Ma armastan saari – hetkel Phu Quocki!

Imelisel päikeseloojangul
+ 35 kraadi

Kui paneksin siia blogisse auhinnalise küsimuse: „Mida Marika hetkel teeb?”, siis ei jõuaks ma ilmselt neid auhinna-postkaarte ära saata, sest kõik juba aimavad.. Jah, tõesti.. ma otsustasin peale peadpööritava tempoga rändurina elatud ühte kuud J uuesti veidi rahulikumalt võtta ja ennast kuuks (loe: võib-olla kaheks) kuhugi või täpsemalt järjekordsele saarele (pärast Saaremaad ja Balit) kodusemalt sisse sättida. Seekord olen Phu Quocki meelevallas. See tundmatu nimega ja asukohaga saareke kuulub Vietnamile, aga on maailmakaardil täpike, mis asub Kambodža ja Tai lõunaosa läheduses.

Phu Quockile sõites kuulan Ööülikooli saateid (aitäh Lauri!), nagu juhusena satun Tõnu Õnnepalu mõtisklustele saartest ja mind äratab bussi-poolunest üles tema mõttevälgatus: „Saartele kipuvad kõigepealt need, kellel on kõige suurem valu end leida: võib-olla need, kes on enda kaotanud ja tunnevad teistest teravamalt seda terviklikkuse kadu?!” Mmm, arvasin varem, et see on minu saarlase veri, mis minus trummeldas ning saarele kutsus, aga nüüd selgub, et saared on läbi ajaloo olnud eneseotsimise sümboliks... võib-olla on see siis tõesti märk sellest, et minu sisemine teekond tahab jätkata.... ;)

Phu Quockist ehk minu ajutisest kodust (fotol minu puhkekeskus). See saar on Vietnami kõige ilusam saar ning siin arvatakse olevat ka Vietnami kõige ilusamad rannad. Kellel kerkivad silme ette Tai saared või Phuketi ümbrus, siis võib lohutuseks öelda, et nii imeline siinne õhustik siiski ei ole. Pigem on saare võlu selles, et see on alles suhteliselt avastamata koht. Kuigi jah, siit on võimalik leida viietärni puhke-keskuseid koos vene keelsete siltidega, odavamaid ja kallimaid söögikhti, mere ääres olevad rannahütid ei ole lihtsal tsemendist ja bambusest moodustised nagu Indias, vaid tegu on selliste korralike onnidega ning internetipunktid on olemas jne. Selline elu on aga sisuliselt vaid saare ühel rannal, kuid ülejäänud saarel on veel küllaldaselt imelisi valge liivaga inimtühje randu ning turistidest rikkumata kalurikülasid – tuleks vist mainida ka, et puutumatus on ilmselt seetõttu säilinud, sest sinna viivad teed nõuavad tõsiselt head mootorratast (autoga on osad teed läbimatud) ning väga häid ralliässa oskuseid.

Duong Dong on siinne pealinn - lihtne ja väike Vietnami linnake, mille põhimelu käib värvikireval turul, kust võib leida kõike – kalmaaridest kuni Versace aluspüksteni. Öösiti aktiviseerub ööturg, kust on võimalik plastmass-tooli-laua restoranis saada imehead värsket-värsket kala ja kõiki muid mereande... ja halba kohalikku veiniJ

Saarel on neli põhimajandusharu:

Kõige eksootilisem on neist pärli farmindus (fotol). Kui aus olla, siis on see ilus ja kole korraga. Nimelt merekarp kasvatab oma sees pärli - lihtsustatult; selle molluski sisse läheb mingi liivatera – kuna see hõõrub molluskit, siis ta eritab lima selle liivatera ümber, et see ei hõõruks. Lima muutub kõvaks ning siis tekib pärl!!! Kas ei ole loodus mitte imeline? Kurb on aga asja juures see, et peale seda kui pärl on karbis valmis, siis selleks, et see sealt kätte saada peab mollusk hukkuma ;(. Seda ma varem ei teadnud ning nüüd on kuidagi nukker oma pikka-pikka pärlikeed kanda, teades, et iga pärli eest on üks mollusk surnud!

Kõige haisvam majandusharu on kalakastme tootmine. Kohalikud armastavad kalakastet – nad panevad seda iga toidu sisse ja see on Vietnami köögikultuuri oluline komponent. Kuna neile see kaste meeldib, siis ei ole neil tõenäoliselt midagi ka midagi mööda saart leviva haisu vastu. Aga millegipärast kõik turistid pigistavad ninasid kinni...

Kõige igapäevasem ja levinum sissetuleku teenimise allikas on kalapüük. Hommikuti oma rannal kõndides on terve meri täis kalapaate, mille eesotsas on kaks bambuse toru võrguga. Tehnika on lihtne – bambuse torud võrguga lastakse vette, paarutatakse mööda merd ringi ning kui võrgus midagi on, siis vinnutatakse bambusetorud uuesti üles. Sisuliselt nagu kündmine... Teine moodus on lihtsalt rinnuni vette oma võrkudega minna ja kalad nö ümber piirata. Mööda saart ringi sõites on aga teeääred täis suuri kangaid, millel kuivavad imepisikesed krevetid.. Öösiti muutub kalapüük aga romantilisemaks. Nimelt peale päikeseloojangut kattub meri tulukestega, mis on kalmaare püüdvad laevad. Kalmaarid tulevad välja vaid ööpimeduses. Kalurite arvukus tagab aga selle, et turul ja restoranides on koguaeg suures valikus värsket kala saada.. imeline.

Kõike ohtlikum saarekesele on turismindus. Ohtlik seetõttu, et saarel ringi sõites on teeäärtes näha ohtralt suuri tahvleid detailplaneeringutega. Selle põhjal võib järeldada, et kui siin nii 3 aasta pärast uus ja korralik lennuväli valmib, siis on kõik need puutumatud liivarannad varsti uhkeid ja isikupäratuid viietärnikaid täis... Aga... eks see kohalikele tähendab omakorda rohkem töökohti ja lääne mõistes paremat elu... kellel võimalus, käige enne ära!

Ma ise elangi saare põhirammal, saare kõige turistide rohkemas piirkonnas Long Beachil. Hetkel on aga lõppemas vihmaperiood, mis tähendab, et õnneks on üli vähe inimesi. Kui ma kaks nädalat tagasi siia jõudsin, siis olin oma puhkekeskuses ainukene külaline. Oma hommikustel ja õhtustel jalutuskäikudel rannas, ka suhteliselt ainuke inimene. Justkui see oleks minu oma saar olnud. Päeval oli tore, aga pean tunnistama, et õhtul üksi baaris istudes oli küll veidi Palle tunne. Sellest nädalast aga otsustasid turistid ka saarele tulla ja turismihooaja avada. Ma saan aru, et neid on hetkel veel võrreldes detsembri ja jaanuari kõrgajaga väga vähe, aga nüüd on õhtuti baarides juba lõbusam....

Uued tuttavad, kes siin tekivad ja kes sama ruttu minu elust uuesti lahkuvad on kõik justkui ühe vitsaga löödud – ei ole oluline, kas nad tulevad Šveitsist, Hollandist, Soomest või Uus-Meremaalt. Teise siinolemise päeva lõunaks on enamus juba kõik saare atraktsioonid läbi käinud ehk motikaga ümber saare sõitnud ning snorgeldanud ning peale seda enamus juba kibeleb ja on närvilised, et siin ei ole ju midagi peale rannal lebamise teha.... ning kolmanda päeva hommikuks lastakse jalga.... Mitu inimest on öelnud, et neid on süütunne rannas lebades ja mitte midagi tehes. Lihtsam on edasi tormata ning iga päev mõni uus emotsioon saada. Veidi rahulikuma meelestatusega tunduvad olevat siia mesinädalatele sõitnud ning mõned vanapaarid - kes lihtsalt naudivad. Mina aga plaanin siin südamerahuga veel mõnda aega oma asja ajada ja lihtsalt nautida..

Et siis igavikuline küsimus: mida ma siin teen? Ei ole midagi uut siin päikese all: alustan hommikuid mererannas – vaatan mis ilm on tulemas ning teen pika jalutuskäigu, et tuttavatele koertele tere öelda, et igal hommikul jälgida, kuidas varajased kalamehed võrkudega merest kala välja toovad, kuidas üks ja sama vana mees igal hommikul traktori sisekummiga merel ulbib ja ka kalu püüab. Päeval loen, teen yogat, mediteerin. Vahest lähen turule, ajan kohalikega juttu, sõidan rolleriga mööda saart ringi, päevitan, ujun, kasvatan oma bungalo taga elavat kahte vallatut koerapoega (fotol need samad koerad koos oma ignorantse emaga), tutvun ja sõbrunen ning ajan uute tuttavatega ränduriasja... igal õhtul lähen umbes poolkuus rannale, et nautida lahkuva päikese värvide sümfooniakontserti...ja teha veel üks jalutuskäik kuldses valguses..., et imetleda kuidas kohalikud naised karpe õhtusöögiks korjavad, lapsed ennastunustavalt merevees kilkavad, kohalikud vanapaarid kogu riietuses ujumas käivad ja kõik on lihtsalt nii rõõmsad. Õhtud mööduvad tavaliselt kas rannabaaris tuttavatega maailmaasju arutades või siis oma bungalos teiste inimeste tarkust studeerides...

See on üks tore saar.

Marika