päikese käes nuga ning üks mees asub jõuliselt pulli selga maha lõikama ning mõlemad teised pullid saavad sama saatuse osaliseks. Mõne aja pärast selgub, et ilusatest nikerdatud tornidest tuuakse kirstudes olevad surnukehad pulli-platvormi juurde, kehad võetakse kirstudest välja ning asetatakse pulli kõhtu. Seejärel pannakse pullide seljad uuesti omale kohale. Tegu on just nimelt pulliga, sest pull oli jumalate liikumisvahend ja selle looma seljas on au ette võtta reisi teispoolsusesse.. Ümber platvormi on kümneid ja kümneid naisi, kes kõik kannavad oma pea peal suuri kausse või aluseid lillede ning muude ohvriandidega. Kõik need asetatakse ilusti pullide jalge ette platvormile.

Iga pulli kõhu alla tehakse lõke ning peagi on kogu ilmeilus skulptuur tules – keskmine pull põleb välgukiirusel, külgmistel võtab veidi kauem aega. Kuulan kohalikult karastusjoogi müüjalt, et kui kõik on põlenud, siis võetakse see tuhk ning puistatakse samal õhtul ookeani laiali.

Istun eemal templi trepil, vaatan kõike seda ning mul ei ole selle kirjeldamiseks muud sõna kui: kõige ilusam matusetseremoonia, mida ma näinud olen. Maasse matmine on minus alati veidi ängi tekitanud, kremeerimine tundub palju esteetilisem. Indias nähtud põletamine oli aga suhteliselt robustne ehk inimese tuleriidal nägemine tekitab ka siiski õõvastust ja seda vast ei saa kirjeldada sõnaga „ilus”. Kui inimkeha on aga suure kaitsva pulli sees peidus ning visuaalselt põleb pull, mitte inimene, siis selle tseremoonia kohta võib küll öelda - ilus.

Marika