Marika ja Tomi rännak: Kambodža õuduste minevik

Kommunistlikus Vietnamis
Soe ja sajab

Kambodža üllatavalt arenenud linnapiirkondades ringi kõndides ning vaesemates maakohtades ringi kruiisides ei ole esmapilgul ühtegi märki sellest, mis olukord siin riigis alles 10 aasta eest oli. Kambodža on pealtnäha lihtsalt üks väga vaene riik – ei erine ta suuresti Laose või põhja-Tai maapiirkondadest. Esimene reaalne hoop Kambodža minevikust tabab mind aga Lonely Planetit lugedes. Nimelt see hoiatab mitte omapäi Põhja-Kambodžasse ja Vietnami piiri äärde uitama minna, sest vaatamata suurele demineerimisele, on ikka veel miljoneid (?!) miine maapõues ohvreid ootamas. Mm.. see raputab reaalsusesse... Kuigi linnatänavatel jäävad silma ka ilma käteta või jalgadeta inimesed ning lihtsalt kerjused, siis ei ole neid siiski võrreldes muude riikide tänavapildis nähtud puuetega inimestega liiga palju. Äng ja valu saabuvad aga siis, kui kohalike inimeste lugusid kuulata...kambodžalaste hinged on haiged, väga haiged...

Deas on mootorrattajuht. Päevase mootorratta reisi jooksul saan teada, et Deasil on olnud päris karm lapsepõlv, mis möödus Punaste Khmeeride hirmuvõimu all, kes olid Kambodžas võimul 1975-1979 aastal. Kuigi peale seda nelja aastat nad enam otseselt võimul ei olnud, elasid inimesed siiski kuni 1998. aastani nende hirmuvõimu all, sest Punaste Khmeeride pealik Pol Poth, kes Prantsusmaal õppides kommunismi ideedest vaimustusse sattus, juhtis vägesid metsas redutades. Tema idee oli kogu Kambodža muuta kommunistlikuks riigiks ning suureks kolhoosiks. Algatuseks võtsid nad ära kõigi eraomandi, panid kinni kõik vabrikud, haiglad ja koolid ja mis kõige ülbem, tühistasid raha. Inimestel ei olnud midagi – isegi isiklikku toitu mitte! Süsteem toimis nii, et Punased Khmeerid ajasid kõik linnaelanikud maale, et need töötaks põldudel ning põllumajanduskommuunides (mis sisuliselt olid koonduslaagrid). Kuuldavasti olid surmanuhtlusega karistatavateks süütegudeks nii metsamarjade ja -viljade korjamine, intellektuaal olemine kui ka prillide kandmine jne. Kõigil kästi riietuda sarnastesse pidžaamadesse. Toitu keedeti anti kõigile Pol Poti sõdurite poolt, milleks oli kaks korda päevas mõne riisiteraga riisipuder. Deas mäletab suurt nälga, väga suurt nälga.

Deas mäletab ka, kuidas ta lapsena pidevalt nuttis, sest ema-isa aeti kell 6 hommikul riisipõllule tööle, kust nad pimeduse saabudes alles tagasi võisid tulla. Kogu küla lapsed viidi ühte majja päevahoidu, kus aga kasvataja asemel oli püssiga sõdur. Pidevalt oli hirm, et lähedased tapetakse. Sisuliselt nelja aasta jooksul leidis oma otsa iga viies Kambodža elanik ehk kokku erinevate allikate põhjal 1-3 miljonit (!!) inimest. Phnom Penhi lähedal oli massihauad, kust leiti tuhandeid mehi, naisi ja lapsi. Tapmiseks põhjust ei olnudki vaja – sa kas ei näinud nii välja nagu pidi või olid valel ajal vales kohas. Muuseumis on pildid väga jõhkral viisil imikute ja laste tapmisest, mida ma isegi siinkohal edasi anda ei tahaks. Kui ka tapmisest pääseti, siis tegid paljude kallal oma töö lihtsalt nälg, ületöötamine ning ravimata või valesti ravitud haigused.

Nii ei käinud Deas terve oma lapsepõlve koolis, vaid õppis alles lugema ja kirjutama täismehe eas. Deas maninb, et sellel ajal puudus tulevik, isegi lootust ei olnud, et toimuv võiks lõppeda, elati vaid üks päev korraga. Deas on õnnelik, tema vanemad jäid ellu, kuid igas Kambodža peres on tapetuid või surnuks piinatuid. Eks midagi räägib ka fakt, et tänaseks on kogu Kambodža elanikkonnast 50% alla 16 aastaseid!!

Deas ütleb, et Kambodžalased ei taha sellel teemal eriti rääkida, vaid kõik soovivad seda õuduste aega pigem oma mälust pühkida. Deas ütleb, et igakord kui ta seda meenutab, hakkab ta seniajani nutma - selle õuduse kirjeldamiseks ei ole sõnu. Palun vabandust teema ülesvõtmise eest ja mul on valus....

Oma ringsõidu ajal Kompong Chami ümber, palun Deasil korra peatuda, et saaksin pildistada. Kohe märkan, et ühe puuhüti hoovist viipab mulle vanem naine. Deasi tõlke vahendusel saan teada, et Maghea (fotol, nimi vaid häälduse järgi) on 70 aastane ja hädise tervisega. Punased Khmeerid piinasid ta abikaasa surnuks ning ta eelmine kodu jäi pommirahe alla. Nii hävis kõik, mis tal vähegi oli. Oma 5 lapsega kolis ta külla, kus ta praegu elab ning 2 lastest, kes on nüüdseks täiskasvanud, elavad koos temaga. Maghea käed ja jalad on veidi ebaloomulikus muundunud asendis – selgub, et ta sai pommidest haavata ning mingid luud võeti talt ära, mida enam kunagi tagasi ei pandud. Sellises poolvigases olekus on ta oma lapsed üksi üles kasvatanud ning riisipõldudel rüganud. See on kõik liiga õudne minu jaoks, et lähemalt ja täpsemalt uurida...

Terve Kambodža on täis selliseid lugusid, selliseid inimesi... kuulen siit ja sealt, kuidas kellegi isa on surnuks piinatud, kuidas kellegi vend on surnuks tulistatud, kuidas lapsed on orvud ja kuidas maamiinid on kellegi pereliikme sandistanud.. Ja kellel endal justkui kõik korras on, nagu minu teisel juhil Chonil, siis on ta hinges sellised haavad ja õudsed mälestused, et isegi aeg neid ei paranda...

Mõtlen, et ka mu oma vanaema on sõja üle elanud, aga neid 1940-45 aasta lugusid kuuldes tundusid need kuidagi kauge minevik olevat. Siin jõuab see kõik ehk ka mu oma vanaema lugu palju selgemalt, palju lähemalt kohale... sest siin lõppes see õudus alles aastal 1998, siis kui ma ülikoolis olin?! See oli alles, samal ajal kui muus maailmas valitses rahu ning inimesed nautisid luksust ja tehnoloogia viimaseid arenguid ja vingusid ühe või teise ebamugavuse üle oma elus.... ja osades teistes riikides toimub see kõik just praegu....