Põhja-Argentiina

Pärast meeleolukaid päevi Paraguais, võtsin suuna Põhja-Argentiinasse, Saltasse. Tähendas see ei midagi muud kui järjekordset 24-tunnist bussisõitu. Asuncionist Saltasse otseühendust ei ole, niisiis tuli teel ka bussi vahetada. Kui olime Argentiina piiri ületanud, kontrollisid järgneva sõidu käigus bussi erinevad patrullid. Raske öelda, oli see politsei, armee või mõni kohalik mupo, vormiriideid ja relvi nad kandsid, käisid uuriva pilguga bussi läbi ja aeg-ajalt lasksid mõnel reisijal ka pagasi ette näidata. Välismaalasi ei torgitud. Kuuldavasti kasvatatakse Paraguais mühinal marihuaanat (kliima selleks väga sobiv), mida siis ka ohtralt Argentiinasse toimetatakse (Boliivia suunalt liikuvat sarnaselt riiki sisse kokaiin). Meie bussist igatahes kedagi maha ei tõstetud või käeraudadega ära ei viidud, aga tüütud olid need rohked seisakud ikkagi.

Kui Buenos Airesest Iguazu jugadeni viinud buss oli suhteliselt uus, korraliku sooja õhtusöögi ja ergutavate jookidega, 1,5 inimese laiused istmed käisid korralikult alla jne (kusjuures ka piletihind oli soolane), siis ööbuss Saltasse oli midagi hoopis spartalikumat. Kuigi meile lubati, et sõit sisaldab ka õhtu- ja hommikusööki - mis arvestades suhteliselt odavat piletihinda oli juba siis veits kahtlane - siis viimase lootuse õhtusöögile kaotasin kella kümne ajal, kui ostsin ühes vahepeatuses bussi sisenenud toidukorviga memmelt mingi kuivanud piruka. Umbes tund aega hiljem (ma juba tukkusin) pistis stjuuard mu nina ette toidupaki võileiva, küpsise ja spraidiga. Aaa, küpsis sellest portsust oli ilmselt mõeldud hommikusöögiks.

Ühesõnaga, mingit suuremat magamist sel ööl ei olnud. Parim otsus oli salongi kaasa võtta oma magamiskott, kuna selles bussis mingeid tekke ega patju ei jagatud ja öösel läks bussis korralikult külmaks. Siinkohal tahan lisada, et sellised väikesed kannatused on ühe seljakotireisi normaalne osa. Samavõrd ebamugav oli ju teistelgi reisijatel, kes peamiselt olid kõik kohalikud elanikud, kuigi jah, oskasid nad ilmselt veits enam aimata, mida oodata. Ja kuigi ma tean, et võimalik on reisida ka oluliselt mugavamalt, mis sageli tähendab ka kallimalt, siis just sedasorti oma mugavustsooni piiride nihutamine teeb ühest reisist seljakotireisi, toob sind kohalikele inimestele lähemale ja kokkuvõttes aitab sul ka veidi paremini aimata, mis elu selles riigis elatakse. Ajapikku tekivad ka huvitavad võrdlusmomendid. Rääkimata sellest, et pikkadel bussisõitudel on mõnus jälgida muutuvat loodust, teelejäävate külade ja linnade elu, samuti nagu ma ei väsi imetlemast neid mägedevahelisi või tasandikeüleseid päikesetõuse ja –loojanguid (osati unesegasena:P) või uudishimuga jälgimast teisi kaasreisijaid, et aru saada, millal on vahepeatused pikemad, et minna välja ringutama, millal tuleb teeäärsest juhuslikust söögikohast toidukraami kaasa osta (kui kõik seda teevad, on mõistlik kopeerida:P), jne.

Konkreetse bussisõidu boonuseks oli aga veel see, et sarnaselt minuga oli Asuncsionist teel Saltasse poolatar Ana, kes oli oma 1,5 aastase ümber maailma reisi alguses ning kes oli väga tore tüdruk ja järgnevad päevad hulkusime koos ringi.

Salta võttis meid vastu päikesepaiste ja mõnusa sooja õhuga (mis ei olnud enam niiske nagu Paraguais). Salta, mis on üks esimesi kolonistide poolt rajatud asulaid tänastel Argentiina aladel, võitis kiiresti minu sümpaatia. Mõnusalt hoomatav, kena ja käidava südalinnaga, sellise kulgeva atmosfääriga linn.

Kuid Salta oli minu jaoks kõigest vahepeatuseks teel veel põhjapoolsemasse Argentiina provintsi nimega Jujuy (hääldus: huhui). Põhjuseks Jujuy provintsi külastada oli soov põgeneda linnamelust maale ja Jujuy provintsis on terve rida toredaid külasid, kus on seljakotiränduril lihtne peatuda ja siis ümbruskonnas ringi vaadata.

Jujuy provints on juba oluliselt mägisem piirkond ja kõik Jujuy külad, mida külastasin (Purmamarca, Tilcara, Humahuaca, Iruya) torkavad silma selle poolest, et seal elavad põlisrahvad (erinevad indiaani hõimud). Osati võib neid külasid süüdistada turistilikkuses, samas aga võib ükskõik millisest neist asuda lihtsalt mägede vahele uitama ja sealt ei leia te enam ühtki suveniirimüüjat või organiseeritud marsruudiga grupituristi.

Ja need mäed on tõesti võimsad. Kahtlustan, et tegin siin ka oma senise kõrguse rekordi, külastades Humahuaca küla lähistel 14-värvilist mäge (jah, küünikud, nõus, põhivärve on vaid seitse, seega on nime puhul veits liialdatud), kus mu nutikas käekell näitas kõrguseks 4,300 meetrit merepinnast. Taoliste kõrguste puhul on oht, et sind võib tabada kõrgushaigus. Enamasti küll olukorras, kus inimene liiga kiiresti madalalt kõrgele liigub ehk siis organismile ei anta piisavalt aega hõredama õhuga harjuda. Kohalike elanike organismid on küll kõrgustega harjunud, aga ka nemad kasutavad kõrgustes elamiseks väikest dopingut – närides kokalehti nimelt, kuna see hõlbustab hingamist. Kui mujal Argentiinas on kokalehed illegaalsed, siis kahes põhjapoolses provintsis – Saltas ja Jujuys – on need lubatud just nimelt mägedes elavate inimeste ajalooliselt väljakujunenud tava tõttu kokalehti süüa. Proovisin minagi neid teel 14-värvilist mäge juurde - meie renditud autojuhil olid need külalistele kaasa võetud. Vaata videot sellest siit:

Selle nädala pärliks kujunes väljasõit Iruya külla. Tegu on eelloetletutest kõige väiksema külaga, mis asub Humahuaca külast ca 50 km kaugusel ja sinna saab vaid üht teed mööda, mis soolikana mägede vahel lookleb ja kuhu kohalejõudmine võtab bussiga 3 tundi aega. Kogu teekond sinna oli äärmiselt maaliline. Kuna vanakooli bussiaknad oli võimalik lahti kangutada, siis klõpsutasin teel lugematu arv fotosid, mille vahel oli pärast väga raske otsustada, mida jätta, mida kustutada. Kohalejõudmise krooniks on vaatepilt väikesele kirikule kõrgete mägede vahel. Peatusin Iruya külas kaks ööd ja igal päeval uitasin mägede vahel ringi.

Samavõrd huvitav, kui leida end nö maailma lõpust mägede vahelt, oli jälgida kohalikke elanikke. Mind oli juba eelnevalt just teiste rändurite poolt hoiatatud, et kohtades, kus põlisrahvad domineerivad, ei ole tunda liigset külalislahkust. Rändurid, kes olid pikemalt Lõuna-Ameerikas juba ringi seigelnud, tõid külalislahkuse etalonina sageli välja Brasiilia, kus sõbralikkust võõraste vastu kõige rohkem kiirgas ja see oli selline väga loomulik, automaatne reaktsioon. Selle võrdluse teises otsas oli sageli Boliivia, kus Ameerika põlisrahvad domineerivad ja kelle puhul pole kuigi kerge tänavatel või külateedel sulle vastunaeratavaid nägusid näha. Olles praeguseks ise mõned nädalad viibinud nii Põhja-Argentiinas kui Boliivias, siis usun, et see ongi teatud kultuuriline erinevus. Ka minu enda kogemus ütleb seda, et olles käinud mitmetes sarnastes väikestes külades Aasias, siis sealsed inimesed reeglina ei varja rõõmu või elevust nähes sind mõnes külakolkas ringi liikumas, kuid Põhja-Argentiina mägikülades ei teinud keegi su olemasolust praktiliselt välja. Silmsidet tuli ikka ise kõvasti otsida, see ei olnud tavaline. Osati jäi mulje, et kohalikud elanikud tõepoolest ei mõistnud, miks oli sul vaja nii kaugele üldse ronida. Ka need, kes suveniire müüsid, ei hiilanud liigse hasardiga. Sellise pika pilguga vaadati, et osta juba midagi ära või kui sa ei osta, siis ära niisama raiska mu aega. Rääkimata sellest, et keegi sind siin millegagi tüütaks - stiilis „tule minu boksi“ - aga see oli põhjamaalase jaoks muidugi hoopis meeldiv erinevus. Ma annan endale aru, et selline üldistus on omajagu meelevaldne, aga võrdlusmoment Aasiaga on minu jaoks väga suur. Ja ärge nüüd saage valesti aru – Ameerika põlisrahva hulgas kohtas ka vägagi sõbraliku olemise ja naeratusega inimesi, nii juhuslike külaelanike kui teenindavate inimeste hulgas –taoline käitumine lihtsalt ei olnud valdav.

Üldiselt jahedam suhtumine kaasteelistesse torkas silma ka olukorras, kus külastades 14-värvilisi mägesid läks tagasiteel meie auto katki. Vastutulev auto tegi veidi ootamatu manöövri ja meie autojuht sõitis mäeserva külgnevasse kruusavalli. Ei midagi ekstreemset, kiirused olid väiksed ja me ei asunud parajasti ka kusagil kuristiku kohal. Kruusavallist välja sõites selgus, et auto esirattad on erinevates suundades ja rool suudab muuta vaid ühe ratta suunda, teine elab oma elu (eks see auto oli kõvasti elu näinud ka juba). Autojuht oli kohalik põliselanik  - igati sümpaatne sell. Auto paranduseks kulus oma 20 minutit ja selle ajaga ei peatunud ükski teine auto, et meie juhi käest uurida, mis meil juhtus või kas nad saaksid kuidagi kaasa aidata. Tegu oli samas suhteliselt väikse külateega, neid autosid möödus selle ajaga kümmekond ja möödujad nägid kõik välja kohalike elanikena. See üllatas.

Minu Põhja-Argentiina muljete parim kokkuvõte on aga ilmselt fotoseeria (vt paremal). Ehk siis seda mägede väge on ilmselgelt parem vaadata kui lugeda.

Ja lõpetuseks selfie koeraga, kes minu käest Purmamarca külas maisitaignast tehtud köögiviljadega täidetud pirukat nuias. Lubasin talle anda, kui ta on nõus minuga selfie tegema. Nagu näha, läks tehinguks:).

Paz,

Tom