Rannal kõnnib kiilakas mees...

Kõrvallauas luristavad kohalikud nuudlisuppi

Vihmaperiood vist sai nüüd läbi

Avastan, et iga päev samal ajal kõnnib rannas üks kiilakas mees – kelle sirge kehahoiak ning tuules laperdavad „üks-suurus” püksid viitavad yoga harrastustele ning tema liiga pruun päevitus pikemale rannaelule. See on Filippo, 42-aastane itaallane, kelle lugu on mõnusalt inspireeriv.

Filippo tuleb igal aastal mõneks kuuks India mägedest Vietnamisse sooja ning oma viisa-jooksu tegema. Indias elab ta juba viimased viis aastat, kunagi oli ta aga itaallane. Indias on tal oma Guru, kelle käe all ta õpib – yogat ja elu. Tema Guru on 30 aastane pime mees, kes nö võimlevast yogast ei pea miskit, kuid arvab, et hingamine on a ja o. Filippo praktiseerib ka Vietnamis olles oma hingamise-yogat, kuid siin Guru silma alt ära olles ta suitsetab. Ta ütleb, et ei saa sinna midagi teha, sest kui ta India tagasihoidlikkust elustiilist – ehk ei alkoholi, ei tubakat ja muid maiseid mõnusid, siis soovib ta vähemalt suitsetada! Ta küll arvab, et kui ta siin Long Beachil Phu Quockis peaks hakkama yogat õpetama, siis peaks ta kohe järgi jätma, sest ega ükski õpilane teda ju tõsiselt ei võtaks, kui nad näeks, et yoga õpetaja suitsetab. Eks ta neid yoga tunde ka hea meelega ei annaks – sest ta on siin liiga laisaks muutunud. Võib-olla ta ei hakkagi kunagi neid tunde andma, aga praegu ta tunneb, et justkui peaks – oma isa pärast, kes saab aprillis 90 aastaseks – sest isa küsib iga kord telefonis, et OMETIGI MIDA POEG IGA PÄEV TEEB?! Ega isa ei mõista ju, et päev võib väga kiirelt mööduda, kui sa hommikul 1 tund hingad, siis käid turul toitu ostmas, teed hommikusöögi, kõnnid rannal, teed lõunasöögi, mängid oma sõber-koertega, poleerid kookose koori ning teokarpe, siis teed õhtusöögi ning lähed ajad baaris mõne inimesega juttu. Isa rahustuseks mõtleski Filippo omale yoga õpetaja ameti välja ning isa on nüüd rahul, see on oluline, sest isa on Filippole väga tähtis. Ah, nagunii teeks ta tunde vaid annetuste põhiselt, sest raha tal vaja ei ole, raha jätkub tal oma elu lõpuni.

„Vana-elu” Filippo oli nüüdsega võrreldes kui öö ja päev. Ta kandis alati kalleid ülikondi, kalleid aksessuaare, tal oli alati kiire, ta oli alati närviline, ta oli alati oluline, tal oli alati tähtsa-ärimehe ilme näol, tal oli üks ärilõuna, teise ärikohtumise järgi. Ta veetis enamuse oma töönädala lennukites ja lennujaamades, elas kallites hotellides ja firma krediitkaart tasus ta lõputute gurmee õhtusöökide eest ning muude glamuursete ürituste eest, et kliente õnnelikuks teha ning et iseennast hästi tunda. Filippo oli suure Itaalia soki kudumise masinate tootmise firma müügimees. Nii 15 aastat!

Ühel hommikul aga Brasiilisas ärgates, sai Filioppo aru, et see elu ei vii teda kuhugi. Tal oli piisavalt raha ning piisavalt enesekindlust, et see maailm jätta. Samal hommikul läks ta tattoo meistri juurde ning lasi ümber oma küünarnuki tätoveerida ämblikuvõrgu, mis sümboliseeris tema senist elu, kuhu ta end mässinud oli. Nüüd sündis aga otsus, et võitleb end sellest võrust vabaks. Ta lendas tagasi Itaaliasse, esitas lahkumisavalduse ning loobus kõigest, mille nimel ta aastaid töö käinud oli ning millest ta unistanud oli, üüris oma maja välja ning lendas teadmata ajaks Indiasse.

Vaatan seda meest – silmadest kiirgamas lõputu rahulolu. Üle õla visatud hipikott mahutab toitu kodututele koertele, rannalt korjatud teokarpe ning turult ostetud kala... Ei kujuta hästi ette, et selle päevinäinud maika asemel sobisid selle mehe imagoga kokku kallid ülikonnad. Filippo on elamiseks valinud väga askeetliku eluviisi – väike köök ehk laud ja tool, magamistuba, kus on vaid voodi ning ilma ühegi mööbliesemeta elutuba. Ta teeb ise süüa, peseb ise oma pesu ning võib turul ekstra ringi teha selleks, et banaane 2 krooni odavamalt saada. Ta pihib, et ainuke asi, mida ta oma „eelmisest elust” taga igatseb, on grill-liha, sest nüüd on ta taime- ja kalatoitlane. Lihale suudab ta vastu panna, kuid aeg-ajalt asendab ta seda rämpstoiduga. Juhtubki, et õhtul välja süües vabandab minu ees ning tellib Fish and Chipse ehk praekala ning friikartuleid ning ei ütle ära ka heast veinist.

Küsin, et olles nii vaba ja rahul, et millest ta täna unistab... Ta ütleb, et oma restorani avamisest – lihtsalt süüa teha ja inimestega juttu ajada... Restorani nimi saab olema Shiva Silm (see on kindla mustriga ehk spiraaliga teokarbi uks või nagu lame teokarp), sest ta on neid korjanud juba tuhandeid restoran saab olema nendega sisustatud... aga seda ei tea, et millal ja kus see restoran olema saab... aega on, terve elu on ju veel ees. Praegu naudib ta lihtsalt üks päev korraga oma elu.

Marika