Laupäev, 25. juuli 2009

Pekingi päevik

Mongoolias Ulaanbaataris hosteli naril
+18ºC



(algus 20. juuli 2009 sissekandes)

Reede, 10. juuli 2009

Hotelli ei valinud ma mitte päris juhuslikult. Tähtis oli, et see asuks kusagil saatkondade rajooni lähedal. Olin juba varakult teinud plaani, et 10. juuli varahommikul torman esimese asjana Mongoolia saatkonda. Lugesin Lonely Planetist, et viisa taotlejatest võib seal tekkida pikk järjekord ja konsulaarosakond suletakse igal päeval täpselt kell 11. Minul oli aga Hiina viisa peagi lõppemas, mistõttu polnud mul võimalik Mongoolia viisa saamisega pikalt venitada. Pealegi oli just samal nädalavahetusel ja esmaspäeval Mongoolias riigi suurim püha – Naadami festival. Selle tähtsa sündmuse puhul oli ka Mongoolia saatkond ühe päeva võrra kauem suletud.

Tegelikult juhtub aga see, et väljun oma hotellist alles üheksa kandis ehk samal ajal kui konsulaarosakond avatakse. Nimelt tekkis mul viimastel päevadel Lõuna-Hiinas kahtlus, et minu Mongoolia viisa saamine on üldse küsimärgi all. Info põhjal, mis mul viisanõuete kohta internetist hankida õnnestus, tuleb minul kui Eesti passi omanikul esitada Mongoolia viisa taotlemiseks küllakutse. Selleks olin varasemalt elektronposti teel ühendust võtnud mitme Mongoolia hosteli ja reisibürooga, kuid mitte keegi neist ei olnud mulle vastanud. Seega otsustan minna lihtsalt saatkonna ümber luurama, mida mulle sealt öeldakse ja mida teised viisataotlejad teavad rääkida.

Tee hotellist saatkonda osutub oluliselt pikemaks kui minu kaardilugeja-silm hinnata oskas. On alles hommik, aga linn on juba mingi täiesti arusaamatu olluse sees. Kõrgematest hoonetest on võimalik eristada ainult kontuure. Meenus lõik Lonely Planetist, et maailma 30 kõige enam saastatud õhuga linna asuvad Hiinas. Olgugi, et ma ei tahtnud seda juba lugedes uskuda, olen praegu valmis kihla vedama, et Peking on sellises edetabelis kõrgel kohal. Igatahes järgmise pooleteisttunnise jalutuskäigu jooksul joon ära rohkem vett kui varasema nädala jooksul Lõuna-Hiinas kokku.

Mongoolia konsulaarosakonda püüan erinevate saatkondade seast üles leida “tohutu” järjekorra poolest. Juba korra arvan selle järgi õiges kohas olevat, aga lähemal uurimisel osutub see hoopiski Singapuri saatkonnaks.

Kõik siinsed tänavad on turvatud sõjaväelaste poolt ja erinevatele tänavatele rivistunud noorsandid on treenitud iga sekundi järel vaatama paremale ja siis vasakule poole teed. Püüan mööda tänavat kõndides sarnase sageduse ja kraadi all pead pöörata ja tunnen, kuidas mu pea hakkab kergelt ringi käima... Rõõmustan, et ma olen praegu rändur, mitte sõdur.

Mongoolia konsulaarosakond on üks väike luuk tänavale. Järjekorda pole ollagi. Mingile käsipuule toetudes asun viisa taotlemise ankeeti täitma. See on meeldivalt lühike. Ainuke asi, mille täitmise juures takerdun, on minu aadress Mongoolias. Astun ligi prantsuse keelt rääkivale seltskonnale ja uurin, mis nad sinna panid. Mulle ulatatakse Golden Gobi hosteli visiitkaart Ulaanbaataris ja ka see probleem leiab kiire lahenduse.

Pistan luugist sisse ankeedi, passi ja oma foto ja vastu saan maksekorralduse, millega pean kohalikku panka minema ülekannet tegema. Teisipäeva pärastlõunal palutakse viisale järele tulla. Nii lihtsalt kõik lähebki! Tundub, et kõik läänlased saavad sama väikse vaevaga siin oma viisa tehtud.

Istun prantsuse kohvikus ja söön hommikust. Õigemini tähistame Mongoolia viisa probleemivaba taotlemist. Koos minuga on kohvikus sama paar, kelle käest sain viisa jaoks aadressi Mongooliasse. Tegu on shveitslastega, Marc’i ja Ruma’ga, kes on oma pikemal rännakul. Nad on teel olnud juba 15 kuud, millest kuus kuud rännanud Indias. Mongooliasse sõidavad nad selle reisi käigus aga juba teist korda. Ühtpidi sundis Hiina viisa lõppemine niikuinii Hiinast lahkuma, teisalt olid nad aga Mongooliast sedavõrd vaimustuses, et otsustasid uusi radasid sellel maal avastama sõita.

Marc’i ja Ruma rännak on umbes poole peal. Ega nad oma reisi lõppu paika polegi pannud, aga ilmselt rändavad nad veel ühe aasta. “Eelmises elus” oli Marc fotograaf ja Ruma õpetaja. Marc on ka reisil palju pilte teinud ja Ruma õpetas vabatahtlikuna kuu aega Nepaalis lapsi. Nende reisile saab kaasa elada läbi prantsuskeelse blogi http://www.miragesphoto.com/blog/Tour_dhorizons/Intro.html ja sealt pääseb ka ligi Marc’i ülisheffidele fotodele.

Jagame oma seniseid reisimuljeid, couchsurfimise kogemusi ja kütame üksteise reisikirge üles. Tunnen, et me saame rändamisest sarnaselt aru ja selliste inimestega kohtumine teeb alati rõõmu. Kuna ka nemad on alles äsja Pekingisse saabunud, siis teeme ühiselt plaane võimalikeks väljasõitudeks. Jätame hüvasti lubadusega üksteist võimalike ettevõtmistega kursis hoida.

Kulgen mööda Pekingi tänavaid. Millegipärast olen võtnud pähe välja selgitada ka Kasahstani saatkonna asukoht, nii et uitan mööda suuri magistraale ja väiksemaid teid. Tööliste staadioni kandis leian korraga ultramoodsa arhitektuuri, kvartali nimega Sanlitun Village. Moodsa kesta seest leiab samaväärse sisu – Versace, Gucci, Apple jne poed, minimalistlikus stiilis lounge’d ja restoranid. Kvartalit ümbritseb tavapärane Pekingi majademass, mistõttu tekitab kogu Village kompleks mulje kui siia ei-tea-kust maandunud kosmoselaevast.

Metroo on Pekingis lihtne ja odav viis pikemate vahemaade läbimiseks. Samas on see aga püsivalt ülerahvastatud. Nii ei ole mul ka sel korral lootustki peale pikka jalutuskäiku rongis istet saada. Pigem pean uksele lähenema tormijooksuga, et üldse rongile või rongist välja saada.


Väljun Tiananmeni väljaku idapoolses metroopeatuses. Kui maa peale jõuan, laiub minu ees halli õhumassi mattunud tohutu plats ja magistraal. Kummaline, aga väljakule jalutama ei pääsegi. See on turvatud sõjaväelaste poolt ja ümber väljaku on võimalik lihtsalt palverännakut teha. Seda siia tulnud inimhordid teevadki. Keelatud linna väravate ees on rahvast nii paksult, et mul hakkab siin ebamugav olla. Põgenen pikki punaseid müüre kulgevasse kõrvaltänavasse.

Olen tagasi hotellis ja asun veidi oma tulevikku organiseerima. Selle käigus meenub mulle Drew, keda kohtasin Lõuna-Hiinas. Drew on 25-aastane ameeriklane, kes õppis Kansase ülikoolis infotehnoloogiat, aga sai juba õpingute käigus aru, et see pole tema ala. Lõpetas ülikooli ära ja tuli Hiina Kapa-Kohilasse vabrikusse tööle. Tegeles seal logistikaga. Vabrikutöö osutus ka peagi liiga rutiinseks ja Drew otsustas selles 300,000 elanikuga Hiina väikelinnas avada kohviku, kuna ühtki sarnase kontseptsiooniga söögi- ja ajaveetmiskohta selles linnas seni polnud. Alguses olnud ikka kõvasti tegemist, et leida õiged ruumid ja inimesed ja läbi närida kohalikust bürokraatiast. Tänaseks on kohvik tegutsenud peaaegu aasta ja Drew sõnul läheb tal hästi: raha sees ei upu, aga tuleb ots-otsaga kokku ja jääb veidi ülegi. Drew on lihtne prillide ja teksapükstega poiss. Ma usun teda ja hindan kõrgelt tema uljust midagi sellist ette võtta.

Drew andis mulle Andy telefoninumbri. Andy on sell, kes korraldab matku Hiina müürile. Helistan Andyle. Andy räägib hästi inglise keelt ja tema nimest ja aktsendist arvan, et tegu on mõne Hiina kolinud välismaalasega. Uurin Andy käest, millises müüri piirkonnas ta matku korraldab, millega sinna sõidaksime ja kaua sõit aega võtab, kaua matk kestab ja kui palju see kõik maksma läheb. Andy jagab teemat ja vajutab õigetele nuppudele: tegu olevat vähekülastatava osaga müürist, grupid väiksed ja müür ise lagunenud-metsik, aga täiesti audente. Lubab hinna osas teha 20% allahindlust, kui saan kokku kuus inimest, kellega koos matkale minna. Arvestades, et ka tema algne hinnapakkumine on odavam nendest, mida reisikorraldajad ja hostelid pakuvad, tundub Andyga tuurile minek igati hea mõte. Luban Andyle, et räägin sõpradega ja helistan tagasi, kui kavatseme temaga tulla.

Sel õhtul otsustan kõrvaltänavasse mitte sööma minna, vaid sealt süüa osta. Juba eile vaatasin vesise suuga sealsamas küptsetatud leibu, milliseid sai palju söödud Lähis-Idas - selliseid suuri lavashi sarnaseid pannkooke. Lisaks ostan mingi omletisarnase valmisroa ja kotitäie tomateid. Töötan põhjalikult läbi ka puuviljalette, aga kokkuvõttes ostan hoopis ühe kohaliku 125 ml-se alkoholipudeli ja coca-cola. Alternatiivkaup, eksole.

Hotelli restoranist möödudes küsin sealt taldrikut. Maani kummarduv ja naeratav restorani kohanäitaja ei osutu inglise keele rääkijaks, kuid ta “annab mu üle” ühele ettekandjale. Minu soovist kuuldes teatab ettekandja, et taldriku eest pean ma neile deposiidi jätma. Ei püüagi oma imestust varjata ja ütlen, et ööbin selles hotellis ja registreerimisel juba maksin ligi 350-kroonise deposiidi. Ettekandja jääb aga endale kindlaks ja taldrikut mulle niisama ei anna, kuna restoran ja hotell ajavat kumbki oma äri. Taldriku saan kokkuvõttes ühest hotelli baarist lubaduse vastu, et selle ise hommikul tagasi toon...

Tomat lavashiga maitseb oivaliselt. Kaevasin kotist välja ka soola ja pipra ja vaatan neid heldimusega, kuna mõlemad maitseainetopsid on minuga kaasa rännanud alates Uus-Meremaast. Üle hulga aja saavad nad jälle kasulikud olla!

Segan arusaamatust Hiina napsust endale kokteili. Tulemus maitseb nagu lapsepõlve köharohi. Isegi coca-cola, mis tavaliselt sõidab üle kõigist teistest maitsetest, peab sellele tundmatute piltkirjadega pudelile alla vanduma. Nimetan kummalise segu tervisejoogiks ja sukeldun internetiavarustesse.

Helistan Skype kasutades Marikale ja uurin, kuidas väliseestlasest sõbranna elu paradiisisaarel veereb. Tunnen Marikaga rääkides, et oleme nagu ühest ja samast salajasest vabamüürlaste kogukonnast ja see tähendab väga palju. Jagame kiidusõnu Universumile ja lõbustame end erinevate märkide tõlgendamisega. Kõne lõppeb mingi hetk ära, sest liinid võimaldavad samaaegselt ainult kas kuulata või rääkida. Teeme veidi aega vaheldumisi nö raadio ülekandeid ja paneme selle tehnilise rikke Hiina salaluure süüks.

(jätkub…)

Tom

Kommentaare ei ole: