Ehk siis meie reisi töökoosolekul sel nädalal kerkis üles tõsine dilemma, missugust teed pidi jõuda Iraani. See, et Iraan on kindel osa meie marsruudist, sai selgeks päris kiiresti Lähis-Ida piirkonna riikide kohta reisikirjeldusi lugedes. Aga kas suunduda Iraani läbi Türgi või teha seda läbi Kaukaasia: läbi Gruusia ja Armeenia või läbi Aserbaidžaani, selles osas jäigi selgusele jõudmata. Või sõita hoopiski alustuseks Süüriasse, ja läbides Liibanoni ja Jordaania lennata Teherani? Siin võiks veidi eeltööd teha ja võimalike hinnapakkumistega kurssi end viia, kuna see versioon tundub kõige kulukam. Ja pealegi ei tahaks me kogu aeg riigist riiki kihutada, vaid pigem ühe riigi sees pikemalt peatuda ja ringi vaadata.
Türgi kasuks räägib üldiselt hea ühendus lähi-lennujaamade ja Istanbuli vahel. Ja Istanbulist läheb Teherani rong: läbib Ankarat ja sõit kokku kestab kuulu järgi 66 tundi! Ja rongiga ju näeb ja kogeb ilmselgelt enam kui lennujaamast lennujaama tuisates. Samas on Türgil justkui massiturismimaa maine ja massidega ei tahaks seda reisi läbi teha (kuigi ses osas tuleb reisil ilmselt järeleandmisi teha, kuna arvatavasti kohtame massides meiesarnaseid massi-turisti sihtkohtade vältijaid) Ja tõsi ta on, et Aserbaidžaan ja Armeenia on kindlasti midagi palju eksootilisemat. Siinkohal jäävad aga teadmised napiks missugune on üldse piiriületamise ja transpordivahendite valiku võimalus neist riikidest Iraani pääseda. Kõlab nagu seiklus, eks!?
Mul endal on siinkohal mingi alalhoiu instinkt endast märku andmas, mis ütleb, et ehk võiks pöördumine sellise vanderselli elustiili juurde veidi sujuvamalt kulgeda: ehk siis seiklust saab selle rännuaastaga nii kui nii piisavalt ja Türgi tundub mulle alustuseks paras paik nö aklimatiseeruda. Ja Istanbul ise tundub minu jaoks huvitav algus, kuna sellel linnal on väga värvikas ajalugu.
Ehk siis lubasime Marikaga mõlemad erinevaid marsruute oma peas ja arvutis (st interneti reisibüroodes ja reisikirjeldustes) läbi lasta ja mai lõpuks ära osta meie esimese sihtkoha lennupileti. Muuseas, nii poolnaljana jooksis läbi ka mõte, et ega me üldse ei pea kohe lendama hakkama. Et alustuseks bussiga Riiga ja siis sealt kuidagi edasi ja nii edasi ja nii edasi. Ja tõsi ta on, et lusti võiks jaguda piisavalt ka aasta pärast end alles Poolast leides või üldse kodumetsast naaberjärveni jõudes, aga see on juba mingi muu reis. Meie soov on avastada Aasiat, mistõttu reis võiks alata mõnest Aasia riigist või siis vähemalt Aasia lähistelt.
Nii et dilemma lahendamiseks jäänud mõni nädal. Seega alustagem väikest kodutööd!
Tegelikult toovad sellised dilemmad mulle üksnes mõnusaid naeratusi näole: mõtle, millised "mured" lahendada:) Reisil saavad sellised dilemmad igapäevaste otsuste pärisosaks: valida järgmist riiki, viibimise aega ja kohta, jooksvaid tegemisi. Nii et harju ära!
Tom
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar