Neljapäev, 7. mai 2009

Matused Bali moodi

Küünlavalgel viirukitossu sees

Soe-bali-öö

Rolleril Ubudi poole vihisedes märkan, et ühel platsil on mehed ehitanud bambusest tellingud ning maa ja taeva vahel balansseerides meisterdavad kookospähkli koortest ning paberist ja kes-teab-veel-mis-sodist loomakujutist. Järgmisel päeval märkan, et loom on võtmas pulli kujutist ning on omale saanud nahaks ilusa musta sametkanga, punasest riidest huuled ning kuldsed pärlid. Pärin kohalikelt, et mis toimuma hakkab?! Selgub, et 3. mail toimub suur kuningliku pere kremeerimise tseremoonia, mis leiab aset üks kord 25 aasta jooksul. Kõlab väga huvitavalt ning ma ei suuda naeratust varjata, sest jälle tõden, et on tore olla õigel ajal õiges kohas.

Jään 3. maid ootama ning vahepeal tekib võimalus uurida nö tavaliste inimeste matmise kombeid Balil. Hindudel on kombeks tavaliselt surnukehad põletada. Kui meie India reisipäevikus sai mainitud, et kehad põletatakse sealmaal samal päeval, siis Balil on tegu veidi keerulisema protsessiga. Nimelt kremeerimine on siin kallis tegevus (umbes 10 000 krooni eesti rahas). Tavaliselt kui inimene sureb, siis perekond matab ta kõigepealt, sest sellist raha ei ole ootamatult kusagilt tavalisel perekonnal kohe võtta. Nii lebab kadunuke tavaliselt 2-3 aastat mullas. Kui perekonnal raha tekib, siis kaevatakse surnukeha üles ning põletatakse. Kohalike sõnul toimub väiksemates külades kremeerimise tseremoonia umbes iga 3 aasta järel, siis põletatakse kõik nö „ootel” kehad korraga, sest nii on odavam. Kuninglikus perekonnas, kus on rohkem raha, mumifitseeritakse surnukehad kõigepealt ning nagu varem mainitud, viiakse tseremoonia läbi üks kord 25 aasta jooksul, mis siis seekord on juhtumisi 3. mail sel aastal. Kui keegi kuninglikust perekonnast sureb näiteks 4. mail sel aastal, siis peab ta ootama 25 aastat, enne kui ta keha rahus puhata saab.

Aga 3. mail sean oma sammud templi poole, kus tseremoonia toimuma peab. Tänavad on liiklusele suletud ning ummistatud sarongi (vt varasem blogi sissekanne Bali rahvuslikest rõivastest ehk sarong on seeliku asemel kantav kangas) müüjate poolt. Nimelt toimub tseremoonia templi territooriumil ning sinna ei ole lubatud ilma sarongita minna. Müüjad asuvad minu pärast kaklusesse. Kui olen ühelt vanatädi pea peal olevast sarongi-virnast lilla-kuldse riidetüki välja tirinud, siis läheneb mulle üks teine sarongi müüja ning nõuab käed puusas, et ma ka temalt ühe sarongi ostaksin, sest temal oli minuga kõige esimesena silmside. Kui aus olla, siis nii head müügi argumenti ei ole ma ammu kuulnud, kuid kahjuks pean talle selgitama, et mul on vaid üks keha, kuhu ümber sarong kerida ning jätan ta õnnetuna tänavale seisma.

Templi ümbrus kubiseb kohalikest kaunitest Bali naistest, ruuduliste sarongidega meestest, kellel on maetava kuningliku perekonnaliikme fotoga t-särgid, lillevirnadest naiste pea peal, kilkavatest lastest, tuletõrje komandost. Kõige krooniks on totakad ja naeruväärsed turistid (nende hulgas mina), kes on oma igapäeva riietuse peale kerinud värvilise sarongi, selle sidunud paelaga ning kes proovivad selle kitsa kanga sees tibusammudel edasi siblida. Enamusel on totaalne disharmoonia sarongi värvide ning ülevalpool kantava riietuse osas. Kõige tipuks on enamus omale pähe ostnud suveniirina kohalike riisikasvatajate kolmnurkse mütsi – appii kui piinlikult koomiline see välja näeb. Kujutan end oma indigosinise avatud õlgadega kleidi ning kuldse-lilla sarongiga nähtamatuks ning torman enesekindla näoga oma fotograafi ametisse.

Templi hoovi peal kõrguvad kaks torni, mis on kaetud värviliste nikerdustega ning lipukestega. Paarkümmend meest liigutab ühe nendest ligi 4-5 meetri kõrgustest tornidest mingi bambusest trepi juurde. Selgub, et nendes tornides on surnukehad. Eraldi kõrgub üle templi hoovi suur varjualune, millel olevatel kuldsetel alustel ilutsevad kolm läikivmusta karvaga tehispulli, kelle ümber turnivad kümned mehed midagi teha. Äkki välgatab päikese käes nuga ning üks mees asub jõuliselt pulli selga maha lõikama ning mõlemad teised pullid saavad sama saatuse osaliseks. Mõne aja pärast selgub, et ilusatest nikerdatud tornidest tuuakse kirstudes olevad surnukehad pulli-platvormi juurde, kehad võetakse kirstudest välja ning asetatakse pulli kõhtu. Seejärel pannakse pullide seljad uuesti omale kohale. Tegu on just nimelt pulliga, sest pull oli jumalate liikumisvahend ja selle looma seljas on au ette võtta reisi teispoolsusesse.. Ümber platvormi on kümneid ja kümneid naisi, kes kõik kannavad oma pea peal suuri kausse või aluseid lillede ning muude ohvriandidega. Kõik need asetatakse ilusti pullide jalge ette platvormile.

Iga pulli kõhu alla tehakse lõke ning peagi on kogu ilmeilus skulptuur tules – keskmine pull põleb välgukiirusel, külgmistel võtab veidi kauem aega. Kuulan kohalikult karastusjoogi müüjalt, et kui kõik on põlenud, siis võetakse see tuhk ning puistatakse samal õhtul ookeani laiali.

Istun eemal templi trepil, vaatan kõike seda ning mul ei ole selle kirjeldamiseks muud sõna kui: kõige ilusam matusetseremoonia, mida ma näinud olen. Maasse matmine on minus alati veidi ängi tekitanud, kremeerimine tundub palju esteetilisem. Indias nähtud põletamine oli aga suhteliselt robustne ehk inimese tuleriidal nägemine tekitab ka siiski õõvastust ja seda vast ei saa kirjeldada sõnaga „ilus”. Kui inimkeha on aga suure kaitsva pulli sees peidus ning visuaalselt põleb pull, mitte inimene, siis selle tseremoonia kohta võib küll öelda - ilus.

Marika

Kommentaare ei ole: