American Dream ehk USA lühilood vol 2

Tagasi kodus ehk oma väikeses Bali hütis

Troopilises vihmas

Elustiil – edevus...?!?

Minu jalad käivad parasjagu mööda New Yorki tänavat, pea uitab kusagil pilvedes, kui koperdan inim-ussi otsa. Inimesed järjekorras. Kõnnin edasi, kuid uss-järjekord ei lõpe. Oii – mis see küll olla võib?! Eks-sovieti aju loob automaatse seose – defitsiitkaup – kohvi, import aluspesu? Järjekord jätkub oma pool kilomeetrit. Eiii, mõtlen edasi, olen ju Ameerikas – siin on ju kõike. Immigratsiooni ameti saba? Ei, inimesed tunduvad selleks liiga korralikud ja ameeriklased olevat. Uudishimu kasvab. Jõuan suure kauni klaasist hoone ette, millel ilutseb tuttav staatusesümbol – näritud õun. See on suur ja ilus ja moodsalt klaasine Apple’i pood. Minuga kaasas olev Noam ei suuda uudishimule vastu panna ning teeb ettepaneku poodi sisse minna, et uurida, mis seal antakse. Kohe selgub, et ei anta midagi, vaid täna tuli müügile uus iPhone 4. Aaa! Oih? Ahaa! Aga...?! Miks..?! Kas siis..?! Ei suuda ma isegi õiget küsimust formuleerida, et mõista.....

Kolmkümmend seitse sorti rohelist salatit...

Ökolinna Austini orgaanilise toidu poeketi üks moodsatest ning konditsioneeritud poodidest. Olen vaevu jõudnud esimesse sektsiooni ehk puuvilja-juurvilja osakonda, kui mul vajub lõug põrandani ning pea hakkab tiiviku kombel ringi käima... Ma ei suuda uskuda seda küllust - kahtekümmet erinevat sorti õunad - punased, rohelised, triibulised, mis piinliku täpsusega püramiidi lapitud nii, et on tunne, kui ühe võtan, kukub kõik kokku. Liiga ilusti eksponeeritud eksootiliste puuviljade valik, mis isegi Aasia turgudele silmad ette teeb... Värskete veepiiskadega rohelise salati lett - ma isegi ei teadnud, et nii palju erinevaid sorti rohelist salatit olemas on...eriti pärast Lõuna-Ameerikat, kus salatiks nimetati ühte viilu tomatit ning kahte viilu kurki.... Juustu lett. Oiii – ma olin unustanud, et lisaks „naeratava-lehma-sulajuustule“ on maailmas olemas sadu imelisi gurmee juuste.... Palun juustu – aga millist küll?! Kaheksakümmend seitset sorti imelist krõbedat leiba... ja veinid... ooohoooo – milline valik – 200 meetrit!!! Kõike ja kõikjalt!!! Kosmeetika- kuidas ma ometi ilma kõigi nende ilutoodeteta olen vahepeal hakkama saanud...?! Tiivik minu peas keeratakse number kolme peale, nii et on tunne, et minestan - ahmin õhku ning olen sõnatu.. Kas tõesti on kõik see valik läänemaailmas iga päev olemas?! Kes selle kõik ära tarbib? Kas meil on kõike seda vaja?! Kas me suudame igapäevaselt seda hinnata, mis meil on ning mis 2/3ndikul maailmainimestest puudub?!

Punane nupp ja kolm kirssi ehk Las Vegas

Kõigepealt olid indiaanlased ja siis raudtee ning siis üks tänav ning siis terve linn. Ja keegi alustas sellega, et ehitas ühe maja sisse terve teise riigi, linna... Nüüd võib keset kõrbe olevast Las Vegasest leida Veneetsia, Pariisi, Egiptuse. Hullumeelne?! Veelgi hullumeelsem on vast see, et nüüd ei ole kogu kesklinnas vist ühtegi maja, millest ei oleks sadu mänguautomaate.

„24 tundi avatud“ mänguautomaatide tagant võib leida sigarit popsutava rahaka härrasmehe, printsessi tiaaraga ning laiali valgunud silmavärviga 70 aastase vanadaami, meeleheitel koduperenaised, arglikult ringi vaatavad pilusilmsed korealannad, magamatusest punaste silmaalustega hipi, ööklubi riietes kaunitarid jne. Õhus on ootus, lootus, pettumus..... Mõned masinad on helded ning lubavad sul mõelda – oma õnnele kaasa rääkida, kuid enamus inimesi istub nende masinate taga, mis mõtlevad nende eest ja otsustavad, kas neil täna veab või mitte. Ma olen hämmingus - kas ei ole mitte hullumeelne toppida oma raha musta kasti, mille küljes ÜKS punane nupp ning siis loota, et kui seda vajutad, et siis kukub õnn õuele?! Kas on midagi, mida ma selle kõige juures ei taipa?! Inimesed istuvad tunde, oodates, et must kast oleks helde ning viskaks ekraanile kõrvuti kolm kirsikest. Milleks üldse nuppu vajutada?! Kas masin võiks ju ka selle meie eest ära teha, sest ei ole isegi valikuvariante, et KUIDAS nuppu vajutada. Otsustan järgi proovida, et kas hasart suudab mind haarata. Panen 5 dollarit masinasse, vajutan... ja masin otsustab. Esimest korda ilmub ekraanile 1 kirsikene koos banaanikesega, siis õunake koos kahe kirsikesega. Ei miskit. 2 minutiga on masin 5 dollarit oma õhtuooteks matsutanud. Kui õunad-kirsid-banaanid ära tüütavad, siis võib masinat vahetada ning loota, et kõrvuti satuks kolm stripparit või kolm merineitsit või kolm millimallikat jne. Oluline on ainult, et kolm ühesugust reas oleks, et masinast hakkaks kostuma metalset tshk-tshk-tshk-thsk võidukat häält!!! Kratsin taaskord kukalt – kas seda nimetataksegi meelelahutuseks?!

Teistsugune american dream ehk kõhedus, kodutus ning loovus

Istun maailma ühe innovatiivsema keskuse Silicon Valley linnas San Joses ning ootan Greyhoundi bussi. Buss jääb 2 tundi hiljaks. Ei mina teadnud varem, et „tavalised-endast-lugupidavad-ameerika-inimesed“ greyhoundiga ei sõida. Peale minu on ootesaalis veel 3 inimest - must räppar, kes sai 3 kuud tagasi vanglast välja, kus istus vägivalla eest ning küsib meie sõbraliku, kuid lühikese tutvuse jätkuks või pigem algatuseks, et kas ma oleks nõus temaga ühe kiire seksi tegema?! Närviliselt mööda väikest ruumi ringi tormav häguse pilguga naine, kes sai TÄNA vanglast välja ning kellel ei ole ei raha ega sõpru ning nüüd taob närviliselt ootesaali seina ning pinke. Aasia päritoluga naine, kes seisab keset ootesaali ning deklareerib arusaamatu aktsendiga inglise keeles valjusti üle ruumi, mida kõike halba ta Obamast arvab ning kuidas Ameerikas on halb elada, sest siin on liiga palju lõuna-ameeriklasi. Tõmban oma koti lähemale ning tõmbun toolil kössi, et veidi vähem silma paista, sest kõhe on.

Kõnnin San Fransisco tänavatel – kallite poodide eest istuvad suurte riidekuhjade otsas veidi haisvad noored-vanad naised-mehed plasttopsidega, kuhu raha kerjata... Nii palju kodutuid?! Kas see on heaoluühiskond Ameerika?!

Noortehostelid on Ameerikas kallid. Ma ei saa endale lubada tavapärast privaat-tuba, vaid elan ühikatoas ning veedan palju aega ühiskondlikes ruumides. Kuna jäin oma reserveeringuga hilja peale, siis on head hostelid kinni ning lõpetan ühes väga imelikus kohas. Seda kohta peavad 3 meest, kes ise elavad hosteli ühikatubades ja voodites, mis parasjagu vabad ning öösel sõidavad taksot ning näevad välja nagu oleks elurataste vahele jäänud ning neil kõigil on pidevalt halb tuju. Selleks, et ma omale voodi saaksin, peab üks hosteli omanik teise omaniku minu voodist välja ajama. Ilmselt kerges pohmellis omanik tõuseb sajatuste saatel voodist, et mulle ehk kliendile plats vabaks teha?! Kõhe on...

Tõesti, kõhe on, kohe mitu päeva järjest. Ma ei mäleta, et end pea, et kogu reisi jooksul end nii ebaturvaliselt tundnud oleksin, võib-olla Paapua Uus-Guineaas, kuid kindlasti mitte näiteks meedias kuritegevuse keskuseks nimetatud Kolumbias... Kuidas siis nüüd siin keset unistustemaad?! Nii palju kodutuid?! Nii palju vaesust?! Nii palju imelikke inimesi, et tundub, et lihtsam on imelik olla kui normaalne?! Ma tahan siit ära... tahan koju!!! Mind valdab suurim koduigatsus terve reisi jooksul...

Ühel hetkel aga kõik muutub... Kõnnin parasjagu oma kaitstud olekus tänaval, kui ükshetk hakkab tänava ääres olev põõsas hüppama ning sealt kostab hirmuäratav „Uhhhh“. Esimese hooga ehmun, kuid siis hakkan laginal naerma. Nimelt oli hirmutajaks üks kodutu, kes võtnud kaks suurt puuoksa (eemalt on mulje nagu tegu oleks päris põõsaga), istub nende taga ning ehmatab lihtsalt möödakäijad. Nagu varjatud kaamera. Naljakas on! Mees ei ürita raha teenida, vaid ta lahutab oma meelt. See on meelelahutus - olen selle mehe loovusest rabatud! Sel hetkel muutub minu oma perspektiiv - kaitsekilp langeb ning silmad avanevad. Vaesus on välja toonud nende inimeste loovuse. Nii märkan, et ühel tänavanurgal seisavad neli musta meest ning laulavad. See ei ole aga niisama laul. See on nelja imeilusa kumiseva ning madala meeshääle kooskõla, mida ilmestab meeste kokkuharjutatud lihtne koreograafia. Seisan ja kuulan neid oma pool tundi ning tegu on südant liigutava akapella kontserdiga. Eemal seisab liikumatult mees. Tavaliselt on need liikumatud mehed end riietanud kas vabadussambaks, Michael Jacksonis või paavstiks. See mees on aga eriti loov – ta on lihtsalt ta ise... liikumatult. Möödakäijad naeratavad ning viskavad tema topsi raha.... Ühe põõsa all on orkester – potid, pannid, pesunöörid, summuti. Tänavatel on deklamaatorid, maalikunstnikud, moekunstnikud ning elukunstnikud... American dream, kuid sootuks erinev...

Marika, endiselt hämmingus erinevatest perspektiividest elu elada ning näha