Kota Kinabalus, trendikohvikus tiiviku all, vastasmajaks Hyatti 5-tärni hotell, mille sportlikum osa külastajatest pärastlõunaselt stepib või hantleid tõstab
Ruumis jahe, väljas püsib temperatuur stabiilselt üle +30ºC
Üllatusena tuli mulle tähelepanek, et Malaisia Borneos on sedavõrd olulised hiina mõjud. Hiinlased moodustavad siin olulise rahvusgrupi, mistõttu hiina keelt kohtab tänaval nii kõnes kui kirjas. Samuti jääb silma terve hulk hiinlaste ärisid ja toidukohti, kui KK-s (oh nad siin armastavad igasugu lühendeid, ehk siis Kota Kinabalu lühendatakse mugavalt KK-ks) ringi jalutada. Tagatippu leiab siit ka palju turiste Hiinast ja Singapurist. Mõnusad otselennud KK-sse teevad neile siia reisimise väga mugavaks.
Kuna maikuud on läbi ajaloo Malaisia Borneo põlishõimude poolt tähistatud kui olulist (riisi) saagikoristuskuud, siis leiab siin praegu igasuguseid selleteemalisi üritusi: kohalikes vabaõhumuuseumites tehakse igasugu etteasteid (ehk siis Eesti mõistes on Värska memmed Rocca al Maresse toodud), mängitakse läbi traditsioonilisi pulmapidusid, lauldakse traditsioonilisi laule, kantakse traditsioonilisi riideid, ja kõik see peaks tipnema kuu viimastel päevadel suure festivaliga. Olulisuse mõttes võrreldav meie jaanipäevaga. Ise olen püüdnud siin ennekõike tabada Malaisia tänase päeva elu, mistõttu olen nendest üritustest teadlikult eemale jäänud (Eh-hee, olles selle pärastlõunal kirja pannud sattusin õhtusel linnatänaval KK saagikoristusfestivali avapidustusele kaasa elama:).
Peamiseks põhjuseks, miks turistid Sabahisse tulevad, pole aga ei riis ega tasuta internet, vaid et vallutada Kinabalu mägi (oma 4,095 meetriga on see kõrgeim tipp Himaalaja mäestiku ja Uus Guinea mägede vahel) ja imetleda siinset loodust. Kinabalu mägi on atraktsioon omaette. Elan KK-s hostelis, kus igal päeval keegi on valmistumas mäkke minekut või on just tulnud mäe otsast, kõik mõnusasti elevil. Mäkke ronimisest on siin saanud selline suur äri, et paljude kohalike elanike jaoks pole see finantsiliselt enam kättesaadav. Nii tuleb kahepäevase ekspeditsiooni tarbeks arvestada minimaalselt 1,800 krooniga (tasu ronimise loa eest, tasu giidile, majutus ja toitlustamine poolel mäel), samas kui kohtasin ka rändureid, kes maksid oma matkakorraldajatele sama asja eest kuni 3,000 krooni. Vilunud matkajad on siin nördinud, et mäkke ronimise eest selline tasu välja tuleb käia, samas kui nädalaks-paariks kohalesõitnud puhkajate jaoks pole see suurem asi teema. Olgu kuidas on, ühiselt rõõmsad on kõik, kes tipu vallutasid. Ise mäkkeronimise plaane ei pea – nii riietuse kui jalatsite osas oleks tarvis midagi natuke toekamat kui minu fliis ja tavalised spordisussid. Merapi vulkaan Indoneesias oli ka piisavalt värske kogemus, et Kinabalu mägi mu hinge kriipima ei jää.
Siinne loodus pakub rida “imesid”, mida kohalike reklaammaterjalide järgi kusagil mujal maailmas näha ei saa (mis on küll väike vale): olgu see siis väljasuremise ohus orangutanid, ninaahvid või maailma suurim lill rafleesia. Kuna turism on Malaisia kõige olulisem majandusharu, siis on siin olemas ka kõikvõimalik infrastruktuur, mis toetab igasuguste loodusimedega tutvumist. Kohati on tegu üpris eksklusiivsete tuuridega, kuid leiab ka selliseid, kuhu lihtne rändur ligi pääseb. Nii et jätangi sedakorda blogikirjutamise katki ja sõidan kohtumisele ninaahviga.
Ruumis jahe, väljas püsib temperatuur stabiilselt üle +30ºC
Püüan siis Marika palvel vürtsitada meie blogi veidi asisemate teemadega, samal ajal kui ta ise Balil narkot laksab ja spirituaalsetel keerdkäikudel eksleb:). Muuhulgas on ka mõni mu kallis tuttav e-posti kaudu kurtnud, et minust pole blogis ammu midagi kuulda olnud. Eks kõik sedasorti ette- ja tähelepanekud sunnivad mind ennast parandama. Mulle lihtsalt paistis juba, et mu internetikohvikus veedetud aeg pole enam mõistlikus proportsioonis rändamise või kohaliku eluoluga tutvumise ajaga. Nii et saadagu ka ränduri igapäevaelu raskustest ja dilemmadest aru. Lisaks olgu öeldud, et mingit salaelu pole ma siin vahepeal elanud ja kogu huvitava, mida tegin ja nägin olen üles riputanud oma Flickri kontole, kuhu olen ka meie blogist kenad viited teinud. Boonusena olen pildiseeriate juurde lisanud ka kiired kokkuvõtted, millised imed mu kaamerasilma ette jäid. Nii et head lisalugemist ja –vaatamist sealt!
Muidu olen ma oma reisiga Malaisiasse, Borneosse jõudnud. Ma ei väsi kiitmast siinseid odavlennufirmasid (www.airasia.com; www.jetstar.com; www.tigerairways.com), kes siinpool maakera lendamise meeldivalt odavaks muudavad. Maksad 300-400 krooni ja oled peale 2-3 tunnist sõitu ühest riigist teise jõudnud. Malaisia võttis mind vastu maskides lennujaama- ja tollitöötajatega ja lisaks tuli kõigil lennureisijatel enne lennujaama terminali sisenemist täita lisaankeet oma tervisliku seisukorra kohta. Gripp A (H1N1) ehk Swine Influenza, mida Eestis seagripiks kutsutakse, oli kogu sellise tavatu sissejuhatuse nimeks. Malaisia oli niisiis esimene riikidest, kuhu sattusin, kus taolised preventiivsed meetmed riigi Tervishoiuministeeriumi Haiguste Kontrolli Divisjoni poolt on kasutusele võetud. Vähe sellest, mõni päev tagasi külastasin väikest mägiküla osariigi pealinnast mõnisada kilomeetrit eemal ja sealse käsitöömaja seinalt leidsin plakati, mis hoiatas viiruse eest ja kutsus kõiki inimesi (sihtgrupiks küll selgelt turistid) kohe arsti poole pöörduma, kui mingid viiruse tundemärgid peaksid ilmnema. Ei tea, kas seetõttu, aga senini olevat Malaisia sellest viirusest vaba. Kuuldavasti pole uus ehmatav haigus ka Eestisse jõudnud, samas ei kujuta ma ise ette, et sarnaseid flaiereid Setomaal või Kihnus jagatakse. Igatahes elatakse Malaisias viiruse levikule tähelepanelikult kaasa ja ajalehtedest võib leida riikide lõikes statistikat selle leviku kohta. Kohalike valvsust kirjeldab seegi, et kui ma ühel päeval kohalikus ilus-poes müüjate vahel köhima hakkasin, astusid need arglikult minust oma mitu meetrit eemale...
Muidu olen ma oma reisiga Malaisiasse, Borneosse jõudnud. Ma ei väsi kiitmast siinseid odavlennufirmasid (www.airasia.com; www.jetstar.com; www.tigerairways.com), kes siinpool maakera lendamise meeldivalt odavaks muudavad. Maksad 300-400 krooni ja oled peale 2-3 tunnist sõitu ühest riigist teise jõudnud. Malaisia võttis mind vastu maskides lennujaama- ja tollitöötajatega ja lisaks tuli kõigil lennureisijatel enne lennujaama terminali sisenemist täita lisaankeet oma tervisliku seisukorra kohta. Gripp A (H1N1) ehk Swine Influenza, mida Eestis seagripiks kutsutakse, oli kogu sellise tavatu sissejuhatuse nimeks. Malaisia oli niisiis esimene riikidest, kuhu sattusin, kus taolised preventiivsed meetmed riigi Tervishoiuministeeriumi Haiguste Kontrolli Divisjoni poolt on kasutusele võetud. Vähe sellest, mõni päev tagasi külastasin väikest mägiküla osariigi pealinnast mõnisada kilomeetrit eemal ja sealse käsitöömaja seinalt leidsin plakati, mis hoiatas viiruse eest ja kutsus kõiki inimesi (sihtgrupiks küll selgelt turistid) kohe arsti poole pöörduma, kui mingid viiruse tundemärgid peaksid ilmnema. Ei tea, kas seetõttu, aga senini olevat Malaisia sellest viirusest vaba. Kuuldavasti pole uus ehmatav haigus ka Eestisse jõudnud, samas ei kujuta ma ise ette, et sarnaseid flaiereid Setomaal või Kihnus jagatakse. Igatahes elatakse Malaisias viiruse levikule tähelepanelikult kaasa ja ajalehtedest võib leida riikide lõikes statistikat selle leviku kohta. Kohalike valvsust kirjeldab seegi, et kui ma ühel päeval kohalikus ilus-poes müüjate vahel köhima hakkasin, astusid need arglikult minust oma mitu meetrit eemale...
Muidu on Malaisia mind taaskord üllatanud oma modernsusega (see nelja kuu tagune Kuala Lumpuri kogemus on ju tänaseks praktiliselt unustatud ja pealinna järgi ei saa kunagi ka suuri üldistusi kogu riigi kohta teha). Esimesel õhtul Kota Kinabalu tänavatel jalutades tundus nagu oleksin pärast nõuka aega esimest korda Helsingisse sõitnud. Teen vist sellise võrdlusega Indoneesiale veidi liiga, aga selge on see, Malaisia on majanduslikult oma suurest naabrist kaugel ees. Aga eks selle võrra ole siin muidugi jälle vähem ka, mille üle imestada. Noored hängivad siin trendikate riiete ja soengutega linna peal ringi nagu Tallinnas Viru keskuse ümber ja igasugused rahvusvahelised brändid on end kenasti sisse seadnud kaasaegsetes kaubanduskeskustes. Starbucks ja The Coffee Bean & Tea Leaf kohvikuketid on siia igatahes varem jõudnud kui Eestisse. Traadivaba internet levib tasuta igas enesest lugupidavas toidukohas ja inglise keelt räägivad siin inimesed keskmisest sagedamini kui mitmes teises Kagu-Aasia riigis.
Üllatusena tuli mulle tähelepanek, et Malaisia Borneos on sedavõrd olulised hiina mõjud. Hiinlased moodustavad siin olulise rahvusgrupi, mistõttu hiina keelt kohtab tänaval nii kõnes kui kirjas. Samuti jääb silma terve hulk hiinlaste ärisid ja toidukohti, kui KK-s (oh nad siin armastavad igasugu lühendeid, ehk siis Kota Kinabalu lühendatakse mugavalt KK-ks) ringi jalutada. Tagatippu leiab siit ka palju turiste Hiinast ja Singapurist. Mõnusad otselennud KK-sse teevad neile siia reisimise väga mugavaks.
Kuna maikuud on läbi ajaloo Malaisia Borneo põlishõimude poolt tähistatud kui olulist (riisi) saagikoristuskuud, siis leiab siin praegu igasuguseid selleteemalisi üritusi: kohalikes vabaõhumuuseumites tehakse igasugu etteasteid (ehk siis Eesti mõistes on Värska memmed Rocca al Maresse toodud), mängitakse läbi traditsioonilisi pulmapidusid, lauldakse traditsioonilisi laule, kantakse traditsioonilisi riideid, ja kõik see peaks tipnema kuu viimastel päevadel suure festivaliga. Olulisuse mõttes võrreldav meie jaanipäevaga. Ise olen püüdnud siin ennekõike tabada Malaisia tänase päeva elu, mistõttu olen nendest üritustest teadlikult eemale jäänud (Eh-hee, olles selle pärastlõunal kirja pannud sattusin õhtusel linnatänaval KK saagikoristusfestivali avapidustusele kaasa elama:).
Peamiseks põhjuseks, miks turistid Sabahisse tulevad, pole aga ei riis ega tasuta internet, vaid et vallutada Kinabalu mägi (oma 4,095 meetriga on see kõrgeim tipp Himaalaja mäestiku ja Uus Guinea mägede vahel) ja imetleda siinset loodust. Kinabalu mägi on atraktsioon omaette. Elan KK-s hostelis, kus igal päeval keegi on valmistumas mäkke minekut või on just tulnud mäe otsast, kõik mõnusasti elevil. Mäkke ronimisest on siin saanud selline suur äri, et paljude kohalike elanike jaoks pole see finantsiliselt enam kättesaadav. Nii tuleb kahepäevase ekspeditsiooni tarbeks arvestada minimaalselt 1,800 krooniga (tasu ronimise loa eest, tasu giidile, majutus ja toitlustamine poolel mäel), samas kui kohtasin ka rändureid, kes maksid oma matkakorraldajatele sama asja eest kuni 3,000 krooni. Vilunud matkajad on siin nördinud, et mäkke ronimise eest selline tasu välja tuleb käia, samas kui nädalaks-paariks kohalesõitnud puhkajate jaoks pole see suurem asi teema. Olgu kuidas on, ühiselt rõõmsad on kõik, kes tipu vallutasid. Ise mäkkeronimise plaane ei pea – nii riietuse kui jalatsite osas oleks tarvis midagi natuke toekamat kui minu fliis ja tavalised spordisussid. Merapi vulkaan Indoneesias oli ka piisavalt värske kogemus, et Kinabalu mägi mu hinge kriipima ei jää.
Siinne loodus pakub rida “imesid”, mida kohalike reklaammaterjalide järgi kusagil mujal maailmas näha ei saa (mis on küll väike vale): olgu see siis väljasuremise ohus orangutanid, ninaahvid või maailma suurim lill rafleesia. Kuna turism on Malaisia kõige olulisem majandusharu, siis on siin olemas ka kõikvõimalik infrastruktuur, mis toetab igasuguste loodusimedega tutvumist. Kohati on tegu üpris eksklusiivsete tuuridega, kuid leiab ka selliseid, kuhu lihtne rändur ligi pääseb. Nii et jätangi sedakorda blogikirjutamise katki ja sõidan kohtumisele ninaahviga.
Tom
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar