Paraguai

Mõte sellel reisil külastada Paraguaid oli paigas juba siis, kui sai otsus tehtud oma esimene Lõuna-Ameerika ringreis Argentiina ümber teha. Piisab pilgust kaardile (vt eelmine postitus) ja on selge, et kui Iguazu jugade juurest edasi liikuda Põhja-Argentiinasse, jääb Paraguai sõna otseses mõttes tee peale ette. Rääkimata sellest, et kui ühel riigil on juba nii äge nimi nagu – PARAGUAI! – siis tuleks kindlasti lähemalt järele uurida, mis elu seal elatakse.

Ega me Eestis Paraguaist midagi eriti kuule. Mõistagi ei tea nemad midagi ka meist, aga sama kehtib ka Argentiina ja ilmselgelt kogu Lõuna-Ameerika kohta. Seega tuleb peaaegu iga jutuajamist siin ikka alustada selgitusest, et „Estonia“ pole linn, loom või toit, vaid on riik, mis asub Põhja-Euroopas, ette lugeda mõned nimekamad naaberriigid ja siis hakkab kuulajal ühtteist koitma. Üldiselt Soomet ja Rootsit teatakse, Venemaa mainimine ei ole kuigi abistav, kuna tema riigipiiride järgi võiksime ka Jaapani või Kasahstani kõrvale asetuda.

Kui rääkisin Argentiinas, et kavatsen edasi Paraguaisse põigata, siis toonitati nii mõnigi kord et ma seal oma asjadel silma peal hoiaksin ja osutati sealsele vaesemale elujärjele. Olin ka ise kursis, et Paraguai on statistika järgi üks vaesematest riikidest Lõuna-Ameerikas ja koos Boliiviaga üks kahest riigist sel mandril, mil puudub ligipääs merele. Kusjuures Boliivia on statistika järgi veel vaesem riik. Näib et need asjad on omavahel seotud? Juba reisil olles lugesin, et Paraguai kaotas 19. sajandi teisel poolel sõjas Brasiilia, Argentiina ja Uruguaiga üle poole oma elanikkonnast ja suure tüki oma toonasest territooriumist ja vajus riigina stagnatsiooni, millest pole tänaseni õieti suudetud välja tulla.

Minu esimene mulje Paraguaist kui pealtnäha vaesest riigist sai aga ümber lükatud kohe, kui riigipiiri ületasin. Encarnación (Paraguai piirilinn) ei erinenud pealtnäha mingil moel teisel pool Paraná jõge asunud Argentiina piirilinnast Posadas’est ja järgnev 6-tunnine bussisõit pealinna Asuncióni pakkus mulle vaatepilti lõpmatuna näivatest haritud põldudest, heina krõmpsutavatest lehmakarjadest, majadest, mis ei erinenud mitte millegi poolest sellest, mida olin näinud juba mööda Argentiinat ringi sõites.

Väike videoblogi ka bussisõidust. Klipp on tehtud ühest külast läbi sõites ja siinsed ühe riigi olulisema maantee äärde jäävad asulad torkasid silma selle poolest, et paljud neist olid leidnud mingi oma nišši, mille poolest silma paista. See küla näiteks oli meister võrkkiikede meisterdamisel! Aga tee äärde jäid ka keraamikakülad, meekülad, jalgpalle müüvad külad jne.

Sellele videole annab mõnusa vungi taustaheli, mis on bussi telerist kostuv Hollywoodi märul pealeloetud kohaliku Toomas Lasmanni poolt. Mnjah, igaüks kes on Lõuna-Ameerikas pikemaid bussisõite nautinud, teavad, et osa lõbust on kaasa elada üle bussi kõlavatele filmidele. Nii olen minagi (osati minu tahtevastaselt:P) ära näinud Jurassic Park’i (vist esimese osa?!), Kiired ja vihased (jumal seda teab, mitmendat osa) ja muid erinevaid Hollywoodi draama- ja märulifilme. Ladina-Ameerika filmitoodang pole millegipärast ekraaniaega pälvinud või pole mul lihtsalt õnne olnud.

Ilmselt parim otsus, mida Paraguaiga seoses tegin, oli endale „oma“ Paraguai pere leidmine ehk siis siin diivanisurfamine. Riputasin umbes nädal enne riiki sisenemist CS süsteemi üles avaliku teate, et minusugune sell on Asuncióni tulemas ja sain kümmekond küllakutset. Valisin nende hulgast välja Gabrieli oma, kes pakkus välja, et võiksime koos tema sõpradega linnast välja sõita ühe joa juurde, lisaks elaksin tema vanematekodus Asuncióni eeslinnas. Samuti oli minu jaoks sümpaatne fakt, et Gabriel oli CS süsteemis uus ja tema kirjast kajas vastu sellist ägedat õhinat ja tegutsemislusti, mis paljude aastatepikkuse kogemusega CS liikmete hulgas võib olla kadunud. Ei saa salata, et viimaste hulgas tuleb sageli ette tegelasi, kelle puhul tundub, et CS pole mitte lõbus vahepala huvitavaid inimesi erinevatest maailma nurkadest kohata, vaid võõrustamine on nende jaoks justkui töö kindla eeskava/reeglitega ja sageli täidetakse sellega hoopis mingit muud tühimikku oma elus.

Ühesõnaga (hehee!) muutis kohalik Paraguai sõber, tema sõbrad ja pere minu jaoks need viis päeva selles riigis vägagi meeldejäävateks ja seega jagub minul Paraguai ja paraguailaste kohta ainult häid sõnu öelda.

Paraguai on riik, mis praktiliselt tervikuna asub troopilises või subtroopilises kliimavööndis, mis tähendab, et seal võib kuude kaupa väga palav olla. Minu sealoleku ajale sattusid aga mitmedki vihmased päevad, mille üle kohalikud vaid rõõmustasid, kuna see muutis õhu värskemaks ja temperatuurgi kukkus mingi +35 pealt +25-le. Vihmasadu muutis meeleolukaks ka meie väljasõidu Crystal joa äärde, ca 100 km Asunciónist. Ehk siis kui tavaliselt minnakse selle joa alla end kuuma eest kastma, siis seekord olime vihmast märjad juba enne joa alla jõudmist. Teekond sinna oli suhteliselt nirusti tähistatud ja kuna ka paljud minu kohalikud sõbrad polnud seal varem käinud, siis tähendas see omajagu ekslemist ja tee küsimist, mis kõik andis alust arvata, et tegu on ühe hästi hoitud saladusega. Kui aga lõpuks kohale jõudsime, ilmus kusagilt mudateede ja suhkruroo istanduste vahelt välja kolm suurt bussi ja mitmed autod, mis olid kohale toonud pühapäevasele väljasõidule tulnud linnarahva.

Omaette seikluseks kujunes juba parkimiskohast alla joa äärde jõudmine. Kirjanduslike liialdusteta võib öelda, et sinna viis umbes 100-meetri pikkune pigem redelit kui treppi meenutav rajatis, mida mööda tuli alla ronida. Tohutute ohutusnõuete rüpes elava läänlase pani see küll hetkeks kulme kergitama, aga arvestades, et vihmast libedaks muutunud astmetel libistasid end alla nii pereemad kui väikelapsi süles hoidvad isad, siis ei saanud ju laskumata jätta. Samavõrra põnevast ülesronimisest tegin ka väikese videoülesvõtte:

Väljasõit oli igati meeleolukas. Tagasiteel Asuncióni tegi meie ekipaaž peatuse ühel vaateplatvormil, et imetleda ümbritsevat maastikku ja veidi ringutada. Pühapäevane päev oli kodust välja meelitanud rahvast rohkem ja mitmeid autoga väljasõidule tulnuid noori saatis vali muusika lahtistest autoakendest. Ladina-Ameerika muusikamaitse peavooluks on reggaeton ja cumbia ning eranditult kõik „lahtiste-akende-mehed“ mängisid just neid stiile. Usun, et iga eestlane, kes on kordki üht sellist viisijuppi kuulnud, siis tunneb ka kõik teised lood nende rütmide järgi ära. Minu sõber Gabriel oli aga heavy metali ja Briti 80ndate rokkmuusika austaja. Isegi oma toa seinale oli ta millalgi nooruses Pink Floydi „The Dark Side of the Moon“ plaadikujunduse lasknud maalida. Seega ei arvanud ta ei reggaetonist ega cumbiast kõige vähematki. Aga sõprade ergutusel ja minu täieliku kohaliku elamuse saamiseks pandi ka meie autos reggaeton huugama, millest tegin lõbusa videojäädvustuse:

Järgnevad päevad Asunciónis hulkusin päevasel ajal ise linna peal ringi ja õhtuti luusisime koos Gabrieliga nii siin kui seal (et mitte öelda juba pärastlõunati, kuna Gabriel lasi lihtsalt enne tööpäeva lõppu töölt jalga – ministeeriumis töötamise värk:P). Ma ei saaks öelda, et Asunción oleks just linn, mida enne surma kindlasti külastama peaks, samas ei ole minu jaoks olemas kohta, kus poleks põnev ringi vaadata. Rääkimata sellest, et kõik kohad, kus on vähe turiste, on alati põnevamad, sest võid olla suhteliselt kindel, et ülejäänud inimesed on kohalikud oma igapäevase elu rüpes (mitte nagu suvel Tallinna vanalinnas:P). Asunción ka kindlasti turistidekoorma all ei ägise. Lisaks rõõmustas Asunción oma hindadega: vägagi mõnusa atmosfääri ja olemisega kohad olid meie samaväärsete kohtadega võrreldes selgelt madalama hinnatasemega.

Asunciónis oldud ajaga tekkis mul oma kodukohvik (kuhu Gabriel mind esimesel õhtul joogile viis), omad kindlad jalutuskäigu rajad, oskus iseseisvalt linnaliinibussiga koju sõita:D. Üks kohtadest, kuhu pea igal päeval sattusin, oli Costanera ehk pikk promenaad Paraguai jõe lahesopi ääres, mis õhtuti oli paksult täis hängivaid noori, lastega peresid ning sportivaid inimesi. Sporditegemine näis Asunciónis üldse väga popp: õhtuti trehvasin tervisejooksu tegevaid inimesi minu jaoks täiesti ootamatutes kohtades ja igasugu (väli)jõusaale ja crossfit-boxe nägin ka mitmel pool.

Üks põnevamaid jalutuskäike, mida aga koos Gabrieliga tegin, oli õhtupimeduses mööda erinevaid linnaosasid. Täiesti ausalt, omapäi poleks ma sinna oma nina toppinud, samas koos kohaliku sõbraga ei tekkinud mul kordagi tunnet, et seal võiks ohtlik olla (sest nägin, et mu sõber tunneb end igati ok-lt). Osati peegeldas see päris hästi Paraguai tänast olukorda, kus elujärg on erinevatel elanikekihtidel väga erinev. Selle telje kõige äärmises otsas on elanikud, kes elavad ajutiselt papist ja vineerist tehtud majades, olles kolinud sinna pärast sügisel (st Paraguai maikuud) toimunud üleujutust, mil paljud piirkonnas elanud vaesem elanikkond oma kodudest ilma jäid. Selliseid juhu-materjalist tehtud laagreid kohtas linnas päris mitmes kohas, näiteks ka peaväljaku äärses pargis, aga ka eeslinnas, kus jalutasime. Sealsamas kõrval olid kvartalid korralike kivimajade ja kenade aedadega, seega kontrastid suured. Õhtusele jalutuskäigule andis värvi asjaolu, et samal päeval oli kõvasti vihma sadanud ja läbisime rajoone, mis varem olid olnud sellised soised alad. Nimelt loivasid mööda tänavaid sellised telliskivi suurused kärnkonnad! Ma olen ka väikesena konni purki korjanud ja ei mäleta enam, mida nendega edasi teinud, aga täiskasvanust peast võin karjatada nagu teismeline tütarlaps, kui konnale peale astun. Ja need konnad siin olid nagu monstrumid! Kuna Gabriel arvas, et parem on, kui ma mingeid väärisesemeid sellele jalutuskäigule kaasa ei võta, siis pilti mul sellest lisada ei õnnestu, aga igal juhul veendusin, et igasugu muinasjutukonnad, kes raamatutes on ebanormaalselt suureks joonistatud, on päriselt olemas.

Lisaks põnevatele retkedele mööda Asuncióni ja selle lähiümbrust, oli üheks parimaks osaks lihtsalt juttu ajada, mis on Paraguai tänane päev, milline oli eilne ja missugune võiks välja näha tulevik. Nendest jutuajamistest jäi kõlama mõte, et Paraguai on väga kihistunud ühiskond (nagu tegelikult kogu Ladina-Ameerika). Gabriel oli meie mõistes pärit keskklassi perest, kuigi ka tema vanemad pidid pingutama kõvasti, et sellisele elujärjele jõuda (isa oli enne pensionile jäämist riigitööl, ema advokaat, kusjuures peres oli 7 last). Samas olid enamikud sõbrad, kellega me ühise väljasõidu tegime, jõukamatest peredest. See omakorda tähendas, et kui Gabriel oli õppinud nii riigi- kui erakoolides, siis paljud sõpradest olid lõpetanud kõrge renomeega erakoolid ja tuleviku mõistes tähendas see väga palju. Meie jutuajamistest jäi kõlama mõte, et Paraguai ühiskonnas üldiselt määrab sinu tuleviku ära su vanemate positsioon. Päris põnev oli paralleel, millest meil juttu tuli, et kui mina ise olen Eestis põlvkonnast, kus kuigi oluline polnud see, mida su vanemad tegid - elus läbilöömiseks oli peamine see, mida sa ise korda saatsid - siis Gabrieli jutust sõpru iseloomustades jooksis korduvalt läbi mõte, millega kellegi vanemad tegelevad ja sõprade enda töökohad olid täiesti ebaolulised. Need töökohad olid rohkem nagu selleks, et oma aega sisustada ja sageli isegi sõprade hulgas päris täpselt ei teatud, mis tööd keegi teeb.

Siit teeks aga väikese vahelepõike tagasi Argentiinasse. Viibides Puerto Iguazu hostelis veetsin aega erinevate läänlastest seljakotiränduritega. Mõistagi enamik neist olid oluliselt nooremad kui mina (keskmise vanus jäi sinna 25-30 eluaasta kanti). Nendega tõsisemalt elust ja inimestest rääkides läbis meie jutte teema, et vana Euroopa noorte jaoks on tänasel päeval aktuaalne mitte olla halvem kui nende vanemad. Ehk siis seal on pikki põlvkondi järjest olnud normaalne, et lapsed on majanduslikus plaanis edukamad kui nende vanemad, aga tänastel noortel on see püstitus muutunud järjest raskemaks. Ehk siis mitmed neist tõid välja, et nad oleks endaga rahul juba siis, kui nad majanduslikus mõttes ei jääks oluliselt alla sellele, mida on saavutanud nende vanemad. Sarnane ootus on ühiskonnal tervikuna. Minu jaoks oli seda põnev kuulata tulles ise veidi teistsugusest ühiskonnast ja olles ise veidi teise aja laps. Aga ilmselgelt muutub see teema järjest aktuaalsemaks ka Eestis.

Elades Gabrieli juures (tema vanematekodus) oli minu jaoks äärmiselt põnev suhelda ka tema perekonnaga: isa, ema ja ühega vendadest. Nemad ei rääkinud inglise keelt, seega tuli minul mängu panna kogu oma hispaania keele oskus, mille olin enne reisi suutnud omandada. Sarnane olukord oli mul ka Buenos Airese lähistel Mariano pool elades, kelle vanematega ma samuti õhtuid pikkade jutuajamistega sisustasin ja täiesti ausalt, ma tagantjärele ei saa ka ise aru, kuidas see võimalik oli, et saime mõnel õhtul tunde hispaania keeles arutatud elu üle Argentiinas ja Eestis, räägitud nii religioonist kui keskmistest palkadest ja kes teab millest veel. Mõistagi tähendas see nii siin Gabrieli juures, kui eelnevalt Mariano pool, et vanemad pidid sageli kasutama tohutut fantaasiat, et minu poolt väljaöeldud (või väljamõeldud:P) sõnadest selliseid lauseid moodustada, millel ka mingi mõte sees oleks. Aga nagu alati võõraste keelte ja inimeste puhul - palju olulisem kui ühendav keel on soov üksteisega suhelda. See lahkus ja kannatlikkus, mida kiirgasid mu sõprade perekonnad, tegid südame väga soojaks.

Lisaks kujunes Paraguaist minu jaoks riik, kus mangopuud on sama tavalised nagu Eestis õunapuud. Tõesti, ma ei mäleta oma varasematest reisidest, et oleksin sattunud riiki, kus oleksin märganud viljade all lookas olevaid mangopuid. Olgu ka ära öeldud, et mangod valmivad siin alles detsembris, seega mingist mangodest lõhkisöömisest ma rääkida ei saa. Oma suurest mangovaimustusest tegin ka ühe „õppevideo“, mida saab vaadata siit:

Lõppsõna jääb Õhtulehele. Viimasel õhtul Gabrieli juures asadot nautides (lihaküpsetamise pidu) ja Gabrieli ja tema sõbra Silviaga elust ja inimestest rääkides tuli jutuks, kes on hetkel Paraguai kõige kuulsam inimene väljaspool Paraguaid. Silvia, kes on korduvalt Euroopas käinud (sh ka Eestis!), tõi kelmika naeru saatel välja, et üks persoon, keda tõesti erinavates Euroopa riikides teati kui paraguailast, on Paraguai pesumodell Larissa Riquelme. Maailmakuulsaks sai Larissa 2010. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlustel Lõuna-Aafrikas, kus ta Paraguai jalgpalli meeskonnas toetamas oli ning kus bravuuritar korduvalt poseeris rindade vahele hoiule pandud Nokia telefoniga, pärast mida sai temast üks otsitumaid inimesi internetis samal aastal. Nii et guugeldage järele, kui te seda varem juba teinud pole:D:

Besos,

Tom