Tulen koju

Tsholpon-Atas, tädi Tanja datshas
Päikesepaisteline sügisilm

Vähem kui nädala aja pärast olen jälle kodus. ALGAB UUS ELU. Või siis täpsemalt öeldes vana uus. Sest Tallinn on ju ikkagi sama koha peal, tänavad on samad, korter on samas kohas. Isegi Rasina pole kuhugi oma koha pealt liikunud:). Siiski, midagi on aastaga juurde ehitatud, midagi on maha lammutatud, midagi üle värvitud, midagi ära kulunud. Saab olema põnev tuttavates kohtades ringi jalutada, uudistada ja taasavastada.

Ka inimesed on suuremas osas samad. Samad on ilmselt ka teemad, millest räägitakse, kohad, kus käiakse, tegemised, mida tehakse. Oma lähedasi inimesi olen aasta jooksul mõtetes kandnud ja nad on seal kindlasti võtnud veidi teistsuguse kuju võrreldes sellega, kes nad päriselt olid ja on. Sama on juhtunud ilmselt minuga nende peades. Nii et üllatusi ja äratundmist ootab ees küllaga.

Hea tunne on tulla tagasi koju. Ükskõik kui väga olen ma seda aastat nautinud, olen alati teadnud, et ühel päeval võtan ette kodutee. Mul on Eestis olnud hea elada ja pikem maailma avastamiseretk pole mind pannud teisiti arvama. Ometi oli mul väike kartus, et kui ühel päeval tagasisõit silme ees terendab, tekib suur ahastus seikluse lõppemisest ja hirm tagasituleku ees. Nüüd on see aeg siis käes – pole ei ahastust ega hirmu. Puhata ja uudistada on saadud piisavalt, nii et vabalt võib jälle veidi “kasulik” olla. Tean, et töö armastab tegijat ja nii ei näe ma ka põhjust liigseks muretsemiseks omale rakenduse leidmisel uues elus.

Kui ma midagi tagasituleku ees pelgan, on see, et ma väsin ära kuulmas ennast rääkimas neid samu jutte ja vastamas neile samadele küsimustele oma reisist; et minust saab nagu mingi katkiläinud grammofon, kes on oma rännuaastasse kinni kiilunud. Tegelikult olen ma enamuse oma lugusid juba ammu ära rääkinud – siin blogis. Nii püüan tagasi jõudes võimalikult ruttu hakata elama mitte mälestusi heietades, vaid olevikus.

Siiski, mõned korduma kippuvad küsimused on vastamata. Ehk siis on rida klassikalisi küsimusi, millele üksnes terane lugeja on ridade vahelt ehk juba vastused leidnud. Järgneva ise-küsin-ise-vastan jutukesega püüan selle tühimiku täita.

Milline riik kõige rohkem meeldis? Raske küsimus ja minu jaoks ühest vastust siin olla ei saagi. Riigid, kus sai käidud, olid kohati nii erinevad, et ma ei suuda neid omavahel meeldivuse järgi võrrelda. Kindlasti ei sattunud ma ühtki riiki, kuhu teistel minna ei soovitaks. See, kas üks või teine maa kellelegi teisele meeldida võiks, oleneb eelkõige reisija huvidest ja reisi eesmärgist. Selleks, et külastatud riikidest mingit isiklikku edetabelit koostada, pean alati juurde seletama, millises kategoorias üks või teine maa silma paistis.

· Iraan jäi sügavale mu südamesse oma erakordsete kohalike inimeste poolest. Üheski teises riigis ei ole varem ega hiljem kohanud sellist positiivset tähelepanu ja aktiivset uudishimu võõramaalaste suhtes kui Iraanis. Nad tunnistavad seal ka ise, et armastavad välismaalasi väga ja annavad endast parima, et külalised end Iraanis hästi tunneksid. Kuna lääne meedia on loonud Iraanist ettekujutuse kui ühest kohutavast paaria-riigist, siis tegi Iraanis reisimise suurepäraseks ka see, et seal on väga vähe turiste ja kohalikud inimesed pole turismi poolt ära rikutud. Üksnes tuntud turismipaikades (milliseid Iraanis on vähe) võis juhtuda, et sinuga juttu ajama tulnud kohalik soovis tegelikult sulle hoopis midagi müüa (mis on tavaline paljudes teistes Aasia riikides). Reeglina astuti ligi seepärast, et tunti sinu vastu siirast huvi ja sooviti üles näidata oma headmeelt, et oled Iraani tulnud. Mida rohkem turistide poolt tallatud radadelt kõrvale kaldusime, seda enam erakordseid elamusi Iraanis kogesime.

· Väga head mälestused on mul Omaanist oma mitmekesise looduse ja suurepäraste kohalike inimeste poolest. Tegelikult oli kogu Lähis-Ida regioon minu jaoks äärmiselt huvitav ja suurepärane algus pikaks rännakuks. Omaan oli aga nagu üks kaunis araabia muinasjutt: jõukas, aga mitte liiga pilvedesse pürgiv, korras, puhas, rohkete araabiapäraste elementidega. Omaan oli ideaalne riik oma autoga ringisõitmiseks ja looduses metsikult ööbimiseks. Omaani suurust arvestades on tegemist väga hõredalt asustatud riigiga, mistõttu sai Omaani mägedes, kuivanud jõesängides, kõrbes, rannikukaljudel nautida täielikku privaatsust. Ja kui selles tühjuses sattusimegi kohalike inimeste peale, oli nende puhul tegu väga heasüdamlike ja siirate inimestega, kelle seltskonnas viibida oli puhas rõõm.

· Paapua Uus-Guineas leidsin just sedasorti eksootikat, mida sai sinna otsima mindud. Või isegi rohkem kui arvasin olevat. Kindlasti oli tegu kõige ohtlikuma riigiga, kus selle rännaku jooksul sai käidud. Ohtlikkus seisnes ennekõike anarhias, mis selles riigis valitses – julgeolek oli igaühe enda asi, mistõttu tuli hoolega valida aega ja kohta, kus ringi käia. Paapua Uus-Guineas reisimise trikiks oli leida endale kiiresti kohalikud sõbrad ja nii pea kui olid kohalike inimeste hoole ja kaitse all, võisid rahus nautida selle maa äärmiselt värvikat elu ja traditsioone. Väikestes kõrvalistes külades tegi reisimise erakordseks see, et ka seal leidis kohalike inimeste hulgast väga head inglise keelt rääkivaid inimesi, mistõttu oli võimalik ilma kõrvaliste vahendajateta kaasa elada äärmiselt põnevatele uskumustele ja pärimuslugudele.

· Kõikehaarava tühjuse koos kõige ilusama taevaga leidsin aga Mongooliast. See oli võimas tunne tunde ja tunde sõita mööda suurt tühjust, kus vaid üksikud loomakarjad, kotkad või pisikeste täppidena kauguses paistvad gerid andsid märku mingist elutegevusest. Samavõrd imetlusväärne oli Mongoolia nomaadide elustiil oma eheduses.

Kui küsida, millised inimesed minu tulekut kõige rohkem vajasid ja ootasid, siis oleks vastuseks iraanlased ja tiibetlastest mungad. Mõlemal juhul tundsin, et olen nendele inimestele aknaks välismaailma ja neist lausa purskas sisemist soovi oma maailmanägemust minuga jagada. Kui aga küsida, milline riik kõige enam üllatus, siis lisaksin loetellu Hiina. Mulle tuli üllatusena kuivõrd mitmekesine loodus on Hiinas ja looduse poolest viibisin Hiinas uskumatult imelistes paikades. Samas oli Hiina minu jaoks ka kõige suurem poliitiline šokk.

Palju raha kulus? Selle peale võiks muidugi vastu küsida, palju küsijal endal eelmisel aastal raha kulus. Huvitav oleks teada, kui paljud ümberkaudsetest inimestest oskavad sellele küsimusele vastata. Iseküsimus veel – paljud tahaksid sellele küsimusele vastata. Minu jaoks on raha teema, millest võib väiksemas seltskonnas vabalt rääkida, kui kõik osapooled mõistavad konteksti ja on ühtmoodi avatud. Samas olen korduvalt kõrvale viilinud kohalike inimeste küsimusest minu palga kohta, sest olen enam kui kindel, et nad näeksid üksnes numbrit, mitte seda, mis selle numbri taga on; täiesti tähelepanuta jääks ilmselt minu jutt Eesti üldisest kulutasemest, maksusüsteemist, netopalgast jne. Ehk siis ma sõnastaksin selle küsimuse ümber ja küsiksin, kui palju peaks raha olema, et aasta aega mööda ilma ringi rännata. Aasias reisimiseks ei pea see summa olema sugugi suur, kui ollakse valmis lihtsat rändurielu elama: hostelite ühiselamutes ööbima, tänavatoitu sööma ja kallite väljasõitude/ aktiviteetide asemel niisama ringi kondama ja enda ümber toimuvat jälgima. Kulud kasvavad kiiresti, kui soovitakse võimalikult paljudesse riikidesse jõuda, palju teha ja palju näha ja kulud on minimaalsed, kui võimalikult palju ühes (odavas) riigis või piirkonnas paigal püsida. Üldiselt usun, et kõigil pikaajalistel ränduritel kulub raha vähem võrreldes nende tavaliste lühikeste puhkustega, sest reisimise tempo on lihtsalt palju aeglasem ja pikalt rännates võetakse vähem (kulukaid) tegevusi ette. Odavates Aasia riikides nagu India, Iraan, Süüria, Hiina, Mongoolia ja Laos võib kenasti 8,000 krooniga kuus hakkama saada (arvestades kõiki kohapealseid kulusid ning mitte arvestades riiki kohale- ja ärasõidukulusid ja viisatasusid). Kui aga sarnast elu elada Austraalias, Singapuris, Türgis, Uus-Meremaal või Paapua Uus-Guineas ei pruugi piisata ka 20,000 kroonist kuus. Muidugi on ka kallimates riikides võimalik kulutusi väiksemaks saada – näiteks couchsurfingu kaudu öömaja leides või tuttavate juures peatudes, telkides, ise hosteli köögis või priimusel süüa valmistades, jne. Samas on nendes riikides ka oluliselt enam kiusatusi/võimalusi oma raha erinevatele lõbustustele kulutada. Ühtmoodi oli reisi jooksul tore vaheldus vähemarenenud riikidest sõita edasi piirkonna jõukatesse riikidesse (ja vastupidi), samas oli jõukatesse riikidesse jõudes psühholoogiliselt raske ära harjuda uue (Euroopa) hinnatasemega. Seetõttu oleks kallites riikides end palju lihtsam hästi tunda, kui sinna otse Euroopast sõita – hinnašokk jääks ära.

Selleks, et kellelgi raha pärast pikem rännak tegemata ei jääks, toon aga näite võimalikest kuludest Lõuna-India hippie-rannas, kus ise peatusin nädala. Sealne elu oma palmiokstega kaetud majakeses koos ilusa ranna, toredate inimeste ja hea toiduga läks maksma vähem kui 900 krooni nädalas. Paljud sealsed külalised olid sinna kohale sõitnud mitmeks kuuks ja kaubelnud öömaja hinna veelgi odavamaks. Nii et mingi 6,000 krooni eest kaks kuud palmisalus lugeda, kirjutada ning elu üle järele mõelda ei ole midagi võimatut. Kas pole see mitte turgutav teadmine?!

Kas üksi oli parem või halvem reisida? Ennekõike on üksi lihtsam reisida. Kui sul on nädalaid ja kuid järjest vaba aeg käes, siis mitmekesi seda sisustades tuleb pidevalt omavahel aru pidada, läbi rääkida, kooskõlastada. Kas või niisama lonkides tuleb aeg-ajalt põhjendada, miks su jalad sind just praegu vasakule viivad, kuigi saaks ka paremale minna. Või mida või kus (ja kas!) täna süüa hommikust, lõunat, õhtut. Üksi saab kogu aeg käituda hetkeemotsioonist ajendatuna ja teha parajasti just seda, mis pähe tuleb ja minna sinna, kuhu jalad viivad, ilma et seejuures peaks kedagi veenma, mingit müügitööd tegema. Olles seda öelnud, on samas äärmiselt tore erinevaid asju ette võtta kellegagi koos. Jah, toredad inimesed võivad su teele sattuda, sest kogu ilm on sarnaseid rändureid täis, aga seda ei tea kunagi ette. Selle asemel võib juhtuda, et oled küll ümbritsetud inimestest, aga tunned end nende seas palju üksikumana kui üksi olles. “Võnked” on lihtsalt nii erinevad.

Rännaku käigus on teiste rändurite seltskonnas tulnud korduvalt jutuks üks film. Selle nimi on “Into the wild” (vabatõlge: “Minek metsikusse” ), rež iš ööriks Sean Penn, valminud 2007. aastal. Tegu on Jon Krakaueri samanimelise romaani ekraniseeringuga, kus noor ameeriklane jätab kogu oma maise elu ja läheb üksinda Alaskasse seiklema. Ei hakka siin kogu lugu ümber rääkima (pole ise näinud ei filmi ega lugenud raamatut), aga tahan jagada mõtet, mis jäi peategelase viimaseks sissekandeks tema päevikus: “Happyness is only real when shared” (Õnn on tõeline üksnes siis, kui seda saab kellegagi jagada). Arvan, et see on väga kena mõte.

Mida Sa Eestis olles tegema hakkad? Tõsi, üks kojutulemise põhjusi on ka see, et kaugelt maalt ei õnnestunud mul kuldkalakest ega rahapuud leida ja enne, kui kukrutest viimased krossid ära on antud, tahaks hakata vaikselt endale jälle uut äraelamist teenima. Üks mu hea sõber Eestist saatis mulle rännaku ajal e-maili, millesse lisas tsitaadi Peter Flemingu raamatust Brazilian Adventure: "Adventure is really a soft option. It requires far less courage to be an explorer than to be a chartered accountant" (Brasiilia seiklus, ilmunud 1933). Mis eesti keeli oleks: "Seiklus on tõepoolest lihtne valik. Palju rohkem julgust on vaja hakata vannutatud audiitoriks kui olla maadeavastaja." Kuidagi tore on selle teadmisega uuesti end professionaalse töö lainele seada:). Minu plaan on edasi minna sealt, kuhu ma enne reisi pooleli jäin - ehk siis künda auditipõldu edasi.

Selle ränduriaastaga on aga minu tung vabaduse järele muutunud liiga suureks, et suudaksin end mõnda ettevõttesse kindlateks kellaaegadeks viieks päevaks nädalas üheteistkümneks kuuks aastas tööle suruda. See oleks liiga suur kompromiss ja tean, et avastaksin end liiga ruttu samast üleorganiseeritud ja vabadust pärssivast tööelust, mille ma enam kui aasta tagasi endast maha jätsin. Seda, et mul on suur pühendumus ja suudan palju töötada, olen senise 12 tööaastaga endale juba tõestanud. Edaspidi oleks soov saavutada veidi parem tasakaal oma töö- ja isikliku elu vahel. Jah, annan endale aru, et rohkem vaba aega tähendab sageli ka väiksemaid sissetulekuid, kuid selles osas olen äsja aasta aega kestnud kursuse läbinud:).

Olen alati uskunud, et varem või hiljem tuleks hakata iseenda jaoks töötama. Praegu arvan selleks aeg sobiv olevat ja plaanis olekski oma ettevõtmisega alustada (hehee, Eesti majanduse hetkeseis küll seda mõtet ei paista toetavat, aga ju Eestimaa kadunud pojad ja tütred peavadki siin oma panuse andma ja ruttama appi kodust majandust jalgadele upitama!). Hea audit ei sünni üksi leiutades, vaid selleks tuleb alati endast targemaid inimesi enda lähedal hoida. Niisiis on mul plaanis ühendada oma väed kolme ulja auditi- ja maksuhärjaga firmast Baker Tilly Baltics (http://www.btb.ee/et), et ühiselt auditi lippu kõrgel hoida ja Eesti ettevõtjatele oma hea nõuga veel enam õnne õuele tuua:). Tahaks olla turul mitte järjekordne üksikaudiitor, kelle käest on võimalik odavamalt järeldusotsus kätte saada, vaid parim valik neile ettevõtjatele, kes eelistavad tehasetoodangule rätsepülikonda. Kui mu kaunislaused kelleski sügavamat huvi tekitasid ja soovivad rändurimeelega audiitoriga koostööd alustada, siis olete oodatud viidatud kodulehekülje kaudu minuga ühendust võtma.

Muidugi ei ole mul plaanis maha jätta ka minu suurt armastust Von Krahli Teatri vastu ja püüan neile ka oma uues elus nõu ja jõuga raamatupidamislikes küsimustes abiks olla. Nagu tellitult on neil koheselt välja tulemas ka uus lavastus: http://www.vonkrahl.ee/27315. Nii et Krahli sõbrad, tegutsege!

Millest Sa reisil olles kõige enam puudust tundsid? Ma ei ole kindlasti sedasorti inimene, kes liigselt kulutaks aega ja energiat mõtetele, mida mul ei ole. Selle asemel püüan nautida maksimaalselt seda, mis mul parajasti on. Oma mõtete juhtimise poolest olen ma väga kohanemisvõimeline ja aus vastus sellele küsimusele oleks, et reisil olles ei tundnud ma millestki suuremat puudust. Selle asemel valdas mind suvalistel hetkedel ikka ja jälle kõikehaarav õnnetunne – tohutu rõõm, et ma olen midagi sellist ette võtnud, suurepäraste inimeste sekka sattunud või imelistesse paikadesse jõudnud.

Kui aga kord juba selline küsimus lendu lasta, siis mõtlesin oma elule enne reisi järele ja noppisin sealt välja mõned pärlid, mis ei olnud osaks sellest rännuaastast, kuid millele mõeldes naeratus näole tekkis.

· Eesti piimatooted:) Kallid Eestimaised piimakombinaadid, ma olen Teie toodete andunud austaja. Loodan väga, et Te selle aastaga pole pankrotti läinud, kuna olete pikka aega pidanud hakkama saama ilma minu märkimisväärse tarbimispanuseta. Kindel on see, et Eestimaised jogurtid, kohupiimad ja kodujuustud on üle prahi siin ilmas ja peatselt koju saabudes jooksen piimaleti juurde tormi. Piimatoode on Aasias midagi täiesti ebatavalist. Tihti tähendab see importtoodet, mis on väga kallis ja/või säilib igavesti või mille maitse lihtsalt ei vasta minu ettekujutusele heast toidust. Kui jogurt võib mõnes piirkonnas veel kättesaadav ja söödav kaup olla, siis kohupiim tundub täiesti Eestimaine innovatsoon olevat, mille headusest keskmine eurooplanegi midagi ei tea. Nii et tuld muraka-mee jogurtile ja pohla kohupiimakreemile!

· Vanemate juures maal aias puu all õunu süüa:) Istuda seal märja heina peal, tunda sügise lõhna sõõrmetes, näha taevas linnuparvi pikaks rännuks kogunemas ja pista põske üks kuldranett...

· Apple martini:) Tõesti, head kokteili heas seltskonnas ja mõnusas keskkonnas trimbata tundub nagu hirmus kauge minevik. Sellise jutu peale meenub mulle alati hea sõbra tõdemus Kaheksas istudes, et küll on ikka tore, et meis on natuke seda alkohooliku-geeni – elu ilma selleta oleks palju vähem lõbus. Samas annan ma oma hääle üksnes arukale alkoholitarbimisele.

· Korralik klubipidu:) Selle rännaku jooksul olen valdavalt Kreutzwaldi kombel muistendeid kogunud, mitte tulesärades linnaelu elanud. Nii et pidusem pool minust on aasta otsa oma aega oodanud. See ei tähenda nüüd kindlasti, et ma tagasi Eestisse jõudes püüaks oma olematut ööelu tasa teha, aga mõned korrad klubis end korralikult välja elada kuluks igati marjaks ära.

· Minu fännklubi:) Ma ei läinud Eestist ära selleks, et aru saada, millised suurepärased inimesed seal mu ümber on. Olen seda alati teadnud ja olen selle üle väga õnnelik. Nüüd olen rohkem kui aasta aega oma blogiheietustega oma fänne kursis hoidnud enda tegemistega, aga tean oluliselt vähem, millega mu sõbrad, mõtte- ja teekaaslased on vahepeal hakkama saanud ja millest mõelnud. Ootan aega, mil saan nautida nende seltskonda, kuulata nende lugusid ja lihtsalt nende seltsis olla, ilma et peaks üldse midagi ütlema. Ja ometi on nõnda nii palju öeldud.

Peatse jällenägemiseni,
Tom