Väljas päevaselt soe, õhtuselt veidi vilu
Blogi sündmuse asukoht: Bahreini lennujaam.
Põhjus: ostsime läbi interneti odavad lennupiletid Gulf Airiga Muscatist Delhisse ja osa kaubast oli siis see, et meil tuli läbida veel üks Pärsia lahe imeriik, Bahrein.
Meeleolu: ootusärev, ikkagi ju tegemist sõiduga Indiasse! India osas olen enamasti kuulnud reisimuljeid, et asi oli ikka palju „jubedam” kui seda ette kujutati. Olen aru saanud, et sõna „jube” all mõeldi seda inimmassi, mis sind igal pool ümbritseb, seda räpasust, loomakarjasid läbisegi inimestega, kaootilist liiklust ja loomulikult ka seda lehka, mille sees liigud.
Vürtsi lisab veel asjaolu, et me ei tea, mis meist Delhis edasi saab. Nimelt saatsime paarile couchsurfingu (CS) võõrustajale Delhis kirjad oma tulekust, aga siis kadusime viieks päevaks Omaani looduse rüppe. Tagasi Muscatisse jõudnud saime teada, et meie poolt väljavalitud inimesed kas olid juba hõivatud või linnast ära ja seega pole meil oma kohalikku Delhis. Kuna mul oli väga selge ettekujutus, et parim algus Indiaks on maabuda mõne kohaliku perekonna juures, siis sooritasin eelmisel päeval Muscati internetikohvikust meeleheitliku küberrünnaku Delhi CS võõrustajatele. Ehk siis saatsin kuuele põneva profiiliga liikmele välja SOS-kirja, et tuleme homme Delhisse ja kui Teil on nädalavahetuseks plaane, kuhu Teil õnnestuks ka meid lülitada, siis saatke sõnum minu mobiiltelefonile. Nii väike etteteatamise tähtaeg ei andnud alust liigseks optimismiks, mistõttu arvestasime plaaniga B, et sõidame Delhi lennujaamast mõnda Lonely Planetis välja pakutud hostelisse.
Sündmus: meie värav avaneb ja reisijaid hakatakse kutsuma lennukile, kui mulle saabub SMS. Kahe lennu vahel on mõistlik paus 1,5 tundi ja nii ma olen selleks ajaks oma mobiiltelefoni sisse lülitanud. Haaran telefoni järele ja näen, et sõnum pole tulnud mitte kohalikult telefonioperaatorilt (Welcome to ....) ega EMT-lt (Tere tulemast...! Tasuta roaminghinnainfo leiate ....), vaid tundmatult numbrilt. Ekraanilt leian sõnumi: „Hi tom sure u can stay with us for the weekend. Give me a call as soon as you land in delhi and then u can come to our place” (Tere Tom! Muidugi saate tulla nädalavahetuseks meie juurde. Helista nii pea, kui olete maandunud Delhis ja tulge kohale).
Mul on lotomiljonäri naeratus näol:)
Delhisse maandudes helistasin tundmatule SMS-i saatjale. Kogu olukord oli tegelikult väga naljakas: mul oli telefonis sõnum tundmatult numbrilt, mis kutsus mind enda poole elama ja mul polnud vähematki aimu, kes see nendest kuuest CS võõrustajast olla võiks. Kirusin ennast mõttes, et ma eelmisel päeval internetikohvikus mingeid märkmeid ei teinud. Telefonikõne võeti vastu ja muidugi ei suutnud ma kinni püüda ka indiapärast nime, kes mulle vastas. Meie uus sõber jagas mulle kiirelt instruktsioonid, kuidas lennujaamast nende juurde jõuda ja kõik järgnev sujus ladusalt (olgugi, et ma olin kuulmise järgi linnosa GK2 asemel kirja saanud Tiketu:) Võtsime ettemakstud takso Lõuna-Delhisse, meie uude koju.
Meie võõrustajateks ja headeks sõpradeks Delhis said D.K. koos oma kauni abikaasa Aaps’iga (nimed meie jaoks lihtsustatud!). Neil oli 1,5 aastane pisipoeg, keda Aaps kutsus Tweeney’ks. Tüüpilise india perekonnaga elas selles majas mitu põlvkonda koos. Maja kuulus D.K. vanematele. Nädalavahetusel, kui meie seal olime, olid perekonnale külla sõitnud veel Aapsi vend, ema õde, vanaema õde ja ühel õhtul astus läbi D.K. õde koos oma abikaasaga. Lisaks ümbritses perekonda ka terve plejaad abilisi: lapsehoidja, majapidajanna, majapidaja, valvur. Kõik teenijad koos perekondadega elasid sama maja teises tiivas.
Ja siis veel muidugi meie! Selgus, et D.K. oli just äsja CS võrgustikuga ühinenud ja meil oli au olla tema esimesed külalised. Majas endas käis parajasti suur kolimine ja remont, mille käigus noor perekond seadis end sisse maja teisel korrusel (ja vanem generatsioon kolis esimesele korrusele). Meie kasutusse anti suur tuba keldrikorrusel.
D.K. ja Aaps olid mõlemad „meie vanusegrupist” ja mis veelgi toredam - ka „meie veregrupist”. Nad mõlemad töötavad rahvusvahelistes ettevõtetes, D.K. telekommunikatsiooni-süsteemide müügi peal ja Aaps panga siseaudiitorina, ja nädala sees kipuvad nende tööpäevad kohati pikaks venima. Seevastu nädalavahetusel käivad nad palju väljas pidutsemas või kinos või lihtsalt sõprade juures külas. Nii siis juhtuski, et leidsime esimesel õhtul Delhisse jõudnuna end üks hetk Lõuna-Delhi peenest ööklubist (mis muuseas asus piirkonna eksklusiivse kaubanduskeskuse kõige kõrgemal korrusel). Meid ümbritsesid kohalikud hästiriietatud noored ja kaasaaegne tantsumuusika ja palusime Marikaga end üksteisel näpistada, et saada aru, et see ikka on India, kuhu me jõudnud oleme!
Tegelikult osales kogu suur perekond aktiivselt meie võõrustamises ja elas kaasa meie tegemistele sealviibimise ajal. Olime igal hommikul ja õhtul osalised perekonna söömaaegadel ja mis veelgi meeleolukam, osalesime igaõhtusel dringil, mis eelnes õhtusöögile. Selleks koguneti avarasse ja hästisisustatud elutuppa, kus siis kokteiliklaasi või veinipokaali taga arutati päevaseid tegemisi ja maailma asju ning loomulikult oli meie saabumise puhul läbivaks teemaks lood Eestist ja omakorda lood Indiast. Haaravate jutuajamiste kõrval ei pannud tähelegi, kuidas kokteiliklaasid „iseenesest” tühjenesid ja täitusid ja nii juhtuski, et õhtusöögi ajaks, mida serveeriti alles kusagil kell 11 paiku, leidsime end olevat meeldivalt svipsis. Pereisa õpetussõnade kohaselt hammustasin joogi kõrvale liha või pähkleid, mida meile suupistetena serveeriti, et alkoholi mõju kontrolli all hoida.
Õhtusöök oli kõige olulisem toidukord päevas ja koosnes paljudest erinevatest roogadest (mille kohta pereema jagas meile ka eelnevalt põhjalikke selgitusi, mis regioonist mingi toit pärit on ja millest tehtud on). Palju juttu käis loomulikult ka selle ümber, missugune toit on vähem või rohkem vürtsikas. Meie keelde panduna tähendas see, et vähem vürtsikad toidud olid meie jaoks päris vürtsikad ja peale rohkem vürtsikat toitu ei olnud meil mõtet enam söömist jätkata, kuna kõik meie maitsemeeled olid seepeale kadunud:) Söödi üldiselt parema käega ja „lusikana” kasutati sageli erinevaid kohalikke leibu (rotid, naanid, jne). Vaatamata teatud „ohtudele” vürtsikuse osas, olid toidud väga maitsvad ja me ei jõudnud pereema ja majapidajannat selle eest ära kiita.
Meie Delhi perekond ei elanud muidugi „keskmise” india perekonna elu. Tegemist oli perekonnaga, kus pereisa isa töötas ÜRO heaks ja elas seetõttu koos oma perekonnaga aastaid erinevates maailma riikides (sh erinevates maailmajagudes). Pereisa oli saanud hariduse Jamaikal ja USA-s ja Jamaikal kohtas ka oma naist, meie pereema. Indiasse tagasi kolisid nad 70ndatel, asudes elama Delhis majja, mille nad ehitasid ja kus ka meie külas olime. Uhkusega räägiti ka sellest, et nende perekond on pärit Kashmirist. Piirkonnast, kust tänaseks päevaks paljud hinduistidest elanikud on kolinud Jammusse või Delhisse usuliste konfliktide tõttu hinduistide ja moslemite vahel peale India jagamist Indiaks ja Pakistaniks.
Tegu oli perekonnaga, kes lisaks majanduslikult heale järjele oli maailmavaatelt liberaalne ja elukorralduselt ei paistnud D.K ja Aapsi elu kuigivõrd erinev sellest, mida nendevanune noor pere Eestis elab. Kõik pereliikmed rääkisid head inglise keelt ja nii ei olnud meie vahel ka mingit keelebarjääri. Kuigi omavahel räägiti kodus hindi keelt, siis aeg-ajalt toimusid omavahelised vestlused hindi ja inglise keelt segades. Kõige rohkem tegi seda just Aaps, kes ei olnud Delhist pärit ja kelle emakeel oli üldsegi bengaali keel.
Peres järgiti hinduismi usutraditsioone ja kodus oli eraldi väike koda - nad ise kutsusid seda templiks - jumalate kummardamiseks (lisaks paljudele kaunitele religioossetele kunstiteostele tubade seintel). Kuna hinduismis on jumalaid rohkem kui üks, siis on igal hindul välja valitud oma(d) jumal(ad), keda ta kummardab ja kelle päeval (nädalapäevad jagunevad erinevate jumalate vahel) ta templis käib.
Et mitte kogu pealinnas veedetud aeg „linnupuuris” veeta, siis ühe päeva külastasime omapäi Delhi erinevaid vaatamisväärsuseid. Hommikusöögi käigus toimus „perekonna koosolek”, kus elavalt arutati, kuhu peaksime minema ja mida nägema. Kõik võtsid aktiivselt sõna ja pakkusid välja omi favoriite. Igatahes jõuti kokkuvõttes üksmeelele kaheksapunktilise nimekirja osas, mis meile kaasa anti ja kus seisis kirjas, kuhu minna, mis järjekorras, kuidas ja mis oleks õige hind taksosõidu eest.
Veetsime muljeterohke päeva India suurlinnas ja loomulikult nägime olulisemalt kirevamat elu, kui seda Lõuna-Delhi elamukvartalis näha sai. Ometi ootasin ma senise ettekujutuse põhjal midagi veel šokeerivamat! Ehk siis nägin oluliselt rohkem rohelust, haljasalasid ja vähem prügi, normaalselt kauplemist käsitööturul, nautisin maitsvat toitu tänavakohvikus ja sõitsin korraliku metrooga, ja see kõik ei sobitunud kuidagi kokku minu ettekujutusega Indiast. Ja liiklus – see, milline korrapäratus valitses Delhi tänavatel oli ikka tõeline algajate tase Teheraniga võrreldes! Võimalik, et kui tulla otse Eestist Indiasse või teistsuguste ootustega, siis on tõesti kontrast suur, aga Lähis-Idast kaasavõetud reisipagasiga tundsin ma end India tarbeks päris hästi karastunud olevat.
Siiski, see India, mida mulle kirjeldati, oli Delhis ka täiesti olemas. Selleks tuli jõuda vanasse Delhisse. Väljudes metroojaamast jõudsime tänavatele, mis olid rahvast tulvil, kus kõndides tuli jälgida, mis sõnnik sulle jala alla jääb, kus rikšajuhid pealetükkivalt oma sõidukisse kutsusid ja kus kerjused sulle järele jooksid. Kõige selle juurde veel intensiivne tänavamüra, saastunud õhk ja vänged haisud. Samas oleneb kõik vaataja silmadest: niisamuti võis tunda vürtside lõhnu, näha enda ümber tohututes kogustes huvitavaid inimesi ja tõelist värvide merd alustades värvikirevatest saridest ja lõpetades peiulille vanikutega kõikjal.
Tohutus tänavamelus oli raske leida kohta, kust seda kõike kõrvalt jälgida. Järjekordne rikšamees kõndis mu kõrval ja kauples mind endaga sõitma. Olin näkku mananud India tarbeks loodud „ära-puutu-mind” näo, mille üle ma ise Lähis-Idast tulnuna küll üldse uhke ei ole, aga tundub, et päris ilma selleta siin Indias ka hakkama ei saa. Korraga küsisin rikšamehelt, et mis kaubast käib jutt ja mis hinda ta selle eest küsib. Saanud vastuse 100 ühikut, saatsin ta ignorantselt pikalt. Mees jätkas minu kõrval kaasas käimist ja langetas hinna 80-le, siis 70-le, mille peale ütlesin talle resoluutselt, et tulen sõitma ainult 50-ga. Mees tegi nägusid, ohkis ja puhkis, kauples veel 60-ga ja ütles siis OK. Ooo, leidsin et kauplemises pole ma sugugi lootusetu! Ehk siis täiesti ettekavatsemata olin löönud käed tunniajaseks sõiduks vanalinnas velo-rikšaga. Kutsusin kohalikke inimesi fotoaparaadiga jälitava Marika ligi ja teatasin oma töövõidust. Võtsime kohad sisse kaarikul, mis oli kinnitatud jalgratta külge. Järgnev tund aega oli meie Delhi ringkäigu üks meeleolukamaid. Kuigi jõudsime ka piinlikkust tunda, et umbes 40-50ndates vana mees peab oma jalgade jõuga sõidutama meid kahte „täissöönud turisti”, pani teekond läbi kitsaste turutänavate ja teiste sõiduvahendite vahel meid seda kiiresti unustama. Rikšamees võttis oma tööd väga tõsiselt ja rääkis meile ka juurde, millest kõik mööda sõitsime ja andis märku, kui „tuleb-foto-teha!”. Tüüpilise kaubandustavana sokutas ta meid teekonna lõpus ka ühte käsitöö poodi sisseoste tegema. Tegime seal kiire ringi ja teatasime tervele plejaadile müüjatele, kes kusagilt riiulite vahelt ja alt nagu ime väel välja ilmusid, et me ei ole Indias mitte asju ostmas, vaid inimestega kokku saamas ja lahkusime.
Jõudsime õnnelikena õhtuks tagasi koju ja raporteerisime üksikasjalikult oma muljetest igale pereliikmele:). Asusime plaanima oma ärasõitu järgmisel päeval (teadsime et noor pere läheb esmaspäeval tööle ja me ei tahtnud sinna kuidagi nö jalgu jääda), kuniks pereisa sellest kuulis ja ütles, et temal on meie ärasõidust oma arvamus. Nimelt leidis ta, et meiega koos veedetud aeg jäi tema jaoks liiga lühikeseks ja ta näeks heameelega, et me jääksime veel üheks päevaks. Loomulikult ei olnud meil midagi selle vastu, teades et kiiret pole meil kuhugi – plaanime Indias veeta kokku kuus nädalat – ning sellist sõbralikkust ja külalislahkust ei kohta igal pool.
Nii oligi, et veetsime veel ühe päeva oma Delhi perega, mis muuhulgas sisaldas endas sisukaid jutuajamisi ja õhtuseid kokteile koos pereisaga. Järgmisel hommikul jätsime kõigiga hüvasti ja oli tunne, nagu oleksin neid inimesi tundnud juba pikki aastaid.
Tom
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar