Aknata hotellitoas
Pilves
Sõidan uudistama Ida-Kambodžat ehk Kompong Chami linna ning selle ümbrust. Lonely Planet kirjeldab linna küll kui suuruselt Kambodža kolmandat, kuid see eest armsat ning külastajasõbralikku. Eh.. Lonely Planet...Leian eest suhteliselt kõleda, suure ja halli moodustise, mistõttu otsustan kohe linnast maale põgeneda. Ringi sõites ning Deasiga vesteldes saan kambodzalastega nö paremini tuttavaks.
Abielu. Teel linnast välja on kogu suure ja võimsa Mekongi äärne maantee täis müüjad, kes kauplevad kalamoosiga ning praekalaga. Mootorratta juhiks on seekord Deas (nimi ilmselt valesti kirjutatud), kes on 35 aastane mees, kuid välimuse järgi võiks öelda 45. Ta elab koos oma vanematega ning ei ole abielus, mis on tema ea kohta veidi iseäralik Kambodžas. Sest siin ei ole tüdrukutega mingit sehkendamist (no, linnades on nüüd elu küll muutumas) enne kui abielus oled. Aga Deasil ei ole pruudiraha veel koos. Nimelt on siin komme, et kui mees soovib abielluda, siis tuleb pruudi vanematele maksta. Linnapiirkondades umbes 30 000 – 50 000 (!!) krooni, maapiirkondades küll veidi või isegi oluliselt vähem. Uurin, et see on ju suur raha, kust Kambodža inimesed sellise raha saavad, sest enamus inimesi tööl ei käi (töökohti, ettevõtteid maakohtades lihtsalt ei ole. Linnades on vähemalt turism)? Deasil ka paremat „äriplaani” ei ole, kui perekonna maa müümine (mida tal ei ole) või siis ennastunustavalt tööd rügada ja säästa.
Pereplaneerimine. Teeäärtes möödume väikestest onnidest, mille hoovis sibab terve jalgpallimeeskonna mõõtu välja andev seltskond. Selgub, et kambodžalastel on tavaliselt nii 4-8 last. Viimastel aegadel on välismaised NGO-d käinud aga külades teavitustööd tegemas, et mida teha selleks, et naised koguaeg rasedaks ei jääks. Deas valgustab mind rasestumise vastastel teemadel enesekindla häälega ning teatab, et tema arvates parim viis mitte rasestuda, on siis, kui mees oma naisele „läheneb” vaid ühe nädala jooksul kuus. Mm.. Ühes maakoha apteegis, mida koos Deasiga külastame, uurin müüjalt, et kuidas kondoomi müük läheb. Kas kohalikud ikka julgevad kondoome osta ning ega need liiga kallid ei ole. Apteegi südikas müüja (fotol) selgitab mulle Deasi tõlke abil, et ostetakse päris agaralt. Viis kondoomi maksab 2.50 krooni väärtuses raha. Kohalikud ei osta haiguste eest kaitsmiseks kondoome, vaid ikka pigem selleks, et naised rasedaks ei jääks. Lähiajal on seega iibe langust oodata.
Kinnisvara. Ükshetk kostab tee peale väga kõva tümps... Läheneme majale, mis on ehitud nagu juudi jõulupuu ning kus ees toolidel istuvad triiksärkides mehed. Palun Deasil peatuda, sest olen siin reisil selgeks saanud, et huvitavatesse kohtadesse tuleb ise ninapidi juurde minna või muidu jääd pika ninaga... Aga enne kui jõuan veel luurama asuda, tuleb valgesse hõlsti riietatud väga kortsus näoga vanahärra, kes selgitab Deasile, et tegu on uue maja sisseõnnistamise peoga. Vanal mees peab mind ilmselgeks õnne märgiks, sest jättes Deasi seljataha, haarab ta minu varrukast ning tõmbab mind enda majja. Keeleoskuse puudumine ei ole ka takistuseks, et mulle kohalikke kombeid õpetada – nimelt tirib ta minu peas olnud rätiku maha, sest kohalik komme ei luba peakattega teise majja siseneda. Plätud taipan ise ära võtta, sest Kambodža kodudes ei käida kunagi ka jalanõudega. Järgmisel hetkel teeb vana mulle oma kodus tuuri – näen 2*2 meetrist magamistuba, 3*1,5 meetrist kööki, kus ei ole ühtegi riiulit või lauda/tooli – lihtsalt bambuse võrest läbipaistev põrand. Järgmisel hetkel haarab papi mul käest ning näitab, et ma pean taskust raha välja võtma. Hangin mõned kohalikud rahad ning papi annab mulle seljale müksu, et roomaksin toa nurgas asuva preestri ette... Istun pühaliku olekuga papi ette.. Vanamees on aga truu assistendina igal hetkel minu kõrval ning nii näitab ta mulle, et ma pean istuma jalad tagumiku all. Muidugi!! Kuidas mulle endale see enne meelde ei tulnud, olin ju küll lugenud, et siinmail on solvav jalgu püha eseme või olendi (seda enam preestri!!) poole sirutada. Valgetele aga antakse nii mõndagi andeks ning minu kombekohatust käitumisest mitte numbrit tehes, lükkab vanapapi minu käed preestri eest matile istuma ilmunud mehe ja naise ette. Järeldan, et need on uue maja peremees ja perenaine... Nemad võtavad kahe käega st kaht kätt ees hoides raha minu käest vastu ning vastutasuks annab preester punased lõngaribad, mida me pererahvaga üksteisele vastastikku ümber randmete sõlmime.
Vaevu on see ilus rituaal läbi saanud, kui tunnen taaskord vanapapi kätt oma õlal ning ta annab märku, et mul on aeg püsti tõusta – sest vastastikune hea õnn on jagatud. Maja perenaine aga on külalislahkus ise ning ta ei lase mind mitte kuidagi enne uksest välja, kui olen lubanud oma kotti valada terve kausitäie kohalikke riisikooke. Ja juba mind välja juhatatakse... ning istun „kiir-soolaleiva-peost” hämmelduses olevana uuesti rolleri selga. Deas selgitab mulle veel, et selline värvitud puidust majake maksab nii 80 000 eesti krooni ning ilmselt need inimesed kogusid seda raha nii oma 10 aastat.
Usk. Ringi sõites, märkan üksteise kõrval kõrguvaid mošeesid, kirikuid kui templeid. Kui uurin veidi riigi ajalugu, siis selgub, et Kambodža sai alguse India ja Java päritolu inimestest ning läbi aastasadade on riik liikunud Tai, Vietnami ja Prantsusmaa vahel käest kätte. Ehk siit võib leida kõikide nende kultuuride ja nendes riikides valitsevate usundite jälgi. Deas on ise tulihingeline kristlane ning temaga ühte usundit jagavaid kaasmaalasi on veel nii 6%. Kompong Chami ümber elab enamus Kambodža muslimi kogukonnast (4% riigi rahvastikust). (Fotol Kambodza pidzaamas muslimi naine). Niipalju hoiavad muslimid end siin tagasi, et üle linna ei kõla muezzin ehk ninahääl, mis palvusele kutsub, vaid kasutatakse nö budismis aktsepteeritud trummide löömist. Enamus rahvastikust on siiski aga budistid - 90%. Selles võib ka veenduda Kambodžas ringi sõites. Nimelt kuigi riik on vaene, siis üle riigi kõrgub Pagodasi ehk budistlike usutempleid nagu seeni peale vihma. Vaeses külakeses võib olla suure ja uhke ja värske kuldse värviga üle võõbatud suur tempel. Uurin, et kes templeid rahastab. Selgub, et kohalikud elanikud!?! Uskumatu fenomen on usk ja selle institutsioonid! See on vist igal pool maailmas, et ükskõik kui vaesed inimesed on, siis kiriku või templi või preestri tarvis säästetakse ning leitakse ikka raha – ja nii need institutsioonid lihtsalt rikastuvad ning hoiavad inimesi oma mõjuvõimu all. Seda ma nägin juba ka Balil, et inimesed olid vaesed, kui sellele vaatamata kulutasid lihtsalt uskumatult suuri summasid preestrite ning igasugu templitseremooniate tarvis.
Poliitika. Mööda Kambodžat ringi sõites jääb hästi tihedalt erinevate majakeste ees silma sinine puidust kokkuklopsitud silt, millel ilutseb kiri „Cambodian Peoples Party” ehk Kambodža Rahvapartei. See on kommunistlik partei ning parasjagu Kambodžas võimul. Selle partei kohta saan ma kahte sorti arvamusi. Põhja-Kambodžas elav Chon, kes oli ka endine sõdur, ütleb, et see on väga halb partei. Choni sõnul võitsid nad viimased valmimised nii, et käisid külast külla ning ostsid inimeste hääli. Kui oli aru saada, et selles külas nende poolt ei hääletata, siis inimesi lihtsalt valima ei lastud. Chonile see partei kohe üldse ei meeldi, sest tema arvab, et nende poolne korruptsioon ei lase Kambodžal kiiremini edasi areneda. Teine mootorratta juht Deas aga naeratab laialt rahvapartei nime kuuldes ütleb, et kõik kambodžalased armastavad Rahvaparteid. Tänu rahvaparteile on Kambodžas kõik areneb, kõik on paremaks läinud. Nimelt on nüüd tasuta kooliharidus ning valitsusel on palju uusi projekte, mis riiki edasi arendavad. Kolmas juht jääb sama küsimust kuuldes väga vaikseks ning... ütleb, et ta ei taha üldse poliitilistest asjadest midagi arvata. Noh, võta nüüd kinni, et siis mis tegelikult on – või siis hoopis on maitse asi – nagu Edgar Eestimaal :)
Äri. Kambodža valitsuse, mõnede kohalike väljavalitud ärimeeste ning jala ukse vahele saanud välismaalaste kullapotiks on kummi äri. Nimelt laiub Kompong Chami ümber kilomeetrite viisi kautšuki puid, kõik ilusti sirgelt reas nagu tinasõdurid. Kautšuk ehk kummi algmaterjal on selle puu mahl. Selleks, et seda korjata, käivad istanduse töötajad umbes kaks korda nädalas teravate nugadega puude kallal ning lõikavad neile spiraali kujulised haavad tüve koore sisse. Mööda seda hakkab välja voolama piimjalt valge vedelik (fotol) ning see kogutakse väikesesse kausikesse. Ühes päevas jõuab üks töötaja umbes 500lt puult mahla koguda. Puud hakkavad mahla andma 6 aastaselt ning elavad umbes 65 aastaseks. Tundub, et selle piirkonna elanikud on õnnega koos, sest siin on vähemalt mingidki töökohad, mida muudes maakohtades ei ole. Ja kummi ärimehed on õnnega koos, sest nemad saavad väga-väga rikkaks – Daes viitab mõnedele teeääres olnud villadele, et need on kummiärimeeste kodud.
Igapäev. Muidu käib aga Kambodža linnades ja külakestes tavaline elu. Tõustakse ja süüakse ja toimetatakse ning nokitsetakse, tehakse ja kasvatatakse lapsi ja lebotatakse võrkkiikedes jne. Lapsed on ka lapsed nagu ikka – näen väikeseid poisse hula-rõngast keerutamas, porilombis „soppa-tegemas” ning laevukesi ujutamas. Mõned loovamad on leiutanud jalgpalli asemel käepäraste vahenditega uue huvitava mängu. Nimelt „plätumäng” (fotol) seisneb selles, et kõik võtavad ühe plätu jalast ära ning oma plätut jalaga edasi tonksates tuleb teiste plätudele pihta saada ning nad väravasse ajada. Teise nurga peal mängivad poisid tänavaplaatidest ruudustikul midagi „kartulikuhja” sarnast. Elu nagu elu ikka:)
Marika
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar