Inimkatsed vol 10 – reisilt kojujõudmisest ja ümbermaailma reisist

Lainemühas

Õnneks on pilved, muidu sulaksin kuumuse kätte

Kojuminemisest/-jõudmisest.

Tom läks koju?! Tom jõudis koju?! Tom on Eestis?! Ma ei oleks osanud arvatagi, et see teadmine minus nii palju tugevaid emotsioone tekitab. Oleme Tomiga peale koos reisimise lõpetamist e-maile vahetanud ning telefonis üksteist oma tegemiste osas valgustanud ning vaatama sellele, et me ei ole üksteist aprillist saadik näinud, on minu jaoks siiski miski tohutu vandeseltslaslik side meie vahel täiesti olema. Lisaks sellele, et meid Tomiga ühendab suur ports ühiseid mälestusi koos reisi planeerimisest ja ühisest reisimisest, on meil minu arvates varuks eraldi reisimise ajast suhteliselt sarnased emotsioonid. Loodan, et psühholoogiliselt ja füsioloogiliselt on vabandatav ja arusaadav, et ka mina siit distantsilt Tomi kojujõudmist nö omal nahal läbi elan ja selles osas sõna võtan!

Ma ei jõudnudki veel loogiliselt selle teema üle juurdlema hakata, kui kuulsin oma alateadvuses dialoogi ning selles dialoogis valitsevatest meeleoludest tulenevalt tekkisid minu kehas emotsioonid – arusaamatus, elevus, nukrus, õhin, tühjus, rõõm, segadus, õnn ja kõik muu seletamatu kokku. Kuidas see võimalik on, et samasugune „muinasjutu tegelane” (küll mõnda aega juba ühest teisest muinasjutust) nagu mina isegi, otsustab ühtäkki muinasjutu-elust lahkuda. Mitte, et ma ei oleks teadnud, et see ükspäev temaga juhtub ning endale aru andes, et ilmselt isegi minuga peab see ükspäev juhtuma..., aga hämmeldust tekitab asjaolu, et see „elude vahetamine” justkui nii lihtne on – istud lennukile ja siis oledki piraki „päris elus” tagasi?!

Järgmisel päeval peale Tomi naasmist on minu e-maili kastis armsalt sõbrannalt Marikailt postitus – videoklipile on üles võetud värskelt lennukilt saabunud Tom, kes lounge „Kaheksas” Tallinnas laseb oma ammu tagaigatsetud apple-martinil hea maitsta. Marikai on terve selle aasta jooksul saatnud mulle klipikesi meie (st minu ja Tomi) ühiste sõprade üritustest ehk hetki Eesti elust. Ehhh.. kuid see videopilt raputab mind täiesti isemoodi – varasematest videotest võis jälgida oma sõprade uusi soenguid või uusi lapsi, kuid nüüd oli justkui väljalõigatult või photoshoppitult nende vahele (veidi ebareaalsena) paigutatud ka Tom!?! Proovin oma ajus uusi neuronite sidemeid tekitada ehk lepitada oma aju harjuma uue olukorraga, et meie koos alustatud suure unistuse elluviimine, on Tomi poolt lõpule viidud. Eks vist kõigega harjub. (Eks koju jõudes ilmselt ka ilmaga – illustratsiooniks Tomi poolt mulle saadetud foto Tartu-Tallinn bussist!!! )

Eelmainitud videoklipis läkitab Tom mulle sõnumi, kus ta jutlustab, et tal on tunne, et justnagu poleks ära käinudki, sest kõik jätkub sama kohapealt uuesti. Ma loodan, et Tom jõuab oma vana-uue elu kõrvalt ise ka siia blogisse veel midagi oma kojujõudmise emotsioonide osas kirja panna, seetõttu ei tahaks ta teisi emotsioone siinkohal pikemalt lahata, vaid keskenduksin eelkõige enda omadele. Tõepoolest, mitte et ma kardaks koju minna/tulla (loe vastavalt oma geograafilisest asukohast lähtuvalt), vaid pigem vist kardangi seda tunnet, et kõik jätkub sama koha pealt. (Kui aus olla, siis eks ma seda reisi lõpetamise mõtet ikka pelgan ning ega ma tegelikult ikkagi veel päris valmis oma praegust elu lõpetama ja koju tulema ka ei ole :). Oma naiivse olekuga olin ma ju salamahti plaaninud selle reisi jooksul kasvada ning ka oma elu-olusse uuendusi sisse viia. Nüüdseks on terve aasta vaeva nähtud ning isegi tunne on, et asjad on teisiti, aga kui koju jõudes on ikka tunne, et justkui ei oleks ära olnudki..... siis siit eemalt vaadates on hetkel tunne, et justkui aeg oleks tühja läinud. Tean, tean... tegelikult see ilmselt ei ole nii, elan siin lihtsalt oma esimesi alateadvuslikke mõtteid välja. Usun, et ka Tom on tänaseks ehk peale nädalat aega kodus viibimist tegelikult avastanud, et kuigi maailm tema ümber on sama, siis tegelikult tema ise ja tema arusaamad ja perspektiivid on siiski muutnud. Paraku aga ei julge ma lootagi, et reaalsus minuga kuidagi hellemalt tulevikus ümber käiks..

Tom edastab mulle oma videoläkituses ka ühe olulise sõnumi: „Reisil olles tundub, et see on pikk aeg, aga tegelikult koju jõudes tundub, et see oli nii lühike. Marika, naudi iga hetke, mis järele on jäänud...” Tom, ma luban sulle ja eelkõige iseendale, et võtan kõigest viimast!!!!

Minu uutest reisiplaanidest ehk päris ümbermaailma reisist.

Pealtnäha vastukäiguna Tomi kojujõudmisele on mul teatada hoopis uudised oma reisi laiendamisest ja pikendamisest, kuigi tegelikkuses arenesid need juba enne Tomi koju tulekut välja. Nimelt täiesti planeerimatult või siis pigem unistuste kohaselt sõidan ma 2. detsembril Lõuna-Ameerikasse!! (hüüumärgid tulenevad sellest, et ma olen selle üle väga elevil ning ei suuda ise ka veel oma õnne uskuda) Maandun Equadori, kust on mõne aja pärast plaanis edasi kulgeda läbi Peruu, Boliivia ja Argentiina ning äkki jäävad ka Paraguay ja Uruguay teele.

Plaani muutus ei tulene mitte asjaolust, et ma põgeneksin nüüd peale Tomi koju tulemist hirmsasti Eesti reaalsuse eest, vaid kogu loo algus, nagu ka enamuse heade asjade algused minu elus, on pärit ammusest unistusest. Lõuna-Ameerikasse pikaajaliselt reisima minekust olin unistanud juba ka selle reisi kontekstis, kuid endale kaine mõistusega aru andes, tõdesin, et kuna sealne elu on võrreldes Aasiaga kallim, siis minu oma reisi eelarve ei oleks mind lõpuni välja vedanud. Unistus jäi aga ikka - järgmiseks korraks. Naljakombes sattus Balil olles Peruu teema aga ikka ja jälle minu teele ning nii siit-kui sealtpoolt erinevate inimeste suude läbi ja ma teadsin, et mul on millegipärast sinna väga-väga vaja minna. Nii see unistus muudkui rippus minu kukla taga, ilma et ma oleks otseselt selle täitumiseks midagi ette võtnud. Ükspäev, justkui välk või paduvihm selgest taevast, sadas mulle täiesti ootamatult sülle ressurss selle unistuse täitumiseks. Ma ei tea kas see on universumi külgetõmbe seadus või Balil õpitud nõiakunst enda juurde soovitu meelitamiseks või hoopis sellest, et minu elu on õnnistatud nii ägedate inimestega... Asjaosaline, Sa oled suur ja hea hing, suur-suur aitäh Sulle ning tea, et kõik heateod saavad kord tasutud...

Imekombel, äkitsi ja ootamatult on minu unistus Lõuna-Ameerikast täitumas ning sellest reisist, mida enamus juba kutsuski ümbermaailmareisiks, on saamas sõna otseses mõttes ehk geograafiliselt ümber maailma reis!!!! Siinkohal ei tasu vist mainidagi, et kui ma sinna mandrile juba kord lähen, et ega seal paari kuuga midagi ära ei tee (kui kõhkled, vaata maailma kaarti) ehk ilmselt ma enne järgmise aasta sügist ma kohe kuidagi koju tagasi ei jõua... (infoks, vanemad on nüüdseks juba olukorraga leppinud). Usun, et kõik mõistavad, kui lausun, et nüüdsest usun imedesse või pigem ise enda mõtete väesse veelgi rohkem!

Marika, kes hoolikalt Tomi soovitust järgib ja soovitab seda kodustelgi igapäevaselt teha!

p.s Avantürist Beritile - See on sulle miskit - kas ei ole see mitte huvitav inimkatse teemal: kas peale aastat koju naasnu emotsioonid saavad erinema võrreldes kaks aastat reisil olnu omadega. Aga sellest lähemalt juba järgmise aasta sügisel, vast ehk Avantüristide uue raamatu sepitsemise ajaks. Reisihullud – jälgige laheda raamatu ilmumist novembris!!!