Neljapäev, 2. detsember 2010

Eestlastega müstilises Peruus

Ookeanimühas

Pärastlõunases tuules

Blogis on väga pikalt vaikus olnud. Ilmselt usute, kui ütlen, et ei ole kirjutamise tuhinat olnud ning ilmselt hakkate naerma, kui ütlen, et mul on viimastel kuudel üpris loovalt toimekas ehk kiire olnud. Ehee – tegelikult tõde ongi kummalisel kombel see viimane variant. Nimelt toimus novembris minu eestvedamisel Eesti grupi reis Peruusse, mille ettevalmistamisega oli mõnusalt palju tegemist/toimetamist. See oli siis minu esimene päris töötegemine kogu selle reisi-elu jooksul ning sain ka oma esimesed ristsed selles ametis - peab ütlema, et tänu sellele vahvale grupile oli see üks ütlemata tore töö!!

Grupp oli aga tõesti vahva, vaatamata kimbutanud kõrgmäestikutõvele ning veel mingile kahtlasele viirusele, mis kärises meie bronhides ning mulistas soolikates ning ei jätnud reisigrupist pea mitte kedagi puutumata, olid kõik nii vaprad, et tegid vaatamata kehvale enesetundele kõik trikid ja nipid kaasa ning ei mingit vingumist! Siinkohal tervitused teile vahvatele!!

Aga mis me tegime:
- Algatuseks käisime Lima turul, kus said tuttavaks paljud eksootilised puuviljad ning Peruu erinevate piirkondade toit, potentsiga seotud imerohud ning igaüks sai ninna veidi kohalikku Peruu hõngu. Lisaks vaatasime üle Lima ajaloolise keskuse imelises õhtuvalguse kumas.
- Arequipa on 3 vulkaani läheduses asuv valge linn, kus saime elamuse osaliseks nunnakloostrit külastades ning 500 aastse jäätunud muumiaga silmitsi seistes.
- Colca kanjon on väidetavalt maailma sügavaim kanjon, koos inka põllumajandusterrasside, niisutuskanalite, hauakambrite, soojaveeallikate ning kondoritega.
- Puno, Titicaca järv, Urose ujuvad pilliroosaared ning autentne Amantani saare elu, millest viimases elasime peredes ning kus pidasime kohalike memmede-taatidega maha korraliku tantsupeo ning lauluvõistluse (eestlased võitsid!)
- Cusco ja selle ümbrus jälgedega inkade saavutustest ehk hiigel kiviblokkidest ehtisitega ning päris shamaanirituaaliga, kes meile kõigile emakeselt maalt ning isakeselt kosmoselt õnne ja tervist palus ning kuhu kokalehtedega oma soovid jätsime.
- Inkade Püha org koos imeliste vaadetega, värviliste kohalike turgudega ning eralduses asuva Willoqi külaga, kus endiselt elatakse elu nagu 100 aastat tagasi.
- Pilvemetsas (cloud forest) asuv salapärane ning tugeva energiaga Machu Picchu
- Amazonase vihmamets, kus nägime lõunauinakut tegevat anakondat, kilpkonni, hiigel-liblikaid, taranteleid, erinevaid ahve ning kaimaneid...

Hetkel pikemalt ei kirjutaks (võib-olla mõned lood tulevad hiljem), vaid hoopis paneks minu tehtud fotoseeria siia toimunut illustreerima. Kuna ma ise ka haigeks jäin, siis ei olnud jaksu kogu reisi jooksul kaamerat hoida, seega on olemas fotod vaid ainult mõnedest kohtadest, mida külastasime. Vaata Peruu fotosid siit.

Marika, kes järgmine nädal juba kodus

Kommentaare ei ole: