Boliivia

Kui Paraguai oli minu jaoks sel reisil riik, millest varem kõige vähem teadsin, siis Boliivast ootasin kõige eksootilisemat riiki, kuhu satun ja seda ta ka oli. Eksootika seisnes ennekõike just selles, et Boliivia on riik, kus põlisrahvad domineerivad ja see andis siin rändamisele ägedama jume. Tegelikult oli juba Põhja-Argentiina minu jaoks rohkem Boliivia kui Argentiina ja seda ütlesid ka argentiinlased, keda seal kohtasin, et nende jaoks on Salta ja Jujuy provintsides reisimine nagu mõne muu riigi avastamine.

Boliivia on põnev, aga kohtasin väga vastakaid muljeid teiste rändurite suust nii siin olles, või nii enne kui pärast siia jõudmist – seda riiki kas armastati või vihati. Osad rändurid olid valmis millekski ebatavaliselt ebasõbralikuks, teised kartsid suuremat kriminaalsust (tõsi, ka Lonely Planet hoiatab Boliivia osas oluliselt krõbedamate sõnade ja näidetega), mida nad aga siin ei kohanud - need enamasti olid positiivselt üllatunud. Teised olid ehk jälle liiga sinisilmsed või olid ära hellitatud Kolumbia ja Brasiilia sugustes riikides kohatud üldise sõbralikkuse ja külalislahkusega ja need said paraja šoki – mis mõttes müüja saadabki su pikalt, kui sa midagi ei osta!? Mis mõttes inimesed tänaval reeglina ei naerata ja hispaania keelt mitte osates võidakse sind hostelis kuu peale saata? Nagu ma juba Põhja-Argentiina osas kirjutasin, nimetaks ma ise neid kultuurilisteks erinevusteks ja Boliivia on kindlasti riik, mida tulebki veidi teiste kriteeriumide järgi hinnata.

Alustame sellest, et siin on ikka väga odav reisida. Ilmselt kõige odavam Lõuna-Ameerikas. Kui just mitte mingeid kalleid tuure kokku krabada või lasta endale privaat-eskort-turismiteenust pakkuda, siis Boliivias tõesti kulub vähe. Siin on äärmiselt äge käsitöö. Selline puhas Lõuna-Ameerika, mida teame oma tohutute värvidega. Lisaks näeb siin inimesi jätkuvalt kandmas veel rahvarõivaid, kui neid nii võib nimetada. Mõistagi on suur vahe linnastunud noortel ja maal elavate inimeste riietumisstiilis – esimesed on ses osas reeglina ikka täiesti läänestunud, aga viimased on valdavad riietes, mis teeb ränduri jaoks Boliiviast Boliivia. Aga tendents on muidugi rahvariiete kahjuks, nagu kõikjal maailmas.

No ja siis muidugi loodus. Boliivia on üks neist riikidest maailmas, mis asub nö taevas. Ehk siis kogu läänepoolne osa riigist paikneb Andide platool, mis „madalamates kohtades“ (nagu Sucre) on veidi üle 2,000 meetri kõrgune, aga kõrgemad paigad (nagu Potosí) asuvad seal kusagil 4,000 meetri kandis. Kõrgustega harjusin ma ära juba Põhja-Argentiinas, seega Boliivias näisid mulle mäed nii normaalsena, et sellist vaimustust nagu Iruyasse sõites enam uuesti läbi elada ei olnud võimalik. Kui ütlesin, et harjusin kõrgustega juba varem ära, siis arvan, et tegelikult on „ära harjumiseks“ tarvis ikka oluliselt pikemalt siin elada. Ehk siis juba üle 2,000-meetristes kohtades lõõtsutasin nagu hobune, kui oli tarvis mingit kergemat mäkketõusu teha. Tilcaras, Põhja-Argentiinas, käisin ühel hommikul jooksmas. No paganama raske oli! Jooksin vähem kui pool tundi ja hingeldasin peagi nii et oioioi. Tagasi kõndisin. Hapnik sai lihtsalt otsa ja mõtlesin, et minusugune madalikumees saab keset külatänavat äkki veel südari. Alalhoiuinstinktid ennekõike. Sama oli Boliivias. Mu Boliivia kõrgusrekord jäi sinna 5,000 meetri kanti Uyuni ringsõidul, kus ühel varahommikul pistsime nina vulkaani lähistel paiknevatesse geisritesse. Lisaks sellele, et tuul pidi peaaegu lendu viima ja varahommik mägedes oli põrgulikult külm, siis mööda podisevat kuumaastikku kõndides tuli korduvalt ka end koguda ja võtta aega lihtsalt hingamiseks, et mitte pidevalt hingeldada.

Siinjuures ka üks asjakohane vigade parandus minu kokalehtede söömise videosse. Uyuni tuuril olin samas ekipaažis juba „elukogenud kokalehtede tarbijatega“ ja selgus, et mu õppematerjal sisaldas olulisi vigu:). Ehk siis Humahuaca lähistel mägedesse sõites sõin kokalehed ära nagu kaseviha, aga tegelikult tuleb kokalehti lihtsalt suus veidi närida ja siis põske või huule alla hoiule panna, iga natukese aja tagant neid seal nö krõbistada või loputada või veits närida ja kui tundub, et nendest on kogu nö mahl välja imetud, siis tuleks lehemass suust välja sülitada. Vot nii.

Kokalehed on Boliivias mõistagi seaduslikud. Üldiselt sain juba Argentiinas aru, et kokalehed ja kokaiin on Boliivias üldse väga levinud. Näib et ses osas on Boliivia uus Kolumbia (internet teab siinkohal siiski rääkida, et maailma suurim kokaiini tootja on praegu Peruu, kellele järgneb Kolumbia ja Boliivia on auväärsel kolmandal kohal). Keegi narkootikumide vastu siin väga ei võitle ja poliitiline ladvik ja narkokartell olevat sama asutuse erinevad uksed. Sõbralik koostöö:). Pole ka siin väga imestada– praegune Boliivia president, Evo Morales, oli enne presidendiks saamist aastaid Boliivia Kokakasvatajate Ühingu esimees. Sain siin olles aru, et mees sai võimule nö uue tuulena ja oli esimene põlisrahvusest president Boliivias, tegi mitmeid olulisi muudatusi riigis, milles paljud kohalikud elanikud nägid positiivset, kuid tänasel päeval tegeleb mees peamiselt oma võimu põlistamisega ja kui siin just mingit revolutsiooni ei teha, siis võib arvata, et mees on võimul kuni elu lõpuni. Mõistagi ei ole tervel real inimestel midagi selle vastu. Samas need kohalikud, kellega ise jutule sain, olid igatahes tema osas kriitiliselt meelestatud, kuigi omal ajal võisid tema ideede toetajad olla.

Mis mulle siin olles aga üllatusena tuli, oli see, et Boliivia on palju mitmekesisem riik kui ainult mäed. Tõsi, ma ise piirdusin küll vaid mägede piirkonnaga, aga riigist väga suur ala asub subtroopilisel tasandikul, mille kliima ja loodus on väga sarnane sellele, mis on Paraguais või siis Amazonase džungel nagu Brasiilias. See piirkond piirnebki Paraguai ja Brasiiliaga ja on rikas loodusvarade poolest. Santa Cruz – linn, millest mina midagi varem kuulnud ei olnud - on selle piirkonna keskuseks ja on tänaseks kasvanud riigi peamiseks majandus- ja meelelahutuskeskuseks ja see on linn, kus „päriselt“ raha liikuvat. Santa Cruz pole üksnes kasvanud suurimaks linnaks Boliivias, vaid internet väidab, et ta on üks kiiremini kasvavaid linnu maailmas üldse. Jätkuvalt oluline linn Boliivias on ka La Paz, kus asub Boliivia valitsus (kuigi ametlik pealinn on Sucre) ja ajalooliselt riigi tähtsaim keskus, aga paljud uued ja huvitavad asjad on kolinud Santa Cruzi. Mõni järgmine reis tuleks see ise järele vaadata.

Minu Boliivia ringsõit piirnes aladega, mis jäid Argentiina piiride lähedusse: Potosí ja Sucre linnad pluss ringreis Uyuni soolatasandikul. Okei, Sucre, praegune Boliivia pealinn, asub küll suhteliselt juba riigi keskel, aga kuna kuulsin teistelt ränduritelt selle linna kohta üksnes head ja Potosíst oli sinna väga lihtne minna, siis võtsin selle väikse põike ette. Paljud muud põnevad paigad Boliivias lihtsalt ei mahtunud ajagraafikusse ära ja need tuleb ette võtta mõni järgmine kord. Pealegi on mul reisimisel välja kujunenud selline 3-öö reegel: kui tegu pole just mõne väga väikse külaga, mida võiks kogeda ka päevase väljasõiduna (aga katsun alati ise siiski ööseks või kaheks jääda!), siis üritan paigal olla vähemalt 3 ööd, vähemaga ei taha leppida ja pigem jätan siis üldse minemata ja olen kusagil kauem. Okei, spontaansus reisimisel meeldib tegelikult mulle ka – otsustada midagi ootamatult ringi ja teha asju hetkeemotsiooni pinnalt. Pikk reis pakub selleks pidevalt ka materjali.

Oks, tuleme nüüd Boliiviasse tagasi.

Seega: kaks linna - Potosí ja Sucre – nagu must ja valge koer. Must koer on Potosí ja valge koer Sucre. Täiesti erinevad linnad, täiesti erinevad maailmad, kuid samas teineteisega nii lähedalt seotud. Potosí oli 16. sajandi lõpus üks suuremaid linnu maailmas üldse. Põhjus selle taga on imelihtne – Hispaania kolonisaatorid leidsid sellest linnast tõelise rahamäe. Ja seda sõna otseses mõttes – linn tekkis ümber Cerra Rica ehk Rikka künka (mis küll üle 4,800 meetri kõrgune, kuid kohalikus kontekstis polnud see piisav, et saada väärikas mäe nimetus:P), mis põhimõtteliselt koosnes hõbedast. Niisiis tühjendati seda mäge läbi läbi mitme sajandi, selleks orjastati kohalikke põlisrahvaid ja toodi orje mujaltki siia tööle ja siinsamas vermiti kogutud hõbedast münte kogu suure Hispaania impeeriumi tarbeks. Selliseid mündikodasid oli Lõuna-Ameerikas veel teisigi (Mehhikos, Panamas, Kolumbias, Peruus), kuid Potosí oma oli üks olulisemaid. Kui 19. sajandil kõik Hispaania kolooniad hakkasid järjest iseseisvuma (Boliivia oli nende hulgas üks viimaseid), siis vähenes järk-järgult ka Potosí tähtsus. Tänaseks on Potosí jätkuvalt kaevurite linn, Rikka künka seest ei kaevandata niivõrd hõbedat, kui muid olulisi maavarasid. Linn on valdavalt põliselanike pärusmaa ja kolonisaatorite või muude euroopa immigrantide järeltulijad linnapildis kuigivõrd tooni ei anna. Potosí oli minu jaoks väga „päris“ Boliivia.

Oma kõrgest asukohast tulenevalt kõigub temperatuur siin päeva jooksul oluliselt: päeval võib valitseda 30ndates kraadides kuumus, aga nii kui päike ära läheb, kukub temperatuur nagu paugust kusagile sinna alla 10 kraadi kanti. Seega tuli siin ringi liikudes pidevalt mitme aastaaja riideid käepärast hoida.

Endist kaevanduslikku kuulsust pakendatakse siin nüüd turistide jaoks kenasti vastavatesse tuuridesse – ehk siis on siin võimalus minna nö kaevurielu mäe sisse ise järele kaema. Mulle on taolised karnevalid või inimloomaaiad alati vastumeelt olnud ja jätsin ka seekord vaatamata, kuidas väga rasketes tingimustes töötamine (või siis turistide jaoks selle imiteerimine) mäe sees käib. Uudistamiseks olgu ikka tavaelu, no kindlasti mitte ekskursioon.

Potosíle nagu vastandiks on Sucre. Ehk siis umbes 1,200 meetrit madalamal asuv linn, kus kliima on oluliselt leebem – kunagi pole liiga palav või liiga külm, loodus oluliselt lopsakam, maa viljakam. Sucre linn tekkiski kui nö puhkuseresidents Potosí linnast mitte väga kaugele (tänasel päeval 3-tunnine bussisõit), kus elasid kolonisaatorite ja kaevanduskubjaste pered. Sucre on minu jaoks kõige euroopalikum linn, mida seni Lõuna-Ameerikas külastanud olen ja selliseks kujunes ta juba ajaloos. Tänaseks on linn hästi renoveeritud, suurem osa südalinnast on valgeid koloniaalaja maju täis, siin on Ameerika üks vanimatest ülikoolidest (asutatud, muide, mõni aasta enne Tartu ülikooli, 1624), linn ei ole kunagi liiga suureks paisunud ja ka elanike poolest domineerivad siin tänasel päevalgi kolonisaatorite ja Euroopa immigrantide järeltulijad. Sucre südalinn on muuhulgas UNESCO maailmapärandi nimekirjas kui terviklikult säilinud koloniaallinn (muuseas, samas nimekirjas on ka Potosí oma industriaalajaloolise tähtsuse poolest).

Kui asusin internetis Sucre hostelite kohta infot hankima, sain teada, et Sucre on tuntud ka selle poolest, et siia tullakse hispaania keelt õppima. Paljud hostelid pakuvad välja, et kui võtad nende hosteli juures keelekursuse (enamasti eraõpetajaga või on väga väiksed grupid), siis on ööbimine selles hostelis tasuta. Ja selliseid rändureid kohtas siin omajagu. Sucrest ongi kujunenud justkui baaslaager seljakotirändurite hulgas, kuhu jäädakse pikemaks, kas keelt õppima või võetakse oma pikema rännaku jooksul siin nädal või kaks „puhkust“ rändamisest (jah, ka see on võimalik ja vajalik pika rännu jooksul:P). Ühtpidi on siin odav peatuda ja keelt õppida, teiseks on siin mõnus end veidi euroopalikuma keskkonnaga „hellitada“.

Boliivia üllatustega jätkates, tuli mulle täiesti ootamatult, et Boliivias tehakse ka veini. Ja muuseas, päris head. Siinne peamine veinipiirkond, Tarija, jäi küll minu poolt lähemalt läbi uurimata, aga asub see suhteliselt Argentiina piiri ääres. Küll aga uurisin nende toodangut ja nende punased ei jäänud oma maitseomadustelt alla sarnase hinnaklassiga Argentiina omadele (ma nüüd tõesti loodan,et mu Argentiina sõbrad seda teksti ei loe või google translator tõlgib selle mulle soodsas suunas:P).

No ja mõistagi ei saanud ma minemata jätta Uyuni soolatasandikule, mis on Põhja-Argentiinale nii lähedal. Salar de Uyuni (nagu seda hispaania keeles kutsutakse) laiub veidi üle 10 tuh km2 alal  - ehk siis ¼ Eestist - ja see on suurim soolatasandik maailmas. Soolatasandikke on nii Põhja-Argentiinas kui Tšiilis, aga jätsin sinna targu minemata, kuna teadsin, et Boliivias paiknev Uyuni varjutab need kaugelt. Ja olgu kohe öeldud, et Iguazu jugade kõrval oli Salar de Uyuni järgmine loodusime, mille puhul kummardan ja tänan emakest Maad. Ebamaiselt ilus.

Tõsi, selle külastamine on küll üks järjekordne tohutu turistilõks, kuid annan aru, et sellesse lõksu kukkumine polegi nii valus, sest loodusime ise leevendab kaasnevaid marrastusi. Arvan, et vähemalt 90% inimestest, kes külastavad Salar de Uyuni, teevad seda korraldatud tuuri käigus. Ehk siis iseseivalt on selle külastamine küll võimalik, aga üpriski keeruline. Osati seetõttu, et puudub kohalik transport sinna minekuks (ilmselge tuurikorraldajate maffia!), osati seetõttu, et tavalise rendiautoga pole võimalik paljudesse paikadesse ligi pääseda (tuuridel kõik autod nelikveoga, enamasti Toyotad). Lisaks puuduvad sildid, teed, jne ja osati meenutas mööda soolatasandikku või mägiplatood sõit mulle reisimist Mongoolias, kus valdavas osas riigis puudus samuti teedevõrk ja autojuhid navigeerisid ilmakaarte, tähtede, mägede ja jumal teab, mille järgi.

Klassikaline Uyuni tuur on kolmepäevane. See ei sisalda endas üksnes Salar de Uyuni külastust, vaid selle käigus sõidetakse ka mööda Boliivia kõrgplatood (üle 4 tuh meetri kõrgusel), möödutakse erinevatest laguunidest, mis on seal asuvate taimede või mineraalide tõttu ja tuule kaasmõjul väga erinevat värvi, külastatakse geisreid ja kuumaveeallikaid, nähakse erinevaid kivistunud laava formatsioone, eriilmelistest mägedest ja vulkaanidest rääkimata, antakse võimalus teha miljon fotot flamingodest, kes peatuvad laguunides (see sõltub küll aastaajast), samuti kohatakse kindlasti laamasid (ka mina nõudsin korduvalt meie reisi jooksul peatust laama-selfieks!), vikunjasid, andi rebast, nandusid. Laama on siin koduloom, seega nagu igal meie karjamaal rohtu krõmpsutaval lehmal on kusagil peremees, käib see ka laama kohta. Küll aga on vikunjad kodustama loomad ja nemad rändavad seal, kus hing ihkab. Mägedes elavat ka puumad, aga puuma-selfie jäi mul saamata, kuna need suured kassid on nii kartlikud (ja neid pole ka väga palju alles), et selleks tuleb olla kas pöörase õnnega koos või väga pikka aega mägedes redutada.

(kaart internetist)

Uyuni tuuri saab alustada ja lõpetada kolmes erinevas kohas: Tupizas (suhteliselt Argentiina-Boliivia piiri lähedal), Uyunis (Potosíst 4 tundi sõitu läände) või San Pedro de Atacamas, mis on juba Tšiilis. Siiski näis, et enamik hittvaatamisväärsustest jäid sirgele, mis asusid Uyuni ja Boliivia-Tšiili piiripunkti vahel, kust juba edasi Tšiili kõrbekülla San Pedro de Atacamasse saab. Seega asju õigete nimedega nimetades on tegu pigem 2-öö tuuriga, mitte 3-päeva tuuriga, sest vähemalt Uyunist oma tuuri alustades ja lõpetades tähendab viimane päev vähem avastamist ja ennekõike Boliivia-Tšiili piiripunkti juurest teist teed mööda Uyunisse tagasisõitu.

Erinevatest punktidest alustades ollakse küll erinevas järjekorras ja erineval ajal hittkohtade juures, seega mõnevõrra tähendab igast punktist alustades täiesti erinevat reisi, sest on suur vahe, kas olla Salar de Uyunis päiketõusul ja geisrite juures päikeseloojangul või vastupidi. Mina alustasin tuuri Uyunist ja lõpetasin Boliivia-Tšiili piiripunktil, kust jätkasin oma reisi Tšiilisse San Pedro de Atacama külla.

Minu Uyuni trip algab tegelikult juba bussis teel Potosíst Uyunisse. Saan seal tuttavaks seltskonnaga, kelle osas ma ei saa algselt üldse aru, kuidas nad üksteist tunnevad. Üks sell Argentiinast ja kaks tüdrukut, neist üks Saksamaalt, teine Hongkongist. Jutu käigus selgub, et Hongkongi tüdruk couchsurfas Argentiina selli juures, neil on tekkinud veits lähedasemad suhted ja nüüd reisivad nad koos mööda Argentiinat ja tulid ka Boliiviasse. Saksa tüdruk juhtus nendega Põhja-Argentiinas kokku ja kolmekesi ollakse juba mitu nädalat rännatud. Kõik nad on vähemalt 10 aastat minust nooremad, loomulikult.

Mul on Potosist kaasas 1 liiter pudel rummi (Bacardi, maksis alla 10 euro!) ja kotitäis laime, ja kui oleme ühiselt välja valinud endale 100 erineva tuurikorraldaja hulgast selle, kellega 3-päevasele reisile läheme, siis räägin selle välja. Asi tipneb sellega, et meie väikese Uyuni tuuri eelsoojenduse tagajärg on tühi rummipudel ja kaotatud hotellitoa võti...

Järgmisel hommikul peame selle pisiasja end hotellist välja registreerimisel üles tunnistama ja õnneks meid „karistatakse“ vaid võtmest koopia tegemise tasuga. Küll aga on Argentiina sell eelmisel õhtul ilmselgelt liiga uljalt rummi ja koolaga ringi käinud ja tema veedab esimese sõidupäeva valdavalt autos magades... Tunnen end veits süüdi.

Meie neljase seltskonnaga liitub tuurikorraldaja ukse ees väljasõitu oodates veel kaks hongkonglast, sest nagu selgub, et on meie tuurikorraldaja ennekõike tuntud just Ida-Aasia klientide hulgas. Suured seljakotid pakitakse autokatusele presendi alla ja sõit võib alata. Kuidagi loogiliselt kukub välja, et saan end sisse seada autojuhi kõrval esiistmel ja järgmisel kaks päeva olen oma primitiivse hispaania keele sõnavaraga peamine meie teejuhi, Enrique, lõbustaja ja küsimuste esitaja.

Uyuni soolatasandik on üks sürrealistlik kogemus. Soolavalge on nii valge, et seda ilma päikeseprillideta vaadata on veits valus. Kuna tasandik on nii suur, siis nii kaugele, kuhu silm ulatub nägema, näed vaid valget välja. Põhja-eurooplasele meenutab see kõige rohkem üht suurt lumist jäävälja, samas aga on väljas üle 30 kraadi sooja. Väike video siia juurde autosõidust soolatasandikul:

Soolatasandik pakub lõputult ägedaid fotolahendusi. Sel täiesti valgel pinnal perspektiiv muutub ja Enrique juhtimisel teeme erinevaid fotovõtteid, küll sauruse, küll hüpete, kokapudeli, mütsi pistetud kaaslastega jne. Hiljem teiste rändurite võtted vaadates on üks loovam kui teine ja tulemus on selline, nagu fotosid oleks hiljem töödeldud, kuigi teame, et selle erilise perspektiivi pakub loodus ise.

Keset Salar de Uyunit asub aga üks suur saar: ketšua keeles Inka Wasi, mis eesti keeles tähendab Kala saart. Saar on maast laeni täis kaktuseid. Kuuleme Enrique käest, et need kaktused kasvavad 1 cm aastas, mis tähendab, et kohates ca 5 meetrist taime, tähendab, et see taim on siin kasvanud ligi 500 aastat! Pöörane jällegi.

Ööseks sõidame soolatasandikult välja, külla, kus meid ootab ees väike hostel, mis on ehitatud soolast. Jah, sellest soolast saab teha samasuguseid telliseid, nagu meie teame; samuti on soolast lauad, toolid, voodid, millele on küll peale pandud kes-teab-mis materjalist madratsid. Suhteliselt spartalik olemine, aga samas eriline. Meiega samas hostelis peatub veel seitse ekipaaži. Õhtul ühe sakslase ja rootslasega elust ja reisimisest rääkima jäädes läbime mingi hetk selle kohustusliku osa „aga kust sina pärit oled, aktsendist ei saa aru...“ küsimused-vastused, ja mõni hetk hiljem astub mulle ligi üks sell lausega: „Näe, siin veel eestlaseid!“. Jah, pole just kuigi tavaline nii kaugel kodust teisi eestlastest rändureid kohata, aga eks see omakorda näitab, et Uyuni ringsõit on paljude rändurite menüüs.

Väljasõidu teine päev möödub peamiselt laguunide ja flamingode seltsis. Täiesti ausalt, flamingodest pole võimalik liiga palju fotosid teha. Arvan, et tegin neid üle 300. No ja hiljem siis kustutasin suurema osa neist ära, kuna mis sa ikka nii paljudega teed. Aga need graatsilised linnud sobisid siia maastikku nagu valatult. Roosa värv koos pruunikaspunaste ja hallide mägedega, roheliste tuustakute (peamine taim siin platool, jätan nime targu järele uurimata)  ja erivärviliste laguunipeegelduste taustal. Puhas ilu.

Viimase päeva hommikut alustasime äratusega juba kell 4. See pakkus võimaluse ka varahommikust tähistaevast vaatama minna. Väljas oli siis veel kottpime ja taevas lausa kubises tähtedest. Meile tuttavaid kujundeid lõunapoolkera taevas näha ei ole võimalik, aga kõrvalise abiga juhatati mindki Lõunaristini (mida on siis jällegi ainult siinpool võimalik näha).

Varahommik jätkus päikesetõusuga geisrite juures. Geisrid asuvad siinsel kõrgplatool ligi 5,000 meetri kõrgusel ja sellega sai löödud mu senine kõrgusrekord Põhja-Argentiinas.

Kahjuks saatis ka seda väljasõitu tehniline vingerpuss, mis tähendas, et meie auto keeldus geisrite juurest lahkumast. Meie tore teejuht Enrique proovis küll koos teiste ekipaaži juhtidega igat vigurit autot uuesti käivitada, aga tehnika osutus inimesest põikpäisemaks ja asi tipnes sellega, et meie grupp jagati kolmeks: kuna kella 9-ks pidid neli meist olema Boliivia-Tšiili piiril Tšiilisse suunduvas bussis, siis meie saime endale uued grupid, kes lähenesid Tšiilile ja kaks meist, kes tahtsid oma reisi lõpetada Uyunis, jäid meist geisrite juurde maha. Kaasnenud äpardus ja sellest tekkinud ajahäda nullis ära ka meie võimaluse hüpata mägede vahel asunud looduslikesse kuumaveeallikatesse ja meie viimaseks loodusimeks sel väljasõidul jäi Roheline laguun otse Boliivia-Tšiili piiril.

Edasi sõitsin ma Tšiilisse San Pedro de Atacama külasse, kuna selline marsruut oli lihtsalt mu edasisi reisiplaane arvestades kõige loogilisem. Tähendas see järgmise 20 km jooksul laskumist ligi 5,000 meetri kõrguselt 2,400 meetri peale ja see oli järjekordne äge kogemus. Ei saa öelda, et me buss oleks otseselt püstloodis mäest alla hüpanud, aga tee tõesti kulges väga selges joones allamäge. All ootas mind ees aga juba täiesti teine maailm, hippie-turistiliku külakese, oluliselt arenenuma Tšiili ja Atacama kõrbega. Aga sellest ehk juba mõne hilisema Tšiili loo raames.

Olge muhedad,

Tom