esmaspäev, 3. november 2008

Takistused teel - AÜE viisa

Abu Dhabi villas (mida siinsete standardite järgi küll ridaelamuks loetakse)

Väljas +35 ºC, kuid konditsioneeritud kodudes, autodes, restoranides ja kaubanduskeskustes +24 ºC


Olime Eestis olles planeerinud läbida Iraan põhjast lõunasse, ületada laevaga Pärsia laht ning jätkata oma teekonda Araabia Ühendemiraatides (AÜE), kus elavad meie eesti soost sõbrad (pole vist vale öelda väliseestlased:) Signe ja Jaanus. Jõudnud Iraani, asusime selle plaani realiseerimisega tõsisemalt tegelema ja seadsime sammud Teheranis asuvasse AÜE saatkonda sooviga hankida sealt viisa AÜE-sse sisenemiseks. Siin tabas meid aga tõsine tagasilöök: AÜE konsulaarosakond, mis kujutas endast luuki tänavale, ütles meile, et nemad viisat Eesti passiga kodanikele väljastada ei saa, kuid mingu me mõnda reisibüroosse või Emirates lennufirmasse, nemad teevad meile viisa. Ehk siis erinevalt paljude teiste riikide viisaprotseduuridest on AÜE viisa saamiseks vajalik nö sponsori olemasolu. Tavaliselt on sponsoriteks AÜE reisikorraldajad, hotellid või lennufirmad. Otse saatkonnast võtsime ette käigu erinevatesse Teherani reisibüroodesse, kuid keegi ei osanud meid meie eksootiliste Eesti passide tõttu aidata. Öeldi, et kui oleksime Iraani või Türgi passiga, siis poleks neil probleem meile AÜE viisa teha.

Seis oli niru ja asusime e-kirjavahetusse oma AÜE sõpradega lootuses, et äkki saavad nemad kuidagi omalt poolt kaasa aidata. AÜE saatkond rääkis meile midagi ka küllakutsest, mis oleks piiril viisa eest. Sõbrad lubasid asja omalt poolt uurida.

Kui esmalt arvasime, et oleme Teheranis seni, kuni meie AÜE viisaprobleem laheneb, siis peagi leidsime, et ei viitsi Teherani ikka niimoodi aega surnuks lööma jääda ja kulgeme uute sihtkohtade suunas edasi - küll aeg ise näitab, mis saab! Nii jätkasime oma rännakut lõunasse, Esfahani linna. Esfahanis saime sõpradelt teada, et küllakutse meile saavad teha ainult AÜE kodanikud. Meie eesti sõbrad elasid AÜE-s töölubadega ja nii langes ka see võimalus ära... Mustad pilved kogunesid meie plaani kohale jätkata reisi AÜE-s...

Kogu selle reisi jooksul (ja reisi planeerimisel) oleme teineteisele korrutanud, et me ei tohi liiga ära armuda ühessegi ideesse külastada mingeid riike/kohti, seega asusime otsustavalt oma plaane muutma. Alustuseks uurisime võimalust jätkata reisi Omaanis ja võimalusel sealtkaudu AÜE-sse siseneda. Siiski selgus, et Iraanist ei liigu ühtki reisilaeva Omaani (kuigi Omaan on sama lähedal Iraani lõunarannikule kui AÜE). Võtta lennuk Omaani ja olla valmis selleks, et ka läbi Omaani me AÜE-sse ei saa, tundus liiga ebamäärane alternatiiv. Pealegi, lendamiseks oleks me pidanud sõitma tagasi Teherani ja ainult Omaani pärast sõita tagasi lääne suunas ei olnud hea mõte. Pealegi, Omaan on kallis riik niigi ja sinna liiga kauaks me poleks niikuinii jäänud. Ehk siis jõudsime järeldusele, et kui lennata, siis lendame Iraanist otse Indiasse. India on suur ja lahmakas riik ja viibida seal mõni nädal rohkem vaid leevendab seda janu kogu selle eksootika järele, mida sealt eest ootasime. Täiendavalt on India oluliselt odavam sihtkoht võrreldes Pärsia lahe riikidega. Nii valisimegi juba välja lennufirmasid, kellega Iraanist Indiasse sõita saab ning uurisime hinnapakkumisi lennupiletitele.

Samal ajal elas meie blogi oma mõnusat vaikelu. See täienes aeg-ajalt mõne sissekandega ja leidis lugemist siin-seal. Oma Teherani sissekandesse olime lisanud mööda minnes „ah-näeb-mis-saab-AÜE-saatkonnas-ida-euroopa-passiga,-kas-antakse-viisa-või-mitte”. Kuid see väike lause oli tõukeks järgnevatele reisi käiku mõjutavatele sündmustele. Nimelt võttis meie blogi lugeja Marjo vaevaks lisada sellele sissekandele oma kommentaar, kuidas ta ise koos sõbrannaga suhteliselt süüdimatult AÜE-sse saabus, nii et viisa alles piirilt sai. Ja andis ka mõned nõuanded, kuidas käituda, et piirilt tagasi ei saadetaks:). Võtsime Marjoga ühendust ja uurisime täpsemalt, mis neil olemas oli ja kuidas käitusid jne ning saime Marjolt tema tookordse reisikorraldaja kontaktid, kelleks oli Silvia Wrisist. Kirjeldasime Silviale oma olukorda: et kuna meil on sõbrad AÜE-s ees, siis me ei soovi majutust, pealegi saabume riiki laevaga ja tagasisõidupileteid meil ka ei ole, kuna plaanime AÜE-st lahkuda bussiga Omaani. Ehk siis praktiliselt said välistatud kõik klassikalised sponsorid viisa saamiseks. Silvia reageeris väga operatiivselt ja lubas oma AÜE poolsetelt kontaktidelt meie „erijuhtumi” osas järgi pärida. Saatsime Silviale skänneritud koopiad oma passidest ja passipiltidest ning mõni tund hiljem asusime juba bussi, et sõita edasi Yazdi.

Need, kes meie Yazdi sissekandeid on lugenud, teavad, millise hooga meie elu Yazdis käivitus. Ehk siis meil oli esimestest hetkedest seal selline programm, et hoia alt! Muuhulgas tähendas see, et meil polnud võimalust külastada internetikohvikut, et teada saada, kas on olnud mingeid edasiminekuid meie AÜE viisadega. Nii juhtuski, et kui me Yazdi teise päeva õhtul lõpuks internetti pääsesime, ootasid meid seal ees AÜE viisad! Silvia oli meilt vahepeal jõudnud ka rida täpsustavaid küsimusi küsida, aga õnneks olid need ise lahenenud, nii et meie mureks jäi veel ainult arve ära maksta.

Nii siis juhtuski, et programmeerisime oma ajud ja emotsioonid India lainelt tagasi AÜE ja Omaani lainetele ja sai selgeks, et Yazdist jätkame oma teekonda mitte tagasi Teherani, vaid lõunarannikule, Bandar Abbasi. Peale mõnepäevast tutvust selle linnaga asusime laevale, mis viis meid AÜE linna nimega Sharjah (asub Dubai külje all). Hommikul väljuv katamaraan saabus Sharjahi kuue tunniga. Piiripunktis püüdsime olla igati vaoshoitud ja kombekad, sest tundus ikkagi veel kuidagi kahtlane, kas sellest ühest väljatrükitud paberilehest piisab, et meid ikka riiki lastakse või äkki satume mingi küsimustetulva alla, mille tulemusel otsustatakse meid siiski riiki mitte lasta. Valgetesse kanduradesse riietatud piirivalvurid küsisid aga meilt hoopis, et miks me oleme viisa teinud, me oleme ju Euroopa Liidust!? See kirjeldab päris hästi AÜE-d kui ametnikeriiki, kus erinevad ametnikud rakendavad jooksvalt omi reegleid. Seega kellelgi viisat tegemata siiski kohale ei soovitaks tulla, kuigi hea õnne korral pole välistatud riiki pääsemine:) Meie silma võrkkestast tehti pilt, passi vajutati tempel ja nii me õnnelikult ja mõnes mõttes eneselegi ootamatult lõpuks AÜE-sse jõudsime.

Kui varasemalt oleme oma sissekandeid iga riigi kohta vürtsitanud mõne viktoriini küsimusega, siis sedakorda peitsime oma küsimuse nö ridade vahele: kuidas saada Iraanist AÜE viisa. Õige vastus oli, et selleks tuleb võtta ühendust Silvia Pihlamäega Wris reisibüroost (email: silvia@wris.ee). Ja suured tänud Marjole, kes meid meie plaanitud marsruudile tagasi aitas! Postkaart Emiraatide imedega on Sinu poole teel.

Marika ja Tom

2 kommentaari:

Unknown ütles ...

:) minu 15 minutes of fame :D
aga nautige seda linna- see on tõesti väärt seda. Ja kui vähegi võimalik, sattuge nendesse kõikvõimalikesse tornidesse- Marika saab siis ka oma kontsakingad käiku lasta :)

Pille ütles ...

Tervitused Teile ja edastage tervitused ka Signele ja Jaanusele

Kui kõik hästi läheb, siis jään järgmisest nädalast puhkama ja siis püüan kõigiga ise otse aktiivsemalt suhelda!!!

Pille