Alpaca sokkides seikleja Tartu Maratonil

Hei-hei Tartu Werneri kohvikust peale kohvi ja kaht kiluvõileiba!

Ja head Eesti Vabariigi 92. Aastapäeva ka Sulle!

(foto internetist)

Blogis pole Tomist küll enam ammu midagi kuulda olnud, kuid see ei tähenda, et ta Eestis aktiivset seikleja elu ei elaks. Kuna ta mind hoiab oma seiklustega ikka kursis, siis otsustasin (Tom, vabandust, et ilma sinu teadmata) tema Eesti-elu seikluseid ka siin blogis veidi kajastada. Nimelt sai ta minu silmis ühe äärmiselt suure vägiteoga hakkama – TOM KÄIS TARTU MARATONIL. Minu andmetel tegi ta trenni vaid nädala või kaks ning siuh – tulle ta läkski. Tartu maraton ei ole mõne Indoneesia vulkaani otsa ronimine, vaid ikka pika päeva jagu lumes ja külmas rühkimist. Arvestades olematut ettevalmistuse aega, tundub, et sellisteks vägitegudeks on kõige olulisem siiski seikleja meel ning entusiasm, mida Tomil ägedalt loomupäraselt on ning mida ilmselt see aastane reis veelgi suurendas! Müts maha, Tom, et ära tegid!!

Aga maratonil osales veidi ka Peruu hõngu, nimelt pihtis Tom mulle e-mailis, et Tartu maratoni läbisid ilmselt ka esimest korda Peruu alpacad ehk alpaca villast sokid. Lähen kohe uhkusega siinsetele tädidele alpacade vägitegudest rääkima.

Aga siin Tomi enda muljed üritusest (jutt on kopeeritud Tomi flickri fotode juurest. Fotosid ja videosid vaata siit):

Hommikul vaatasin otseülekannet Päris Maratoni stardist ja meelde jäid Raul Olle sõnad: „… lõpetage inimvääriliselt…“. No muidugi, eks see manitsus oli mõeldud ennekõike neile peast sportlastele, kes oma mõtetes on olümpiavõitjad, kuid kelle füüsiline vorm ei lubaks neil hingeldamiseta ka neljandale korrusele kõndida…

Lisaks tarkadele õpetussõnadele jäi silma terve rida värvikaid suusasõpru nagu põder, Muhu rahvariietes näitsik, jne, no ja muidugi see TOHUTU rahvamass. 61 km stardis oli ca 5,000 suusatajat ja see mõjus väga võimsana.

Kui meie ekipaaž – saatemeeskond õde Katrin ja kaasvõitleja Helens – Arula teeristi 31 km stardipaika jõudsime, oli ootusärevus laes. Start anti nii, et ma ei saanud arugi. Tegin veel stardikoridoris hoogsalt pilte, kui korraga märkasin, et ligi 1,500 lühimaratoni startijat olid moodustanud juba pika ussi üle eeslaiuva mäe. Lisasekundid kadusid, et tuletada meelde, mis viguriga suusakepid kätte käisid…;).

Ega maratoni alguses kiirustada saanudki – kõik rajad olid sõitjatest umbes ja hoogsa lükkamise ajal tuli nii mõnigi kord hoopis pidurdada ja hoida silma peal, et selles tohuvabohus suusavarustus ühes tükis püsiks.

Olin tulnud maratonile määrimata suuskadega, et ma ei saaks oma halba esinemist määrdemeeskonna süüks ajada;). Olin kindlas teadmises, et võin ka käte ja kulmude jõul ennast finišisse tõmmata. Nii läkski. No muidugi kaasnesid sellega ka teatud stiililised eripärad minu sõidus. Näiteks kui väiksematel tõusudel võisid korraliku pidamisega suusad kõndida mäest üles, siis mina liikusin nagu masin paaristõugetega või tegin käärsammu. Pikematel tõusudel kirusin vaikselt, et uisusammuga pole lubatud mäest üles liuelda, mõnel korral selle reegli vastu ka salamahti patustades...

Üldiselt oli 31 km rada aga pigem mäest alla kui mäest üles sõitmine. Kuna alles samal ööl tabas Lõuna-Eestit suuremat sorti lumetuisk, siis ei saanud heast sissesõidetud rajast juttugi olla. Valdavalt oli rada lumepudrune. Minusuguseid mittesportlasi see eriti ei seganud. Pudruse raja kompenseeris täielikult suurepärane talveilm. Kui veel hommikul oli Tartus ligi 14 miinuskraadi, siis teeninduspunktides kuulsin korraldajaid rääkimas miinus viiest kraadist. Tuult praktiliselt ei olnud. Kui sinna juurde mõelda veel kaunis Lõuna-Eesti kuppelmaastik, lume alla mattunud kuusepuud, lai ja looklev suusarada ja rõõmsameelsed suusasõbrad, siis polnud mingi ime, et kogu sõit kulges ülevas meeleolus.

Füüsiliselt polnud raske sõita. Üksnes esimesel neljandal-kuuendal kilomeetril tundsin, et oh, lõõtsutan juba kergelt ja tekkis väike muremõte, kuidas nii ülejäänud 25-27 km vastu pidada. Peagi aga organism harjus kestva koormusega ning tekkis ühtlaselt mõnus sõidutempo.

Hoolimata sõidurõõmust, olid parimad osad distantsist ikkagi toitlustuspunktid. Kui „sportlased“ krabasid lennult joogitopsi ja banaani/hapukurgi ning tõttasid edasi, siis meiesugused pühapäevanautlejad võtsid seal mõnusalt aja maha – vabastasime end suuskadest, hängisime erinevate toidu- ja joogilettide juures, ajasime juttu mustikasupi jagajate, hooldemeistrite, ergutajate ja teiste omasugustega. Äärmiselt lahe ja lõbus meeleolu valitses selles seltskonnas – kes pakkus oma šokolaadi süüa ja kes ergutas uuesti rajale minema.

Lisaks sai igas teeninduspunktis kohatud erinevaid naljahambaid, kes olid rajale tulnud kas suusahüppekombinesoonides ja –suuskadel, Baierimaa rahvarõivais (see Muhu tüdruk stardis osutus hoopis Sky Plus DJ-st Gretekeseks:) või mõnes muus jaburas kostüümis.

Ka rajal olles sai kuulatud mitme vana suusahundi memuaare nende 25+ maratonist ja üksteist ergutatud. Aeg-ajalt andsin tööd ka kaelasrippuvale fotoaparaadile.

Pärast Hellenurme toitlustuspunkti (7 km enne finišit) panin pähe iPodi, et päev varem selleks tarbeks kokkupandud playlist mind lisaväega toniseeriks ja meeleolukalt võiduka lõpuni viiks. Madonna „Jump“, Seali „The Right Life“, Sandra „Johnny Wanna Live“ (sic!), Chicane’i (featuring Bryan Adams) „Don’t Give Up“, Sigur Rosi „Med Blodnasir“, Nukitsamehe filmimuusika „Tõeline Jõud“, Fragma „Toca’s Miracle“, Arashi (featuring Helena) „Pure Love“, PostUganda „La Cigale Et La Fourmi Ehk Sipelgate Onnid On Nii Nunnud“ , R.E.M.’i „Nightswimming“, Sigur Rosi „Med Sud i Eyrum“, Laudaukse Kääksutajate „Tuuleloits“, Loreena McKennithi „Prospero’s Speech“, Coldplay „Escapist“, Madonna „Get Together“, Thomas Newmani „Dead Already“, t.A.T.u „Nas Ne Dagonjat“ andsid endast parima ja ma ei pannud enam tähele isegi seda, et mu päev otsa koormust saanud triitsepsid kurjakuulutavalt tulitasid.

Umbes kolm kilomeetrit enne lõppu oli Löfbergs Lila kohvik, kus margitruult üksnes kohvi pakuti (võimalik, et varasemad lõpetajad teavad rääkida midagi ka kohvikoorest ja saiakestest!?). Muidugi ei jätnud ma ka selles punktis peatumata. Kergelt juba hämardus ja kohale saabunud asjapulgad oskasid öelda, et maraton on vaikselt läbi saamas ja tagantpoolt on tulemas veel umbes 200 suusatajat.

Viimased kilomeetrid möödusid mõnusalt nagu oleks teinud lihtsalt üht kolmekilomeetrist suusaringi. Finiši ületasin Roger Sanchezi „Another Chance“ saatel. Viimane foto rajast ja mulle riputati kaela medal eduka maratoni läbimise eest. Rajal olin kokku peaaegu viis tundi. Selle tulemusega ei pääse ma küll ühessegi spordiraamatusse, kuid isiklikus „superlahedate pühapäevade“ nimekirjas saavutas see väga kõrge koha.

Kui juba pimedas ja peaaegu inimtühjal võistlusplatsil parkla poole kõndisime, kuuldus mikrofonist, et finišisse on jõudnud eelviimane suusataja – põder! Selline rahvapidu on kord juba Tartu maraton.

Tom

Elu võimalikkusest Eestis

Tallinnas Sitsi mäel,
+5 ºC, raagus, kuid päikeseline olemine

Minu blogielu on nüüd mõnda aega varjusurmas olnud ja pole ka mingi ime – mu maailmarännak on veidi rohkem kui kuu aega läbi. Aga nii nagu reisi käigus sai blogi kirjutamisest mõnus kõrvaltegevus, siis tundub, et ka minu „uues Eesti elus“ tekib aeg-ajalt tahtmine avalikku ruumi omi mõtteid paisata. Pealegi, isegi mu oma ema kurtis mulle mõni aeg tagasi, et kui olin kaugel ära, teadsid nad blogi ja fotode kaudu minu tegemistest oluliselt rohkem, kui nüüd, mil olen jälle Eestis;). Näedsa, olen lähedaste ootused virtuaalsete kanalite abil liiga kõrgeks kruvinud ja päris elus jään hätta taolistele ootustele vastamisega. No ja muidugi on üks mu kirjutamise põhjustest see, et anda Marikale puhkust maailma ja iseenda avastamiseks. Peab ta ju seda koormat, mis me ühiselt blogi kirjutama hakates võtsime, nüüd üksi kandma ja et ta selle kuhja all ei murduks, siis püüan aeg-ajalt üllitada lugusid ka kodumaalt.

Minu sisseelamine Eestisse on kulgenud äärmiselt sujuvalt. Vaimus olin ma valmis üheks suureks kultuurišokiks – see oli kõige meeldejäävam hoiatus mitmetelt teistelt pikaajalistelt ränduritelt, kellega enne reisi kokku saime. Igasugune šokk reisi lõppemisest, heaoluühiskonna mugavustest ja igavusest jäi mul aga tegelikult läbi elamata. Ilmselt oli siin suureks abiks hea ettevalmistus sellest, mida oodata ja nii oli mul tõesti väga raske milleski pettuda. Hoopis vastupidi, kõik minu hirmud koju tuleku halluse ees kadusid niipea, kui Tallinna lennujaama ootesaali oma jala tõstsin, häid sõpru sülelesin ja öisesse Talllinasse sööstsin. Hilisematel päevadel ja nädalatel saatis mind tohutu kergus kohtudes erinevate heade inimestega, kes minust siia maha jäid ja käies vanades tuttavates kohtades. Mul oli läbivalt tunne, et ma ei olnudki ära. Minu TOHUTULT PIKK reis sulas minu peas üheks lühikeseks imeliseks mälestuseks. Arvan, et see tunne aitas mul kiiresti ja valutult hakata elama oma igapäevast elu.

Eriti meeldis mulle sõnum plakatilt, millega mu sõbrad mind Tallinna lennujaamas ootasid: „Seiklus algab nüüd!“. Oma viimastel nädalatel Kõrgõzstanis olin palju mõelnud oma uuele elule Eestis ja just sarnase ideega lennukile astunud. Elu Eestis ei peaks vaatama kui mingit paratamatust, vaid sarnast põnevat ja üllatusterohket teekonda, nii nagu olin aasta aega suhtunud oma rännakusse.

Kuna olin aasta aega KULGENUD mööda ilma, siis on ka minu praegune elutempo väga aeglane:). Tundub, et need 390 päeva ja 80 661 kilomeetrit (Travellerspoint linnulennul arvutatud marsruudi järgi) on minu sisemist kella oluliselt pidurdanud, mistõttu pole ma jõudnud ka veel paljude sõpradega kokku saada, mitmetesse kohtadesse, kuhu arvasin end KOHE minevat jne. Minu päevad mööduvad mõnusas kombinatsioonis hommikusest raamatulugemisest, päevasest käigust linna, et kohtuda mõne inimesega, luusida kusagil ringi või panustada tööalasesse ettevõtmisse. Õhtuti olen enamasti elanud kaasa erinevatele kultuurisündmustele, käinud külas või istunud kodus aknalaual ja muusikat kuulanud või raamatut lugenud.

Minu praegune elu meenutab pigem minu aastast rändurielu kui elu, millest eelmise aasta septembrist maailma lendasin. Lihtsalt tegevuspaigaks on Tallinn, millest ma olen „ära katnud“ ka üksnes väga väikse osa. Nii nagu reisil, kõnnin ka nüüd palju jalgsi või siis kasutan ühistransporti. iPodist hea muusikaga on saanud aga sama tavaline aksessuaar nagu müts peas või kindad käes.

Kuna olen juba mõnda aega Eestis olnud, siis on sõbrad minult vaikselt uurinud, kuidas mul ka tööl läheb. Sellele küsimusele on mul olnud naljakas-kummaline vastata, sest klassikalises mõttes ma tööl ei käigi. Arvan, et see on parim muutus minu elus võrreldes eluga enne pikka puhkust. Mulle tõesti meeldib elada praeguse suure tööalase vabadusega, mida ei piira kindlad kellaajad, kontoriruumid ega rolliootused. Kadunud on selged piirid minu igapäevaste kohtumiste, jalutuskäikude, lugemiste ja töö vahel ja see, kuidas neid nimetada, oleneb sellest, kuidas neile vaadata. Mulle meeldib olla tagasi professionaalsel areenil, kuid võtan oma tööalaseid tegemisi kui osa huvitavast nädalast. Mul ei ole plaanis oma tööelul lasta kasvada suuremaks kui elu, sest elu lihtsalt on nii palju värvilisem, kui sinna jagub ruumi paljudeks erinevateks tegevusteks. Pikk puhkus on andnud mulle palju sisemist kindlust ja usku, et ma saan endale tööd valida. Ehk siis loen pigem kodus huvitavat kirjandust kui seon end tööde ja tegemistega, mis mulle huvitavad ei tundu.

Tööalase sisekaemusega jõudsin ma ka selgusele, kuivõrd palju vähem finantse mulle tegelikult äraelamiseks vaja on. Kui mu varasem töötempo oli periooditi äärmiselt pingeline (ja olgu öeldud, et vaatamata selle intensiivsusele, saatis seda ka siis suur hasart), siis pidin ma selle pingutuse eest end ka väga tihti premeerima. „Ma olen seda väärt!“ põhjendasin endale pidevalt ostes aina uusi ASJU või tarbides erinevaid kalleid teenuseid. Pingeline elutempo pani ka intentsiivsemalt pidutsema, et enne uue töönädala algust eelmise nädala pinge endast välja lasta. Ei, selles pole midagi, mida ma kahetseksin – ma ilmselgelt nautisin seda ja naudin senini - aga on päris selge, et mu uus elu ei ole vähem tore, kui teen järeleandmisi sissetulekutes (ja sealhulgas töömahus) ja „ostan“ selle eest endale rohkem vaba aega, sealjuures tarbides vähem. Mkm, niisuguste mõtetega Eesti majandust küll kiirele tõusule ei vii, aga õnnemeetri näit võiks siin olla sama oluliseks mõõdupuuks. Eks ma annan endale muidugi aru, et ühel päeval, kui mu ränduripisik minus jälle liiga suureks paisub, siis pean ma ilmselt ka oma tööelu osakaalu suurendama, aga ärme ruttame sündmustest ette.

Igatahes on mul naljakas vaadata oma garderoobi, mis on täistuubitud erinevaid riideid ja jalanõusid. Olles aasta aega läbi ajanud ühe paari pükste ja kolme-nelja särgiga, tundub mulle täielik ulme sealt igal hommikul erinevaid hilpe selga ajada. Nii olengi viimase kuu jooksul kandnud praktiliselt samu riideid, sest mulle jätkuvalt tundub põhjendamatu oma väljanägemist muuta enne, kui eelmised riided on mustaks saanud või ära väsinud;). Ok, ilmselt veidi liialdan, aga mõte jääb samaks.

Mis siis veel!? Üheks lõbus-ootamatuks kommentaariks, mida mitmed mu sõbrad mind üle hulga aja nähes tegid oli, et ma olevat NIIIIIIIIII kõhn. Tõsi, olin ka ise üllatunud, kui viimastel nädalatel Biškeki tänaval kaalule astusin ja avastasin, et minust on aastaga 7 kilo haihtunud... Aga ma ei arvanud, et see nii väga välja paistab, kuna ma pole kunagi erilise kehakusega silma torganud. Isegi üks mu hea ammune klient lausus mind nähes: „Appi, Sa oled ju nagu pliiats!“. Enda meelest ma nüüd küll reisil ei nälginud, aga selge on see, et mu elustiil oli oluliselt ebaregulaarsem ja see puudutas ka toitumist. Igatahes olen nüüd juba ohtralt Eestimaiseid piimatooteid, kartult ja sealiha söönud ja alustanud ka vaikselt füüsilise treeninguga. Varsti hakkan korralikult trenni tegema ja saan oma kilod tagasi, olge mureta;).

Sedasi. Lõpetuseks tahaks öelda kõigile „kadunud eestlastele“, kes Te kusagil mööda ilma ringi rändate, et ärge kartke kojutulekut. Tulge mõistlike ootustega, võtke parim osa oma ägedatest kogemustest kaasa ja nii saate muuta siinset elu üksnes paremaks! Kodumaa ruulib (ja millalgi saab ju uuesti järgmistele avastusretkedele minna;);).

Tom